pühapäev, 20. detsember 2015

Dancesti aastalõpu trennimaraton 17.12.2015

Seekord palju juttu ei tule ning saab olema rohkem selline pildi-postitus. Miks? No, sest ega rääkida midagi polegi ja üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Neljapäeval toimus meie järjekordne trennimaraton. Üritus läks suurepäraselt ja kohal oli ca 40 naist. Kuna ul oli seekord Marianna kaasas, siis kahjuks ma ise kõiges kaasa lüüa ei saanud, kuid see-eest enda Piloxingut näidates, andsin ma täiega. Ma ei tea miks, aga alati, kui ma saan endale mikri külge, muusika taha kõvasti mängima ja rahkvamassi taha, on mu energia palju suurem. Seda enam, set minu taha on tekkinud mind toetav ja kallis seltskond. Ma ammutan neist täiega energiat ning kaon ise totaalselt treeningu sisse ära. Hoopis teise maailma...

Igatahes, kava oli meil seekord siis niipidi, et soojendasime end üles (kes soojendas, kes mitte, loe: mina istusin Mariannaga maas), tegime grupipildi ning mäng võiski alata. Marta läks Mariannaga välja mängima, kuna alustasin seekord mina. Minu kava oli täpselt 19min pikkune ja olin spetsiaalselt selle jaoks vaadanud kõik enda vanad kavad üle, et sealt kasutamata asju sisse panna. Lõpus nähtud emotsioonide põhjal, kukkus vist västi välja! Vähemalt ma ise tundsin küll, et seekord panin ma üsna kümnesse.

Edasi vahetasime me Martaga kohad ning ta hakkas näitama StripFiti. Proovisin küll Mariannaga seda kaasa teha, aga tulutult- laps ei ole ju süles paigal ja muusika oli natuke liiga kõva tema kõrvakeste jaoks. Nii me siis ikkagi välja läksime ning jälgisin pepuliigutamist akna kaudu.

Siis lõi Aleksandra enda pillid lahti. Kuigi ma ise vist ei jõua kunagi Combatit kaasa teha, siis vaadata on seda alati nii äge. Inimeste emotsioone, seda kuidas Aleksandra seda naudib ja samamoodi- täiesti teise maailma ära kaob. Minu jaoks ongi nii naljakas, kuidas ma oma esialgse arvamuse Aleksandra kohta kujundasin trennide järgi ning edasisel tutvumisel avastasin, et ta on hoopis teistsugusem inimene.
Kui ta oli enda trenni ära andnud, jutustas ta natukene enda teekonnast. Siis avastasin ma, et oleme sarnasemaski kui esialgu arvasin: nagu minagi, on Aleksandra võtnud alla üle kahekümne kilo, treeninud ennast Marek Kalmuse all lavavormi, selle mõtte siis maha pidanud matma ning jälle kosunud. Ning lõpuks avastanud enda jaoks trenni mida armastab ning ilus ja sale jälle on. Jah, mina veel ilus ja sale pole, aga teel sinna. Mõlemad oleme me sellised, kes vajavad endale toetajaid ja sõpru taha ning usun, et lisaks perele, oleme me need Dancestist leidnud.
Igatahes suur au ja kiitus Aleksandrale ning tema kõne sai mu nii kaugele, et olen peale seda näpuga kavast järge hoidnud ning tele tagasi saanud!

Kui aga maratoni juurde tagasi minna, siis peale pisikest puhkus, hakkas peale lihas osa. Aleksandra alustas jalgade ja tuharaga, mina tegin kõhu-selja ning Martale jäid seekord õlg ja käed. Lõppu venitas Marta nad veel ära ka ning oligi üks suurepärane ja edukas kaks-tundi veedetud.

Marianna pidas end korralikult üleval ning vajus juba lihastöö ajal ära turva hälli magama. Teised jäid veel trennijärgselt smuutitama ja jutustama ka, aga kuna mul oli isiklik sohver Rootsis, siis pidin teistega arvestama ja varasemalt koju tulema hakkama.

Nagu märgata, siis seekord LatinoFiti kavas ei olnud. Minu suureks kurvastuseks, lõpetab Marta need trennid ära. Tegelikult arusaadav ka, sest uuest aastast on trennide maht väga suur: erinevad lastetrennid, Bodycombat, Piloxing, StripFit ja tantsutrennid. Laste vanusegruppe tuleb uuest aastast lausa neli. Minu trennid hakkavad olema kaks korda nädalas ning Combatit on lausa kolm korda nädalas. Samamoodi tantsutrenne, kus ma vist enda suureks rõõmuks käima saan nüüd hakata!

Aga mida siin ikka enam jahuda, näitan mõnda killukest ürituselt. Piltide autor nagu ikka Allan Jorits (LINK).








teisipäev, 8. detsember 2015

Erik Orguga kaalust alla: #13. nädal

Kuraditosin on mööda saadetud. Nädal ise nägi ka välja nagu kuradist vaevatud. Ma olin stressis, väsinud ja muudkui näksisin ja näksisin. Nii palju magusat kui eelmisel nädalal, pole mu suust aasta jooksul sisse rännanud. Ei tea, kas asi on hormoonide mängus, kuuseisus või ilmas, aga miski peab muutuma nüüd ja kohe.

  • teisipäev: ma ei mäleta, et oleksin hommikul miskit söönud. Viisin Elina hoidu ja tulin vist juba asju tegema ja lõunat valmistama. Lõunaks sai tehtud riisigalette juurviljade ja kanaga, õhtuks vana-hea kanasalat peekoni ja meloniga. Peale seda näksisin veel kohupiimapirukaid ja küpsiseid. Ahjaa, neid samu pirukaid sõin ka hommikul kiiruga paar tükki.
    Jalutasin 6.22km.
  • kolmapäev: näksisin ma hommikul mingeid pirukakesi jälle sisse. Ma teen ja ostan neid Elinale hoidu lõunaks ja nii nad siin nina ees mul on ja kui hommikul väsinuna midagi vaaridata ei viitsi, ulatub käsi kibekiirelt nende järgi. Lõunal ja õhtul läksin kindlapeale välja ja tegin minipitsat ja kanasalatit.
    Jalutasime 6.83km ja et kellal aktiivsus täis saada, siis tegin natukene LatinoFitist asju.
  • neljapäev: esimene korralik hommikusöök; muna ja peekon kuskussiga. Lõunase porgandiriisi tegin hoopis läätsedega ja issand, kui hea see oli! Õhtul sai kokku keeratud jälle kanasalat.
    Jalutasime 7.33km.
  • reede: oli kaerahelbepudru isu. Kõrvale tegin peekonisalatit. Lõunaks tomatisupp ja õhtuks pasta bolognese. Kui saab end öösel välja magada ja hommikul kella peale ärkamist pole, siis läheb terve päev kohe paremini. Kuna ma tegin laupäevaseks jõulupeoks küpsetisi, siis vahepala asemel maitsesin ma neid; mandliküpsised ja tatli-kookose pallid.
    Jalutasime 6.07km.
  • laupäev: läks nii nagu arvata oli, eks. Hommik algas jälle selle imehea kuskussisalatiga, lõunaks tegime pasta bologneset ja õhtul sai siis nautida seda, mis oli jõulupeo lauale toodud. Ega väga midagi seal suhu ei läinud, aga mõned küpsetised küll. Vahepala läks sama asja taktis.
    Jooksin 8.01km.
  • pühapäev: on meil alati selline veidi kaootiline päev. Alati on palju erinevaid käimisi ja trenne. Ja kõik on alati kuidagi nii erineval ajal. Igatahes, hommikusöögis ei tohiks üllatusi olla. Jep, arvasite õigesti; kuskussisalati järjekordselt. Lõunaks oli eelmise päeva pasta ning õhtul, kuigi pidime ilusti koju sööma minema, käskisin ma pöörata Hessburgesi Drive-In'i, et sealt siis rukkiburger võtta. Pean tunnistama, et see tegi mul olemise päris kehvaks ja terve õhtu ning järgmise hommiku, oli mul halb olla.
    Jooksin 5.82km, tegin 34min Piloxingu maratoni kava ning 55 minutit LatinoFiti, millest mul siiani sääremarjad valutavad!
  • esmaspäev: Algas paljulubavalt munakollase ja avokaadi määrdega, lõunaks tegin minipitsat jällegi ning õhtusöögiks võtsin poest prooviks neli kevadrulli. Järjekordne päev, kus ma olin väsinud, veidi tujust ära ja mitte mingit isu pole pliidi taha minna. Ja nagu ikka, sain ma alles ühe hambakasvataja tõttu kell kolm öösel voodisse.
    Nagu esmaspäeval tavaks, 60min Piloxingut.
Selline nädal siis. Mariannal tulevad hambad-lõpuks!- ning ta ei taha mul õhtul magama jääda. Nii venivadki ööd pikaks ja hommikud on ju varajased. Väsinud olek tekitab minus aga rasket olekut, tänu millele tahaks ma lohutuseks midagi head süüa. Olen nokkinud Elina päkapiku saagist magusat ja mõned asjad pole sussi sissegi jõudnud. Ja no mitte kuidagi kohe ei suuda end sundida miskit põnevat ja maitsvat retsepti avama ja tegema viia.
Ma mõtlen vaid sellele, et kaks nädalat veel ja on jõulud- saame puhkama ja saan ehk end veidikenegi lõdvemaks lasta.

Õnneks kaal tõusnud ei ole. Langenud oli ta ka viimati kaaludes minimaalselt, aga vähemalt pole tõusnud, see on põhiline.

Kõige naljakam ja iroonilisem on see, et mul oli just seal online kursusel loeng sellest, mis seisus ma ise olen: kuidas saada end tegutsema ja uuesti tervisliku raja peale. Ja ma ei oska iseenast hetkel aidata. Ma usun, et ma mõtlen natuke palju seda kõike jälle üle ka ja pean end lihtsalt vabamaks laskma. Olen ma näiteks ju ainuke "loll", kes järjepidevalt neid Erik Orguga kaalust alla postitusi vorbib. Ja kui siis keegi, kes kord kuus, kord kahe kuu jooksul midagi kirjutab, ütleb et tal läheb imeliselt ja kaal langeb mühinal, kuigi nad mitte midagi selle jaoks ei tee.. Noh, tekitab natukene trotsi küll. Ma küll olen tõmmanud nüüd talveperioodiks enda treeninguid maha, aga olen võtnud plaaniks iga päev siiski 60 minutit või vähemalt viis kilomeetrit liikuda.
Ja ma ei tea, miks mul on praegu nii raske. Isegi need motiveerivad kirjad köögis ei aita enam. Lihtsalt vaatan neist külmalt mööda ja avan kapiukse.
Ma ei tea, kas asi on siis tõesti selles, et ma olen endale seadnud natuke ulmelised eesmärgid? Ehk ei peagi mul kaal kukkuma kilo nädalas enam? Ega mul muud üle jää, kui ikka edasi püüdma ja pusima. Lihtsalt iseendale uuesti veidi aega võtma, lastega rahu tegema ja endale selgeks tegema kõik need asjad, mida loengus õpin.

Ja pilte pole mul ka seekord jällegi pakkuda. Kõik toidud, mida teinud olen, on välimuselt päris jubedad olnud. Püüan sel nädalal eeskujulikum olla.

Kaalumine tuleb järgmisel nädalal, aga ühe pildi jõulupeolt panen küll üles, et saaksite näha, mis seis praegu on.


Nii mulle kui teile, edukat nädalat!

pühapäev, 6. detsember 2015

Dancesti jõulu-ja sünnipäevapidu

Eile, laupäeval, toimus Dancesti sünnipäeva-ja jõulupidu. Martal õnnestus tänu tutvustele ja headele inimestele saada meie käsutusse üks lasteaed, kuhu kõik meie suur seltskond ära mahtus. Ma ikka kujutasin ette, et läheme sinna, on tantsijad ja trennitajad ja kõik. Aga inimesi oli kohal peaaegu 150! Kohale olid tulnud tantsijad, trennitajad, lastetantsu lapsed ja nende pered. Ühesõnaga, ühe väikese katuse alla mahtus suur-suur hulk eestlasi.

Meie läksime kohapeale kella viieks. Natukene moekat hilinemist ja astusime sinna sega-suma-suvilasse. Elina kadus meil silme alt koheselt. Õnneks ta nii julge ja tuulepea pole, et päris ära kaduda ja hakkas üsna pea meid otsima. Mariannal oli palju vaatamist ja paide ning nunnutamistega harjumist.

Umbes tunni jagu toimus ettevalmistust, kohale saabumist jne. Inimesed tõid lademetes süüa, üles löödi fotonurk ja Dancest valmistas end hoolsalt ette. Kahjuks juhtus meiega nii nagu ikka ja Elina oli üleväsinud. Ta vaeseks oli juba kella seitsmest hommikul üleval olnud ja väga sõnakuulmatus meeleolus. Elinaga on selline lugu, et teised lapsed ja inimesed ei taha teda hästi mõista: meie laps tahab mängida, keerutada, kallistada, aga teised lapsed hoiavad eemale, on rahulikumad jne ning siis olemegi meie enda kallistajaga hädas, sest kõigile jääb mulje nagu ta kiusaks teisi. Sel põhjusel muide, sai Elina tantsutrennistki ära võetud. Ma uuel aastal püüan temaga noortemate rühmas käima hakata, aga jah, temast veidi vanemate lastega ta kahjuks ühel lainel pole. Aga see selleks.
Ühesõnaga saatsin ma Gunnari Elinaga ära, sest me oleks muidu terve õhtu tal järgi jooksnud, teda teiste laste küljest ära tirinud ja keelama pidanud- kuigi laps ise midagi paha ei tee tegelikult ju.
Kõige rohkem oligi kahju sellest, et Elinale oli päkapiku kommipakk ka ja selle saamise kogemusest jäi ta ilma.

Meie Mariannaga aga pidasime vapralt vastu. Umbes-täpselt kell kuus algas üritus pihta, Aleksandra kutsus mind enda ja Martaga kaasa lavale, kus Marta alustas pidu ja tegi kõne Dancesti ajaloo ja peo kohta. Siis võttis mikrofoni Aleksandra, kes tänas Martat, rääkis enda kogemustest ning soovis kõigile ägedat pidu. Ning ulatas siis mikrofoni mulle. Nagu välk selgest taevast! Mingit kõne vms mul ettevalmistatud polnud ja nii ma siis puterdasin ja rääkisingi seal nii nagu asi on-emotsiooni ja tunnete ajel.

Esinemisi oli palju: alustasid lapsed, keda oli kaks vanuserühma, kokku kolm tantsu. Aleksandra tutvustas enda BodyCombatit ning tantsutüdrukud tantsisid enda tantse. Oh, kuidas ma igatsen tantsutrennidesse tagasi! Tõsiselt! Nad on nii ilusad ja tantsud nii kihvtid.
Väikesed pausid ka, kus sai süüa-juua, esinejad riideid vahetada ning nii see õhtu möödus. Märkamatult. Muidugi ei puudunud ka kingiloosid ja auhinnapakid.

Te olete kindlasti tüdinenud juba seda kuulmast, aga mul on tõepoolest ääretult siiras rõõm sellest kõigest osa saada. Üle pika aja tundisn ma, et kuulun kuskile. Ma olen pea kaks aastat juba üksi olnud ja kuigi mul on mu Piloxingu-tüdrukud, siis olla osa sellistest imearmsast ja ühtehoidvast "perekonnast"... See on midagi kirjeldamatut. Ja mul on hea meel, et ma sain omakorda seda seltskonda suurendada enda tublide ja armsate trennitajate näol. Selle pika aja jooksul on meie mõlema seltskond muutunud südmalikuks ja kokku on kogunenud siirad ning ilusad inimesed. Ja mis saakski olla parem kui need kaks seltskonda üheks suureks pereks ühendada?

Õhtu möödus kiiresti aga oli ometi pikk. Marianna tegi selle aja jooksul väikese 20minutilise uinaku ning pidas ülejäänud aja kenasti vastu. Kui kell pool kümme pidu lõppes, oli ta päris läbi omadega. Ja kuigi ma väga hea meelega oleks jäänud appi koristama,  siis kutsusin endale Gunnari ja Elina järgi ning viisin pisikese pambu koju magama. Muidugi juhtus aga nii, et Elina oli unustanud enda Masha ja ühe kiisu peopaika, nii et me pöördusime veel poole tee peal ümber ja läksime neile järgi. Sel ajal vajus Marianna magama ning koju jõudes, polnud unest enam haisugi.

Ja nii ma siin kodus olin: väsinud aga emotsioonidest ja soojast tundest tulvil. Mul õnnestus saada tuttavaks nii paljude toredate inimestega ning õhtu jooksul oli tunda palju armastust, soojust ja ühtsust. Tuli lagedale palju avastusi ning õppisin nii mõndagi inimest paremini tundma. Sealhulgas ennast. Ning ma olen äärmiselt õnnelik, et olen oma valikud teinud ja maabunud sinna, kus ma olen praegu!

Marta abikaasa Allan, on truu kaaslane kõigil meie üritustel ja pildivara on pea alati juba järgmiseks päevaks olemas. Allanil on muide Porvos kodustuudio, kuhu ta ootab kõiki pildistama. Praegu on käimas jõulukampaania, mille raames on võimalik tema kinkekaarti soetada 15% soodsamalt (VAATA SIIT!).

Nagu ikka, väikene osa piltidest on allpool, aga suure galeriiga saate tutvuda siin (LINK).





 Kui mitut tuttavat nägu nägite?

kolmapäev, 2. detsember 2015

Dancesti trennimaraton 28.11.2015

Usun, et enamik Facebook'i kasutajatest on juba mingi kanali kaudu piltidele ligipääsu saanud, et meie laupäeval toimunud trennimaraton oli täielik hitt! Mul oli nii hea meel näha, mismoodi nii minu trennigrupp kui Dancesti seltskond kõik ühtseks muutusid ning mulle soe vastuvõtt tehti.

"Pidu" algas kell 17:00 kogunemisega. Marta tutvustas kiirelt Dancesti, selle ajalugu ja treenereid. Rääkis mis meid selle 2.5h jooksul ees ootab ning kuna aeg oli veidi veninud, siis alustasime.

Esimesena algas LatinoFit, mida alustasime omakorda soojendusega. Seda siis Marta juhendamisel. Mulle isiklikult väga meeldivad Marta soojendused ja need muudavad keha mõnusalt soojaks ja teevad selle lahti. LatinoFit oli minu jaoks lihtne, sest noh, ma olen seal järjepidevalt juba mitu aega käinud. Küll meeldis mulle nende reaktsioon, kes esmakordselt seda proovida said. Õhkkond oli juba selline, et kui kellelgi sammud sassi läksidki, siis täitis saali muhe naer.  Ja seda mitte halvas vaid selle kõige parimas mõttes. Soojendus läks kuidagi väga sujuvalt Mamboks üle ning saalis valitses väga mõnus ja lõunamaine puusakeerutus.

Edasi hakkas Aleksandra enda juhentatavat Bodycombatit tutvustama. Aleksandra muide, on kohati minu saatusekaaslane, kes ka M. Kalmuse käe all -25 kilogrammi kaotas ning siis endale instruktori paberi hankis. Ja mis kõige ägedam, meie trennides on palju ühiseid sugemeid (poks siis) ning mõlemad said enda võimaluse Dancesti perekonnas.
Mina olen alati Bodycombati suhtes skeptiline olnud. Ma tean milline näeb välja Bodyjam ja Bodipump ja need... need trennid pole minu teetassike ning ma eeldasin, et Combat jääb ka sinna kategooriasse. Ma eksisin! Kuigi ma enda trennitegijatele ütlesin, et nad võivad Aleksandra trenni ajal Piloxingu kindaid kanda, ise ma seda ei teinud. Sest ma nägin, et seal on kätetööd ja poksi ikka väga.. väga, väga palju! Tunnistan ausalt, ma suutsin Bodycombatit kaasa teha umbes 15minutit. Ülejäänud aja ma lihtsalt jõin ja puhkasin, sest teadsin, et pean l jõuvarusi enda trenni jaoks ka hoidma. Aga Aleksanda on võimas ja Bodycombat on äge! Ma olen küll kuulnud, et Eestis hoiavad treenerid end veidi rohkem tagasi, aga minge ikkagi kõik proovima. Mina kavatsen küll veel proovima minna.

Kui Combat (ja minu jaoks paus) läbi sai, tõmbasime veidi tuure vähemaks ning Marta tutvustas StripFiti. Mina selles enne käinud ei ole. StripFit on siis ülimalt naiselik, aeglane ja seksikas trenn, mis põhineb-nagu nimigi ütleb- striptiisil. Lahti me end riietuma ei hakanud, aga ühe koreograafia õpisime ära küll. Kõik liigutused olid väga sujuvad, kehast läbi minevad ja sensuaalsed. Tõsimeeli, peeglist oli ennast päris kena vaadata ja tunne oli nagu jumalannal.

StripFiti lõppedes oli käes minu voor. Pean tunnistama, et ma olin natukene pabinas. Ma olen küll ja küll teinud nö promotrenne, aga iga kord tuleb siiski väike närv sisse. Seekord olid Aleksandra ja Marta lati päris kõrgele ka tõstnud ning ma kartsin sellele alla jääda. Kui Allan mulle juhtmeid hakkas külge panema, mõtlesin ma vaid omaette: "Pane nüüd täiega, haara terve saal endaga kaasa, ära neid vaid ära hirmuta, lõbutse täiega!" Ja ma alustasin: tutvustasin veidi ennast, trenni ning palusin naistel end paljajalu võtta. Poksi osa läks hästi, sest ena
mikel oli kogemus kas minu või Aleksandra trenniga. Natukene kentsakas on saalitäit ehmund inimesi endaga "uh-uh!" hüüdma meelitada, aga õnneks mu enda trennilised nakatasid ka teisi.
Pilatese osa oli natukene keerulisem, kuna pilates on minu jaoks selline asi, mida peab õige asendiga tegema. Ja seda asendit on sellise kiire ja esmakordse trenni ajal raske leida. Kartsin et nad teevad endale liiga, enda jaoks asja raskeks. Või siis vastupidi, teevad üle käe ja jäävad kogemusest ilma. Õnneks vist läks kõik siiski hästi ja korralikult. Ja ma uppusin täielikult enda trenni ära. Seda heas mõttes. Ma tundsin end nii hästi ja ammutasin meeletult energiat. Ja märkamatult oligi 20 minutit möödas ja aeg otsad kokku tõmmata.

Lõpetasime enda trennid ühe ühise lihastreeninguga. Iga treener oli valinud enda trennidest parimad lihasgrupi harjutused. Mulle jäid siis tagumik ja selg, mis tõepoolest on meie kombos väga head. Aleksandra tegeles käte ja kõhuga- plangu variatsioonid ning Marta tegi erinevaid küki variatsioone reitele ja toenglamangus jalatõsteid korsetile. Aga eks kõik meie harjutuses toetasid ka teisi lihasgruppe.

Kahe tunni möödudes lugesime trennid tutvustatuks ja treeningud lõppenuks. Suundusme edasi söögilaua taha. Me kõik kolm oleme selles mõttes väga sarnased, et meie põhitõed toitumise kohapealt on ühesugused: puhas toit, ei mingit näksimist ja "ei" näljatundele. Marta oligi vaaritanud kokku palju erinevaid ja maitsvaid toite, millest paljud enne kuulnudki polnud. Palju alternatiive riisile, makaronile ja kartulile. Söömise alguses rääkis Aleksandra lühidalt enda kogemusest, toitumise põhitõdedest jne. Edasi tutvustaski Marta enda sööke, erinevaid ja uudseid tooraineid. Ja lõpetasin mina pisikese shoki-teraapiaga sellest, kui palju suhkruid erinevad igapäevased asjad sisaldavad. Kas teie näiteks teadsite, et nende tervislike maitseveedega, joote te rohkem suhkruid sisse kui mahlas?

Ja oligi meie aeg läbi. Üks väga mõnus, võimas ja eriline õhtupoolik maailma ägedaimate (ja tugevaimate, sest hallo, kes suudab 2h järjest trenni teha?!)naiste seltsis. Mul on äärmiselt hea meel uuesti sinna suurde perekonda kuuluda ja sellest kõigest osa saada!

Kuna aga seekordne üritus oli edukas ja sai positiivset vastuja ning ka lisa nõudmisi, siis otsustasime, et teeme uue ürituse, kuhu peaks ka rohkem kohti jaguma, 17.detsemril, mil tõmbame mõlemad, nii mina kui Dancest enda trennidele joone alla. Ning alustame me siis uuest aastast ametlikult ühisest koosseisust.

Lõppu aga pilte ürituselt:
Dancest: kolm treenerit ja 29 osalejat :)
Võimas Aleksandra!
Marta StripFit
Piloxing

Lihastrenn





Täit albumit näed Sa SIIT (LINK).
Fotode autor Allan Jorits (LINK)