laupäev, 15. august 2015

Ööjooksu eel

Seda postitust kirjutades on Ööjooksuni jäänud veel pelgalt viis ja pool tundi. Ja ma tunnen, et ma ei ole valmis ning mõtteis mõlgub isegi plaan minemata jätta. Ometi paar päeva tagasi olin ma rohkem kui valmis.

Neljapäeva õhtul käisime me imelise Pamelaga  ( www.pamela.ee )pildistamas. Peale seda tundus hea idee minna perega veidikeseks jalutama. Väike Elina, väänik nagu ta on, võttis mingil hetkel enda dressipluusi seljast ning keeldus seda selga panemast. Ja kõndiski koju kleidi väel. 
Ja siis ta virises terve öö. Arvasin, et ta lihtsalt piriseb nagu tal kombeks on, aga hommikul tuli välja, et eelneva õhtu tuul oli ta siiski haigeks teinud. Kinnine nina ja kuum tundus ta ka. Kui päeva saime kuidagi edukalt mööda saadetud, siis öö nii meeldiv ei olnud ja Elina nuttis, sonis ja vigises terve öö. Ilmselt põdes haigust välja, sest vastu hommikut uinus ta sügavalt ja tänase päeva on kenasti olnud.

Kui aga Elina uinus, hakkas streikima Marianna! Küll ei kõlvanud üks asend ja ei sobinud kumbki rind. Ja lõpuks lõin käega ja tõusin kella üheksast voodist täitsa välja. Lootsin sellele, et saan lastega lõunal uinaku teha...

Siis sirvisin neljapäeval tehtud pilte ja seal see oli: reality check sellest, milline ja kui suur ma tegelikult olen! Ja nii olen ma pool päeva kassinud sellepärast. Ma arvasin küll, et ma enam-vähem okei juba olen, aga pilt ei valeta! 
Ja kurbusest sõin ma lõunaks paki mandleid shokolaaditrühvlites ja grillvorsti. Peale haukasin singileiva ka. 

Kell pool kaks, kui Marianna juba uinunud oli, kamandasin Elina ka voodisse ja lootsin lõpuks magada natukene. Tulemus oli see, et nii kaua kui Marianna magas, Elina jauras ning esimene ärkas. Viisin selle Gunnarile hoida, et saan siis Elinaga veidi magada. Aga tühjagi! Elina oli nii kaua üleval kui kuulsin alt Marianna valusat kisa.
Tõin väiksema ka üles, ehk nüüd... Aga ei, Marianna karjus ilmselgelt mingist hädast ja Elina keeldus magama jäämast. 

Lõppude lõpuks viis Gunnar Elina endaga alla uinakule ning jättis mu röökiva titaga üles. Natuke karjumist ning kõhumassaaži ning häda põhjus maandus mähkmesse.
Nüüd, seda kirjutades on all korrusel vaikus ja Marianna uinus ka. Kui ma nüüd õhtul joosta plaanin, peaksin ma nii kaua kui lastakse, magama. 

Kuigi suure draamakuningannana tõmbasin ma Ööjooksu ümbriku demonstratiivselt enne juba tükkideks. Igaksjuhuks võtsin ma Elina Mõmmijooksu numbri ja enda võistlusnumbri välja. Aga noh, point oli vaja teistele nähtavaks teha!

Aga kui aus olla, siis on minus kahtlused üleval küll. Ma tunnen end enda keha ja selle kaalu pärast päris kehvasti. Neljapäeval ostsin ma jäätist ja Gunnar küsis, miks. Vastasin, sellepärast, et ma olen PAKS. Gunnar küll küsis, et kas ma söön sest olen paks või olen paks, sest ma söön, aga kui nali kõrvale jätta, on olukord päris nutune.

Ma tean ju Elina ajast küll, et need kilod ei lähe kergelt ja "imetamine aitab kiiresti alla saada" minu puhul ei kehti. Aga kuna muutused on viimasel ajal olnud minimaalsed, olen ma ise rivist väljas ja söön väga jubedalt. Eriti sel nädalal. Suletud ring jälle, millesse olen end mässinud.

Ja täna ei näegi ma erilist pointi sinna Ööjooksule minna. Mis ma lähen sinna, kui ma olen paks ja joosta ei jõua, öö otsa magamata ning kurb? Praegusel hetkel ei meelita isegi see üritus ise mind sinna. Ma ikka vaimusilmas kujutasin ette, et peale finišeerimist ootab Gunnar mind lastega seal, aga tema väidab, et ta ei saa kahe lapsega sinna tuldud. Ja see muudab mind veel kurvemaks- teadmine, et lähen ja annan endast kõik ning lõpus ei oota mind keegi... 


Nii et ma ei tea siiani, mis ma teen... ja mul on otsustamiseks aega vaid 4,5h! 


Tegelikult on mul lapsed head ja tublid, aga ma vahel kipun unustama, et nemad ei funktsioneeri minu vajaduste ja soovide järgi ning Murphy'l on kombeks ikka siis välja ilmuda, kui teda vaja pole!




8 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

Kuule, Kati, ole nüüd! :) Mina just nägin sinu instas seda pilti ja imetlesin, et küll olete ilusad. Loll jutt suhu tagasi!

Ja sa tuled Ööjooksule, muidugi tuled. Sa jaksad väga hästi joosta, loe kas või enda eelmise trennipostitusi. Jooksed paremini kui mina ja kui mina juba lähen, siis tuled sina ka.

Näeme seal! ;)

Kati ütles ...

Oh, armas Margit! Tead ju küll, et alati on see üks pilt, mis on totaalne ärataja...


Ma loodan ise ka, et peale uinakut on kõik juba selgem ja parem ;)

Karmen Lepp ütles ...

Muidugi mine! Lihtsalt naudi, ega peagi aega püüdma.
Jooks teeb tuju heaks. Minul tavaliselt polegi kedagi ootamas, kuid see tunne kui jooks on tehtud korvab kõik. :)

Eva ütles ...

:) sa nägid sel pildil imeilus välja! Hoian täna pöialt oma mehele ööjooksul ning siia sõites mõtlesin ka sinu peale, kui tubli sa ikka oled, et sellise ürituse ette võtad. Mina seisan endiselt raja ääres ja iga aasta mõtlen, oh kui lahe, ehk järgmine aasta...
Halvad mõtted mata maha ja jooksma!

Kati ütles ...

Eva, see polnud see pilt, mis tuju rikkus :(

Ma ei plaaninudki mingit aega püüdma minna ja üritus ise mängis suurt rolli. Nüüd aga pole lihtsalt seda tunnet ja tuju minna :(

Killu ütles ...

Palju positiivseid mõtteid Sulle! Usu, kui jooks tehtud oled uhke enda üle ☺
Sa saad hakkama!!

Merlin Saretok ütles ...

Kati mina usun sinusse :)

Kati ütles ...

Aitäh! :)

Praeguseks hetkeks on otsustajaks väike Marianna :)