pühapäev, 8. november 2015

Dancest workshop: Dance, Fitness, Flexibiliti and choreos




Eile oli selline õnnis laupäev, kus ärkasin hommikul üles, kütsin keha kütust täis ja käisin jooksmas üle pika aja. Tegin oma 12km ning seda rahulikus ja mõnusas tempos, et mitte keha liigselt väsitada, sest nädal haigust andis tunda ning õhtupoolikul oli mind ees ootamas üks tore workshop.

Nimelt oli Dancest, eesotsas Martaga kutsunud külla tantsijate paari Vahuri ja Helena (nende fännilehega saad tutvuda >SIIN<). Lühidalt on siis Vahur ja Helena tantsijatest paar, kes on esinenud üle maailma üritustel, showdel jne. Helena muideks, oli novembri  Tervis Plussi kaanestaar ja aeroobikakuninganna 2015. Vahurit, nagu me mõlemad jutupausil tõdesime, teadsin ma juba põhikooli ajast, kui tutvusime Laulu-ja Tantsupeo supiköögis kus ta töötas. Ja nüüd olid nad siin, et meile anda kolmest tunnist koosnev üritus, kus nad siis meid õpetasid, julgustasid ja endist rääkisid. Ma nüüd kuidagi siis püüan anda ülevaadet, kuidas see super üritus välja nägi.

Kokku saime me Pitäjänmäel kella 16 ajal, mil workshop alguse sai. Kõigepealt tutvustasid Helena ja Vahur ennast, rääkisid endi taustadest ning tegemistest. Ja ilma pika sissejuhatuseta, hakkasime me juba keha soojaks ajama. Kui me saali läksime, oli seal üpris jahe ning enamikel olid pusad seljas. Peale kahte minutit, lendasid kõigil need seljast. Tegime lihased soojaks, venitasime neid ning alusasime.

Helena ja Vahur näitasid meile kordamööda erinevaid tantsuharjutusi ja liigutusi. Kõige eredamalt ongi meeles see, kui Vahur õpetas (või noh püüdis, khmm, mõnele.. :D) kaht hip-hopi liigutust. Esimeseks siis hüppest maha langemine. Teate ju küll seda, kus tantsija hüppab õhku, liigutab õhus jalgu ja langeb nn murtud jalaga maha. Võtsime samm-sammult kogu harjutuse lahti ja teate mis, lõpuks polnudki see nii keeruline kui peale vaadates tundub! Lõpuks said vist kõik sellega kenasti hakkama ja mis põhiline, keegi ei murdnud midagi ära!

Teiseks liigutuseks pidime selgeks saama, kuidas hüpata ühel käel seistes eest taha. Umbes, et kükitad tavaliselt, paned käe seljataha ja siis hüppad käele toetudes uuest käe ette endale. Jalad peaks muidugi õhus olema ja lennates oled üpris tagurpidi. Sinnani me veel ei jõudnud, aga Vahuri sõnul on see harjutamise ja aja küsimus, sest vaid läbi harjutamise tuleb enesekindlus end päriselt õhku visata. Eriti tobe oli loomulikult olukord, kui peale õppimist seda kõik tegema hakkasime ning ma ainsana siis küünarnukile pauguga kukkusin!

Edasi hakkas Helena meile contemporary tantsu õpetama. Alustasime vabakavast, õppisime samm-sammult ära kava ning iga harjutamisega panime liigutuste sisse nö iseendast ja enda emotsioone. Kokkuvõttes olid vist kõik meist selles loos ja tantsus nii sees, et kedagi ei huvitanudki, kui puhas tehnika on. Ja seda nad hiljem rääkisid ka, et tantsides on palju tähtsam emotsioon, loo rääkimine ja enda hing,  kui tehnika. Tantsitakse ju ikka südamega.

Lõpuks hakkasime tegema jõuharjutusi. Teate, mina olen ikka arvanud, et kuna ma enda Piloxingus üsna raskeid jõuharjutusi teen, olen ma tugev. Tegelikus: ei ole! Paljud harjutused olid no nii rasked, et mul tahtis pisar silma tulla. Kuigi seal midagi erilist polnud- tavalised lihasharjutused...Aga no respekt minu poolt neile, kes absoluutselt kõik harjutused kaasa tegid ning nö lihtsustatud varianti ei kasutanud!

Lõppu tegime veel omajagu jooga sugemetega venitusi. Ja kui ma kunagi arvasin, et jooga on ju nii lihtne, siis nüüd sain ninanipsu, sest tasakaalu hoidmine positsioonide ajal on kohutavalt raske tegelikult.

Kui kõik harjutused läbi said, istusime me ringis ja rääkisime tantsust, grupist, toetusest- kõigest, mis tantsija eluga kaasas käib. Te ei kujuta ette ka, kui inspireerivaid ja ägedaid lugusid neil rääkida oli. Lõppu veel mõned pildid ja läbi ta oligi. Kuigi üritus kestis kolm tundi, siis läks see aeg liiga kiiresti. Ma olekski võinud sinna tantsima jääda, jah, minusugune puujalg oleks veel tantsida seal tahtnud. Mulle meeldis väga nende jutte ja kõnesid kuulata ja hea meelega osaleks ma mõnel seminaaril, kus nad kõnelejateks oleks.

Vahuri ja Helena teekond praeguseni on tohutult inspireeriv ja motiveeriv. Iga hetk sellest kolmest tunnist pani mind tundma, et terve maailm on mu ees valla, kui ma vaid ise seda soovin. Et unistused on vaid algjärgus plaanid, mis kunagi täituvad. Et toetav seljatagune on kõige alus. Et mitte keegi pole kunagi liiga vana, et midagi saavutada.
Ja teate, kui ilus on Helena! Mitte ainult välimuselt (sest seda ta on ka, super ilus naine!) vaid tema ilus hing paistis terve aja välja. Koos on nad tõepoolest ühed soojemad ja armsamad inimesed, keda ma näinud olen. Ja see kuidas Helena liikus, see oli nii puhas, ilus ja graatsiline. Ta venis ja paindus nagu plastiliin ja see oli puhas silmailu.

Minu emotsioonid olid peale üritust laes ja ma tõepoolest tundsin, et kõik on võimalik. Ma olin terve õhtu ja pool ööd energiat täis, elevil ning lihtsalt ketrasin tervet õhtupoolikut peas läbi. Lisaks hoidis muidugi  ka lihasvalu üleval... Ma olin täis uusi ideid, mõtteid ja plaane, mille suunas ma juba väikseid samme tegema hakkasin (aitäh Enely ja Kaja!).

Täna hommikul mõtlesin, et on hea idee minna lõdvestuseks jooksma. Tegelikult olid jalad ikka päris valusad. Ning õhtuses LatinoFitis andsid isegi randmed enda lihastest tunda. Aga see on see mõnus valu!

Lõppu lisan mõned klõpsud ürituselt. Täismahus albumit saab näha Dancesti fännilehel (SIIN), millele soovitan kindlasti ka LIKE vajutada.


PS: ära unusta osa võtta kingiloosist, mis asub >SIIN<.







Kommentaare ei ole: