reede, 3. aprill 2015

Lobajutt 3042015 ja veidi eilsest trennist

Ma olen seda postitust siin mitu korda alustanud ja siis jälle ära kustutanud, sest tegelikult tundub see nii random, kui vähegi saab. Nimelt tahtsin ma juba tükk aega tagasi rääkida, mis saab sellest blogist varsti.

Ma usun, et nii mõnigi püsivam lugeja on täheldanud, et ma olen paljudest asjadest rääkimisega tagasi tõmmanud. Teen enda raseduspostitused ära, kirjutan enda trennidest (rohkem kui vahepeal) ning toitumisest. Teemad, mis puudutavad pere, eriti suur õe tegemisi, on tõmmatud minimaalseks või üldse ära jäänud. Ma juba tükk aega tagasi ütlesin ka kuskil, et tahaks kogu enda pereasjad täiesti nelja seina vahele tõmmata ja mitte midagi jagada.

Ja peale seda pausi, kus mu blogi, FB ja kõik muu kinni oli, otsustasin ma tegelikult juba ära, mis siis edasi teha. Praegu kirjutan ma veel enda raseduspostitusi ning pealiskaudselt ehk mainin midagi lapse tegemisest. Aga mai kuust, kui beebitüdruk on meie sekka juba tulnud, muutub see blogi tagasi toidu-trenni blogiks. Ja puhtalt vaid selleks. Ma ei hakka kajasata seda, kuidas Elina kasvab, kuidas beebitüdruk kasvab ega midagi muud.

Mind vahel ajavad mõned kommentaarid enda pihta tegelikult muigama. Just stiilis, et blogi põhjal on trenn ja liikumine ning toit mulle kinnisideeks. No, tegelikult ju pole. Lihtsalt see blogi on sellise suunitlusega. Ja kui need raseduspostitused ka veel ära jäävad, siis siit muud ei leiagi ning tõepoolest võibki jääda mulje, et muust ma ei mõtle.

Tegelikult on asi aga nii, et toitumisega ma üle ei mõtle. Ma lihtsalt toitun üsnagi teadlikult. Kui ma juba olen endale kõik põhitõed selgeks teinud ning toitumise alustalad on mulle pähe juurdunud, siis teen ma enda valikuid suhteliselt alateadlikult juba. Ma ei stressa sellepärast, kui ma olen midagi liiga palju söönud või kui vahel midagi ebatervislikumat söön. Muidugi võtan ma menüü täpsema jälgimise peale lapse sündi ette, aga ma ei ole kunagi toiduga hulluks läinud. Mulle lihtsalt meeldib, kui mul on kindlad reeglid ja põhimõtted.

Seda ma küll tunnistan, et trenniga oli mul umbes kolm aastat tagasi väga omamoodi suhe. Ma ei ütleks, et liikumine oli mulle kuidagi kinnisidee, aga kuna ma sel ajal treenisin oma esimeseks Ööjooksuks, siis said paljud emotsioonid minust võitu küll ning ma olen tõepoolest pisaraid valanud toimumata trenni pärast. Aga see oli tõepoolest kolm aastat tagasi juba!

Ma ei ole kunagi pannud enda liikumis ja trenne kõrgemale kohale kui mu rasedus. Samamoodi ei ole suurem laps minu trennide pärast kannatanud (mitte, et ma peaks üleüldse seda kõike seletama kellegile!). Peale mitmeid aastaid trenni teinud, oskan ma siiski enda keha kuulata, ma oleks võtnud tuure vähemaks, kui ämmaemand oleks seda käskinud jne. Selles suhtes, et ma jätsin jooksmisedki ju ära, kuigi selleks polnud otsest vajadust- oli lihtsalt mu enda kehv enesetunne ja peale seda tundus jama mõte suuremana uuesti alustada, eriti talvel.

Samuti ei kavatse ma minna otse sünnitusmajast jõusaali või jooksma. Ma võtan endale ja lastele uue eluga harjumiuseks aega, lasen kehal taastuda ning alles siis, kui ma tunnen 100%, et olen valmis, võtan liikumised ette.  Kuna sel aastal saavad absoluutselt kõik Ööjooksu 10km läbijad medalid ning teekonna läbimisviis midagi ei muuda, siis ei ole mul mingit stressi peal ka, et see distants võimalikult kiiresti või ainult joostes läbida. Kui tõesti väga vaja, võin ma selle vankriga ka läbi käia.

Et ühesõnaga jah, nii hakkavad asjad välja siin nägema ja mingit beebi kasvamise jutte siin leiduma ei hakka. Ja pole siis mõtet kuskil mind sõimama ka hakata, et miski mulle kinnisideeks on, kui see blogi vaid sellle keskendubki, eks.

Aga et jutt kõik väga randomi ja õigustustena ei tunduks, räägin sellest ka, mismoodi ma eile ilma, tehnika ja kõige muu kiuste kepikõnnile läksin.
Nagu ikka, oli terve eilne päev jube vihmane ja vastik. Käisime hommikupoole poes (Soomes on kuni teisipäevani poed kinni ning püüdsime siis seda suurt rahvamassi vältida, kes peale töö neljaks päevaks sööki läheb ostma), tegin söögi valmis ning hakkasin end siis kepikõnnile sättima. Aknast veel vaatasin, et vihma hakkas tibutama. Selleks ajaks kui end välisukseni sain, sadas juba korralikult. Läksin tuppa, et siis saju lõppu oodata. Siis aga sai pisipiiga aru, et mul see kavatsus on, ning tahtis emmega olla. Võtsin rahus riided ära ning olin valmis koju jääma, kui Härra ütles, et vihm jäi üle ja mingu ma ikka. Tema läheb tüdrukuga asju ajama. Piiga läks ilusti issiga kaasa ja probleemi polnud.

Mina asutasin end uuesti teele. Ilm läks kenamaks ning täitsa nauditav oli jalutada. Hakkas lausa kevade tunne peale tulema. Otsustasin ma fakti, et isa lapsega on ära kasutada ning jälle pikemale tiirule panustada. Poole tee peal sai aga minu telefoni aku tühjaks. Mõtlesin veel, et üks asi on jamasti see, et endo mu kilomeetreid ei loe ja ma vaikuses pean kõndima, aga teine asi on see, et kui miskit peaks nüüd juhtuma, ei saa ma kellelegi ju helistadagi. Õnneks midagi siiski ei juhtunud ning jõudsin tervelt koju. Ja noh, õnne oli ka see, et mul nii pulsikell kui Vivofit peal olid. Pulsikell tegi ka trikke ja oli Vivofiti vastu end kinni vajutanud, aga aktiivsusmonitor luges üsna kenasti kilomeetreid.

Koju jõudes mõõtsin ma siiski puudu oleva maa käsitsi Endos ära, sest Vivofit paneb juurde ju kõik sammud, aga erinevus tuli vaid kilomeetri jagu. Pulsikella näitude järgi sai enam-vähem aja ka paika.
Teepeal jäin kaks korda küll vihmasabina kätte, aga ilm oli ikkagi imeliselt mõnus. See on ka tore, et kella keeramine on õhtud pikemaks muutnud. Nii, et kui ma kell üheksa koju jõudsin, oli alles päris valge.

Eile kõndisin ma maha siis 16.34km ja seda ajaga 3h:01min:41sek. Kaotasin ma eeldatavasti 1801kcal, aga seda päris täpseks ei saa lugeda, sest umbes kilomeetri jagu pulsikell ei töötanud. Endomondo muidugi väidab, et ma veel vähem neid kaotasin, aga usun siiski pulsikella.

Tegelikult oli eile natukene raskem liikuda kui tavaliselt. Ma ei tea, kas see oli tingitud ilmas, sellest et vaikuses pidin olema või pool päeva närvi ajavatest inimestest, kelle peal mu mõtted terve aja olid. Kaks kilomeetrit enne kodu oli igatahes juba üpris raske ja pidin tempot maha tõmbama. Mõtlesin ikka ja jälle auto järgi kutsumisele, aga noh, millega ma seda järgi oleks kutsunud.

Kui ma lõpuks siis koju jõudsin, oli nii kehaline kui vaimne olek poole paremad. Sain mõtted puhtaks mõeldud ning igasuguse negatiivsuse maha kõnnitud. Puusadel oli natukene raske olla ja ma veidi paterdasin ja ägisesin õhtul küll ringi, aga asi tegelikult nii hull polnud kui see tundub.

Ühesõnaga sellised jutud siis täna. Kõigile ilusaid pühi ning mõnusat muna koksimist!

7 kommentaari:

Karmen Lepp ütles ...

Sa oled supertubli ema! :)

Anonüümne ütles ...

Kui sellest blogist kunagi trenniblogi saab, siis mina ootaksin nõuandeid paaris postituses ka selle kohta, kuidas suhteakas 50+ ja 60+ inimene (kodus)trennida saaks (mitte kepikõnnist ja joogast, viimane on ära proovitud) nii, et kaalu ei lisanduks ja raske olla poleks. Vanematele inimestele sobivaid nõuandeid pole ma kuskilt juhtunud internetist leidma, enamasti on need liiga üldised ja pleolevalt kirjutatud, Sina aga käsitled kõiki teemasid väga hoolivalt.
Rahulikku ja head lapseootust ja ünne Sulle nii Su isiklikus elus kui ka ettevõtmistes.

Kati ütles ...

Aitäh, aga ma tõepoolest ei ole pädev sellisel teemal kaasa rääkima. Nii palju kui mu enda trennis veidi vanemaid naisi käis, sobis enamikule just kepikõnd.

Eks põhilist rolli mängib ikkagi toitumine ja igapäevane ja tavapärane liikumine. Samuti elustiil, füüsiline vorm ja vastupidavus. Eriti just selles vanuses.

Liinu ütles ...

mina ütleks, et minu ema, kes on hetkel 51. aastane käib posu trennis ja ausalt öeldes on ta tunduvalt vastupidavam ja tugevam kui enamus noori seal :D
Ta on jätginud ka Kalmuse toitumiskava ja võttis tõesti päris korralikult alla - hetkel võtab vabamalt toitumise osas.
selles suhtes usun, et peab ise ära tundma, mis kellelegi sobib ja mis on eelnev treenituse tase olnud.

Kati ütles ...

Jap, mul ema sai just 50 ja samamoodi ca aasta on toitumiskava jälginud ja kõvasti alla võtnud. Sõidab rattaga, kõnnib, isegi jooksmisega saab hakkama ja osales eelmise aasta Ööjooksul :)

Anonüümne ütles ...

Kas sul ei jää kõndimise lõpuks kubeme piirkonnast nn jala liigesed valusaks?

Kati ütles ...

Olenevalt diatantsist, jäävad ikka.