kolmapäev, 26. august 2015

Treeningnädal: 17-23.08

Hei-hei!
Kuna eile oli Mariannal vaktsiini päev ja ta sai neid lausa kolm tükki sisse (millest kaks olid süstid reide!) siis oli see väike hing eile väga õnnetu ja lõpuks ka tulikuum, nii et ei pääsenud ma seda kokkuvõtet tegema. Lisaks on nüüd Elina päevahoius ja see võtab enda aja. Ühesõnaga, ma ei tee mitte midagi, aga jube kiire on koguaeg.

Aga ilma keerutamata numbrid on siin:
  • esmaspäeval: jooksin 5.32km/ jalutasin 5.46km
  • teisipäeval: jalutasin 4.07km/ lihasharjutusi 39min:53sek
  • kolmapäeval: jooksin 7.01km/ jalutasin 3.80km
  • neljapäeval: jalutasin 5.22km
  • reedel: jalutasin 4.26km
  • laupäeval: jooksin 10.03km
  • pühapäeval: pilatest 1h:06min:19sek*
Minu jooksud on muutunud äärmiselt meeldivaks ja ilma pingutamata, suudan ma üsna hästi ühtlases tempos joosta. See tempo jääb küll praegu vahemiku 6:35-6:45 km/min, aga küll seegi paraneb. Minu jaoks suur asi, et ma juba päris hõlpsalt üle viiesed kilomeetrid ära teen.
Pulssi ma endiselt ei jälgi ja ei hakkagi seda vast enne kevadet tegema, kui juba uueks hooajaks (ja loodetavasti vormis kehaga juba) treenima saab hakata.

Kord nädalas proovin ma ikka lihastrenni ka teha. Ostsin spetsiaalselt selle jaoks endale kummi ka ning sellega on kohe eriti mõnus mõnd harjutust teha.
Lisaks püüan pilatese harjutustega kord nädalas ikka süvalihased ka üles leida. Nüüdsest tuleb ka Piloxingu harjutamiseks aega ja võimalust leida.

Eelmise nädala 10km jooks oli omamoodi nostalgiline. Olin ma viimast päeva 26-aastasena jooksmas ning saatsin enda kõige esimesed ja (hingelises mõttes) kallimad Lunarglided pensionile. Ammu juba tundsin, et mu jalad valutavad päris tihti peale jooksu ning eks need tossud on mind juba pea kolm aastat toetanud ka. Nendega on joostud minu kõige ilusam ja kiireim Ööjooks (LINK), hunnikutes poolmaratone ning kõik minu rekordjooksud. Ja nad olid omadega juba läbi. Kahjuks!

Asemele tellisime me (tegelikult härra abikaasa lasi välja valida ja tellis sünnipäevaks) kuuenda seeria Lunarglided. Nüüd ootame ja loodan nendega juba nädalavahetusel esimese tiiru teha.

Ma ei usu, et üksi normaalne inimene minust praegu aru saab, aga mul on nende tossudega kohe oma suhe. Mul on nii kahju, et ma ei saa oma edasiseid jookse nende vanade, kulunud pasteldega teha. Ja kui uued tulevad, ei taha ma neid ära rikkuda... Ja samas on mul tunne nagu ma petaks enda vanu tosse.
Lisaks ei saanud Gunnar tükk aega aru, miks peavad jooksutossud head välja nägema: ma ju vaid jooksen nendega! Noh, ütleme nii, et peavad ikka küll!

Toitumine on nüüd üsna kenasti kontrolli all ning see avaldub kaalu ja enesetundes ka. Mingeid patustamisi ega nende isusi pole olnud. Ainult sünnipäevaks lubasin ma endale mu enda tehtud (ja üsna tervisliku) kooki. Ühesõnaga kõik on tip-top ja söögiajad regulaarsed, toidud korralikud ja kogused vastavad. Võin möödunud nädala eest endale pai teha.

Kaal: 72.5 (-1.5kg)**

Küsimus teile ka: kuigi ma neid kokkuvõtte postitusi pigem endale ülesmärkimiseks teen, siis kas need kellegile teisele ka üldse huvi pakuvad?


*Ma tegelikult terve pühapäevase päeva koristasin ja kokkasin ja mässasin vahepeal lastega ka, nii et see oli üks jõhker päev. Lisaks jõudsin õhtul siis need harjutused ära teha. Terve päeva higi jooksis ja mul oli tunne nagu oleks jõhkrat trenni teinud.
**See kaal on siis ikka nädala tagusega võrreldes langenud. Kuu lõpus panen ma kirja palju ta algusest ja kuu lõikes kadunud on. 

laupäev, 22. august 2015

Uuesti trenne andma? Jah!

Ma ei suuda ise ka seda veel uskuda ja ei kujuta ette ka, mismoodi asi välja nägema hakkab, aga eile andsin ma siis teate välja, et alates septembri esimesest esmaspäevast hakkan ma uuesti trenne andma.

Selleks on kaks väga head põhjust:
  1. et kodunt välja saada
  2. et ennast motiveerida ja kaalu kaotada
Mis saaks veel rohkem motiveerida ja õigel teel hoida, kui mitte kohustus* treenerina vormis olla, eeskujuks olla? Kui ma juba seltskonna ees treenerina olen, pean ma suutma endast maksimumi välja pigistada. Kes see ikka tahab paksukese järgi trenni teha, kes ei suuda enda välja öeldud põhimõtete järgi toimida. Jah, kodus olles läheb ka see kaal liikuma ja saan liigutada, aga kui ma mõtlen sellele, et pean päriselt hakkama jälle trenne andma, siis suudan end rohkem kontrollida ja kindlalt teel püsida. Loodetavasti läheb ka kaal kiiremini liikuma ning olen kuu-kahega juba raseduseelses kaalus.

Sellest suurem põhjusuuesti alustamiseks oli aga kodunt välja pääsemine. Kuigi otsus saada uuesti emaks, oli mu enda soov ja valik, siis see kahe lapsega kodus olemine on kohati väga raske. Ma vajan seda, et ma saaksin inimestega vahetult suhelda, olla kasvõi see tunnikene täiesti omas elemendis. Jah, mul on selleks küll jooksmine, aga see pole päris see. Ma tahan näha endale juba armsaks saanud inimesi, tahan olla jälle enda treeneri rollis.

Pealegi oli minu meelest äärmiselt armas see, kui meie naabri-tädi, kes on eesti keele õpetaja, uuris Gunnarilt, millal ma uuesti trenne andma hakkan. Temalt olevat kaks neiut seda juba uurinud. See tegi südame nii soojaks- mind oodatakse tagasi! Ma olin tegelikult üpris kindel, et peale seda ähvarduse realiseerimist (LINK), on mu koht täiesti ära kaaperdatud ning mind pole enam vaja. Õnneks ma eksisin!

Ning nii ma siis kirjutasingi uuesti Tanssibuumi omanikele, et kas neil on veel aeg pakkuda- teadsin, et hiljaks olen ma selle uurimise nagunii jätnud. Aga ei, õnneks olid ka nemad endi sõna pidanud ning sain oma endise päeva, küll veidi hilisema ajaga, tagasi! Kui ma kevadel nö rasedust nautima jäin, siis lubati mulle sügisest uuesti kohta ning mul on hea meel, et selle ma ka sain.

Ja nüüd ongi siis asi ametlik ning ma avan enda uue hooaja esmaspäeval, 7. septembril, kell 20:00!

Kuigi ma tahan hirmsalt moodi hakata lõpuks asja korralikult ja ametlikult ajama, siis esialgu saame me kõik kokku selleks, et koos treenida. Kuna ma ise ka vormis veel pole, ei saa ma nõuda tasu selle eest, et mööndustega** trenni annan. Nii ma siis klapitangi lihtsalt saalirendiks mineva summa kokku ning sellest piisab. Esialgu.
Kindlasti on mul plaan panna lähitulevikus asi töötama ning päriselt tööd tegema hakata, aga nagu Gunnargi ütles, siis praegu on mul veel kolme kuune beebi kodus ning pole mõtet hakata rabelema.
Nii me siis saamegi kokku selleks, et koos üks mõnus tund läbi viia.

Hea meel on mul ka selle üle, et aasta tagused erimeelsused ja pahameeled Dancesti Martaga on läbi ning lahendatud ning olles ühe katuse all, toetame me üksteise ettevõtmisi.


Tegelikult olen ma aga natukene närvis. Uusi huvilisi on äärmiselt palju ning mul on aega napid kaks nädalat, et kava selgeks saada ja end valmis treenida. Kuidas ma teen seda kahe lapse kõrvalt? Sellepärast ei saagi ma mingit raha võtta trennide eest ja ma loodan, et naised mulle veidi aega annavad, et sisse elada ja kohaneda.

Ekstra hea meel on mul selle üle, et lisaks uutele huvilistele ja vanadele käijatele, on nii mõnigi enda tuttav ja sõbranna tulemas!

Esialgu viib ja toob mind Gunnar, kes trenni aja Mariannaga on, sest enne ja pärast trenni vajab see väike inimene mind. Edaspidi, kui beebi juba suurem, saan ma vast mindud juba ise. Aga see on tuleviku jutt!

Ühesõnaga ma olen hetkel rõõmus, õnnelik, ärevil ja veidi hirmul! Nii et tulge trenni!

Dancest Piloxing promopildistamine 2014. Foto: A. Jorits. Ja ma arvasin, et olen PAKS :(!




* Kohustus sellesmõttes, et ma ei saa enda lubadustest taganeda. Aga selline heas mõttes kohustus.
**Mööndustega, et ma esialgu 100% anda ei jõua ning juhtme veidi kokku jooksutan.


PS: Kui paljud minu eesti lugejatest oleks huvitatud ühest Piloxingu tunnist Eesti pinnal? 
Mul on peas keerlemas üks mõte ja projekt, aga see vajaks palju läbirääkimisi ning huvilisi :)! 

esmaspäev, 17. august 2015

Treeningnädal 10-16.08// Ööjooks 2015

Ilma keerutamata toon ma ära enda nädala statistika, et siis pikemalt ja rahulikulmalt rääkida Ööjooksust, sest emotsioone on seinast-seina!

Möödunud nädal nägi välja selline:
  • esmaspäev: jooksin 5.40km/ jalutasin 4.09km
  • teisipäev: jalutasin 8.76km
  • kolmapäev: jalutasin 4.75km
  • neljapäev: jooksin 5.03km/ jalutasin 3.31km
  • reede: jalutasin 0.65km/ venitasin 38min:38sek
  • laupäev: jooksin 10.04km*
  • pühapäev: jalutasin 7.08km
Olin terve nädala Rakveres ja päevad olid meeletult kuumad, nii et Mariannaga väga õue kärutama ei kippunud. Lootsin küll meeletuid kilomeetreid koguda, aga mis Sa teed! Ei hakka ju väikest hingekest vankris kuumusega piinama. Niigi oli ta reisist väsinud ja veidi stressis.

*Rakvere Ööjooks 2015, Raju Rakvere 10km

Ma loetud tunnid enne Ööjooksu algust olin väga, väga madalseisus ja kurb. Mul oli reaalne plaan minemata jätta ning iga hetkega see süvenes. Olin tänu haiglasele Elinale öö otsa magamata ning lõunal nägin hullu vaeva, et lapsed magama saada. Peale kirjutise avaldamist ei saanud ma samuti sõba silmale, aga sain natukene puhata.

Umbkaudu poole kuue ajal tuli Gunnar ütlema, et vaikselt peaks Elina üles ajama ja Mõmmojooksule minema. Väsinud, pahane ja draamatseja nagu ma olen, suutsin ma end rivist jälle välja lüüa sellega, et Gunnar julges pakkuda välja variandi, et ma jään Mariannaga koju puhkama ja ta läheb ise Elinaga. No mis mõttes eksole, ma tahan ju ka Elina jooksu näha!
Ajasime Elina üles ja hakkasime valmistuma ja minema. Elina aga... ta oli just ärganud, tusane ja nohus. Seega ütles ta poole tee peal, et ta ei taha jooksma minna. See omakorda vallandas seal meil viienda kodusõja ning kui me lõpuks keskväljakule jõudsime, olid tema vanusegrupid jooksnud.
Löntsisime koju tagasi. Gunnar läks Elinaga mänguplatsile ja mina pillides Mariannaga koju.

Siis ma tundsin, et ma tõepoolest ei lähe jooksma. Mul polnud mingit tuju, olin enda tugisüsteemi vihale ja pahaseks ajanud ja jooks oleks olnud katastroof. Lisaks oli Marianna kuidagi kahtlases olekus...

Sain kuskil pool tunnikest üksi kassida, kui Gunnar, Elina ja emps tagasi tulid. Ütlesin Gunnarile, et ma vist ei lähe (enne olin ikka ilusti andeks ka palunud enda käitumise eest!). Gunnar ütles, et ma peaks minema. Olin mures Marianna oleku pärast ja kuidas Gunnar küll hakkama saab, aga käis ta mulle peale, et küll saab ja kui lapsed vähegi lasevad, on nad ka finišis mind ootamas.

Söötsin Mariannal kõhu täis, näitasin Härrale ära kuidas laps kõhukotti panna, ning hakkasin keskväljakule minema. Iga sammuga suurenes mu ärevus. Ma pole eelneval kahel aastal, poolmaratonile minnes ka sellist ärevust tundnud.
Kas ma ikka saan hakkama?
Kas ma jõuan selle vaid joostes läbi teha?
Kas see on ikka hea mõte nii vara peale sünnitust sinna ronida?

Sada erinevat mõtet ja kahtlust.

Astusin täpselt kell 21.11 enda stardikoridoori. Soojendus juba käis ja melu oli suur. Tundsin iga mööduva hetkega, kuidas selle ürituse energia minusse poeb. Ma olin keset täiesti võõraid inimesi, kes olid rõõmsad, naeratasid ja rääkisid juttu. Eneselegi märkamata, hakkasin ise ka naeratama.
Kui lõpuks terve pikk stardikoridoor hakkas kätemerest laineid tegema, olin juba väga, väga heas tujus ja lõin selles kaasa. Vaatepilt oli ülim!

Viimased toetussõnad korraldajalt ja countdown: 10...9...8..7...6...5...4...3...2...1...START!
Seisin hetke kõndisin mõned sammud, kõndisin veel ja veel natukene ning sain hakata sörkima. Panin enda Endomondo alles stardijoont ületades tööle. Viskasin selle käele ning hakkasin rahulikult enda tempot ostima.

Esimene kilomeeter läks kiiresti. Inimesed olid alles koos ning püüdsin endale sobivat tempot leida. Teed olid tuttavad ja tundsin, et saan vast hakkama küll.
Teine kilomeeter: ülesmäge teatrijuurde ning sealt mõnusalt alla. Üles nagu ikka tempoga ja alla rahulikumalt. Enamik tegi ikka ja jälle selle vea, et panevad turboga mäest alla...

Kolmas ja neljas kilomeeter: mööda Pikka tänavat tõus... Lootsin juba, et tõus saab läbi, aga tühjagi, see jätkus ja jätkus. Ning peale pikka piina sai läbi ja jätkus väikese langusega.

Viies kilomeeter läks kiiresti ning rahva kaasaelamise taktis. Ning siis tuli punkt, kus tee läks kaheks. Viie kilomeetri läbijad pöördusid finisisse ja teised uuele ringile. "Nüüd on tee selge ja pool nagunii möödas, nüüd läheb kergelt!"
Aga ei! tegelikult olin ma ennast suht kinni jooksnud ja tundsin, et pulss suretab mu varsti välja. eriti kuna ees ootas teatri tõus. Võtsin siis sammu maha ja kõndisin, et siis tõusust üles joosta. Sain kaks sammu kõndida, kui nägin empsi endast möödumas. See oli minu esimeseks tõukeks lõpuni minemiseks: ma ei saa ju ometi enda emale, kes on viiekümnene ja kümmet jookseb, alla jääda! Jooksin tast mööda ja hõikasin, et ma nüüd põrutan mööda.

Tegelikult võtsin ma ka enne Pika tänava tõusu tempot vähemaks ja tegin paar kõnnisammu. Kui ma oleks laes pulsiga tõuse püüdma läinud, oleks ma jumala ribadeks end tõmmanud.
Ning siis, viimane kilomeeter. Pöörasin juba keskväljakule ning olin valmis tempot maha tõmbama ning kasvõi lõpuni kõndima. Siis aga kuulsin kedagi enda nime hüüdmas ja ergutamas! Vaatasin kõrvale ja Margit (http://www.healthymargit.com/) elas mulle kaasa! Ma sain sellest nii palju energiat ja rõõmu kaasa, et panin järgnevad pool kilomeetrit finišisse täie tambiga.

Ja ma lõpetasin! Ma sain sellega hakkama! Jooksin kaks ja pool kuud peale sünnitust Rakvere Ööjooksu kümme kilomeetrit! Ma olin nii uhke enda üle. Kõndisin uhkelt ja taevani naeratusega enda medalile järgi, haarasin teepealt enda kingikoti ja läksin perekonda otsima. Gunnar lastega oli alles poolel teel, aga kust tema teadsi, et ma natukene kiiremini kooksen kui muidu.
Sain nendega ema lõpetades kokku ja tunne oli samaülev kui eelnevatel aastatel. Eelnev tüli oli seljataha jäetud ning mu pere oli uhke. Elina kinnitas seda mulle terve tee koju.

Ma oleks hea meelega peale jooksu ka Margiti üles otsinud ja teda kallistanud ning tänanud, aga kuna Marianna juba magas Gunnari kõhul, kotis, siis ei hakanud teda selle müra ja meluga häirima ning suundusime koju. Oli jahe ja lapsed olid nohused ka veel.

  • distants: 10km (endo 10.04)
  • aeg: stardist 1h: 05min:08sek/ net 1h:03min:28sek (endo 1h:03min:32sek)
  • keskmine kiirus: 6:30min/km (endo 6:20min/km)
  • koht oma klassis: 573
  • koht oma soos: 989
  • kiireim km: 6:01min/km 
  • 5km: 31min.06sek
  • kalorikulu: 974kcal 


Erilist äramärkimist minu jaoks vajab mu ema, kes olles ise viiekümne aastane ning alles aastakese jagu jooksmas käinud (ja neidki lühikesi otsi) läbis selle 10 km minust kolm minutit aeglasemalt. Super minu meelest ning annab mulle palju jõudu, motivatsiooni ning usku tulevikuks!

Mis aga juhtus selle enesehaletsemisega? Nädalaid olin ma lugenud, mismoodi erinevad blogijad on kimpus toitumise ja stressiga. Lugesin neid ja mõtlesin, et küll on hea, et mina vabalt võtan, hakkama saan ja ei põe.
Reaalsus oli aga see, et olin enda suhtes silma kinni pigistanud. Ma olin toidu muutnud enda jaoks lohutajaks ja preemiaks. Ja eneselegi märkamata.

"Ma söön selleks et liikuda, mitte ma ei liigu selleks, et süüa!"

Ma olin selle põhitõe ära unustanud ja leidsin enda peas vabandusi, miks midagi süüa: sest ma liikusin täna palju, sest on palav, sest pean end laupäevaks laadima.
Ja nii rändas mu kõhtu oi-oi kui palju jäätist, saiakesi jms. 
Ning kui me saime neljapäeval tehtud pildid kätte, nägin ma reaalset pilti sellest, et ma ei liigu enda eesmärkide poole.

Eile sai seda teemat abikaasaga arutatud ning ta ütles mulle: "Kelle asi see on, milline Sa oled? Kelle jaoks Sa alla võtad? Enda ju! Sul pole vaja ulme tempoga alla saada. Võta endale aega ja tasapisi. Sul on ju kolme kuune tita kodus. Sa ei peagi super kiiresti super vormis olema! Juba see on suur asi, et Sa liigud ja Ööjooksul osalesid!"

Ja nii ongi. Võtsin Eestis nädalaga kilo juurde ja olen muidugi kurb selle üle, aga pean enesesse pilgu viskama ja selgeks saama, miks ma kaalu alla tahan saada. Kui eesmärk ja põhjus on selged ja õiged, läheb ka kaal.

Kaal: 74kg (+1.1kg)

 
See maa peale toonud pilt- fotograaf Pamela Eesmaa-www.pamela.ee
 

laupäev, 15. august 2015

Ööjooksu eel

Seda postitust kirjutades on Ööjooksuni jäänud veel pelgalt viis ja pool tundi. Ja ma tunnen, et ma ei ole valmis ning mõtteis mõlgub isegi plaan minemata jätta. Ometi paar päeva tagasi olin ma rohkem kui valmis.

Neljapäeva õhtul käisime me imelise Pamelaga  ( www.pamela.ee )pildistamas. Peale seda tundus hea idee minna perega veidikeseks jalutama. Väike Elina, väänik nagu ta on, võttis mingil hetkel enda dressipluusi seljast ning keeldus seda selga panemast. Ja kõndiski koju kleidi väel. 
Ja siis ta virises terve öö. Arvasin, et ta lihtsalt piriseb nagu tal kombeks on, aga hommikul tuli välja, et eelneva õhtu tuul oli ta siiski haigeks teinud. Kinnine nina ja kuum tundus ta ka. Kui päeva saime kuidagi edukalt mööda saadetud, siis öö nii meeldiv ei olnud ja Elina nuttis, sonis ja vigises terve öö. Ilmselt põdes haigust välja, sest vastu hommikut uinus ta sügavalt ja tänase päeva on kenasti olnud.

Kui aga Elina uinus, hakkas streikima Marianna! Küll ei kõlvanud üks asend ja ei sobinud kumbki rind. Ja lõpuks lõin käega ja tõusin kella üheksast voodist täitsa välja. Lootsin sellele, et saan lastega lõunal uinaku teha...

Siis sirvisin neljapäeval tehtud pilte ja seal see oli: reality check sellest, milline ja kui suur ma tegelikult olen! Ja nii olen ma pool päeva kassinud sellepärast. Ma arvasin küll, et ma enam-vähem okei juba olen, aga pilt ei valeta! 
Ja kurbusest sõin ma lõunaks paki mandleid shokolaaditrühvlites ja grillvorsti. Peale haukasin singileiva ka. 

Kell pool kaks, kui Marianna juba uinunud oli, kamandasin Elina ka voodisse ja lootsin lõpuks magada natukene. Tulemus oli see, et nii kaua kui Marianna magas, Elina jauras ning esimene ärkas. Viisin selle Gunnarile hoida, et saan siis Elinaga veidi magada. Aga tühjagi! Elina oli nii kaua üleval kui kuulsin alt Marianna valusat kisa.
Tõin väiksema ka üles, ehk nüüd... Aga ei, Marianna karjus ilmselgelt mingist hädast ja Elina keeldus magama jäämast. 

Lõppude lõpuks viis Gunnar Elina endaga alla uinakule ning jättis mu röökiva titaga üles. Natuke karjumist ning kõhumassaaži ning häda põhjus maandus mähkmesse.
Nüüd, seda kirjutades on all korrusel vaikus ja Marianna uinus ka. Kui ma nüüd õhtul joosta plaanin, peaksin ma nii kaua kui lastakse, magama. 

Kuigi suure draamakuningannana tõmbasin ma Ööjooksu ümbriku demonstratiivselt enne juba tükkideks. Igaksjuhuks võtsin ma Elina Mõmmijooksu numbri ja enda võistlusnumbri välja. Aga noh, point oli vaja teistele nähtavaks teha!

Aga kui aus olla, siis on minus kahtlused üleval küll. Ma tunnen end enda keha ja selle kaalu pärast päris kehvasti. Neljapäeval ostsin ma jäätist ja Gunnar küsis, miks. Vastasin, sellepärast, et ma olen PAKS. Gunnar küll küsis, et kas ma söön sest olen paks või olen paks, sest ma söön, aga kui nali kõrvale jätta, on olukord päris nutune.

Ma tean ju Elina ajast küll, et need kilod ei lähe kergelt ja "imetamine aitab kiiresti alla saada" minu puhul ei kehti. Aga kuna muutused on viimasel ajal olnud minimaalsed, olen ma ise rivist väljas ja söön väga jubedalt. Eriti sel nädalal. Suletud ring jälle, millesse olen end mässinud.

Ja täna ei näegi ma erilist pointi sinna Ööjooksule minna. Mis ma lähen sinna, kui ma olen paks ja joosta ei jõua, öö otsa magamata ning kurb? Praegusel hetkel ei meelita isegi see üritus ise mind sinna. Ma ikka vaimusilmas kujutasin ette, et peale finišeerimist ootab Gunnar mind lastega seal, aga tema väidab, et ta ei saa kahe lapsega sinna tuldud. Ja see muudab mind veel kurvemaks- teadmine, et lähen ja annan endast kõik ning lõpus ei oota mind keegi... 


Nii et ma ei tea siiani, mis ma teen... ja mul on otsustamiseks aega vaid 4,5h! 


Tegelikult on mul lapsed head ja tublid, aga ma vahel kipun unustama, et nemad ei funktsioneeri minu vajaduste ja soovide järgi ning Murphy'l on kombeks ikka siis välja ilmuda, kui teda vaja pole!




teisipäev, 11. august 2015

Treeningnädal 3-9.08

Järjekordne nädal on mööda saadetud ja kell tiksub Ööjooksule muudkui lähemale ja lähemale. Peale seda murrangulist jooksu Raplas, tunnen ma end üsna enesekindlalt ja jooksud on veelgi paremaks ja meeldivamaks muutnud.
Kuigi nädal möödus jällegi ilma jõutrennita, siis kilomeetreid kogusin ma see-eest jalutamisega.

Nädal nägi välja selline:
  • esmaspäev: jooksin 5.30km
  • teisipäev: jalutasin 7.64km
  • kolmapäev: jooksin 5.31km/ jalutasin 9.21km
  • neljapäev: jalutasin 5.71km
  • reede: jalutasin 6.98km
  • laupäev: jooksin 10.02km
  • påhapäev: jalutasin 4.81km
 Terve möödunud nädal oli kuidagi.. teistsugune. Käisime mitmeid kordi lastega tervisetaja ääres mustikaid korjamas (kes sõi, kes mitte) ning uitasime ringi. Mis muud selle hirmsa kuumusega teha.
Jooksud olid ka nii, et esmaspäevase jooksu tegin ma nii viimasel hetkel kui sain ning kolmapäeval läksin veidi enne keskkööd teele. Just minu õue astudes hakkas vihma tibutama ning tegelikult ma lootsingi vihmaga joosta. Siiski jäi sabin mõne minutiga läbi ning pidin kuumas ja niiskes õhus jooksma. Lisaboonusena pritsis ainus mööduv auto mind märjaks.
Kuna laupäev oli viimane pikk jooks enne Ööjooksu, siis seda ma kuidagi ära jätta ei suutnud. Laadisin ja valmistasin end terve päeva jooksul shokolaadi ja jäätisega ette ning kella kümne paiku asusingi teele. Käsi nüüd püsti, kes laupäeval mingit väli-trenni tegi?
Ilm oli meeletult lämbe ja õudne! Võtsin kohe alguses endale eesmärgiks võimalikult rahulikult kulgeda, et mitte end ribadeks tõmmata. Mingil hetkel hakkas natukene tibutama kuid jäi seegi kohe järgi. Mitte mingisugust leevendust lämbusele ei olnud. Ühtmoodi jube oli nii maanteel kui metsavahel!
Jällegi hakkasin lugusid loendama. Minu jaoks läheb jooks kuidagi palju kergemalt, kui ma keskendun millelegi muule kui jooksule endale. Olin just enne pannud uue Piloxingu muusika ka telefoni ja see aitas kohe eriti hästi. Üllatavalt kiiresti sai viis kilomeetrit läbitud. Olin just lõpetanud seitsmenda loo kuulamise, kui viienda kilomeetri punktist möödusin. Hakkasin aga peas kalkuleerima kui palju lugusi veel, et kümme täis saaks ja peagi olin juba viimast kilomeetrit lippamas.
  • distants: 10.02km
  • aeg: 1h:06min:35sek
  • keskmine tempo: 6:39min/km
  • kiireim kilomeeter: 5:56min
  • 5km: 32:57min
  • kalorid: 976kcal
Arvestades ilmatingimusi, oli kulutatud kalorite hulk kindlasti suurem. Nagu ikka ma pulsikella ei kanna ning täpset arvu ei tea.
Mis on aga kõige põhilisem: ma ei kõndinud! Ma võtsin küll selle jubeda tõusu juures, millest ennegi rääkinud olen, tempo maha, aga ma jällegi jooksin terved kümme kilomeetrit! Aeglasemalt kui nädal tagasi, aga siiski annab lootust tuleval laupäeval üsna ilusat aega näha ning enda esialgset aega ületada mitme minutiga.

Tegelikult on mul viimastel jooksudel üks jama ka olnud. Peale komapäevast jooksu oli mu vasak jalg täiesti läbi ning pölv valutas. See õnneks möödus, aga lisaks sellele hammustas mind teisipäeval sääsk kintsu pealt. See hammustus on läinud väga suureks siniseks lätakaks. Gunnar veel naljatas, et ärgu ma siis löögu sääki nii kövasti maha. Aga kui nali kõrvale jätta, siis see hammustus on mulle mitmel korral häda teinud. Jooksu ajal lööb sellest kohast valu tervesse reide ja otsapidi ka põlve ja puusa.
Laupäeval kaalusin täista teisel kilomeetril koju minemist, aga siis läks valu üle. Esmaspäevasel jooksul polnud jällegi midagi...Kentsakas siiski.

Esmaspäeva hommikul käisin veel hullema ilmaga jooksmas ning kõndisin ikka päris palju, et end mitte ära tappa. Peale seda tulime Mariannaga Rakverre ära. Nüüd on plaan ülejäänud nädala rahulikumalt võtta ning jalutada. Seda, kas ma kolmapäeval, Gunnari tulles veel jooksma lähen, ma ei tea. Otsustan seda siis, kui hetk käes on.
Erinevalt eelmistest aastates, valitseb minus seekord rahu. Tavaliselt ikka tuleb Ööjooksu eelselt närv sisse ja tahaks trennidest viimast võtta, et siis Ööjooksul maksimum välja panna, kuid seekord on teistmoodi. Ma tunnen end kindlalt ja hästi ning ei muretse üldse sellepärast kui kiiresti ma selle raja läbitud saan. Ootan vaid üht toredat päeva!

Söömisega on olnud sel nädalal ikka väga kehvasti. Kuna ilmad on kuumad, siis eriti süüa ei viitsi teha. Olen söönud nii kuidas juhtub ja nagu mainisin, laupäeval läks päris palju jampsi sisse. Reedel ka, aga friikartulite näol. Ja nüüd on tulemus käes: kaal pole grammigi langenud ja on hoopis tõusnud. Kes teab, äkki on see lihastest, äkki vedelikust, aga salgama ma seda tõusu ei hakka. Pigem motiveerib see end veel rohkem jälgima!

Kaal: 72.9 (+0.4g)

Nüüd aga panen ma teid proovile! Mis te arvate, mis ajaga ma seekordse Ööjooksu lõpetan? Paku enda aeg välja all kommentaarides!

Näeme Rakveres! 


 
Niimoodi me täna saabusime!

teisipäev, 4. august 2015

Treeningnädal: 27.07-02.08

Järjekordne nädal möödas. Ma olen kohutavalt õnnelik ja uhke selle nädala numbrite üle. Mul (ja usun, et kõigil Endomondo kasutajatel) näitab nüüd telefonisrakenduses ilusti iganädalased numbrid ära. Mõnusalt mugav tegelikult ju!

Minu nädal on siin:
  • esmaspäev: jooksin 5.26km/ jalutasin 4.05km
  • teisipäev: jalutasin 4.17km/ Piloxing 57min:11sek
  • kolmapäev: jalutasin 7.57km/ jooksin 5.28km
  • neljapäev: jalutasin 7.17km lihastrenn 20min:53sek
  • reede: jooksin 7.09km/ jalutasin 6.50km/  Piloxing 28min:13sek
  • laupäev: jalutasin 2.29km/ lihastrenni 21min:33sek
  • pühapäev: jooksin 10.01km



Möödunud nädalal ma läbisin 59.47km, aktiivset aega läks 13h:25min:51sek ning ma kaotasin 6690kcal.

Selle nädala kõrghetkeks võin ma julgelt pidada 10km läbimist. Teatavasti olin ma ju Eestis. Pühapäeval sõitsingi Raplasse ema juurde ning jätsin Marianna tema hoida, et siis ise jooksma minna. Eriti naljakas on see, kuidas mul on igas "kodus" jooksutossud olemas. Võtsingi siis tee ette plaaniga ainult joosta.
Tee oli igav ja ühesuunaline. Täiesti tavaline kõnnitee maantee ääres, mis Raplast Türile suundub. Küsisin enne minekut, et kus kohas see viis kilomeetrit täis saab. Emps vastas, et ühe pingi juures saab täpselt viis täis. Minu üllatuseks oli juba umbes teisel kilomeetril pink vastas! Noh, ma siiski jooksin edasi. Jooksin ja jooksin ning mõtlesin koguaeg enda mõtteid: ööjooksust, lastest, uuesti Esti tulekust* jne. Lugesin enda playlisti lugude arvu- tean, et viie kilomeetri läbimiseks läheb umbes kaheksa lugu. Kaheksa sai täis ja vaatasin kilomeetreid: 4.77. Natukene veel. Jooksin ümmarguse viie täis ja pöördusin. Tagasitee oli kuidagi lihtsam. Õhk oli jahedamaks läinud, taevas hämaramaks ning enne söödud toit oli juba alla vajunud.
Umbkaudu seitsmendal kilomeetril tuli mingi tõus ja mu tempo tõusis. Hakkasin kõndima, astusin kolm kõnnisammu ning mõtlesin: "Ei Kati, ära kõnni, muidu jäädki intervallidega kõndima!" ning hakkasin uuesti jooksma. Mingi aja pärast sama teema- sama mõte ja peale kaht sammu jälle jooksin.
Lõpuks hakkasid juba Rapla valgustid paistma. Pingutasin oma viimase kilomeetri ning veidi enne ema majani jõudmist oli kümme täis.

  • distants: 10.01km
  • aeg: 1h:03min:51sek
  • kalorid: 971kcal
  • 5km: 31min:26sek
  • 1km: 6min:02sek
  • keskmine kiirus: 6:23min/km
Ma olen nii kuradima õnnelik ja uhke enda üle! Kaks ja pool kuud peale sünnitust (jah, ma ei väsi seda kordamast!), peale ühtteist kuud jooksupausi ning mu tempo tõuseb hämmastaval kombel! Ma olen ca kaheksa minutit aeglasem kui eelmisel aastal samal ajal ja see on arengu mõttes üsna väike aeg. Ma olen vaid nädalaga parandanud enda kümne kilomeetri aega lausa kuue minuti võrra!

See jooks andis palju lootust, et Ööjooksul saan ka päris kena aja kirja. Ei, ma ei looda teha mingit rekordaega, aga kui ma enne alla 1h:10min ei lootnud seda rada läbida, siis nüüd on lootust 1h:6min sisse jääda. Kõik aga oleneb sellest, kuidas ma stardist liikuma saan ja kuidas sealne vorm on. Elame-
näeme!

Toitunud olen väga korralikult ning oma ajavahesid hoidnud. Isegi Eestis olles. Kuigi ma kahel päeval sõin lõunaks küpsetatud sushit, siis seda õigel ajal ning kindlasti mitte nii et kõht punnis. Käisime Mariannaga kõhukotiga ning usun, et tema kandmine andis liikumise ajal lisa kalorikulu ka. Eestis käigust räägin ma pikemalt kui olen saanud pildid arvutisse laadida.

Kuna ma eile käisin taastavat jooksu tegemas: jooksin ja kõndisin intervallidena, siis täna on lihased ikka väga valusad ja nädalavahetusega nagu poleks miskit maha läinud. Usun, et asi on rasketes lihastes ja homme-ülehomme on langus nende võrra suurem.

Kaal: 72.5kg (-0.5kg)


laupäev, 1. august 2015

Juuli statistika

Juuli oli kokkuvõtvalt vast üsna kena kuu- liikuda sai palju ja jooksukilomeetreid hakkas ka juba vaikselt kogunema. Selles mõttes muidugi naljakas kuu, et kõndimisele kulunud ajad on ulmeliselt pikad- võite ise arvata, miks..
Ilma pikema jahumiseta aga statistika:
  • jooksin: 80.03km/ 9h:09min:37sek/ 7818kcal
  • jalutasin: 131.25km/ 33h:20min:36sek/ 9945kcal
  • jõutrenni: 1h:20min:08sek/ 7604kcal
  • Piloxingut: 1h:25min:24sek/ 1147kcal
  • venitusharjutusi: 46min/38sek/ 223kcal
Juuli kuus läbisin ma kokku 212km, aktiivset aega oli 46h:02min:23sek ning kaotasin selle kõige juures 19897kcal. Pole üldse paha!
Kõige oluliseimateks verstapostideks olid möödunud kuul 10km läbimine, mida ma jõudsin teha kahel korral, ning Piloxinguga alustamine, mida ma samuti siiani vaid kahel korral jõudsin teha-tõsi, neist ühel korral tegin vaid uusi blokke.
Samuti suutsin ma enda lühemad jooksud viia uuele tasemele ning veidigi tempot looma hakata. Eks ma olen veel täitsa alguses ja võrreldes eelmise aastaga väga aeglane, aga kuskilt peab ju alustama, eks?!
Pealegi, saan ma ju korralikult joosta vaid kaks korda nädalas ning kolmanda korra käin öösel. Mulle küll just öösel joosta meeldib, aga ajalise piirangu paneb see peale siiski.

Piloxing- mõtlesin ma siis ükspäev seda proovida. Viimati, kui ma viimaseid päevi rase olles seda tegin, oli vaatepilt ikka väga koomiline ning keha kohmakas. Nüüd olin ma nagu ära vahetatud! Keha mäletas täpselt mida tegema peab ning liigutused olid puhtad ja korralikud. Lihasvalust, mis mind järgmisel päeval valdas, ei hakka ma üldse rääkimagi!  Ja ma ootan seda päeva, mil ma olen valmis uuesti trenne andma hakkama. Sellega seoses andis Laura  mulle ühe üsna mõnusa idee, mida võiks edasi arendada. Aga sellest kunagi hiljem!
Iseenesest pean ma vaikselt plaani küll uuesti trenne andma hakata, aga sellega on kevadest saati palju jamasi tekkinud ning ma pole üldse kindel, kas ma saan ja tahangi samas kohas saali rentida enam. Eks elu näitab!

Jalutamise ajad on tõepoolest naeruväärseks muutunud, aga nagu ma ütlesin, siis liigun ma lastega sobivas rütmis ja nende arvelt kilomeetreid koguma ei hakkanud. Palju oli juhuseid, kus ma pidin Marianna vankrist sülle haarama ning siis veel Elinat jalutama ning vankrit lükkama. Omaette väljakutse ja higi voolas. Nii et kohekindlasti panen ma selle trenniks kirja, sest liigutud sai ja tegelikuses, tänu sellele olukorrale, kulus kindlasti rohkem kaloreid.


Kuigi kaal mul eriti suuri muutusi teinud ei ole ja ma ise ka ausaltöeldes mingit muutust ei näe, siis kadunud sentimeetrid räägivad muud juttu. Eks ma tunnistan, et ma olen päris mitmel korral "patustanud" ka ja ehk on väike muutus ka tõepoolest lihaste arvelt, mis ju endast märku annavad.

Igatahes on mõõtmised siin:
Kaal: 72.6kg (-2.3kg/-6.4kg)*
Kõhu ÜM: 84cm (-6cm)
Puusa ÜM: 102cm ( -4cm)
Reie ÜM: 59cm (-2cm)
Käsivarre ÜM: 28cm (-1cm)

Nii et ma olen enda kehalt kaotanud kokku 13cm ning alates sünnitusest on läinud 6.4kg. Tuletan meelde, et alustasin ma kaaluga 79kg. Kui sedasi edasi panna, siis on lootust Elina sünnipäevaks algkaalus olla küll. Sinna on tänase seisuga minna veel 7.6kg. Päris tippvormini, mida ma ihalen, on siis minna veel 14 kilogrammi. Päris lootusetu asi ei tundugi!

Minu jaoks on kindlasti suurt rolli mängima hakanud see, et lapsed nüüd magavad terve öö. Tähendab, et keha üldjuhul saab väljapuhatud ning kaotab kaalu. Näitena võin tuua kolmapäeva, mil ma käisin öösel jooksmas. Hommikul olid lihased tundlikud, aga tänu sellele, et terve öö ära magasin, oli kaal ca 300g langenud. Neljapäeval, vastu reedet ma aga ei saanud eriti magada ning ärkasin peale viie tunnist und. Kaalu langenud ei olnud. Seega, et kaal langeks, peab sööma, magama ning tunnikene ööpäevas liikuma.

Usinalt olen nüüd hommikuti oliiviõli sisse võtnud ning magusaisu on täiesti kadunud. Hurraa selle eest!

Aga et mitte juttu pikaks ja mõttetuks ajada, siis lõpetan ära ning lisan lõppu võrdluspildi. Kas muutus on toimunud, otsustab igaüks enda silmaga.




PS ärge siis unustage, et olen nädalavahetuse Eestis liikumas!

* esimene number on siis kuu lõikes ja teine alates algusest.