laupäev, 24. oktoober 2015

Poolmaraton- peale aastast pausi

Minu viimane poolmaraton jäi üle aasta tagusesse aega. Kui ma veel rase polnud (nädal hiljem jäin rasedaks :D!). Minu viimane jooks üldse eelmisel aastal oli septembri lõpus ning seegi oli alla kümne kilomeetri.
Minu esimene jooks peale rasedust ja sünnitust oli 20. juunil- täpselt kuu peale sünnitust. Siis jooksin ma 8km tund ja viie minutiga... Vist?! Ei mäleta enam korralikult, aga sinna kanti see jäi.

Nüüd mõtlesin ma siis end uuesti proovile panna. Ma ise mõtlesin küll ja olin päris kindel, et poolmaratonid jätan ma uude hooaega. Et alustan siis kui lumi sulanud on ja hakkan 2016 aasta Ööjooksuks valmistuma.
Aga.. Aga ma tahaks ennast proovile panna ja vähemalt üritada see 21.1km kuidagi läbida.

Kui ma oma esimese poolmaratoni läbisin, olin ma ca 60kilone ja aega läks selleks umbkaudu kolm tundi. Seda tänu sellele, et esimene poolmaraton möödus mul 85% ulatudes kõndides ja oli see Aleksandri Poolmaratonil (loe SIIT).



Järgmine poolmaraton möödus mul juba (enamjaolt) joostes ja seda umbes poolteist kuud hiljem esimesest. Ajaliselt kulus mul selleks 2h10min ja ma olin kohutavalt uhke selle üle. Sealt edasi muutusid poolmaratonid kord kuus tehtavaks ning ma ületasin end 2013 juunis toimunud Rakvere Ööjooksul (loe SIIT), kus ma läbisin distantsi 1h:52min! Peale seda tegin ma poolmaraton jällegi igakuiselt ning järgneva aasta Ööjooksu oma jäi mul viimaseks.

Kuniks nüüd tänaseni.

Ettevalmistus: Ma panin tegelikult plaani juba kolmapäeval paika, et laupäeval sellise asja ette võtan. Kolmapäeva hilisõhtul jooksin ma oma tavapärased viis kilomeetrit, aga seda natukene aeglasemalt ja rahulikumalt kui muidu. Neljapäeval ning reedel ma mingit koormust kehale ei andnud ning minu ainsaks liigutamiseks oli 7-8km jalutamine lastega. Seda pigem selleks, et lihas laupäevaks nö soe oleks. Päris kaks päeva seisnud lihasega seda teekonda siiski ette ei võtaks.
Menüüs ma erilisi muutusi ei teinud. Sõin terve reedese päeva tavapäraselt ning lisasin veidi süsivesikuid alles õhtusöögil juurde. Laupäeva hommikusöögiks valisin ka süsivesiku-ja energiarikkaima toidu kui muidu seda teinud oleks. Jõin piisavalt vett mõlemal päeval.

Kõige tähtsam on end mentaalselt ettevalmistada. Ma vaatasin juba reedel välja marsruudi, mida läbida ning panin paika keskmise tempo, lubades endale ka kõnnipause. Eeldatavaks läbimisajaks panin paika 2h:35min.

Jooksupäev:  Ma läksin lastega juba kell 22 voodisse, eesmärgiga võimalikult välja magada. Tuli välja, et lapsed nii ei arvanud ja nii ma siis istusingi Gunnari tulles kella kolmeni üleval.
Kuigi äratus oli pandud kella poole kümneks, et siis päevagraafik õigesti jookseks, panin ma selle kinni ja magasin rahus edasi. Lõpuks sõin hommiku pudru lõunal ära ja poole kahe ajal näksisin ühe võileiva viineritega. Jõin erandkorras kaks tassi kohvi. Ohtra piimaga. Teadsin ju, mis mind ees ootab!
Sain 20min enne Gunnari tulekut Marianna magama ning ootasin ta ärkamise ära, et tal kõht korralikult täis sööta.


Jooks: Riided sain selga kella nelja ajal. Olin MP3 uut ja erinevat muusikat täis laadinud, et trots peale ei tuleks. Asusin teele. Esimese 500m peal tuli vasaku tossu pael lahti- absoluutselt iga kord see juhtub, olenemata sellest, kui hästi ma seda seon.
Esimesed 3km olid kerged, suhtelidelt allamäge. Neljas ja viies kilomeeter algasid Lahe teed ületades tõusud. Üksteise järgi ja tihedalt. Mõtteis mõlkus vaid mõte, et kui 7km täis saab, teen kõnnipausi. Jälgisin muudkui ajaliselt kella ning ootasin, mil 50min täis saab, et kõndima hakata.
Tuusula poole pöörates muutus maa aga tasaseks ning pausi järele vajadust ei tulnud. Kõrvaklappidest hakkas Piloxingu muusika mängima ning hakkasin automaatselt kava peas lugema. Ja silmapilguga olingi juba Tuusula teel ning pöörasin kodupoole tagasi. Kuna seal on väga palju ja järske tõuse, tundsin hetkeks midagi rinnus. Jäin kõndima, et piste ülr läheks. Selle minutiga muutus alles soe olnud ilm külmaks. Ja siis ei jäänud muud üle kui külma eest joosta.

Kodu poole oli kuidagi kergem minna ja olin väga üllatunud, kui kell distantsiks 16.94 näitas. Sel hetkel tegin teise kõnnipausi, et uurida mis seis kodus on. Saanud vastuseks, et kõik hästi, alustasin uuesti sörgiga.

Olin jõudnud kodunt kolme kilomeetri kaugusele, kui nägin metskitse teed ületamas. Mega suuri soome jäneseid olen ma harjunud nägema, aga päris valge sabatutiga kits oli nägemisulatuses esmakordselt. Ma päris pikalt piidlesin pilguga teda, kui ta metsa poole kalpsas. Tegi muidu külmast kange keha soojaks ja tuju heaks ning sammu kergeks.

Viimased kaks kilomeetrit tulidki väga kergelt. Jalad liikusid kiirelt ja keha oli väga kerge. Ausalt, siis oli tunne, et võiks edasigi minna.
Õnneks olin distantsi üsna täpselt välja arvestanud ja 21.1km sai ca 200m enne kodu täis.


Numbrilised näidud:  Millegi pärast näitavad kell ja Endomondo distantsi vahet ca 100m. Nii et kui kellal sai 21.1km täis ja selle kinni panin, oli Endol alles 21 ees ja sain veel 100m kodule lähemale joosta. Andmed võtan aga kella pealt siiski.

Distants: 21.1km
Aeg: 2h:25min:47sek
Pulss:168bpm/182bpm
Kalorikulu:1716kcal
Tempo: 6:54min/km / 5:43min/km

Polari järgi sain ma jooksuindeksiks 43, mis on "hea". Kella sõnutsi parandasin ma enda aeroobset jõudu, kiirust ja võimekust hoida kõrget intensiivsust pikal treeningul.

Ükskõik mida ütleb üks süsteem või kell, ma olen ise enda üle nii-nii uhke!  Kõigest viis kuud peale sünnitust suutsin ma poolmaratoni läbi teha!

Enne teele minekut andsin ma endale lubaduse, et alates homsest olen ma täiesti "patustamata"ja kohvi joomata täpselt nii palju päevi, kui mitu kilomeetrit lõpuks ära jooksen. Nii et 21 päeva puhast kava algab nüüd.

Tänane päev on läinud nii nagu on ja peale selle hommikupudru ja võileiva ma miskit söönud pole. Koju jõudes kaanisin hunniku vett sisse, loputasin end puhtaks ja pugesin Mariannaga teki alla sooja.
Ausalt öeldes on mu keha shokis ja külmast hell ning isegi Marianna kaisus on jahe olla. Aga enesetunne on võimas!


Huvitav, kas homsesse LatinoFiti saab ikka minna või olen ma homme liikumatu?!

neljapäev, 1. oktoober 2015

Septembri statistika

Jällegi on üks kuu liikumist mööda saanud. Kui statistikat vaadata, siis peale sünnitust üks parimaid kuid. Jah, jooksukilomeetreid jäi seekord veidi väheseks (kuu alguses oli ju pisike kriis ja terviserike kahe jooksu ajal), aga üldplaanis sai sel kuul kõige rohkem kilomeetreid läbitud ja kalorikulu oli uhke.

Aga septembris ma:
  • jooksin: 76.12km/ 8:49:55 /7467kcal
  • jalutasin: 125km/35:37:07/ 11110kcal
  • Fitness walking: 6.06km/ 1:00:00/ 518kcal
  • jõutrenni: 1:25:39/ 820kcal
  • Piloxingut: 4:32:09/ 5556kcal
Terve septembri jooksul läbisin ma kokku 232km, aktiivset aega kulus 51h:21min:50sek ning selle aja jooksul kulutasin ma kokku 25471kcal. Numbrid tunduvad juba üsna eeskujulikud. Sügis on selles suhtes mu lemmikaeg, et lastega annab palju hõlpsamini liikuda. Pole liiga palav ega liiga külm veel. Ja tundub et kargem õhk meeldib Mariannale ka rohkem, sest viimasel ajal on ta päris kenasti õues maganud ja jalutada lasknud. Viimasel kahel päeval läbisime me näiteks kokku 30km, millest poole oli Marianna linas ning poole vankris.

Kaaluteemat ma siia tooma ei hakka. Sel lihtsal põhjusel, et neid saab nagunii iganädalaselt lugeda. Mõõtnud ma ka ennast rohkem pole, kui vööd igal nädalal. Aga näiteks kaks kuud tagasi ostetud püksid on küll laiad ning mõtlen siin vaikselt raseduseelseid teksasi proovima hakata. Pluusid lähevad küll juba selga ilusti.

Jooksmisega on nagu ikka. Nädalavahetusel teen ma ühe kümne kilomeetrise ringi ning kolmapäeva ja reede öösiti 5+km. Miks nüüd nii? Sellepärast et alates septembrist hakkasin ma ju esmaspäeviti Piloxingut andma ning esmaspäevane jooks kadus sinna auku. Selle tõstsin ma siis reedese peale ning laupäevase pika jooksu, teen ma nüüd pühapäeviti hoopis. Siis on ikka vahel päevi puhkamiseks ka. Kui seda jalutamismaratoni puhkuseks saab nimetada, eks.

Piloxingust pole ma eriti rääkinudki. Sellega on nüüd nii, et sain endale uue saali ning absoluutselt iga kord on mu saal täis olnud. Alla kolmekümne inimese pole kunagi kohal olnud. Kui esimene kord oli mul endal pabin sees ja nii mõnigi asi läks metsa ja sassi, siis tänaseks hetkeks panin ma endale sobiva kava kokku ja viimases trennis panin ikka täiega. Mu käelihased ja selg ning kõht on siiani valusad! Ja iga korraga tuleb minusse seda treeneri tunnetust aina rohkem juurde. Ma vähemalt annan enda poolt kõik, et inimesed alla ei annaks, et neid tunnis lahe oleks ja nad veidi rohke pingutaks, kui nad arvavad et suudavad. Ühesõnaga, mul on hea meel trennis tagasi olla!

Lihastrenniga on nagu on. Ma lihtsalt ei suuda end motiveerida siin kodus midagi tegema. Ehk peaks hakkama jälle jõusaalile mõtlema. See tähendaks aga seda, et Gunnar peaks laupäevasel päeval ka lastega üks hakkama saama mingi aja. Ja kui ma kodus soovin miskit teha, siis on mul üks väike inimene, kellele see mõte kohe üldse ei meeldi ning seda valjuhäälselt kuulutab. Ja üks teine, veidi suurem inimene, kes tahab hirmsalt kaasa teha, aga kokkuvõttes mind segama hakkab. Nii et eelistan siiski vaikselt omaette pigem rassida.

Aga üleüldseis plaanis on hea. Ma tunnen ja näen kuidas mu keha muutub. Kuidas lihas kasvab ja läheb tugevamaks. Küll see varsti rasva alt välja ka paistma hakkab. Tasapisi hakkab pisike muskel jälle tekkima, tagumiks läheb ümaramaks ja kõhule hakkavad jooned sisse joonistuma. Ma suudan endast trennis rohkem anda ning naudin seda kraadi võrra rohkem kui enne. Uute, väiksemate riietega on väga mugav ja ilus trenni teha ning uued Lunarglided teenivad end hästi. Ja kuigi ma olen paar korda päevasel ajal jooksmas käinud, siis öisete sammude vastu ei saa. Ma lihtsalt naudin öiseid jookse. Imelik, eks!?

Väljavõte Instast: Piloxingu lõpp, Mariannaga esimesel tiirul jalutamas. Ja jah, ma kannan dresse :D


Kuidas teie kuu möödus?