pühapäev, 6. detsember 2015

Dancesti jõulu-ja sünnipäevapidu

Eile, laupäeval, toimus Dancesti sünnipäeva-ja jõulupidu. Martal õnnestus tänu tutvustele ja headele inimestele saada meie käsutusse üks lasteaed, kuhu kõik meie suur seltskond ära mahtus. Ma ikka kujutasin ette, et läheme sinna, on tantsijad ja trennitajad ja kõik. Aga inimesi oli kohal peaaegu 150! Kohale olid tulnud tantsijad, trennitajad, lastetantsu lapsed ja nende pered. Ühesõnaga, ühe väikese katuse alla mahtus suur-suur hulk eestlasi.

Meie läksime kohapeale kella viieks. Natukene moekat hilinemist ja astusime sinna sega-suma-suvilasse. Elina kadus meil silme alt koheselt. Õnneks ta nii julge ja tuulepea pole, et päris ära kaduda ja hakkas üsna pea meid otsima. Mariannal oli palju vaatamist ja paide ning nunnutamistega harjumist.

Umbes tunni jagu toimus ettevalmistust, kohale saabumist jne. Inimesed tõid lademetes süüa, üles löödi fotonurk ja Dancest valmistas end hoolsalt ette. Kahjuks juhtus meiega nii nagu ikka ja Elina oli üleväsinud. Ta vaeseks oli juba kella seitsmest hommikul üleval olnud ja väga sõnakuulmatus meeleolus. Elinaga on selline lugu, et teised lapsed ja inimesed ei taha teda hästi mõista: meie laps tahab mängida, keerutada, kallistada, aga teised lapsed hoiavad eemale, on rahulikumad jne ning siis olemegi meie enda kallistajaga hädas, sest kõigile jääb mulje nagu ta kiusaks teisi. Sel põhjusel muide, sai Elina tantsutrennistki ära võetud. Ma uuel aastal püüan temaga noortemate rühmas käima hakata, aga jah, temast veidi vanemate lastega ta kahjuks ühel lainel pole. Aga see selleks.
Ühesõnaga saatsin ma Gunnari Elinaga ära, sest me oleks muidu terve õhtu tal järgi jooksnud, teda teiste laste küljest ära tirinud ja keelama pidanud- kuigi laps ise midagi paha ei tee tegelikult ju.
Kõige rohkem oligi kahju sellest, et Elinale oli päkapiku kommipakk ka ja selle saamise kogemusest jäi ta ilma.

Meie Mariannaga aga pidasime vapralt vastu. Umbes-täpselt kell kuus algas üritus pihta, Aleksandra kutsus mind enda ja Martaga kaasa lavale, kus Marta alustas pidu ja tegi kõne Dancesti ajaloo ja peo kohta. Siis võttis mikrofoni Aleksandra, kes tänas Martat, rääkis enda kogemustest ning soovis kõigile ägedat pidu. Ning ulatas siis mikrofoni mulle. Nagu välk selgest taevast! Mingit kõne vms mul ettevalmistatud polnud ja nii ma siis puterdasin ja rääkisingi seal nii nagu asi on-emotsiooni ja tunnete ajel.

Esinemisi oli palju: alustasid lapsed, keda oli kaks vanuserühma, kokku kolm tantsu. Aleksandra tutvustas enda BodyCombatit ning tantsutüdrukud tantsisid enda tantse. Oh, kuidas ma igatsen tantsutrennidesse tagasi! Tõsiselt! Nad on nii ilusad ja tantsud nii kihvtid.
Väikesed pausid ka, kus sai süüa-juua, esinejad riideid vahetada ning nii see õhtu möödus. Märkamatult. Muidugi ei puudunud ka kingiloosid ja auhinnapakid.

Te olete kindlasti tüdinenud juba seda kuulmast, aga mul on tõepoolest ääretult siiras rõõm sellest kõigest osa saada. Üle pika aja tundisn ma, et kuulun kuskile. Ma olen pea kaks aastat juba üksi olnud ja kuigi mul on mu Piloxingu-tüdrukud, siis olla osa sellistest imearmsast ja ühtehoidvast "perekonnast"... See on midagi kirjeldamatut. Ja mul on hea meel, et ma sain omakorda seda seltskonda suurendada enda tublide ja armsate trennitajate näol. Selle pika aja jooksul on meie mõlema seltskond muutunud südmalikuks ja kokku on kogunenud siirad ning ilusad inimesed. Ja mis saakski olla parem kui need kaks seltskonda üheks suureks pereks ühendada?

Õhtu möödus kiiresti aga oli ometi pikk. Marianna tegi selle aja jooksul väikese 20minutilise uinaku ning pidas ülejäänud aja kenasti vastu. Kui kell pool kümme pidu lõppes, oli ta päris läbi omadega. Ja kuigi ma väga hea meelega oleks jäänud appi koristama,  siis kutsusin endale Gunnari ja Elina järgi ning viisin pisikese pambu koju magama. Muidugi juhtus aga nii, et Elina oli unustanud enda Masha ja ühe kiisu peopaika, nii et me pöördusime veel poole tee peal ümber ja läksime neile järgi. Sel ajal vajus Marianna magama ning koju jõudes, polnud unest enam haisugi.

Ja nii ma siin kodus olin: väsinud aga emotsioonidest ja soojast tundest tulvil. Mul õnnestus saada tuttavaks nii paljude toredate inimestega ning õhtu jooksul oli tunda palju armastust, soojust ja ühtsust. Tuli lagedale palju avastusi ning õppisin nii mõndagi inimest paremini tundma. Sealhulgas ennast. Ning ma olen äärmiselt õnnelik, et olen oma valikud teinud ja maabunud sinna, kus ma olen praegu!

Marta abikaasa Allan, on truu kaaslane kõigil meie üritustel ja pildivara on pea alati juba järgmiseks päevaks olemas. Allanil on muide Porvos kodustuudio, kuhu ta ootab kõiki pildistama. Praegu on käimas jõulukampaania, mille raames on võimalik tema kinkekaarti soetada 15% soodsamalt (VAATA SIIT!).

Nagu ikka, väikene osa piltidest on allpool, aga suure galeriiga saate tutvuda siin (LINK).





 Kui mitut tuttavat nägu nägite?

Kommentaare ei ole: