esmaspäev, 22. juuni 2015

Treeningnädal: 15-21.06.2015

Saigi järjekordne nädal mööda. Iseenesest võib liikumisega täiesti rahule jääda, sest kaks korda sai lausa 10kk läbi käidud ja isegi jooksma suutsin minna.

Nädal nägi välja selline:
  • esmaspäev: puhkepäev
  • teisipäev: jalutasin 5.56km
  • kolmapäev: jalutasin 10.53km
  • neljapäev: 37min jõutrenni
  • reede: jalutasin 10.05km
  • laupäev: jooksin 8.07km
  • pühapäev: jalutasin 4.12km
Aktiivset aega kulus kokku 8h: 55min:32sek ning ma kaotasin kokku 3601 kcal.

Esmaspäevad on meil alati sellise kaheldava väärtusega päevad, sest Gunnar läheb öösel tööle ning on alati vaja päeval asju ajada ja end eesootavaks nädalaks valmis seada. Igapäevaste jalutamistega kipub ka pigem nii minema, et Elina ei jaksa seda 10km kaasas olla ning temaga väljas käies jäävad distantsid lühemaks. Kolmapäevane ring on tehtud näiteks kahes osas, kus korra käisime 2.5km poes ja õhtul jalutasime 8km ära, millest ma 1.5 läbisin juba kodus olles- maja eest parklasse ja tagasi kärutades. Samal ajal laps mängis mänguplatsil, nii et sain teda ka jälgida.
Kuigi ma reedel sain päris üksi minna käruringile, siis olen natukene pettunud ajas. Läbisin 10km 1h: 52min, mis on päris aeglane. Käisin rasedana nii aeglaseid kepikõnni ringe tegemas. Mäletan, et minu päris esimene ja parim kiirkõnni aeg on lausa 1h:10min, mis on praegusest kümne kilomeetri jooksu ajastki parem..
Kolmapäev oli vihmane ning väljas me ei käinud. Püüdsin teha lihast, aga need on ikka väga nõrgaks jäänud. Eriti kõht! Ma imestan, kuidas ma kümme kuud tagasi lasin rahumeeli pingi peal mitukümmend istessetõusu ära ja sinna peale veel igasugu jalatõsteid jms. Praegu teen ma 3x15 istessetõusu ning needki hädavaevu. Noh, harjutamine tegevat meistriks, eks!

Nagu arvata oli, andsid mu lihased peale laupäevast jooksu tunda. Kohe niimoodi, et kui ma Mariannat süles hoidsin, siis tahtsid reielihased rebeneda. Sestap sai eile minu õnneks väga aeglane ja pisike ring kõnnitud.

Toitumine, toitumine, toitumine! Oh, ma ei suuda ära oodata, et saaks elu normaalsesse kellaaega. On üpris raske, kui hommikusöök on alles kella 14-15 ajal ning pead terve öö üleval olema. Ma ei suuda paraku nii ka, et söön õhtusöögi ära ja siis passingi terve öö midagi suhu panemata ning ootan järgmist pärastlõunat, et siis putru süüa. Ja noh, tegelikult läks tänu Soomes peetavatele Jaanidele üleüldse see söömine kuidagi... ülekäte. Laupäeval käisime õhtul McDonaldsis, kus ma endale Caesar McWrap snak'i ja smuuti võtsin.
Erilist puudust tunnen ma õuntest. Et ennetada lapse gaase, siis ma lihtsalt ei julge neid veel süüa. Tsitrulisi ei söö ma allergia kartuses. Nii et mulle ongi jäänud vaid marjad ja banaanid. Nädala sees tegin ma imemaitsva smuuti, kuhu panin sisse banaani, vaarikaid ja kookospiima. Lahjendasin greibimahlaga ja see oli imeline!

Õnneks kaal tõusnud ega päris seisma ei ole jäänud: 77.2kg (-0.4kg).

laupäev, 20. juuni 2015

Esimene kuu täitus ehket emps käis jooksmas

Marianna sai täna öösel kuu vanuseks. Mina selline ninnu-nännutaja pole, kes igal kuul neid "sünnipäevasi" peaks. Jah, tean küll, et nüüd ja nüüd on nii vana, aga kooki ma ei tee, mingeid küünlakesi kuskile ei topi jne. Lapsel on sünnipäev ikka siis, kui ta juba aasta vanuseks saab.

Kosunud on see laps mõnusalt. Ta on juba 1.3kg juurde võtnud ning uskumatud 8cm pikemaks kasvanud. Viimases ma veidi kahtlen tegelikult ja arvan, et sündimisel mõõdeti ta veidi lühemaks. Aga samas, kes teab, beebi kasvavadki nii kiiresti ja poolteist kilo on ka mõnus kaalutõus. Laps ise igati terve ja normaalne beebi nagu arst ütles.

Selle üle on mul ka hea meel, et ta on lõpuks veel enam hakanud vankrit armastma. Kui enne sai ta seal olla vaid tunnikese ja alla selle ning ärkas siis üles, siis nüüd olen ma juba kahel korral lausa 2h temaga jalutanud. Ühe korra siis Elinaga ning eile oli mul luksus üksi käia ja rahu nautida. Esmaspäeval ostsime me kõhukoti (mis on äärmiselt äge!) ka talle ning mõndasid käike saab ka sellega teha. Väga mugav on näiteks poeskäike kõhukotiga teha. Ostsime siis endile SELLISE (LINK) kotikese ning see on nii mugav ja tundub lapsele ka veidi parem kui tavaline kõhukott. On nagu väike koaalakaru kukrus!

Jah, eriline ninnu-nännutaja ma ei ole. Ma küll kussutan ja kallistan ning musitan enda lapsi ning ütlen neile iga päev, kui väga ma neid armastan, siis näiteks on mõned asjad, mida mina kunagi ei tee.
Mul sündis küll laps, aga kõiki uusi asju hakkan ikka tema tegema. Näiteks tahab Marianna hirmsalt juba pead hoidma hakata. Aga seda teeb ikka tema mitte me koos. Ja minu jaoks ongi naljakas lugeda, mismoodi emad hakkavad koos lapsega pöörama ja rinda imema ja mida kõike veel.
Samuti ei ole ma kuningliku staatust veel omanud ning minul, käsi südamel, sündis täiesti tavaline laps. Ei ole mul kordagi printsessi au olnud sünnitada. Ma küll kutsun lapsi erinevate hellitusnimedega, aga kindlasti mitte printsessideks. Samamoodi tundub mulle veider beebit väikeseks preiliks kutsuda.
Aga see olen vaid mina, eks.

Tegelikult tulin ma aga hoopis millestki muust rääkima, mitte Mariannast. Tegelikult juhtus nii, et kuna väike õde sai kuu vanuseks, otsustasin ma lõpuks jooksmist proovida. Olin enda peas juba valmis mõelnud, et lähen Ankaa lamppi ümber jooksma ning püüan kuidagi kaks ringigi ära joosta. Üks ring on umbes 1.5km.

Lõpuks läks aga nii, et ma panin lapsed riidesse, saatsin nad Gunnariga autoga sõitma ning hakkasin kodu juurest liikuma (esialgne plaan oli, et Gunnar viib mu autoga raja juurde). Läksin üsna rahulikus tempos ja õnneks allamäge. Pean nentima, et ma eile proovisin vankriga veidi joosta ja see tundus nii raske. Täna oli aga kuidagi väga kerge minek.
Raskemaks läks asi siis, kui ma rajale jõudsin. Siis hakkas ebatasane, mudane ja liiva-kivine pinnas tempot alla tõmbama ning palju oli ka tõuse. Pulss ronis kõrgeks, kuigi tempo muutus aeglasemaks.

Jooksin ühe ringi ära, mõtlesin, et jookseks teise ka. Jaksasi küll. Vaatasin kella- olin jooksnus 33minutit. Okei, jooksen siis 45minutit täis ning siis kutsun Gunnari järgi. Sai seegi täis ning tundisn, et suudan veel. Lõpuks otsustasin, et lasen siis täpselt tunni täis. Suutsun sellegi ära teha päris hästi. Küll hakkas siis juba raskemaks minema... Vaatsin kilomeetreid ja saatsin joostes Gunnarile sms-i, et kümne minuti pärast mulle järgi tuleks. Gunnar saatsi mulle aga vastuse, et Marianna oli üles ärganud ning nutab-karjub ning ta on juba kohal.
Siis pöörasin esimesest sillast ümber ja jooksin autoni.

Kokku tuli siis 8.07km/ 1h:05min:35sek. Keskmine kiirus vaid 8:08min/km, aga vähemalt ma jooksin terve aja. Pealegi, jooksin ma viimati ju alles septembri alguses, sünnitasin vaid kuu tagasi ning mu kehal on ca 10 kilo liigset kaalu, mis segab. Seega olen ma üsna rahul siiski. Vähemalt tean ma, et oleks suutnud ka viimased kaks kilomeetrit ära joosta ning olen tegelikult praegugi juba võimeline Ööjooksu läbima. Seda küll äärmiselt aeglaselt, aga vähemalt saaksin selle läbitud.
Nüüd jääb üle veel igal nädalavahetusel ikka jooksmas käia, kaalu alandada palju saab ning siis on juba Ööjooks mõeldav ka normaalse ajaga. Loodetavasti!
Täna kaotasin ma pulsikella järgi 924 kcal. Pulsinäitudeks sain ma 181/190 bpm, mis on ilmselgelt veidi liiga kõrge sellise tempo kohta. Aga see läheb kaalu ja harjutamisega alla.




Lisaks andis mu selg tunda. Tähendab see seda, et ma pean hakkama lihast ikkagi juurde tegema. Kuna ma jooksmas saangi käia vaid nädalavahetuseti, siis nädalas paar kurda peab kindlasti leidma aja, et natukenegi kõhtu, selga ja käsi treenida. Iseenesest tahaks hirmsalt ka Piloxingut teha, aga ma ei kujuta ette, kuidas see peaks välja nägema hetkel.

Keegi eelmise postituse all tahtis näha, mismoodi mu kõht on tagasi tõmmanud. Kõht iseenesest on täiesti ilusti tagasi tõmmanud. Küll on seal veel mõnus rasvakiht, mis on vaja eest ära saada. Venitusarme ma ei saanud ning mingid rippuvat nahka kuskil ei ole. Kui mul veab samapalju kui eelmiselgi korral, siis ei jää seda nahka ka peale suurt kaalulangust.
Vabandan, et pildid on tehtud telefoniga ja halva kvaliteediga!

Muide, riided on mul suuruses M-XS seljas :D


esmaspäev, 15. juuni 2015

Lobajutt: kaalust ja liikumisest

Kuna ma nüüd nädalake olen olnud sellel nö kaalulangetamise perioodil, siis tekkis mul paar mõtet ja küsimust edaspidisega. Nimelt, ma olen küll otsustanud, et konkreetsed ja põhjalikud treeningute-ja kaalunumbri postitused teen ma iga kuu viimasel või esimesel kuupäeval ära. Küll aga olen ma küsimuse ees, kas teha ka iga nädalalõpp mõni pisikene kokkuvõte? See on küsimus teile, sõbrakesed!

Näiteks saan ma öelda, et möödunud nädalal ma kõndisin:
  • esmaspäeval: 0km
  • teisipäeval:  5.45km
  • kolmapäeval: 6.19km
  • neljapäeval: 6.29km
  • reedel: 6.17km
  • laupäeval: 5.49km
  • pühapäeval: 5.94km
Kokku jalutasin ma 37.57km ajaga 8h:11min:32sek ja kaotasin 2550kcal
 
Iseenesest oleks lihtsam silma peal hoida iganädalaste pisikeste vahekokkuvõtetega, sest paljud asjad võivad kuulõikes lõpuks unustuste maale kaduda. Samas, kas ja kui palju mul igal nädalal rääkida on. Siis veel, kui trenni päriselt tegema juba hakkan, aga jalutamistega...?
Seega andke teada, millist varianti teie eelistaks?!

Selle nädalaga olen ma kaotanud 1.5kg!
Tegelikult olen ma selle 1.5 kilo peale päris üllatunud. Just tänu sellele, et reaalselt on see kadunud ca poole nädalaga. Kuni kolmapäevani olin ma püsinud pikemat aega ühes kaalus ja täna siis vaatas see -1.5kg ees.
Üllatunud olen ma ka sellepärast, et ma ei ole saanud tegelikult ühtki kaalulanguseks vajaliku punktik täita: söögikorrad on ebaregulaarsed ja kaootilised, liikumist on vaid 1.5h ja 5-7km päevas jalutamist ning magamistega on kuidas on. Täna hommikuks olin ma 48h jooksul maganud vaid neli tundi kokku.. Õnneks sain natukene päeval Mariannaga magada.

Räägime siis natukene avameelsemalt ka sellest kaalust ja eesmärkidest. Sünnitusmajja läksin ma ca 86 kilogrammiga. Nädal peale sünnitust kaalusin ma 79kg. Kuigi sünnitusmajja jäi mul 10kilo, siis rindade ja "millegi" arvelt see kaal veidi tõusis lõpuks. Tänasel hommikul vaatas kaalult vastu 77.6kg
Minu esialgseks eesmärgiks oleks poole aasta jooksul kätte saada number 65. Sinna on nüüd 12.6kg veel minna. Päris suureks ja võibolla ka natuke utoopiliseks eesmärgiks praegu veel, oleks Marianna sünnipäevaks kätte saada 58kilogrammi, millega ma oleksin siis absoluutses rahulolus ning kogemuste järgi eeldatavalt ka parimas vormis. Sinna on minna jäänud 19.6kg.

Mida esimeseks eesmärgiks tegema peab?
  • Saama korralikult une täis ja öösel magama
  • Toidukorrad regulaarseks ja korralikuks
  • Liikuma iga päev vähemalt tunni-kaks
Minu õnneks on mul toidu suhtes aastatega hea vaist ka silm tekkinud, nii et kogused ja tervislikuse koha pealt muret pole. Kõige raskem etapp ongi praegu korraliku söögi tegemiseks aja leidmisega ning kindlate vahede ja aegade paika saamisega.

Liikumise kohapealt olen ma siiani enam-vähem eesmärki täitnud, sest tõepoolest, sellised ajad meie jalutuskäigud kestavad. Ainus jama on selles, et vahel venib seda aega kõvasti, sest Elina kõnnib lapsele omase kiirusega. Teisalt annab ta seisualuse peal seistes mulle suuremat koormust lükkamisel.
Peagi tahaks juba jooksmist ka proovida. Mul oligi tegelikult plaanis seda eile või täna katsetada, aga eile sadas terve päeva vihma ning täna.. Tunnistan ausalt, et ma magasin ja õhtul oli targematki teha.

Kõige jamam ongi praegu selle väljapuhkamise ja magamisega. Nädalavahetusel oli täpselt nii, et laupäeva öösel olin ma üleval, magasin hommikul 2h enne kui Elina ärkas. Eile öösel olime me jälle üleval ning saime täna hommikul kell kuus magama. Pidime aga juba kell kaheksa tõusma, et arstile minna. Oi ma olin meie TH peale vihane! Ja olen siiani*.
Ma vähemalt loodan, et üsna pea saan ma Marianna öösel magama. Seda juba sellepärast, et praegu kannatab kõige all ka Elina, kes õe nutuga magada ei saa. Ja varsti peame hakkama me kõigile kolmele rutiini ja päevagraafikut sisse õpetama, sest augustist läheb Elina päevahoidu.

Jooksmisega on veel ju see teema, et augusti keskel on vaja ära joosta Ööjooku 10km. Utoopiliselt olin ma enda lõpuaja sinna tunni ümber ka veel ennustanud. Eesmärkiks on küll vahemaa lihtsalt kuidagi läbida, aga ikkagi- tahaks ju ikkagi endast parimat anda ning finišis on mind kahe ja poole kuune beebi ootamas.
Seega ongi mul aega vaid kaks kuud, et end viia sellisesse vormi, et ma suudaks selle 10km üldse läbida. Raske saab see olema, sest ainsad võimalused joosta on mul laupäeviti, pühapäeviti ja esmaspäeviti. Ma loodan et nendest niipaljugi piisab...


Niiet siis, kas teile meeldiks iganädalased vahekokkuvõtted või vaid korra kuus numbrid?

Kui keegi oskab, võita ka nõu anda, kuidas beebi öösel magama saada?



*Vihane olen ma sellepärast, et meie terveyshoitaja on nii uimane, ninnu-nännu mämmutaja ja jube, et ei meeldi ta mulle nagunii. Tänase pärast aga sest viimane kord küsis ta meilt, mis kell me vastuvõttu sooviks. Kui Gunnar ütles, et kell 13:00 on hea ja võtame selle, ütles ta lõpuks meile, et pani kella 9:15 selle... Ühesõnaga pakkus aega, mille me võtsime ning pani ikka hoopis teise aja. Ja noh, me ju olime terve öö üleval ja võite ettekujutada, kui raske oli üles tõusta ja kui suur nördimus oli üles ajada beebit, kes oli lõpuks magamas..

Marianna aga kasvab ja  kosub ilusti ning varsti kuu vanune beebi on selle kuu jooksul üllatavalt palju kasvanud. Nendest teemadest aga teinekord.

pühapäev, 14. juuni 2015

#EBA2015

Praegu kihab terve Eesti blogimaastik nendest postitustest ning mõni agaram on isegi mitu üllitist sel teemal välja lasknud. Kuidas saan minagi kehvem olla, nii et panen ka enda mõtted selle kohapealt kirja.

Üritusele ma minna kahjuks ei saanud. Seda kahel väga heal põhjusel:
  1. Marianna on alles sündinud ning tal ei ole veel reisidokumente
  2. üritus toimis neljapäeval, mis tähendanuks omakorda seda, et ma oleks pidanud võtma ette reis kahe lapsega ja lõpuks leidma Elinale Tallinnas hoidja või siis üritust väisama kahe lapsega.
Ja noh, tegelikult ei saabunud mulle kutset ka (ei Mari-Leen, ka rämpspostis seda polnud :D). Tegelikult on see vast mu enda süü ka, sest mul ei ole meili aadressi siiani blogis kuskil kirjas. Ehk on viimane aeg see kirja panna...?

Igatahes, kuigi ma üritusele minna ei saanud, siis loetu ning piltide põhjal tundus see päris ära ning ma oleks minna soovinud küll. Ma oleks hea meelega nii paljude blogijatega päriselt ka tahtnud tuttavaks saada! Kuigi ma üsna nobody olen ja keegi mind ei tea ega tunne, eks. Aga ehk järgmisel aastal, kui see blogi siis eksisteerib ja mind üldse uuesti nomineeritakse...

Sel aastal seda igatahes tehti. Kui üritus välja kuulutati ning erinevad kohad sellest kirjutama hakkasid, siis mina sel teemal sõna ei võtnud. Seda suurem oli minu üllatus, kui ma nägin et Katjonok.com on spordiblogide kategooriasse nomineeritud. Ma olin äärmiselt meelitatud ja korra mainisin ning tänasin selle nominatsiooni eest ühe postituse lõpus.  Rohkem ma sellest üritusest aga midagi ei kirjutanud. Ma ei suunanud kedagi sinna hääletama ega linkinud midagi.
seda suurem oli minu üllatus, kui ma nüüd siis nägin, et nende paljude nominatsioonide seas on minu poolt hääletanud lausa 43 inimest. Ja kuigi seda ei saa võitja või TOP10 häältega võrreldagi, siis on minu jaoks äärmiselt tore ja meelitav, et nelikümmend kolm inimest arvas, et kõigist nendest suurepärastest spordiblogidest, on minusuguse nobody blogi kõige parem! Suur aitäh teile kõigile, kes iganes te pole! Mul on ääretult hea meel, et minulgi leidub toredaid ja toetavaid lugejaid.

Tegelikult annab see palju indu ja motivatsiooni muudkui edasi kirjutada ja edasi areneda. Ja seda bloginurgakest veelgi paremaks teha.

Tegelikult üllatas mind veel see, et mind spordiblogide alla nomineeriti. Sel ajal olin ma tegelikult ju padurase part, kes ei sportinud mitte essugi. Ja noh, ega ma end nüüd ka vist päris spordiblogiks ei loe. Kuigi see teema siin domineerib, siis püüan ma veidi siiski nipet-näpet igapäeva asjadest ka kirjutada. Vähemalt nii palju, kui mu südametunnistus lubab.

Tahtsin ma küll esialgu Britilt ja Jaanikalt šnitti võtta ja enda lemmikud letti lüüa, aga ei hakka seda tegema. Sest mis vahet seal on, kellele mina need auhinnad oleks andnud. Mina hääletasin nii nagu ma seda tegin ja mõned minu lemmikud said ka päris arvestatava tunnustuse.
Muidugi, hääletus ja kategooriad oleks võinud olla paremini määratletud, sest ilmselgelt praegu mängis palju rolli blogi populaarsus ja fännide hulk, mitte nii väga reaalne headus, aga mis siis. Eks oli korraldajatel see alles esimene kord, aega vähe jne. Küll järgmine aasta saab paremini ja loodetavasti ka hääletuse suuremale publikule.

Iseenesest on see aga tore ju juba, et blogimine Eestis mingeid arvestatavaid mõõtmeid hakkab võtma ja see enam mingi niisama sahtlisse kirjutamine pole!
Nii et järgmine aasta kohtume! ( Gunnar ütles veel selle peale, et siis saan ma loodetavasti ka supervormis kohale minna! :D)


Et ma aga tahvliga kirjutama pean hetkel ja seda enda une arvelt, siis ma juttu pikemaks ei aja ja lõpetan.
Aitäh teile veelkord, mu sõbrakesed, kes hääli andsid ja minusse panustavad! Te olete armsad!


kolmapäev, 3. juuni 2015

Spordiblogi: mai statistika ja edasised plaanid

Ma olen küll selle statistika tegemisega hiljaks jäänudehk te olete mõistvad ja saate aru, et aega lihtsalt pole olnud. Kahe lapse vahel end ära jagada (ja sealhulgas üksi nendega olla), on paras katsumus. Siiani on olnud väga, väga raskeid hetki kui ka imelisi momente. Eks see rutiini ja rütmi kätte saamine võtab veidi aega ja kohanemist meilt kõigilt kolmelt.

Nii, nüüd aga mai juurde. Nagu ma arvasingi, sai mai üsna kehv kuu. numbrid on siin:

  • Jalutamine: 114km/ 28h:24min:37sek/ 8916 kcal
  • Piloxing: 48min:32sek/ 1035 kcal
  • Pilates/jooga: 2h:56min:27sek/ 883 kcal

Aktiivset aega oli kokku  32h:09min:50sek ning kokku kaotasin ma sel ajal 10834 kcal.

Nagu ma ütlesin ja arvasin, siis väga kehv kuu. Või noh, mis kehv— ma sain ju ühe suure sünnitusega hakkama, mis teeb igasugusele trennile silmad ette.

Jalutamas käisime me enamik aega kolmekesi. Vaid esimestel mai päevadel olime suure õega kahekesi. Ülejäänud aja oli Härra ka kaasas. Igapäevaselt jalutasime maha 6—8 km. Vahele jäid vaid päevad, mil olin sünnitamas ja sellele järgneval ajal, mil taastusin. Neljapäeval sain haiglast välja ja pühapäeval tegime esimese käruringi.

Minu ainus Piloxing jäi Piloxing Knockoutiks, kus lootsin sünnitama pääseda. Mida ilmselgelt ei juhtunud. Aga trenn oli hea ja hakkama sain ka.

Pilatest ja joogat ma vahelduva eduga enne sünnitust tegin ikka. Eriti nendel päevadel, kui jalutama ei pääsenud.


Ma olen palju mõelnud sellele, et kas mu liikumine ja trennitamine tegi sünnituse ka lihtsamaks või mitte. Võrreldes eelmise sünnitusega, läks see tõepoolest väga kergelt ja kiirelt. Pressidele eelnev aeg oli kerge ja naljatasime pidevalt Gunnariga, samas kui esimese sünnituse ajal karjusin ma koguaeg valudest. Ja pressid käisid seekord kiiremini ja kergemini. Ning keha ei olnud nii kurnatud peale sünnitust. Mäletan, et esimese korra ajal, olin ma täiesti läbi. Ma ei astunud, lamanud ega istunud korralikult mitu nädalat. Nüüd aga olin järgmisel päeval juba jalul.
Võta nüüd kinni kas asi oli mu aktiivsuses ja füüsilises vormis või faktis, et laste kaalu vahe oli ca 400g.


Mis nüüd edasi?  Ma ei tea isegi... Selles mõttes, et tänasega on kaks nädalat sünnitusest möödas. Kuigi ma tunnen end hästi ja nö valmis trenniks, siis tean ma et tegelikult peaks kehale veel aega andma.

Õnneks kaalulangusel mängib tähtsamat rolli toit. Asi, mida ma püüan küll koguaeg kontrolli all hoida, aga mis hetkel paratamatult käest läheb. Ja mitte selles mõttes, et ma õgiks ja sööks meeletult, vaid pigem pole mul lihtsalt tihti võimalust ja aega, et korralikult süüa. Vahel avastan ma alles kell kuus õhtul, et viimati sai ju keskpäeval suhu miskit pistetud. Ja ega see söögi tegemine ka veel koguaeg taha õnnestuda. Ma imestan ise ka, kuidas ma Elinale iga päev korraliku söögi saan tehtud!  Ma usun, et kui me enda igapäeva saame rutiini sisse, siis loksuvad söömised ka vaikselt paika.

Tegelikult on kaalu ja allavõtmisega üldse nii, et tean et sünnitusmajja jäi 10.5kg, millest juurde tuli ca 1—1.5kg piima ja rindade arvelt (reaalselt nagu!) , aga vahepeal ma kaalul pole enam käinud. Kõht on mul veel mõnusalt ees, aga Härra väitis, et jalad on peenemaks läinud. Noh, kui tõdeda, et lisaks kärutamisele käin ma igapäev kella viieni öösel toas edasi—tagasi, siis ei imesta!
See öine kõndimine toob aga tihti ette seda, et ma midagi näksin. Täna öösel.sõin näiteks banaani ära kell kaks...

Igatahes... jõuda tahtsin ma enda pika jutuga sinnani, et nagu te näete, on blogil uus kujundus. Seda siis seetõttu, et rasedus sai läbi ning blogi hakkab rohkem mu trennidele ja vormi saavutamisele keskenduma. Kuna ma aga veidi annaks kehale ikkagi aega, siis enne trennide jms algust ma ei hakka end kaalumisega üldse häirimagi. Kaalun end siis, kui saan loa trenni tegema hakata ning siin reaalselt midagi kajastada on.

Vahepeal loodan ma aga saada Elina ja Mariannaga rütmi ja rutiini sisse. Praegu on küll üsna nadisti, sest Mariannal on komme terve päev rahus magada ning siis öösel streikida ning kella viieni üleval hoida mind. Veab kui enne Elina magama saan, aga eriti hull olukord on siis, kui mõlemad mul nutavad ja magama ei saa kumbagi. Või siis teise võimalusena äratab Marianna nutt keset ööd Elina üles ja too ei soostu enam uinuma (ei tea jah, miks ma hommikul kell kuus blogi kirjutan!). 

Ühesõnaga, andestust, et blogi veidi soiku on vajunud ja mõne aja veel vaiksem on! Loodan ise ka üsna pea juba aktiivsem ja teovõimelisem olla!

Lõppu panen ma aga pildi, mis ma tegin eelmisel reedel. Ehk siis nädal peale sünnitust.