laupäev, 20. juuni 2015

Esimene kuu täitus ehket emps käis jooksmas

Marianna sai täna öösel kuu vanuseks. Mina selline ninnu-nännutaja pole, kes igal kuul neid "sünnipäevasi" peaks. Jah, tean küll, et nüüd ja nüüd on nii vana, aga kooki ma ei tee, mingeid küünlakesi kuskile ei topi jne. Lapsel on sünnipäev ikka siis, kui ta juba aasta vanuseks saab.

Kosunud on see laps mõnusalt. Ta on juba 1.3kg juurde võtnud ning uskumatud 8cm pikemaks kasvanud. Viimases ma veidi kahtlen tegelikult ja arvan, et sündimisel mõõdeti ta veidi lühemaks. Aga samas, kes teab, beebi kasvavadki nii kiiresti ja poolteist kilo on ka mõnus kaalutõus. Laps ise igati terve ja normaalne beebi nagu arst ütles.

Selle üle on mul ka hea meel, et ta on lõpuks veel enam hakanud vankrit armastma. Kui enne sai ta seal olla vaid tunnikese ja alla selle ning ärkas siis üles, siis nüüd olen ma juba kahel korral lausa 2h temaga jalutanud. Ühe korra siis Elinaga ning eile oli mul luksus üksi käia ja rahu nautida. Esmaspäeval ostsime me kõhukoti (mis on äärmiselt äge!) ka talle ning mõndasid käike saab ka sellega teha. Väga mugav on näiteks poeskäike kõhukotiga teha. Ostsime siis endile SELLISE (LINK) kotikese ning see on nii mugav ja tundub lapsele ka veidi parem kui tavaline kõhukott. On nagu väike koaalakaru kukrus!

Jah, eriline ninnu-nännutaja ma ei ole. Ma küll kussutan ja kallistan ning musitan enda lapsi ning ütlen neile iga päev, kui väga ma neid armastan, siis näiteks on mõned asjad, mida mina kunagi ei tee.
Mul sündis küll laps, aga kõiki uusi asju hakkan ikka tema tegema. Näiteks tahab Marianna hirmsalt juba pead hoidma hakata. Aga seda teeb ikka tema mitte me koos. Ja minu jaoks ongi naljakas lugeda, mismoodi emad hakkavad koos lapsega pöörama ja rinda imema ja mida kõike veel.
Samuti ei ole ma kuningliku staatust veel omanud ning minul, käsi südamel, sündis täiesti tavaline laps. Ei ole mul kordagi printsessi au olnud sünnitada. Ma küll kutsun lapsi erinevate hellitusnimedega, aga kindlasti mitte printsessideks. Samamoodi tundub mulle veider beebit väikeseks preiliks kutsuda.
Aga see olen vaid mina, eks.

Tegelikult tulin ma aga hoopis millestki muust rääkima, mitte Mariannast. Tegelikult juhtus nii, et kuna väike õde sai kuu vanuseks, otsustasin ma lõpuks jooksmist proovida. Olin enda peas juba valmis mõelnud, et lähen Ankaa lamppi ümber jooksma ning püüan kuidagi kaks ringigi ära joosta. Üks ring on umbes 1.5km.

Lõpuks läks aga nii, et ma panin lapsed riidesse, saatsin nad Gunnariga autoga sõitma ning hakkasin kodu juurest liikuma (esialgne plaan oli, et Gunnar viib mu autoga raja juurde). Läksin üsna rahulikus tempos ja õnneks allamäge. Pean nentima, et ma eile proovisin vankriga veidi joosta ja see tundus nii raske. Täna oli aga kuidagi väga kerge minek.
Raskemaks läks asi siis, kui ma rajale jõudsin. Siis hakkas ebatasane, mudane ja liiva-kivine pinnas tempot alla tõmbama ning palju oli ka tõuse. Pulss ronis kõrgeks, kuigi tempo muutus aeglasemaks.

Jooksin ühe ringi ära, mõtlesin, et jookseks teise ka. Jaksasi küll. Vaatasin kella- olin jooksnus 33minutit. Okei, jooksen siis 45minutit täis ning siis kutsun Gunnari järgi. Sai seegi täis ning tundisn, et suudan veel. Lõpuks otsustasin, et lasen siis täpselt tunni täis. Suutsun sellegi ära teha päris hästi. Küll hakkas siis juba raskemaks minema... Vaatsin kilomeetreid ja saatsin joostes Gunnarile sms-i, et kümne minuti pärast mulle järgi tuleks. Gunnar saatsi mulle aga vastuse, et Marianna oli üles ärganud ning nutab-karjub ning ta on juba kohal.
Siis pöörasin esimesest sillast ümber ja jooksin autoni.

Kokku tuli siis 8.07km/ 1h:05min:35sek. Keskmine kiirus vaid 8:08min/km, aga vähemalt ma jooksin terve aja. Pealegi, jooksin ma viimati ju alles septembri alguses, sünnitasin vaid kuu tagasi ning mu kehal on ca 10 kilo liigset kaalu, mis segab. Seega olen ma üsna rahul siiski. Vähemalt tean ma, et oleks suutnud ka viimased kaks kilomeetrit ära joosta ning olen tegelikult praegugi juba võimeline Ööjooksu läbima. Seda küll äärmiselt aeglaselt, aga vähemalt saaksin selle läbitud.
Nüüd jääb üle veel igal nädalavahetusel ikka jooksmas käia, kaalu alandada palju saab ning siis on juba Ööjooks mõeldav ka normaalse ajaga. Loodetavasti!
Täna kaotasin ma pulsikella järgi 924 kcal. Pulsinäitudeks sain ma 181/190 bpm, mis on ilmselgelt veidi liiga kõrge sellise tempo kohta. Aga see läheb kaalu ja harjutamisega alla.




Lisaks andis mu selg tunda. Tähendab see seda, et ma pean hakkama lihast ikkagi juurde tegema. Kuna ma jooksmas saangi käia vaid nädalavahetuseti, siis nädalas paar kurda peab kindlasti leidma aja, et natukenegi kõhtu, selga ja käsi treenida. Iseenesest tahaks hirmsalt ka Piloxingut teha, aga ma ei kujuta ette, kuidas see peaks välja nägema hetkel.

Keegi eelmise postituse all tahtis näha, mismoodi mu kõht on tagasi tõmmanud. Kõht iseenesest on täiesti ilusti tagasi tõmmanud. Küll on seal veel mõnus rasvakiht, mis on vaja eest ära saada. Venitusarme ma ei saanud ning mingid rippuvat nahka kuskil ei ole. Kui mul veab samapalju kui eelmiselgi korral, siis ei jää seda nahka ka peale suurt kaalulangust.
Vabandan, et pildid on tehtud telefoniga ja halva kvaliteediga!

Muide, riided on mul suuruses M-XS seljas :D


7 kommentaari:

Liinu ütles ...

Go girl! Ma arvan, et ajaliselt tund aega joostes vastupidada hoolimata mis km tulemuseks on, on väga tubli tulemus!

Kati ütles ...

Ma olin ise ka meeldivalt üllatunud, sest olin maksimaalselt 30min arvestanud :)

Anonüümne ütles ...

Olen nii nõus nende sünnipäevade ja meietamise osas! Eriti naerma ajas alles eile,kui facebookis üks otsis turvatooli,sest hälli nemad ei mahu enam :D nojah, pole ise selle peale tulnudki,et terve perega turvahälli ronida :D

Kati ütles ...

Hahaaaa, väga hea :D! Ma ei mahu ka kõige väiksemas kaalus Marianna turvahälli :D

Alli ütles ...

Väga hea tulemus!
Kõhukott on jah elu geniaalsemaid leiutisi.
Mul on peale sünnitust jooksmisega alustamisel sama kogemus, et nõrk oli selg ja siis mingid kõhu sisemised lihased, andsid ikka tunda alguses. Üks asi, millega mina alguses mööda panin, oli spordipesu valik. Peale võistluse 10 kilomeetrit oli pesukomplekti ülemise otsa alumine äär rinnakorvile verise triibu hõõrunud. Veel tahtsin seda lisada, et jumala eest, peale lapse sündi on mugavustsoonis jooksmine väga ok, ei ole vaja tempot ja distantsi kohe liiga üles pressida.

Kati ütles ...

Poolmaratonile ma nii pea veel mõtlema ei hakka, jaa :D.

Mul on õnneks äärmiselt mugav spordipesu ja eile kandsin Relaxmomi bandaaž-fitnesspükse ka, mis olid väga abiks :).

Saskia ütles ...

Lugedes seda postitust tuleb meelde MALLUKA jutt kui ta rase oli, ikka väga sarnane mis just puudutab seda lapse kohta, nii et väga originaalne oled (Y) :D