reede, 20. november 2015

Võitja: "Minu väga hea aasta"

Nagu ma lubasin, loosisin ma täna, ühe väikese inimese pooleüheseks saamise puhul, välja raamat/töövihiku "Minu väga hea aasta".



Kallis Annemari, ole hea ja rõõmusta, sest just Sina saad uude aastasse minna selle raamatuga ning teha 2016 aasta enda jaoks väga heaks. Ma loodan, et Sinu unistus firma luua läheb teoks ja peagi saame sellest kuulda! Sinuga võetakse kindlasti ühendust, uurimaks, kuidas Sa enda raamatu kätte saad.

Tänan kõiki, kes enda unistusi mulle jagasid ning siiralt loodan, et need teoks lähevad!

Kes seekord ei võitnud, siis teadke, et raamatuid saate soetada nii Rahva Raamatust kui Apollost. Ma leian, et see on üks väärt kingitus kas mõnele sõbrale või kasvõi iseendale!


Meie hakkame täna pooleühesega asju pakkima ja end homseks sõiduks ette valmistama.  Näeme juba Eestis!

kolmapäev, 18. november 2015

Tulevikuplaanid, uudised ja koolitused

Mäletate, meil oli siin hiljaaegu selline üritus nagu Dancest workshop: dance, fitness, flexibillity and choreos (LOE SIIT) ? Igatahes, nagu ma ka seal tekstis rääkisin, pani see mind paljudele asjadele teistmoodi vaatama ning andis palju uut motivatsiooni ja ideid. Üks põhilisemiad asju, mida ma seal töötoas tundsin ja tagaigatsema hakkasin, oli ühtsustunne. See tugev side ja kokkukuuluvustunne(?), mis saalis valitses. Ja kui Vahur veel rääkis sellest kõigest, siis muutusin ma natukene kurvaks, et ma... et ma ei olnud osa sellest kõigest ilusast.

Õhtul läksime me perega Gunnari venna elukaaslase sünnipäevale. Kaja käib nii minu trennides kui Dancesti omades ja nii nad sõbrannaga seal uurisid, kuidas workshop oli. Teema arenedes, ütlesid nad lõpuks midagi, mida ma olen pikemat aega ka ise mõtteid mõlgutanud: "Miks Sa ei anna trenne uuesti Dancesti all?".

Ma ei saa maha salata seda, et üle aasta tagasi, läksime me päris inetult Martaga lahku. Samuti tõstan ma käed üles ja tunnistan, et olin väga solvunud, pahane ja hormoonidest tulvil rase ning olen öelnud palju inetusi. Aga juba tükk aega tagasi tõmbasin ma enda uhkuse maha ning vabandasin nii Marta kui Dancesti ees. Miks? Sest leian, et sellised asjad, mille pärast "tüli" algas on elus tähtsusetud. Me hakkasime rääkima ning leidsime, et oleme mõlemad käinud läbi sama teekonna.
Kuid tänu sellele kõigele ei julgenud ma Martalt uuridagi, kas Dancest tahaks uuesti Piloxingu enda trennide hulka lisada.

Lõpuks ma siiski võtsin enda viimased julguseriismed kokku ja uurisin, mida Marta ühisest koostööst arvaks. Minu suureks rõõmuks oli ta nõus! Mida see siis tähendab? Tähendab see seda, et alates Jaanuarist olen ma ametlikult Dancesti peres treenerina tööl. Ma saan teha tööna seda, mida ma armastan, olla osa ühest suurimast eestlaste kogukonnast Soomes ning ennast pidevalt arendada, täiendada! Te ei kujuta ette ka kui hea meel mul on! Kui palju mulle Dancest annab, kui palju motiveerib.Kasvõi nii palju, et jaanuari keskpaigaks on mul vaja olla 5kg kergem, et teha ära reklaamfotod ja promovideo. Lisaks lõputud võimalused ennast arendada teadmiste ja kogemuste vallas.

Lisaks sellele toimub 28. november meie ühine workshop (event asub SIIN), kus me tutvustame kõiki enda trennistiile; LatinoFit, stripfit, Bodycombat ja Piloxing, ning räägime toitumisest, tervislikust elustiilist, treeningute tähtsusest jne.  Praeguse mõttega hakkame me selliseid töötubasid korraldama iga kuu-kahe tagant.


Lisaks sellele kõigele, pean ma suure aitähi ütlema Laurale, kes reklaamis välja ülisoodsa pakkumisega online kursused. Kuigi ma alguses kartsin, et need on natukene kahtlased, siis lõpuks registreerisin end ühele siiski ära. Tänase seisuga olen ma juba ühes loengus osalenud ja ma olen sellest vaimustuses.
Võtsin endale sellise loengu nagu Online Health and Fitness programme (LINK), mis siis koondab endas kõike alustades treeningutest, mentaalsest valmisolekus kuni toitumiseni. Praeguse seisuga, kui ma esimese loengu ära tegin, siis päris loll ma ikka pole ja tunnen seda maailma üpris hästi. Ja tunnen, et see on just see õige loeng, mis mulle sobib. Kindlasti hakkan ma ka siia märkmeid tegema ning üht-teist kirja panema.
Eriti mugavaks teeb kogu asja see, et saan iga kell neid leonguid järgi vaadata. Tähendab, et ma ei pea oma lapsi ja toimetusi selleks ajaks kuskile jätma või nende kõrvalt loengut vaatama. Lihtsalt panen nad kasvõi lõunaunne ja vaatan siis. See 2-3 korda nädalas tunnike vaba aega leida pole väga suur probleem.

Tahtsin minna ka Nike TC koolitusele minna ja olin end edukalt ka ära registreerinud, aga loobusin viimasel hetkel, sest praegu veel kestab koolitus minu jaoks liiga kaua. Marianna on ikka veel vaid rinnapiima peal ning kaks päeva 5-8h koolitust, oleks natukene liiga pikk aeg, et beebist eemal olla. Jah, teda saaks vahepeal küll sööma tuua, aga kuna üritus toimub Viimsis, siis temaga söögi pärast edasi-tagasi sõita oleks raske ja mõttetu. Õnneks tuleb kevadel veel neid koolitusi ja siis saadan kindlast enda taotluse uuesti!

Ja niimoodi ma muudkui õpin ja arenen- tasa ja targu. Saan palju uusi tedmid endale ning oma panuse ka Dancesti perele.

Mina olen igatahes õnnelik, rahul ja ootan innuga uut aastat!

Ja nagu ma mainisin, olen ma nädalavahetusel Tallinnas, kus ma üle ma-ei-tea mis aja tahaks minna jõusaali proovima. Nii et kui leidub kedagi, kes pühapäeva hommikul-lõunal tahaks ühineda, siis võtan pakumised vastu!

Nüüd hakkan ma aga ühe väikese ussikesega mängima ja trennitama, et siis varsti suuremale õele järgi minnes ussike* vankris magaks!


*Ussike on Marianna sellepärast, et ta õppis paar päeva tagasi keele näitamise ära ning ajab seda nüüd koguaeg naerdes suust välja. Ise samal ajal mööda maad edukalt liikudes.


pühapäev, 8. november 2015

Dancest workshop: Dance, Fitness, Flexibiliti and choreos




Eile oli selline õnnis laupäev, kus ärkasin hommikul üles, kütsin keha kütust täis ja käisin jooksmas üle pika aja. Tegin oma 12km ning seda rahulikus ja mõnusas tempos, et mitte keha liigselt väsitada, sest nädal haigust andis tunda ning õhtupoolikul oli mind ees ootamas üks tore workshop.

Nimelt oli Dancest, eesotsas Martaga kutsunud külla tantsijate paari Vahuri ja Helena (nende fännilehega saad tutvuda >SIIN<). Lühidalt on siis Vahur ja Helena tantsijatest paar, kes on esinenud üle maailma üritustel, showdel jne. Helena muideks, oli novembri  Tervis Plussi kaanestaar ja aeroobikakuninganna 2015. Vahurit, nagu me mõlemad jutupausil tõdesime, teadsin ma juba põhikooli ajast, kui tutvusime Laulu-ja Tantsupeo supiköögis kus ta töötas. Ja nüüd olid nad siin, et meile anda kolmest tunnist koosnev üritus, kus nad siis meid õpetasid, julgustasid ja endist rääkisid. Ma nüüd kuidagi siis püüan anda ülevaadet, kuidas see super üritus välja nägi.

Kokku saime me Pitäjänmäel kella 16 ajal, mil workshop alguse sai. Kõigepealt tutvustasid Helena ja Vahur ennast, rääkisid endi taustadest ning tegemistest. Ja ilma pika sissejuhatuseta, hakkasime me juba keha soojaks ajama. Kui me saali läksime, oli seal üpris jahe ning enamikel olid pusad seljas. Peale kahte minutit, lendasid kõigil need seljast. Tegime lihased soojaks, venitasime neid ning alusasime.

Helena ja Vahur näitasid meile kordamööda erinevaid tantsuharjutusi ja liigutusi. Kõige eredamalt ongi meeles see, kui Vahur õpetas (või noh püüdis, khmm, mõnele.. :D) kaht hip-hopi liigutust. Esimeseks siis hüppest maha langemine. Teate ju küll seda, kus tantsija hüppab õhku, liigutab õhus jalgu ja langeb nn murtud jalaga maha. Võtsime samm-sammult kogu harjutuse lahti ja teate mis, lõpuks polnudki see nii keeruline kui peale vaadates tundub! Lõpuks said vist kõik sellega kenasti hakkama ja mis põhiline, keegi ei murdnud midagi ära!

Teiseks liigutuseks pidime selgeks saama, kuidas hüpata ühel käel seistes eest taha. Umbes, et kükitad tavaliselt, paned käe seljataha ja siis hüppad käele toetudes uuest käe ette endale. Jalad peaks muidugi õhus olema ja lennates oled üpris tagurpidi. Sinnani me veel ei jõudnud, aga Vahuri sõnul on see harjutamise ja aja küsimus, sest vaid läbi harjutamise tuleb enesekindlus end päriselt õhku visata. Eriti tobe oli loomulikult olukord, kui peale õppimist seda kõik tegema hakkasime ning ma ainsana siis küünarnukile pauguga kukkusin!

Edasi hakkas Helena meile contemporary tantsu õpetama. Alustasime vabakavast, õppisime samm-sammult ära kava ning iga harjutamisega panime liigutuste sisse nö iseendast ja enda emotsioone. Kokkuvõttes olid vist kõik meist selles loos ja tantsus nii sees, et kedagi ei huvitanudki, kui puhas tehnika on. Ja seda nad hiljem rääkisid ka, et tantsides on palju tähtsam emotsioon, loo rääkimine ja enda hing,  kui tehnika. Tantsitakse ju ikka südamega.

Lõpuks hakkasime tegema jõuharjutusi. Teate, mina olen ikka arvanud, et kuna ma enda Piloxingus üsna raskeid jõuharjutusi teen, olen ma tugev. Tegelikus: ei ole! Paljud harjutused olid no nii rasked, et mul tahtis pisar silma tulla. Kuigi seal midagi erilist polnud- tavalised lihasharjutused...Aga no respekt minu poolt neile, kes absoluutselt kõik harjutused kaasa tegid ning nö lihtsustatud varianti ei kasutanud!

Lõppu tegime veel omajagu jooga sugemetega venitusi. Ja kui ma kunagi arvasin, et jooga on ju nii lihtne, siis nüüd sain ninanipsu, sest tasakaalu hoidmine positsioonide ajal on kohutavalt raske tegelikult.

Kui kõik harjutused läbi said, istusime me ringis ja rääkisime tantsust, grupist, toetusest- kõigest, mis tantsija eluga kaasas käib. Te ei kujuta ette ka, kui inspireerivaid ja ägedaid lugusid neil rääkida oli. Lõppu veel mõned pildid ja läbi ta oligi. Kuigi üritus kestis kolm tundi, siis läks see aeg liiga kiiresti. Ma olekski võinud sinna tantsima jääda, jah, minusugune puujalg oleks veel tantsida seal tahtnud. Mulle meeldis väga nende jutte ja kõnesid kuulata ja hea meelega osaleks ma mõnel seminaaril, kus nad kõnelejateks oleks.

Vahuri ja Helena teekond praeguseni on tohutult inspireeriv ja motiveeriv. Iga hetk sellest kolmest tunnist pani mind tundma, et terve maailm on mu ees valla, kui ma vaid ise seda soovin. Et unistused on vaid algjärgus plaanid, mis kunagi täituvad. Et toetav seljatagune on kõige alus. Et mitte keegi pole kunagi liiga vana, et midagi saavutada.
Ja teate, kui ilus on Helena! Mitte ainult välimuselt (sest seda ta on ka, super ilus naine!) vaid tema ilus hing paistis terve aja välja. Koos on nad tõepoolest ühed soojemad ja armsamad inimesed, keda ma näinud olen. Ja see kuidas Helena liikus, see oli nii puhas, ilus ja graatsiline. Ta venis ja paindus nagu plastiliin ja see oli puhas silmailu.

Minu emotsioonid olid peale üritust laes ja ma tõepoolest tundsin, et kõik on võimalik. Ma olin terve õhtu ja pool ööd energiat täis, elevil ning lihtsalt ketrasin tervet õhtupoolikut peas läbi. Lisaks hoidis muidugi  ka lihasvalu üleval... Ma olin täis uusi ideid, mõtteid ja plaane, mille suunas ma juba väikseid samme tegema hakkasin (aitäh Enely ja Kaja!).

Täna hommikul mõtlesin, et on hea idee minna lõdvestuseks jooksma. Tegelikult olid jalad ikka päris valusad. Ning õhtuses LatinoFitis andsid isegi randmed enda lihastest tunda. Aga see on see mõnus valu!

Lõppu lisan mõned klõpsud ürituselt. Täismahus albumit saab näha Dancesti fännilehel (SIIN), millele soovitan kindlasti ka LIKE vajutada.


PS: ära unusta osa võtta kingiloosist, mis asub >SIIN<.







neljapäev, 5. november 2015

Kingiloos- võida endale "Minu väga hea aasta"!

Kuna me oleme ikka veel haiged (isegi jooksma jätsin eile minemata :( ), siis mõtlesin, et on üks kena päev, et oma päris esimene ja korralik kingloos käima lükata.

Juba tükk aega tagasi leidsin ma kuskilt sellise raamat/töövihiku nagu "Minu väga hea aasta". Peale seda hakkasin ma seda raamatupoodide kodulehtedelt uudistama ning mul oli kindel plaan see endale Eestisse minnes soetada.
Siis aga lõi mu pea kohal väike lambike põlema, et miks mitte proovida ja küsida seda raamatukest enda lugejatele kingiks.
Minu suureks rõõmuks oli Kaisi kahe käega idee poolt ning eelmisel nädalal saingi ma paki, kus sees peitis end toosama töövihik.

Praeguseks hetkeks olen ma seda vaid vaikselt sirvinud ja veidi uurinud. Kuna meil praegu on veel veidi kiired ajad, siis ma lihtsalt pole leidnud seda aega, et raamatuga tegelema hakata. Selleks et seda täitma hakata, sooviks ma mõnd õdusat õhtut, kus saan veidi rahulikumalt hingata ja veidi vaiksemas keskonnas olla. Seega jään jõuluaega ootama.

Ma usun, et kirja pandud soovidel ja mõtetel on suurem tõenäousus teoks saada ning tahan uude aastasse kirja panna kõik enda salajased ja suurimad soovid, et siis nende nimel töötama hakata!

Et aga mitte juttu väga pikaks ajada, lähen kohe asja juurde. Kuna ma tänu teile, lugejatele, selle raamatu kingiks sain, siis loosin ma ka ühele teie seast selle toreda töövihiku välja.
Selle jaoks peaksid Sa:

Võitja teen ma teatavaks  random.org abiga 20.11, kui Marianna poole aastaseks saab.




pühapäev, 1. november 2015

Oktoobri statistika

Eilsega lõppes oktoober ning on aeg jällegi numbrid üle vaadata ja veidi kuud meenutada. Pean tõdema, et üle pika aja, hakkavad numbrilised näidud mulle rõõmu tegema!

Oktoobris ma:
  • jooksin: 111.50km/ 12h:18min:32sek / 9308kcal
  • jalutasin: 142.13km/ 29h:44min:32sek/ 9136kcal
  • kepikõndi: 18.87km/ 3h:09min:44sek/ 1409kcal
  • Piloxing: 8h:47min:32sek/ 8898kcal
  • LatinoFit: 1h:31min:12sek/ 600kcal
Terves oktoobris ma läbisin 272km, aktiivset aega oli 55h:21min:22sek ning selle jooksul kulutasin ma 29350kcal.
Endomondo statistika järgi on see kõige suurema trenni koormusega kuu terve aasta jooksul. Loogiline vist ka, kuna pool aastast olin ma veeremas suure kõhuga ning neli eelnevat kuud olin ma tutika beebi omanik. 

Senise plaani järgi jooksin ma kolm korda nädalas: kolmapäeval 5km, reedel 5km ja pühapäeval 10km. Viimasel kahel nädalal on läinud kuidagi nii, et olen kolmapäeval ilusti 5km ära teinud ja siis alles laupäeval uuesti jooksma asunud. Eelmisel laupäeval sai tehtud esimene poolmaraton ning eile punnitasin* välja 13km. Tundub, et selline süsteem mulle sobib, aga üks jooks oleks nagu nädalas siiski puudu. Lisaks- ma ei kavatse ju absoluutselt igal laupäeval 15-20km joosta?! Seega mõtlesin esmaspäevasesse päeva ühe 5km sörgi lisada.

*ei see nüüd tegelikult mingi punnitamine polnud. Esimesed kilomeetrid olid veidi rasked, aga nii kui seitsmes kilomeeter lõppes, oleks võinud jooksma jäädagi.

Piloxingut sai sel kuul üsna palju tehtud. Tegin ühe lisatunni laupäevasel päeval, kus ma veidi õpetasin ja juhendasin pilatese hoiakuid ning tutvustasin pikemalt uut kava. Ma küll toonitan igal tunnil alati, et hoiakud oleks õiged, aga paraku see pilates on nagu ta on ja asendite korrektseks kätte saamiseks läheb aega ja järjepidevat harjutamist vaja. Küll mul endalgi tahab vahel selg küüru tõmmata veel. Lisaks suurtele trennidele, sai nii mõnedki korrad Piloxingut kodus harjutatud. Aga pean nentima, et kodus pole ikka päris see ja nii tempo kui tunne on madalamad.

Lisaks sain võimaluse käia LatinoFitis, milles õpitud kava ma ükskord huvi pärast ka kodus proovisin. Ja see täitsa meeldib mulle ja nii kaua ja palju kui Elina edaspidi (ka täna loodetavasti!) laste tantsutrennis saab käia, olen mina ka Latinos kohal. Eelmisel pühapäeval oli laps natukene kuum hommikul ja jätsime igaks juhuks minemata.

Lisaks olen ma püüdnud igal nädalavahetusel käia kepikõndi tegemas. Oktoobris jäi üks nädalavahetus vaid vahele. kui me eestis olime-sest puhkust läheb ka vahel vaja. Korraga kõnnin ma veidi üle tunni ning mõnedsajad meetrid üle kuue kilomeetri. Viimasel ajal tunnen ma, et pole seal ehk endast kõike andnud ja pulsski viitab sellele, et tempo on natukene liiga aeglane. Püüan edaspidi selle vea parandada ja pulsi vahemikus 140-150bpm hoida.

Vankriga oleme sel kuul kohe päris palju jalutanud. Jahedate ilmade tulles on Mariannal õues hea uni ning peale vankrikorvi välja vahetamist, on ka ringid pikemaks muutunud. Üldiselt käime me väljas kaks korda päevas: Elinat hoidu viies ja tal järgi käies. Mõlemal korral püüan ma vähemalt 4km ära läbida. Olenevalt Marianna unedest on tavaliselt emb-kumb ring 5-6km ja teine 3-4km. Kui Elina hoius ei ole, teeme me ühe pika ringi: 7-8km korraga. Omaette töö on see juba sellepärast, et ELina konkreetselt keeldub ise käimas ja seisab lisaraskuseks alusega vankri küljes. Tõusudel ja kõrvaliselt radadel on see aga kõva treening seda kremplit edasi lükata. Tihti olen oma pulsi suutnud 180bpm peale viia. Jep, ma kannan ka jalutades pulsivööd! Jalutamise tempo jääb meil tavaliselt sinna 5.02km/h kanti.

Pika joru kokkuvõtteks võib öelda, et kuu oli vägagi eeskujulik ja ilus. Ma olen üpris uhke enda üle ja nüüd ei jää muud üle kui vaid suutremate numbrite poole rühkida. Ma olen üsna rahul, et jooksukilomeetrid on pikemaks muutunud ja nende vältel pulss on maha rahunenud. Mäletan selgelt, kui mõni aeg tagasi alles iga kilomeeter tundus piinana ja pulssi ei saanud kuidagi alla 174bpm. Nüüd on küll esimesed sammud veidi kanged, aga muidu läheb teekond üpris kergelt. Pulss tõuseb üle 170bpm vaid tõusudel ja jääb tavaliselt sinna 160-165bpm kanti. Progress missugune!

Sel kuul olen jah, üsna rahul endaga ning usun, et võin endale ühe virtuaalse Hi5 visata küll!