esmaspäev, 13. aprill 2015

Piloxing Knockout!

Seda praegu kirjutades, on mu emotsioonid ikka veel jumala laes. Nimelt käisin ma täna eile Soome esimeses Piloxing Knockout trennis. Tegemist on siis Piloxingu looja Viveca Jenseni uusima programmiga ja ma olen armunud. Kui ma arvasin siiani, et Piloxing on täiesti minu ala, siis Knockout on hoopis uus level. Ma pole mitte üheski trennis sellist süsteemi näinud ja ma lihtsalt armastan seda.
Põhimõte on nagu Piloxingulgi kolme erineva stiili (pilates, poks ja tants) kombineerimine, aga sinna juurde on pandud palju jõuharjutuste elemente, mis mulle on nagu rusikas silmaauku.

Kui ma paar nädalat tagasi nägin, et seda Soomes esitatakse, kirjutasin ma kohe treenerile küsimusega, kas ma enda seisundis seda proovima võin tulla. Kuna ma olin enne seda promo reel'i näinud, tundus see peale vaadates kuidagi... liig kaks kuud kodus vegeteerinud rasedale. Vastuseks sain aga üllatava kirja, et loomulikult olen ma oodatud ning kuna treener on ise ka rase, siis teemegi me kahekesi veidi kergendatud varianti.

Ootasin mis ma ootasin, aga täna eile see päev kes oli. Mind hämmastas see, kuidas mind vastu võeti: treeneritel (keda ma ju algusest peale tean) oli mind hea meel näha ja tänu mu suurele kõhule ning peatreeneri rasedusele, oli meil juttu algatuseks küll. Lisaks oli tore näha nii mitutki tuttavat nägu mu enda paberite tegemisest ning hilisematest koolitustest. Minut enne trenni algust tormas veel sisse üks naine, kellega me oleme koos paberid teinud ja mitmel koolitusel ka koos olnud. Hüüdis ta üle saali mulle: "Vau! Respekt, tosi respekt!"

Ja tund algas! Ütleme nii, et isegi soojendus on selles programmis päris kiire. Ehmatasingi esialgu ära, et kui juba soojendus sellise tempo ja akrobaatikaga on, mis siis edasi saab? Tegelikult oli aga hirm asjata ning edasi läks juba asi veidi minulikumaks. Asi nägi välja siis nii, et oli poksi blokk, väike puhkus, jõuharjutused, puhkus, pilates, puhkus jne. Piloxingu põhiprogrammis on ka puhkuse osad täitsa olemas, aga üldiselt on need ka üsna tempokad ning kokkuvõttes panedki tunni hullu tempot. Knockoutis on need kogumise kohad mõnusalt rahulikud ja ühelt jalalt teisele tammumised.

Kuigi ma pidanuks seda nö lihtsustastud varianti tegema, siis tegelikult ma ikka astusin üle pika aja enda mugavustsoonist välja. Kuna seal on palju hüppamisi, istumisi, kõhulihaseid, siis on loogiline, et neile pidi leiduma mõni lihtsam versioon. Lihtsalt, rase inimene väga enam hüppama ei hakka ja nii ma siis astusingi lihtsalt samme, kõhulihaseid ma pingutama ei hakanud ja töötasin selja ja õlalihastega, istuda (süvaisted) ma ka tänu kõhule enam teha ei saa, sest suur pall jääb lihtsal ette. Aga pea 95% harjutustest tegin ma ikka korralikult kaasa. Lisaks olid terve aja mul kindad käes, mis enda trennide lõppedes enam väga kätte ei sattunud.

Ma olin reaalselt üleni higine ja märg!


Ühesõnaga olen olin ma hoolimata veidi pardilikust liikumisest täiesti emotsioone täis ja armunud. Loomulikult uurisin ma ka koolituste kohta. Kuna master trainer on rase, siis Soome koolituste kohta ta midagi öelda ei osanud. Praegu toimuvad koolitused vaid Ameerikas, Saksamaal ja Inglismaal. Ehk peab siis beebi sündides Saksa sugulastele külla sõitma? Noh, nali naljaks: ega ma beebi kõrvalt, kes (loodetavasti) rinnast pikalt sööb nii kaua eemal ei saa nagunii olla. Nii et jäängi usinalt Sveta tagasitulekut ning koolitust ootama ning selleks usinalt valmistuma. Isekeskis mõtlesin, et see oleks peale rasedust üks äärmiselt tõhus trenn, et end jälle vormi saada. Et ehk peaks suveks-sügiseks need endale kavasse võtma ja treeningutel käima. Kui need muidugi hakkavad regulaarselt toimuma.
Ja jällegi- ma olen nii õnnelik, rahul ja uhke, et ma suudan soome keeles kõigiga rääkida ja kõigega hakkama saada. Ja aru saan ma ka põhimõtteliselt kõigest!

Ja sealt siis naastes... siis sain ma aru, miks ma olen endale just selle (treeneri) ameti valinud. Mõistsin, et see ongi see, mida ma olen sündinud tegema. Kõiksugu organiseerimised ja mõttetud draamad-keerutamised sügis-talvisel perioodil mu enda trennides, olid minust selle õige tunde röövinud. Nüüd, täiesti neutraalses keskkonnas, sain ma tagasi selle tunde ja tuhina, mis mind esimest korda koolitusele saatis. Andis palju uut energiat suvele ülekaalulise ja kaalukaotajana vastu minna ning sügisel (kui laps laseb) alustada täiesti puhtalt lehelt.  Teha täpselt seda, millest ma olen unistanud, mida ma tõepoolest hingest armastan- enda unistustega!

Tegelikult ei olnud see teps mitte ainus esimene asi sel aastal. Nimelt käisin ma mõnusa laupäevase ilmaga kepikõnnil. Ilm oli tõepoolest imeline ning see oleks olnud ideaalne esimeseks jooksuks. Mõtlesin mis ma mõtlesin ja mingiaeg tõstsin kepid maast lahti ja proovisin, mis tunne on rasedana joosta. Tunnistan, et see oli esialgu maailma jubedaim tegevus. Iga sammuga hüppas laps põiele ning üsna pea pidingi end metsavahel tühjendama. Sealt edasi oli aga juba enam-vähem. Väga, väga aeglane sörk, sest ma ikkagi pidasin enda pulssi koguaeg silmas. Aga ei, täiesti kolm kilomeetrit jooksin ma ära. Ega need jalalihased enam harjunud ei olnud ning andsid endast märku. Ehk kui ma oleks vaid jooksma läinud ja poleks enne seitset kilomeetrit maha kõndinud, oleks veidi kergem olnud. Ei tea. Jookma ma nüüd ei plaani hakata, aga proovi mõttes oli tore. Andis vähemalt aimu, et peale sünnitust on mul lootust Ööjooksuks mingissegi vormi saada. Härra ütles selle peale, et ma seda Ööjooksu endale mingiks eesmärgiks ja stressiks ei võtaks. Ega ma võtagi ja lapsed selle all kannatama ei pea, aga eks mõtted hakkavad nagunii kuu-kaks enne üritust sinna triivima.

Täna tuli vist üsna segane ja keeruline jutt. Ma olen lihtsalt emotsioonidest keemas ning ei oska end paremini väljendada. Tänane päev peaks ette nägema ühe pikema kepikõnni, aga eks seda näeb, palju ma reaalselt jõuan liikuda. Lisaks on meil asjaajamisi ka.

Ahjaa, selle ütlen ma ka ära, et kui ma siis ülejäänud nädala olen lapsega jalutanud ja vaid ühe ringi kepikõndi teinud, on beebi kõhus rahulik olnud ning kõht on olnud tunnetes, et hakkame vaikselt sünnitama sättima. Kui ma nüüd aga laupäeval need jooksukilomeetrid tegin, muutus beebi aktiivseks, kadusid igasugu sünnitus tunnused ning peale eilset Knockouti on tunne veel rohkem paranenud ning beebike annab endast pidevalt märku. Aga eks sellest homses raseduspostis täpsemalt. Minu esimene Neuvola aeg ka! Olen põnevil!

4 kommentaari:

Kertu S. ütles ...

Nii veider, kuidas KOGU AEG leiutatakse mingeid "uusi" trenne.

Olen ise ju väga pikka aega teinud Piloxing ja nüüd siis Piloxing Knockouti algtreeninguid, ehk siis Pilatest ja Tabata intervalltreeningut ning vahepeal ma ei mõista, miks peab asjad nii keeruliseks ajama ja need lihtsalt ümber nimetama :D Eks ikka, et midagi uut inimestele vist müüa oleks.

Sina oled muidugi super tubli, et end veel treeningsaali ajad, respekt!

Anonüümne ütles ...

Kati! Sa oled NIIII vinge ikka!
Väga tubli! :)




Helena

Kati ütles ...

Oo, ma ei teadnudki, et Sa oled Piloxingut päris teinud :P. Eks sellepärast tehakse, et turgu on ja rahad liiguvad :).

Aitäh!

Kati ütles ...

Aitäh Helena! :)