esmaspäev, 17. august 2015

Treeningnädal 10-16.08// Ööjooks 2015

Ilma keerutamata toon ma ära enda nädala statistika, et siis pikemalt ja rahulikulmalt rääkida Ööjooksust, sest emotsioone on seinast-seina!

Möödunud nädal nägi välja selline:
  • esmaspäev: jooksin 5.40km/ jalutasin 4.09km
  • teisipäev: jalutasin 8.76km
  • kolmapäev: jalutasin 4.75km
  • neljapäev: jooksin 5.03km/ jalutasin 3.31km
  • reede: jalutasin 0.65km/ venitasin 38min:38sek
  • laupäev: jooksin 10.04km*
  • pühapäev: jalutasin 7.08km
Olin terve nädala Rakveres ja päevad olid meeletult kuumad, nii et Mariannaga väga õue kärutama ei kippunud. Lootsin küll meeletuid kilomeetreid koguda, aga mis Sa teed! Ei hakka ju väikest hingekest vankris kuumusega piinama. Niigi oli ta reisist väsinud ja veidi stressis.

*Rakvere Ööjooks 2015, Raju Rakvere 10km

Ma loetud tunnid enne Ööjooksu algust olin väga, väga madalseisus ja kurb. Mul oli reaalne plaan minemata jätta ning iga hetkega see süvenes. Olin tänu haiglasele Elinale öö otsa magamata ning lõunal nägin hullu vaeva, et lapsed magama saada. Peale kirjutise avaldamist ei saanud ma samuti sõba silmale, aga sain natukene puhata.

Umbkaudu poole kuue ajal tuli Gunnar ütlema, et vaikselt peaks Elina üles ajama ja Mõmmojooksule minema. Väsinud, pahane ja draamatseja nagu ma olen, suutsin ma end rivist jälle välja lüüa sellega, et Gunnar julges pakkuda välja variandi, et ma jään Mariannaga koju puhkama ja ta läheb ise Elinaga. No mis mõttes eksole, ma tahan ju ka Elina jooksu näha!
Ajasime Elina üles ja hakkasime valmistuma ja minema. Elina aga... ta oli just ärganud, tusane ja nohus. Seega ütles ta poole tee peal, et ta ei taha jooksma minna. See omakorda vallandas seal meil viienda kodusõja ning kui me lõpuks keskväljakule jõudsime, olid tema vanusegrupid jooksnud.
Löntsisime koju tagasi. Gunnar läks Elinaga mänguplatsile ja mina pillides Mariannaga koju.

Siis ma tundsin, et ma tõepoolest ei lähe jooksma. Mul polnud mingit tuju, olin enda tugisüsteemi vihale ja pahaseks ajanud ja jooks oleks olnud katastroof. Lisaks oli Marianna kuidagi kahtlases olekus...

Sain kuskil pool tunnikest üksi kassida, kui Gunnar, Elina ja emps tagasi tulid. Ütlesin Gunnarile, et ma vist ei lähe (enne olin ikka ilusti andeks ka palunud enda käitumise eest!). Gunnar ütles, et ma peaks minema. Olin mures Marianna oleku pärast ja kuidas Gunnar küll hakkama saab, aga käis ta mulle peale, et küll saab ja kui lapsed vähegi lasevad, on nad ka finišis mind ootamas.

Söötsin Mariannal kõhu täis, näitasin Härrale ära kuidas laps kõhukotti panna, ning hakkasin keskväljakule minema. Iga sammuga suurenes mu ärevus. Ma pole eelneval kahel aastal, poolmaratonile minnes ka sellist ärevust tundnud.
Kas ma ikka saan hakkama?
Kas ma jõuan selle vaid joostes läbi teha?
Kas see on ikka hea mõte nii vara peale sünnitust sinna ronida?

Sada erinevat mõtet ja kahtlust.

Astusin täpselt kell 21.11 enda stardikoridoori. Soojendus juba käis ja melu oli suur. Tundsin iga mööduva hetkega, kuidas selle ürituse energia minusse poeb. Ma olin keset täiesti võõraid inimesi, kes olid rõõmsad, naeratasid ja rääkisid juttu. Eneselegi märkamata, hakkasin ise ka naeratama.
Kui lõpuks terve pikk stardikoridoor hakkas kätemerest laineid tegema, olin juba väga, väga heas tujus ja lõin selles kaasa. Vaatepilt oli ülim!

Viimased toetussõnad korraldajalt ja countdown: 10...9...8..7...6...5...4...3...2...1...START!
Seisin hetke kõndisin mõned sammud, kõndisin veel ja veel natukene ning sain hakata sörkima. Panin enda Endomondo alles stardijoont ületades tööle. Viskasin selle käele ning hakkasin rahulikult enda tempot ostima.

Esimene kilomeeter läks kiiresti. Inimesed olid alles koos ning püüdsin endale sobivat tempot leida. Teed olid tuttavad ja tundsin, et saan vast hakkama küll.
Teine kilomeeter: ülesmäge teatrijuurde ning sealt mõnusalt alla. Üles nagu ikka tempoga ja alla rahulikumalt. Enamik tegi ikka ja jälle selle vea, et panevad turboga mäest alla...

Kolmas ja neljas kilomeeter: mööda Pikka tänavat tõus... Lootsin juba, et tõus saab läbi, aga tühjagi, see jätkus ja jätkus. Ning peale pikka piina sai läbi ja jätkus väikese langusega.

Viies kilomeeter läks kiiresti ning rahva kaasaelamise taktis. Ning siis tuli punkt, kus tee läks kaheks. Viie kilomeetri läbijad pöördusid finisisse ja teised uuele ringile. "Nüüd on tee selge ja pool nagunii möödas, nüüd läheb kergelt!"
Aga ei! tegelikult olin ma ennast suht kinni jooksnud ja tundsin, et pulss suretab mu varsti välja. eriti kuna ees ootas teatri tõus. Võtsin siis sammu maha ja kõndisin, et siis tõusust üles joosta. Sain kaks sammu kõndida, kui nägin empsi endast möödumas. See oli minu esimeseks tõukeks lõpuni minemiseks: ma ei saa ju ometi enda emale, kes on viiekümnene ja kümmet jookseb, alla jääda! Jooksin tast mööda ja hõikasin, et ma nüüd põrutan mööda.

Tegelikult võtsin ma ka enne Pika tänava tõusu tempot vähemaks ja tegin paar kõnnisammu. Kui ma oleks laes pulsiga tõuse püüdma läinud, oleks ma jumala ribadeks end tõmmanud.
Ning siis, viimane kilomeeter. Pöörasin juba keskväljakule ning olin valmis tempot maha tõmbama ning kasvõi lõpuni kõndima. Siis aga kuulsin kedagi enda nime hüüdmas ja ergutamas! Vaatasin kõrvale ja Margit (http://www.healthymargit.com/) elas mulle kaasa! Ma sain sellest nii palju energiat ja rõõmu kaasa, et panin järgnevad pool kilomeetrit finišisse täie tambiga.

Ja ma lõpetasin! Ma sain sellega hakkama! Jooksin kaks ja pool kuud peale sünnitust Rakvere Ööjooksu kümme kilomeetrit! Ma olin nii uhke enda üle. Kõndisin uhkelt ja taevani naeratusega enda medalile järgi, haarasin teepealt enda kingikoti ja läksin perekonda otsima. Gunnar lastega oli alles poolel teel, aga kust tema teadsi, et ma natukene kiiremini kooksen kui muidu.
Sain nendega ema lõpetades kokku ja tunne oli samaülev kui eelnevatel aastatel. Eelnev tüli oli seljataha jäetud ning mu pere oli uhke. Elina kinnitas seda mulle terve tee koju.

Ma oleks hea meelega peale jooksu ka Margiti üles otsinud ja teda kallistanud ning tänanud, aga kuna Marianna juba magas Gunnari kõhul, kotis, siis ei hakanud teda selle müra ja meluga häirima ning suundusime koju. Oli jahe ja lapsed olid nohused ka veel.

  • distants: 10km (endo 10.04)
  • aeg: stardist 1h: 05min:08sek/ net 1h:03min:28sek (endo 1h:03min:32sek)
  • keskmine kiirus: 6:30min/km (endo 6:20min/km)
  • koht oma klassis: 573
  • koht oma soos: 989
  • kiireim km: 6:01min/km 
  • 5km: 31min.06sek
  • kalorikulu: 974kcal 


Erilist äramärkimist minu jaoks vajab mu ema, kes olles ise viiekümne aastane ning alles aastakese jagu jooksmas käinud (ja neidki lühikesi otsi) läbis selle 10 km minust kolm minutit aeglasemalt. Super minu meelest ning annab mulle palju jõudu, motivatsiooni ning usku tulevikuks!

Mis aga juhtus selle enesehaletsemisega? Nädalaid olin ma lugenud, mismoodi erinevad blogijad on kimpus toitumise ja stressiga. Lugesin neid ja mõtlesin, et küll on hea, et mina vabalt võtan, hakkama saan ja ei põe.
Reaalsus oli aga see, et olin enda suhtes silma kinni pigistanud. Ma olin toidu muutnud enda jaoks lohutajaks ja preemiaks. Ja eneselegi märkamata.

"Ma söön selleks et liikuda, mitte ma ei liigu selleks, et süüa!"

Ma olin selle põhitõe ära unustanud ja leidsin enda peas vabandusi, miks midagi süüa: sest ma liikusin täna palju, sest on palav, sest pean end laupäevaks laadima.
Ja nii rändas mu kõhtu oi-oi kui palju jäätist, saiakesi jms. 
Ning kui me saime neljapäeval tehtud pildid kätte, nägin ma reaalset pilti sellest, et ma ei liigu enda eesmärkide poole.

Eile sai seda teemat abikaasaga arutatud ning ta ütles mulle: "Kelle asi see on, milline Sa oled? Kelle jaoks Sa alla võtad? Enda ju! Sul pole vaja ulme tempoga alla saada. Võta endale aega ja tasapisi. Sul on ju kolme kuune tita kodus. Sa ei peagi super kiiresti super vormis olema! Juba see on suur asi, et Sa liigud ja Ööjooksul osalesid!"

Ja nii ongi. Võtsin Eestis nädalaga kilo juurde ja olen muidugi kurb selle üle, aga pean enesesse pilgu viskama ja selgeks saama, miks ma kaalu alla tahan saada. Kui eesmärk ja põhjus on selged ja õiged, läheb ka kaal.

Kaal: 74kg (+1.1kg)

 
See maa peale toonud pilt- fotograaf Pamela Eesmaa-www.pamela.ee
 

10 kommentaari:

Margit Partei ütles ...

Nii tore oli lugeda, et minust kasu oli. :) :D

Ja ära kaalu pärast muretse. Küll ta läheb, kuhu tal pääsu on. Põhiline on mitte ennast selle teemaga hulluks mõelda.

Kati ütles ...

Oli ;). Ma mehele hommikulgi veel kilkasin, et Margit elas mulle kaasa ;)!

Alli Kass ütles ...

Väga hea tulemus. Mina jooksin vahetult peale teist sünnitust rahvaspordiüritusel 10 km 1:18 (neto 1:15). Vabanduseks võin tuua, et noorem laps oli siis 1,5-kuune, jooksuks SEB sügisjooks, mis tähendab, et esimene kilomeeter tuleb raja ülerahvastatuse tõttu kõndida, startisin viimasest koridorist jne, aga fakt on see, et sinu tulemust 1:05 kordan nüüd kui laps on mul juba 2 aastane, ainult parematel päevadel :)

Niiet veelkord - hea töö tõesti!

Kati ütles ...

Aitäh :)!

Mul parim 10km aeg on 48min sentidega ja esimese Ööjooksu 10km oli 51min sentidega. Üle tunni pole ammu jooksnud, nii et taandareng ikka on olnud. Aga eks see ole vast paratamatus :)

Liana ütles ...

Ma, kuus aastat tagasi sünnitanu, suudan viie kilomeetri jalutuskäigu ajal ka ohkida ja ähkida :D Aga sina oled tubli, väga heaks eeskujuks!

Kati ütles ...

Aitäh, armas Liana :)

Kadi ütles ...

Oeh mul täpselt sama seis praegu nii trenni kui söögiga. Ma teen trenni selleks, et süüa, mitte vastupidi. Söök saab samamoodi sõltuvus olla kui ükskõik mis muu aine, sellest on palju raskem end võõrutada, sest sööki on päriselt ka eluks tarvis, erinevalt alkoholist või muudest ainetest. Sul on vähemalt tee meeles, kuidas õigesse punkti tagasi jõuda. Ma viimased 10 aastat käin juba ringiratast. Vahel mäest üles, vahel alla...

Kati ütles ...

Tee on meeles, aga kasi sellest ei tundu olevat. Võiks öelda, et isegi raskem on :(

Anonüümne ütles ...

Mul on reaalsed fotod ka päris mitu korda tuju alla viinud (kaalun umbes sama palju kui sina). Samas su pilti vaadates näen ma ainult, et probleemne piirkond on su kõht?! Käed ja jalad on sul väga kaunid! Minul on nt see häda, et sama kaalu juures on mul 5x suuremad käed ja jalad...kõik koguneb sinna ja ma näen välja üsna naljakas :D suur ülakeha siis keskkoht ja siis laiad puusad :D oleks mul vaid nii kenad ja treenitud käed! Tubli oled!

Kati ütles ...

Aitäh :)!

Tegelikult on mul just reied see kõige suurem murekoht. :(. Aga seelik vist päästab pildi ja jooksupiltidel must värv ja pimedus.
Kõhult läheb see rasv mul kaalu langedes üsna kiiresti , aga reitega peab pikalt vaeva nägema :(