neljapäev, 9. juuli 2015

Retsept & motivatsioonipostitus

Selle nädala reteptipostitus on siin. Tegin imemaitsvat bataadipüree suppi, mida sõi ja kiitis Härra ka. Küsis veel üle, et ega ma seda ju ise teinud vaid käisin poest ostmas, eks?! Tegelikult tegin ikka täiesti ise ja ilma igasuguse retsepti jälgimiseta. Ja tulemus sai tõepoolest väga maitsev.

Vaja läheb:
  • 1 suur bataat
  • 2 keskmist porgandit
  • 1 suur sibul
  • 400ml köögikoort
  • kanapuljongit
  • sidrunipipart
Koorisin bataadi, porgandid ja sibula. Bataadi ja porgandid hakkisin ca 1-2cm kuubikuteks ja panin keema. Lisasin pool kanapuljongi kuubikut. Vahepeal hakkisin ja praadisin võis pool sibulast. Jätsin meelega veidi suuremad tükid, et supis midagi krõmpsuma ka jääks. Kui bataat ja porgand keenud, panin need koos keeduvee ja sibulaga blenderisse. Segasin ja lisasin veidi  köögikoort. Segasin veelkord ning panin siis pliidile uuesti keema. lisasin ka ülejäänud koore ära ning lisasin teise puljongikuubiku poole. Lisaks veel sidrunipipart. Keetsin nõrgal kuumusel ca 10 min, pidevalt segades ning valmis ta oligi.

Peale panin ma praetud peekoni ja ülejäänud sibula kuuikud ning marineeritud kikerherneid. Kikerherned panin ma juba eelmisel õhtul marinaadi, milles kasutasin sojakastet, riisiäädikat ja veidi pruuni suhkurt. Röstisin need ahjus ära ning lisaks supile peale panekuks on  neid niisama ka mõnus närida.




Eile õhtul käis Härra kodus ning mul oli järjekordne võimalus jooksma minna. Mida ma aga ei teinud, sest vihma tibas ning mul oli ränk väsimustunne peal. Käisin pesus ära ning hakkasin Mariannat magama minekuks valmistama (mis reaalselt juhtus alles kell kolm öösel!)

Voodis hakkasin ma aga mõtlema sellele, kui tubli ma olin enne rasedust ikka. Ma võisin ja käisingi ükskõik mis ilmaga jooksmas ning mingi väike uduvihm poleks midagi tähendanud. Siis hakkasin ma enda vanu pilte vaatama ning tabasin end mõttelt, kui mõnus ja tore ja ilus oli olla, kui veel sai mõnuga sporti tehtud.



Ma nägin ikka super hea välja (vähemalt enda jaoks ja meelest) ning suutsin imelisi asju: jõusaalis rühkida, häid aegu välja joosta jne. Nüüd näen ma vaeva, et laes pulsiga 6km kolm korda nädalas maha joosta. Ja sedagi ilmatuma aeglase ajaga. Aga mul on kodus kaks imeilusat tütart! Neid ei vahetaks ma millegi vastu ning keha ohverdus oli seda väärt!
Oma kehale olen ma üldse äärmiselt tänulik ning ma armastan seda. Mitte nüüd selles mõttes, et ta ideaalne välja näeb, oh ei, kaugel sellest veel, aga armastan ma teda sellepärast, et peale kaht rasedust, suuri, ca 20-25kiloseid kaalukõikumisi, pole tal eriti venitusarme (rasedusest on vaid üks triip naba all!) ning kui vorm on käes,  pole ka üleliigset ja rippuvat nahka, millest paljud räägivad ja kurdavad..
Nii et mina ei peagi netist erinevaid motivatsioonipilte ostima, vaid vaatan enda vanu pilte ning sisestan endale: ma suudan seda veelkord! Ehket, eile ma küll jooksma ei läinud, aga teen siis see-eest täna jõuharjutusi, käin jalutamas ning toitun korralikult- näiteks bataadisupist!







Kuidas teiega on? Kust leiate motivatsiooni? Kuidas teie keha peale rasedust/kaalukaotust teid teeninud on? Venitusarmid, liigne nahk- kas on ja kuidas sellesse suhtute?

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Rasedus tegi minu keha ikka vägs koledaks.Laps aastane juba kõht siiani ees ja kaal ei lähe ka alla(162 cm ja 75 kg)Masendav...Ei oska end kokku võtta.Sinu postitused motiveerivad küll;)

Kati ütles ...

Aitäh :)!

See alustamine ongi kõige raskem. Mul oli/on ikka palju tagasilööke, aga eesmärk peab silme ees selge olema. Ja põhjused õiged ;)

Kreete Randpalu ütles ...

Mina ka siin ikka igapäev paisun ja kaalu tuleb kah mõnusasti, ei tea mis siin veel viimane trimester saama hakkab :D aga ma usun sama, et kõige suurem motivaator endale olen ma ise! Kuna olen kah kaks korda juba suutnud end rajale tagasi tõmmata, mis see kolmas kord siis ära pole :)
Sina muidugi oled ikka väga tubli emme!

Karmen Lepp ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Karmen Lepp ütles ...

Super kõht! Hämmastavat tööd oled endaga teinud.
Mina sain armid, üleliigse naha, rasedusega tuli 22 lisakilo. Nüüd (1,7 aastat hiljem) on kaal madalam ja vorm parem kui enne rasedust, kuid sellist ideaalset keha ei ole kunagi enam võimalik saavutada mul. Arme kannan uhkusega, kuid rahulolevam oleksin ilma nendeta kindlasti. Lootsin headele geenidele, emal 3 last ja 0 armi, kahjuks ei lähe kõik nii nagu soovida võib.

Kati ütles ...

Aitäh :)!

Mina usun Sinusse ja varsti kohtume jookaurajal nagunii ;)

Kati ütles ...

Minul jääb ka üle geene tänada. Empsil mul samamoodi null armi.

Lipsuke ütles ...

Sa oled ikka uskumatult tubli! Oleks mul ka selline energia ja viitsimine. Ma ei suuda ühe susliku kõrvalt nõusidki vahel pesta, sa käid kahe kõrvalt jooksmas jne. Oeh. Respekt!
Btw, minu arvates sobivad sulle väga hästi pikad, pruunid juuksed ja see viltune tukk vms, mis eelviimasel pildil on. :)

Kati ütles ...

Juuksed on mul kasvatamisel ;).

Aitäh :)! Ma vist läheks hulluks kui nende kahe kõrvalt "oma aega" ei saaks ja enda meelis tegevusega tegeleda ei saaks :D