reede, 1. mai 2015

Spordiblogi: aprilli statistika

Kuigi mu enda arvates oleks võinud paremini, siis arvestades fakti, et ma olen üheksandat kuud rase, tuli vist päris kenade numbritega kuu.

Ilma pikema sissejuhatuseta, on statistika siin:

Kepikõnd: 140.37km/ 25h:45min.06sek/ 15501kcal
Jalutamine: 130.19km/ 34h:33min:18sek/ 10504kcal
Piloxing: 2h:45min:55sek/ 3538kcal
Pilates/jooga: 2h:26min:57sek/ 735kcal

Kokku läbisin ma sel kuul Endomondo abiga 270, 58km ja aktiivset aega oli kokku 65h: 31min: 16sek. Kokku kaotasin ma 30278 kcal.
Vivofiti andmetel astusin ma kokku 465221 sammu. Kilomeetrites teeks see 360.4km. Pole üldsegi mitte paha ühe suure, kohe sünnitama hakkava vaala kohta, eks?



Igatahes oli mul ju eesmärgiks kepikõnniga maha käia 150 kilomeetrit, aga jäi napilt puudu. Miks? Sellepärast, et vahele tuli nädalavahetus Eestis. Ja tegelikult oli mul plaanis see viimased 10 km eile maha käia, aga ma olin terve öö ja enamus päevast täiesti valudes ja pressides ning olin veendunud, et lähen sünnitama.Tuleb välja, et libavalud ja pressid võivad vägagi reaalsed ja pikad tunduda.

Minu kõige pikemad kõnnid jäid poolmaratoniks (21.1km) ja 16.5km. Ülejäänud distantsid jäid sinna 10-13km vahele. Kuna aeg ja tempo on suhteliselt aeglased, siis pikemateks maadeks lihtsalt aega ja võimalust ei jäänud...


Üldiselt ma veel end liigutada ikka jõuan. Tõsi, viimasel, 16.5km ringil ma end nii hästi ei tundnud ja valud lõid aegajalt koos toonustega sisse, aga pisemad, 10km ringid on täiesti tehtavad veel. Samuti pole probleemi teha nii pilatest kui Piloxingut. Viimast muidugi mugavdatud variandis.

Ja nüüd? Ma ei tea mis nüüd edasi, sest noh, ma hakkan ideekohaselt üheteist päeva pärast sünnitama. Kui uskuda keha märke, siis ehk ennegi.

Ega mul muud üle jää kui lihtsalt tiksuda ja olla. Mingeid eesmärke ma endale ette seadma ei hakka, sest peale sünnitust jään ma nagunii natukeseks taastuma. Elinaga tuleb nagunii liikuda ning sünnituseks võib ka paljude harjutustega ettevalmistuda.

Muide, tähele olen ma pannud seda, et mu enesetunne on palju halvem nendel päevadel, kui ma üldse liigutanud ei ole. Siiani on neid päevi olnud kaks: üks kuu laguses ja teine siis kui Eesti sõitsime ja nendel päevadel oli tõepoolest kehv olla ja kehal raske. Jah, ka peale intensiivsemat või pikemat kepikõndi tõmbab kõht vahel toonusesse, aga neid nö vabadel päevadel oli olek hoopis teistsugune.

Viimased 20km kepikõndi olen ma teinud juba kevadvihmas ja need olid ühed mõnusamad kilomeetrid üldse. Mis sest, et jope ei taha kohe üldse enam kõhu ümbert kinni ulatuda.


Iseenesest on kahju, et nüüd, kui tulevad imeilusad ja soojad ilmad, pean ma ennast lõpuks tagasi tõmbama ning loorbitele puhkama jääma. Ühest küljest üsna mõnus ju tegelikult- sundpuhkus, aga teisalt... Mulle meeldib liikuda, mulle meeldib aktiivne olla ja mind ajab hulluks mõte, et isegi kui ma veel enne sünnitust jõuan ja suudan liikuda, siis peale sünnitust vajab mu keha päriselt ka taastumiseks aega ning ma olengi "seisma" aheldatud...Kuidas sellise mõttega toime tulla?
(Ei, ma ei loe ennast veel hulluks ega trennisõltlaseks, mulle lihtsalt meeldib liikuda ja ma tunnen sellest reaalset rõõmu!)

Tegelikult olekski päris tore, kui ma nüüd kohe-varsti sünnitama saaks, et siis võimalikult kiiresti uuesti jalgele saaks, sest... kuskil kuklas keerutab mul siiski Ööjooksu mõte ka.



Ilmad on imeilusad, suvi rändab suure kaarega peale, nii et on viimane aeg end õue vedada ja regulaarne liikumine (ärge unustage, et inimene peab 10000 sammu iga päev täis kõndima (mina kõndisin keskmiselt 16000 sammu maha).) enda elustiiliks muuta! Seega kõik liikuma!

6 kommentaari:

Laura Kask ütles ...

Nii nagu Instagrammi kirjutasin - Sa oled nii vägev naine! Minu täieglik respekt! :)

Kati ütles ...

Aitäh, armas Laura :)!

Liana ütles ...

Kui ma kunagi rase olen, tahan sama tubli ja liikuv olla :) St, võiks ju mitterasedana juba ka olla :D

Kati ütles ...

Ma loodaks endale ka suveks sedasama tahtmist :D

Maris ütles ...

Olles ise rase, mõtlen ma koguaeg, et sa oled mingi üliinimene. Tõsiselt! Ülimalt tubli ikka. Minu viimase aja jalutuskäigud on enamvähem postkastini ja tagasi (ehk midagi 1km kanti) ning peale seda ma juba tunnen, et kuskilt valutab, tekitavad toonused või veel midagi kolmandat.

Kati ütles ...

Hehhee :). Mr just mehega tulime 8+2km jalutuskäigult ja ütlesin talle, et ta koju jäädes (ehk neljapäevast) hakkab minuga iga päev selliseid ringe tegema :D. Kepikõnde ma vast enam tegema ei lähe siiski, aga kes teab :)