kolmapäev, 1. aprill 2015

Trenniblogi: märts numbrites

Eelmisel kuul õnnestus mul hoolimata enda olekust üsna ilusad numbrid välja liikuda. Olgugi, et ehk seda päris trenni ma ei tee, on kasvõi tunnine jalutuskäik parem kui mitte midagi, eks? Ma küll proovisin siin mingiaeg Piloxingut ka teha, aga olgem ausad, kehal on mida kanda ning paljud harjutused on muutunud ebamugavaks tänu pallile mu kõhulihastel. Nii ma siis komberdangi parema meelega hoopis värskes õhus ringi ja kulutan kaloreid, kui et nii väga lihastööle tähelepanu pööran.

Päris ära unustanud ma siiski enda lihaseid pole ning aegajalt tuletan nende olemasolu pilatesega meelde. Liigutusi võtan ma kuidas kunagi: vahel Piloxingu asju, vahel raamatust miskit ning kui võimalus on, siis netist midagi.
Samuti püüan ma ikka enda painduvust ning graatsiat (kui graatsiline üks rase part olla saab küll, aga..? :D) säilitada ning teen Marta trennidest meelde jäänud tantsuharjutusi ning venitusi.

Selliseid päevi, kus ma absoluutselt midagi teinud ei ole, on minimaalselt. Tavaliselt satuvad sellised päevad olema mingid reisimised. Näiteks möödunud nädalavahetus, kui Eestis käisime. Tegelikult oli mul varustus Eesti ka kaasa taritud, aga sealne ilm oli nagu ta oli ning kui ilm vähegi olla lasi, tegid mehed tööd ning mina chillisin Elinaga. Aga noh, puhkust on ka kehale vaja!

Numbrid näevad aga välja sellised:
  • Kepikõnd: 85km/ 15h:19min:23sek/ 10557kcal
  • Jalutamine: 112km/ 25h:41min.50sek/ 11735kcal
  • Pilates: 2h:39min.51sek/ 1290kcal
  • Tants/venitus: 2h:20min:21sek/ 1124kcal
 Ehk siis kokku kõndisin ma 197 km, kaotasin  24706 kcal ning niiöelda aktiivset aega kulutasin ma 46h:01min:15sek ehk siis peaaegu kaks ööpäeva.



Kilomeetritega on mul pea alati selline lugu, et ma tahan kuu lõpuks mingi kindla summa kokku saada. Alati jooksen ma näiteks viimasel jooksul kas mõne km vähem või rohkem ning lõpetan saja meetri pealt jooksu ära, et ilus number kokku saada ja niisamuti püüan ma kõndimistega teha. Eile hommikul avastasingi, et kuidagi kogemata on jalutamise kilomeetreid tulnud täpselt 112 kokku ning mitte meetritki rohkem. Küll oli jama number kepikõnnil ning seda otsustasin ma siis veidi ilusamaks õhtul kõndida. Lootsin küll läbida 12.8km, et saaks täpselt 90 km täis, aga aeg ja ilm tegid enda töö ning läbisin vaid 7.8 km.

Mis ma oskan öelda.. Selle aasta kõige kõrgem kuu. Eriliseks saavutuseks pean ma poolmaratoni läbi kõndimist. Selle üle võin küll uhke olla. Üleüldse peaks ma olema rahul sellega, et ma veel lõpurasedana ja väikese lapsega nii palju end liigutada suudan!

Nüüd on jäänud vaid üks kuu enne suurt finishit. Ausaltöeldes ei kujuta ma ette ka, kui kaua ma veel liikuda saan, aga püüan seda siiski ilusti ja järjepidevalt lõpuni välja teha. Kuna tähtaejaks on pandud 12 mai, siis ma väga sellele ei panusta, et aprilli lõpus juba seisma jään. Usun, et viimased liikumised jäävad sinna mai algusesse, aga see on hoopis teine teema ja üsna kaugel veel.

Aprillis püüan ma siiski võimalikult palju jalutamas käia. Igal võimalusel mis saan ka kepikõndi tegema minna. Nädalas kaks kuni neli korda teha vaheldumisi pilatest (rasedatele), venitusi, tantsuharjutusi ning püüan lisada ka veidi rasedate joogat sinna hulka. Kuigi pilateses ning venitusharjutustes on neid üsna palju juba sees ka.
Järgmisel kuul tahaks ma kepikõnnis 150km ära kõndida. Niisama jalutades vähemalt 100 või ideaalis 150 km. Aga eks aeg ning füüsiline võime näitavad, mis saab. Ilmast oleneb ka muidugi palju, sest kui üsna pea ilmad ilusamaks ja soojemaks ei lähe, ei mahu mulle miskit mugavat liikumiseks enam selga*. Iseenesest oleks huvitav teada, palju ma siis samme ära käin, aga ma ei kujuta ette, kas mul on mõtet seda Carminit käele panna- ehk hakkab see jälle mulle närviele käima nagu sügisel.

Ahjaa, siin nädalavahetusel oli mingi teema Kalmusel sellega, et noored emad väitsid, et sünnitanud naise nahk ei tõmba enam tagasi ilusaks. No otsisin mina siis enda vanad pildid üles ning pean ütlema, et kui ikka õigesti enda keha kohelda, tõmbab see nahk tagasi küll. Ma ei suuda ise ka uskuda, et läksin sünnitama 150cm ümbermõõduga ning aasta hiljem oli see juba 75cm. Ehk siis põhimõtteliselt poole väiksem ning nahk oli sile ning ilus. Lihas kumas ka imeilusalt välja! Motivatsiooni uueks hooajaks kui palju, eks!




Kuidas teie kuu möödus?

*esmaspäeval Soome jõudes oli siin jälle paks lumi maas. Teisipäeval oli vihma-lörtsi sadu ja selliste ilmadega mul tõepoolest jope enam kinni ei mahu. Õnneks oli teisipäeva õhtu juba imeilus ning sain dressika ja vestiga kepikõndi teha. Ilusaks võikski nüüd jääda!

32 kommentaari:

Karmen Lepp ütles ...

Wow, milline eeskujulik kõht. Minu lootus tärkas taas, et saab kõhunaha vormi, läheb aega kuid see on võimalik.

Kati ütles ...

Mul õnneks läks kergelt, aga eks aeg näitab, mis peale teise lapse sündi saab. Eks vanusest ka olene palju- olen nüüd ju 4a vanem :D

Anonüümne ütles ...

Mina olen sünnitanud kaks last. Pärast esimest rasedust tõmbas mul samuti kõht kohe ilusti tagasi - olgu öeldud ,et ma ei pingutanud selle nimel absoluutselt. Kahe raseduse vahe oli mul 7 aastat. Teine laps sündis erakorralise keiserlõikega. Kuu möödudes hakkasin kõndima 10. km päevas. Kaal ei liikunud, toitumine oli paigas ( ei olnud mingit õgimist, näksimist ega ka valede asjade söömist ). Kui laps sai poole aastaseks, alles siis hakkasin tegelema aktiivse rattasõiduga ja vaikselt ka lihastreeninguga. Kaal langes 5 kuuga raseduseelsesse kaalu aga nahk on endiselt kole. Viimased 4 kuud olen tegelenud väga aktiivse lihastreeninguga. Ma ei saa öelda ,et muutunud poleks üldse midagi ..Aga venitusarmid on endiselt olemas ja kõht ei ole sama kaunis nagu see oli enne. Nahk ei ole nii trimmis ja olen sada protsenti veendunud , et nii kaunist kõhtu nagu on Sinul , sellist ei saavuta ma ealeski . Ma ei ole alla andnud, vastupidi .. Mu motivatsioon on väga kõrge ja ma pingutan endiselt lootuses ,et ma siiski saan hakkama sellega .. Aga inimesed on erinevad, nende kehad käituvad erinevalt ..

Aga Sa oled väga tubli! Palju jõudu ja tahet sulle ka edaspidiseks :)

Kati ütles ...

Venitusarmid on tõepoolest hoopis teine teema ja kui need on juba tulnud, siis neist enam täiesti lahti ei saa. Neid saab heledamaks muuta, aga armid jäävad.

Ma usun, et kui ma oleks jätnud lastele suurema vahe sisse ja veel hiljem teist last sünnitanud, poleks mul ka lootust kiirelt pääseda. Aga eks see sügisel näha ole, kuidas mu keha mind seekord teenib ja mis sellest kõhunahast saab. Iseenesest on see praegu palju väiksem kui esimest last sünnitama minnes, nii et ehk lootusetu olukord pole ja talvel vaatab sile kõht vastu :)

Anonüümne ütles ...

Sünnitanud 3 last, vanust 30 a. Esimene laps sündis kui olin 20. Teine ja kolmas vastavalt 26 ja 28. Esimese lapse järel oli põhimõtteliselt kõht tagasi tõmmanud pärast sünnitust juba esimese nädalaga, ilus sile. Pärast 3 ndat last enam nii kergelt ei läinud. Tuli ikka vaeva näha.Olen koguaeg sale olnud,aga nüüdseks on keha parem,kui enne esimest last. Kõik on võimalik korraliku toitumise ja trenniga,nahk on ilusti tagasi tõmmanud. Õnneks triipudest mina pääsesin.

Kati ütles ...

On muidugi võimalik. Meie keha käitub meiega täpselt nii nagu me teda kohtleme :)!

Ma loodan ka, et viimaste nädalatega neid kskilt ei ilmu :)

giina1 ütles ...

Tubli tips :) Kadestan siiralt su kilomeetreid :) Mul on selle raseduse algusest alailma mingid nõmedad mitmenädalased pausid med. näidustustel sisse tulnud ja siis puges laiskus kontidesse ja südempahadus jne jen (paha siga mitu viga). Aga ei, nüüd, kui rohkem jamasid ei tule siis olen ka tubli ja käin igapäev kõndimas :) Sulle küll kannule ei astu, sest päevad läbi olen tööl ja õhtul peale tööd saan alles minna aga see polegi oluline. Oluline on ennast liigutada ja sellest rõõmu tunda. Eelmise rasedusega käisin kuni lõpuni aktiivselt trennis ja loodan, et seekord läheb lõpp samamoodi :) Aga Sulle edukat veeremist ja eesmärgi täitmisi. Tubli oled!

Kreete Randpalu ütles ...

Elan sulle ja su tegemistele kaasa! Tubli naine ja hea motivatsiooniallikas! Endal esimene rasedus,12.nädal, Kalmuse kava jälgija, 26a. ning nüüd otsapidi Soomes :D Kogu olukord on vägagi uus ja huvitav.
Igatahes lugesin kogu rasedusega seostuva vist täna korraga läbi, nii mõneski jutus leidsin ennast :)

Kati ütles ...

Regiina, ma Mareki lehel püüdsin täna terve päeva naistele seletada, et tähtis ei ole mitte mingi vormi või kilometraaži tagaajamine vaid see, et ka rase naine igapäevaselt end vähemalt tunnikese liigutaks. Minu meelest on täiesti normaalne, et iga inimene jõuaks tunnikese rahulikuski tempos jalutada.
Asja muudab muidugi meditsiiniline vastunäidustus, aga üldiselt räägime me siiski ju täiesti tavalisest ja normaalse kulgemisega rasedusest :)

Ma üldse ei imesta, et Kalmus tihti närvi läheb seal :D

Kati ütles ...

Kreete, kus kandis Sa elad siin? :)

giina1 ütles ...

Ma lugesin Mareki lehel kommentaare aga ei viitsinud tuuleveskitega vaielda. Alati on neid, kes leiavad vabandusi ja põhjendusi, miks ei saa ja siis pritsivad sappi. Kusjuures naljakas oli see, et sul on ilusti välja toodud, et oled terve raseduse liikunud ja nad ikkagi hakkasid kinni sellest, et kui suvaline 8 kuud rase niimoodi kõndima hakkaks siis läheks sünnitama. Silmaklapid on neil või lugemispeetus? (ok see oli õel nüüd aga pmst õige). Ühesõnaga täiesti arusaamatu.

Haa tulin koju, hullult äksi täis, et vot nüüd täna teen pika kõnni tiiru, vahetasin riided ära, läksin õue ja lauspadukas :S No mis mõttes nagu? :D

Kas sa käid siiani bandaazita või nüüd ikka trennitehes peal?

Kati ütles ...

No inimestel on alati vaja vaielda. :)


Ma just jalutasin tüdrukuga 10km maha. Ilm on küll sompus, aga õnneks vihma ei tule.

Ei, ma bandaaži ei kanna. Ma vahel harva panen selle peale trenni peale, kui ma kardan, et pärast raske võib olla. Näiteks peale seda 21 km hoidsin seda õhtul ümber :)

Kreete Randpalu ütles ...

Ma asun Korsos. Sa vist kuskil läheduses, kui kuskil Koivukyläa jalutasid :D

Kati ütles ...

Hehee, ma elan ka Korso küles ;)

Kati ütles ...

Küljes*

Anonüümne ütles ...

Kõht on küll ilus aga näost olid küll jube nälginud näoga.

Kati ütles ...

Tänu jumalale, et Sina selle näoga elama ei pea ;) ja saad põsed punnis elu nautida :)

Anonüümne ütles ...

Kas vahepealset ei ole olemas? Kõik on kas paksud ja laisad või ülitreenitud? Arvad, et kui kellegil väheke teine arusaam, arvamused erinevad, (lihtsalt MINU meelest oli su nägu liiga kõhn) siis tegu kohe kadeda paksuga? Oh, ei!

Kati ütles ...

Mina pole seda väitnud. Samuti pole ma väitnud, et punnis põsed on paksudel.

Sipsu ütles ...

Parem "nälginud näoga" kui punnis põskedega. Ärge otsige vigu kus seda pole. Veits imelik oleks kui keha oleks trimmis aga nägu nagu õhupall. Minu silmis oled sa alati ilus, tubli ja tugev naine ! Lemmik !

Kati ütles ...

Aitäh :).

Anonüümne ütles ...

Sry, aga kati blogi küll eriti hea näide või eeskuju pole. Olen pikalt jälginud ja tema jaoks ei ole see mitte loomulik,et inimene liigub, vaid on algusest peale olnud haiglane kinnisidee.

Täitsa haigeid eitesid ikka olemas.

Kati ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kati ütles ...

Aitäh sisuka kommentaari eest, Meriliis :)!

Anonüümne ütles ...

Kuidas saab ette heita liiga kondist nägu, eriti kui keha tervislikult vormis? See pole ju enda teha ja on lihtsalt õel ja alatu kritiseerida teist inimest nii. Mõistmatud on vahel inimesed, nii pahatahtlikud.

Anonüümne ütles ...

Kuidas saab ette heita liiga kondist nägu, eriti kui keha tervislikult vormis? See pole ju enda teha ja on lihtsalt õel ja alatu kritiseerida teist inimest nii. Mõistmatud on vahel inimesed, nii pahatahtlikud.

Anonüümne ütles ...

Kuidas sa ette kujutad, et sa sügisel jätkad Piloxingu trenne kui sul kodus on 3-kuune beebi ja tütar, kellel pole kindlat graafikut?

Kati ütles ...

Kust Sina tead, mis graafik meil lapsega on või pole? Omateada pole ma lapsest ja tema asjadest ammu kirjutanud.

See, kuidas ja mis, jäägu minu probleemiks.

Marje ütles ...

Ma lihtsalt ei saa lugeda neid kommentaare... Kas kadedus on see, mis paneb selliseid kommentaare kirjutama?

Kati ütles ...

Inimesed on erinevad ja isegi 100 eurone ei meeldi kõigile. :)

Anonüümne ütles ...

Oma viga, kui mõne arvates pärast lapse saamist muud elu ei tohigi/saa olla. Mõni kommenteerija lähtub vist oma kogemusest, et lapse kõrvalt nii saamatu oli ja ainult tibuemme suutis olla, kes 24/7 lapse küljes rippus. Mis see teie kobiseda on, kas inimene tahab, saab ja suudab pärast pere suurenemist nö tööl/trennis/koolis käia. Kas siin kommenteerivad enamuses kibestunud elus pettunud penskarid?

Kati ütles ...

Vat ei tea. Mina olin ja olen ka esimesed kuud lapse külge nö aheldatud. Aga nii nagu suurema lapsega hakkasin liikuma, hakkan nüüd samamoodi. Laps pole mind takistanud miskit tegemast. V.a kui haiglas olime...