pühapäev, 18. detsember 2016

Kolm tähtsat kirja

Möödunud reedel toimus Dancestis jõulupidu. Õhtu, mis algas minu jaoks täieliku paanikaga, sest unustasin oma esinemise jaoks kasutatava muusika maha, lõppes sellega, et koju sõites oli mul klomp kurgus. Iga rühmatrenn esines väikese kavaga ning i-le pani punkti showtantsu tüdrukute etteaste. Sai palju naerda, kallistada ja kõvasti pisaraid tagasi hoida.

Seekod aga ei tahagi ma rääkida üldse mitte peost. Nimelt toimus nagu ikka ka kinkide ja auhindade jagamine. Iga trenn tunnustas enda rühma parimat ning vahemärkusena olgu öeldud, et tantsurühmas andis Marta tunnustuse mulle. Nagu ta ise ütles, siis:" Kaks aastat tagasi, poleks ta elusees uskunud, et sellest lihamäest midagi graatsilist tuleb, aga nüüd olen ma tantsimas esiridades ja viskan jalga vastu pead!"
Ühesõnaga, sai palju kingitusi ja armsaid sõnu kuulda.

Küll aga juhtus nii, et kui hakkasin mina enda kingitusi edasi andma, jooksin kokku. Mul oli juba mitu-mitu päeva enne kõned välja mõeldud, aga kui aeg käes, vaatasin ma heldinult enda kolleegidele otsa ja sinna need sõnad jäid-kurku kinni. Kuna ma olen kirjutamises sada korda parem, siis parandan ma enda vea ning kirjutan oma tunded ja mõtted siia kirjadena üles...


Kallis Marta,

Sa oled minu elus kõige rohkem minusse uskuv inimene. Ma kaldun arvama, et ma ise ka ei suuda endast nii palju uskuda, kui Sina seda teed. Varsti saab sellest kolm aastat, kui meie teed ristusid. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, oleme me selle kolme aasta jooksul koos kogenud rohkem, kui mõni kümne aastase sõpruse korral. Inimesed, kes meie teed esimesel korral lahku ajasid, tegid meile kokkuvõttes teene, sest just need samad inimesed ja valikud on põhjuseks, miks me oleme siin. On põhjuseks, et me kasvasime, me õppisime, me leidsime päriselt teineteist. Vaadates aga meie Tallinna aja vanu tuttavaid, arvan ma, et saatusel oli juba aastaid tagasi plaan meid kokku viia!

Sinu soojus ja südame suurus on põhjatu. Kuigi tihti kaitsepositsioonis, sõrad avali ründamas (sest parim kaitse on rünnak, eks vähiplika!?), andestad Sa inimestele nende vead ja otsid pidevalt kedagi, kellele enda abikäsi ulatada. Ma olen siiani meeletult tänulik ja äärmiselt rõõmus, et Sa peale kõike, mu avasüli enda perekonda sisse võtsid.

Jah, just perekonda, sest lihtsalt tiim vms see enam pole. Me oleme juba ammu selle ametliku piiri ületanud ja iga kord kui ma kas üksi või lastega Sinu juurde tulen, on mul tunne nagu tuleks teise koju, teise pere juurde.

Ma ei oska sõnadesse ka panna, kui palju oled Sa mulle selle aasta jooksul emotsionaalselt andnud! Kui palju toetust, armastust ja usku olen ma Sinult saanud! Kõikidel minu mustadel ja madalatel hetkedel, oled Sa olemas olnud ja kinnitanud mulle, et kõik saab korda kui vaid uskuda.
See kuidas meie maailmavaated, meie mõtted, meie unistused on ühildunud ja ühesuguseks muutunud, ei ole kindlasti mingi kokkusattumus ja ma südamest loodan, et kunagi saan Sulle kuhjaga kõik tasuda!

Sa oled saanud minu suurimaks inspiratsiooniks ja ma imetlen Sinu ellusuhtumist ja vabat hinge. Tänapäeva materiaalses maailmas peaksid Sa olema enamikele eeskujuks.

Muidugi ei ole kõik alati lust ja lillepidu, aga perekonnas asjad just nii käivadki. Me tülitseme ja lepime ning tänu nendele kogemustele me perekonnaks kasvamegi.

Aitäh, et Sa oled meile loonud Dancesti, meie teise kodu ja pelgupaiga, kuhu argimurede eest pageda ning südant ja hinge kergendada! Meie saali, meie Dancesti!

Ning mulle on suueks auks ja uhkuseks, et Sa usaldad mind nii palju, et oma beebi reisi ajaks mulle usaldad! Et Sa usud minusse nii palju, et mind ennast asendama võtsid!

Ilusat reisi Sulle ning tooge kaasa palju head energiat ja uusi mõtteid, mida koos ellu saaksime viia!

Armastan Sind!




Armas Aleksandra,

Nagu Sa ise ütlesid, oleme me omamoodi saatusekaaslased. Jah, kokku oleme me kaalu kaotanud pea seitsekümmend kilogrammi ja mis kõige naljakam, siis ühe ja sama mehe abil, kes meile suure teadmiste pagasi andis!

Kui ma nägin nägin Sind esimest korda, arvasin ma Sinust täpselt sama, mida Sina minust: mingi suvaline endast heal arvamusel tsikk. Käisin muudkui Su trennisaalist mööda ja mõtlesin, et on ikka naine küll, kes saali ees karjub :"Tambi, tambi, pane täiega, anna oma mehele". Täitsa naljakas, et tegelikult olime me mõlemad tol hetkel arvamustele totaalsed vastandid.

Arvestades seda, kui lähestikku me elasime, kui palju on meil ühiseid lapsepõlve tuttavaid ja kui sarnane on meie elutee, olen ma kindel, et ka meil oli ettemääratud üksteisega tutvuda.

Sa oled maailma soojema naeratusega inimene ja ma ei tea kedagi, kes suudaks olla nii soe ja sõbralik! Tõeline võitleja!

Sa oled mulle suurimaks eeskujuks ja just Sina süstid minusse tahtejõudu ja võitlusvaimu!

Mul on kuradima hea meel, et saatus meid lõpuks kokku viis ning ma endale ühe usaldusväärseima ja parima sõbra leidsin!

Armastan Sindki!





Imeline Dancesti pere,

mul on südamest hea meel, et te olete mind nii soojalt vastu võtnud, et te olete aksepteerinud mind sellisena nagu ma olen ning võtnud vaevaks mind tundma õppida! Ma olen südamest õnnelik, et ma olen teie seast leidnud endale sõpru, toetajaid ja jutukaaslasi.
Mul on hea meel, et te olete andnud mulle võimaluse enda treeneri ja inimesena tõestada, olete andnud võimaluse mul teha seda, mida ma armastan ning võimaldate mulle anda trennide ja emotsioonide näol midagi ka teile vastu!

Ma olen südamest õnnelik tantsurühma üle, kellega mul on aasta jooksul tekkinud tugev side. See on lausa uskumatu, et teistki on saanud mulle asendamatud inimesed ning olen leidnud nii palju lähedasi inimesi (tervitused Hispaaniasse!). Paljudega teist on juba tänaseks nii mälestustesse kui kaamerasilmale talletatud hindamatuid hetki ja mälestusi ning ma ootan põnevusega, meie järgnevaid aastaid!

Oma rühmatrennilistele olen ma südamest tänulik, et nad olemas on! Kuigi meie saalis on palju, palju rahvast ja ma enamikega lävin, siis eriliselt südamesse on mulle pugenud need naised, kes tee ka minu trenni leiavad. Kuna mul läheb kaua, kaua aega, et ma enda avaks ja inimesi lähedale laseks, olete teie just need, kes pühivad kõik argimõtted peast ning annavad mulle enesekindlust ja jõudu, et edasi rühkida ning tänu teile tean ma, et olen endale õige ameti valinud!

Eranditult iga trennikaaslane on mulle väga, väga armas!





Tegelikult oli peol veel üks inimene-Allan, kes samuti tänusõnu vääris, aga selleks hetkeks suutsin ma end kokku võtta ja Allanile isiklikult öelda, et ta on meie kõigi armas isa, peika, sõber, autojuht, kaameramees jne ühes.

Minu jaoks on Allan veel selles mõttes erilist mainimist väärt, et meid ühendab kirg fotograafia vastu. Mulle meeldib temaga koostööd teha ja teda kaamera taga abistada!

Seda, kui väga Allan minust/meist hoolib, näitas mulle alles hiljaaegu seik, kus rääkisin, kuidas mulle püüti halvasti öelda, mind maha teha ning Allan kogu jutust kaitsvaks muutus ning lasi enda emotsioonidel rääkida.




Selline see meie Dancesti pere on. Segane, aga nii oma! See on päriselt hämmastav, milliseks ühtehoidvaks seltskonnaks me oleme kasvanud. Me ei ole lihtsalt koht, kus treenimas käia, vaid koht, kus sõpru leida, kus mõnusalt aega veeta ning tihti lugu tuge, soojust ja armastust otsida! Koht kus tihti leiame just iseend!


Tänasega läheb saal ametlikult puhkama ning uksed avan seekord mina, juba 09.01.2017. Ja mul on suur uhkus ja au, et lisaks Piloxingule ja YOGAFUNCile, saan treenida ka mudilasi ning 4-6aastaseid lapsi. Lisaks lööme me käed Lisandraga 16+ showtantsus!


Kohtume uuel aastal!

laupäev, 10. detsember 2016

Minu uued südamesõbrad: NIKE Lunarglide 8 Shield

Tere jälle üle pika aja. Praegu on jõulude ja hooaja lõpetamisega kiired ajad ning iga vaba hetk, mis mul on (loe:Gunnar kodus on), olen ma kas saalis või...saalis. Olen lisaks enda trennidele käima hakanud veel Latinissimos ja Bodycombatis. Olen selle uueks aastaks saledaks plaani ikka tõsiselt käsile võtnud. See on ka põhiliseks põhjuseks, miks ma siia pole jõudnud. Ja tegelikult, ega peale trennide ja laste ja projektide mu elus midagi huvitavat käimas pole ka.
Või noh on paar asja, mis ma olen käima lükanud, aga ootan praegu tulemusi ja vastuseid, nii et on veel natuke vara suud paotada.

Aga, kui mul midagi otseselt rääkida pole, siis ma tutvustan teile enda uusi sõpru! Kes mu sotsiaalmeediat on jälginud, teab, et mõni aeg tagasi esitlesin ma enda uusi jalavarje. Hädaldasin ma siis tükk aega ju, et jooksma ei saa. Ja kuigi mu "vabandused"  olid reaalsed, siis otsustasin ma nendest üle olla. Jah, Gunnar ei ole siiani väga tihti kodus ja kell üheksa õhtul ei kipu väga välja enam. Kuigi ennemuistsel ajal sai kell kaks ööselgi tiirud ära tehtud. Aga siis oli suvi ka ja mul oli üks laps kahe asemel. Ja hommikul ei pidanud kell seitse ärkama! Ja tõepoolest, mu jalg on ikka veel katki ka. Pikemat aega tohterdan ja plaasterdan talda, aga ikka tulevad lõhed ja haavandid sisse. Ma ise usun, et see on sellest, et olen pooled enda trennid saalis paljajalu. Aga kaldusin juba teemast kõvale!

Ühesõnaga, olen ma nüüd ikka mõned korrad sinna jooksma läinud. Käisin siin mõni nädal tagasi ja tagasi jõudsin labimärgade jalgadega. Ja nagu saatus, nägin ma Instagramis samal õhtul Nike esinduskaupluste reklaami uute Nike Air Pegasus Shield jooksutossude reklaami. Uurisin siis, et kas minusugusele lääbakale jalale ka need sobivad ja sain vastuseks, et pöördugu ma otse esindusse, et seal siis öeldakse mu jalga nähes.

No Eestisse ma ilmselgelt ei pääsenud, aga otsustasin Soome kauplusest need siiski endale kuuse alla korjata. Muide, Soome spordipoes olid nad veel tol hetkel mingi 30 EUROt odavamad, nii et läksin päris kindla plaaniga nendega sealt poest väljuda.

Küll juhtus nii, et läksin ma kõigepealt hoopis teise spordipoodi. Seal tuli kena noormees kohe ligi ja uuris, mida ma otsin. Kui talle seletasin, et tahan neid Shield tosse, aga et mul on madal võlv jalal, esitas ta mulle hoopis minu nunnukaid. Nimelt olid Stadiumi juba välja tulnud Nike Lunarglide 8 Shield.

Ma olen juba neljandat aastat järjest täiesti Lunarglide usku ja nii kaua kuniks nad seda mudelit välja lasevad, mina enda jalavarje välja ei vaheta.

Ühesõnaga, ma tahtsin neid Air Pegasusi vaid selle jaoks, et talvel, külma, lörtsi, pori ja vihmaga, jalad kuivad ja soojad oleks. Kuna talvel on vähem jooksmisi nagunii ja mul suves alles pooluued Lunarglide 7 tossud kapis seisavad, mõtlesin ma, et kannatan selle talveperioodi nö tavalise tossuga ära.
Aga võta näpust, oli täitsa minu enda jalale toss olemas. Muideks, vahemärkusena, siis Eesti Nike esindusse tulid Lunarglide Shield sarja tosud nädal peale mu ostu välja ja Soomes teistes esinduskauplustes seda sarja pole.

Aga mis vahe on siis seitsmenda ja kaheksanda sarja mudelil? Lunarglide on iga uue sarjaga üha kergemaks läinud. Minu jaoks jäi vaid viies seeria natukene liiga tavaliseks ja kuues natukene liiga jäigaks. Viienda mudeli andsin ma juba eelmisel aastal emale, sest peale rasedusest kasvanud jalga, olid need mulle väiked. Kuuendad on mul siiani kodus, aga kuna need on valged, käin ma nendega kas jalutamas või kuival ajal väljas.

Seitsmendad on jalas ülimugavad ja kerged, aga kaheksandal on võetud ära kanna osast toetav plastkummist osa, mille puudumine, muudab jalanõu veelgi kergemaks. Ja mulle tundub, et tallakoostist on ka natukene muudetud.
Lisaks, kui seitsmendal on tavalised riidest paelad, mis mul absoluutselt iga jooksu ajal lahti vajuvad, siis uuel mudelil on need tugevad ja püsivad kindlalt kinni.
Ja minu Shield mudelil on veel see eelis, et material on vetthülgav ja ei määrdu nii kiiresti. Käisin eile lörtsi ja sulakraadiga jooksmas ja kui astusin kogemata veelompi, siis püksid said kenasti märjaks, aga koju tulles olid nii tossud kui sokid kuivad. ja kui ma poes oli kahe vahel: kas osta mustad või rohelised jalanõud, siis minu hirm määrdunud värvi ees oli asjatu, sest peale kolme jooksu, pole neil ühtki plekki peal. Muide, värvi aitas mul lõpuks Elina valida!

Ahjaa, minu meelest on talla võlvi toetus ka natukene tugevam ja kindlam kui enne.

Ühesõnaga, olen ma ääretult rahul ja väga õnnelik, et ma just sel päeval ja sel hetkes just selle müüja otsa sattusin!





Minuga on üldse nii, et kuigi mu kapis on kaks riiulit spordiriideid ja terve rida spordijalanõusi täis, siis ikka pole mul kunagi midagi selga ega jalga panna! Hahaa! Olen aru saanud, et see on enamike spordiinimeste probleem! Igatahes käin ma nagu hull alati pea kõik Soome spordipoed läbi. Praegu olengi ma uute üldtreening jalanõude otsinguil, sest minu praegused on natukene libedad saalipõrandal.

Kuidas teiega on? Kui, siis mis jalanõuga jooksete ja kas olete rahul? 
Kas on sama lugu, et spordiriided-ja jalanõud on alati defitsiidis?


Vahemärkusena tahaksin ära märkida selle, et olime eile kaasaga mõlemad oma esiklapse üle ääretult uhked: elades praegu maailmas, kus inimesed ei viitsi minna tunnikeseks jalutama, hädaldavad, et ei saa trenni tulla, sest pole autot, ilm on liiga kehv jne, siis meie Elina võttis eile kätte ja jalutas minuga kuus kilomeetrit maha. Ja see ongi minu kõige suurem ja tähtsaim motivatsioon: olla eeskujuks ja teejuhiks oma lastele, et neist tervislikud ja aktiivsed inimesed kasvaksid!

laupäev, 19. november 2016

Veel sellest kaalust

No vot siis, viimane kord ma hõiskasin ilusti välja, et olen kaks nädalat eeskujulikult toitunud ja sellest samast hetkest, hakkas kõik jälle allamäge minema. Nagu vihuti, käib see Murphy mul kannul! Ma olen reaalselt kogu oma kahe nädala pingutused kümne päevaga ära nullinud ja peale ka veel. Igal hommikul alustan kenasti ja tublilt ja õhtud lõppevad näksimisega.

Kurat, ma ju oskan seda! Ma olen korra juba kõik selle läbi teinud ja mul on kõik teadmised olemas! Aga asi ongi nii et teoorias olen ma väga kõva ja ma oskan kaalulanguseks panna kellelegi teisele toimiva menüü kokku, aga praktikas olen ma nõrk ja enda peal ma iseenda soovitusi kasutada ei oska.

Miks ma siis ei suuda kaalu kaotada?
  • motivatsiooni puudus
  • aja puudus
  • vähene uni
  • kompleksid ja sundmõtted
  • toetusgrupi puudumine
  • vanus 
  • suurenenud treeningkoormus
Täna, peale vähest vingumist Gunnarile, et ma tahan alla võtta, küsis ta, et miks. Teate, ma pidin tükk aega mõtlema, sest seda õiget vastust mul ei olnud. Ning siis ütles ta, et äkki on paks tore olla... Jahm, eks see on see, et tegelikult olen ma täiesti enda normaalkaalu keskmes ja nagu polekski vaja midagi kaotada. AGA, ma olen treener, olen tantsija, tahan olla jooksja. Ma tahan olla heas ja saledas vormis, et olla eeskujuks, motivatsiooniks. Et suuta paremini ja rohkem. Minu salajane unistus oleks uuel sügisel SEB maraton ära läbida. Ma ei taha seal seda 42.2km läbi kõndida, vaid anda endast parim, olla parimas vormis. Praegu ma tunnen, et ma ei jaksa, ma olen pehme ja ei meeldi endale.

Kuigi teoreetiliselt peaks mul aega olema maa ja ilm, siis reaalsus on see, et mul pole aega näiteks iga päev joosta ja jalutada. Nädala sees jalutan ma igal hommikul ja lõunal Elinaga lasteaeda ja tagasi. Novembris olen ma jooksma saanud täpselt kaks korda. Marianna ei salli vankris olemist ja temaga jalutamine peaks toimuma ta une ajal, aga need ei kattu just selle vaba ajaga. Elinaga koos ei õnnestu jalutada, sest ta hoiab tempot maas ja ei jõua nii pikka maad läbi käia.
Kui ma peale Elina sündi hakkasin alla võtma, siis ma seda paljalt jalutamisega tegingi. Elina oli totaalne vankrilaps ja ma sain igapäevaselt pea 20km maha kõmpida. Tõttöelda ma igatsen seda aega. Olime maal ja elu oligi vaid toitumine ja jalutamine...

Nagu ma eelmiseki postituses mainisin, siis M´ariannal on mingi periood. Ma saan ühe käe näppudel kokku lugeda korrad, kui ma olen ööpäevas üle viie tunni magada saanud. Keha aga ei taha ilma uneta toimida ja hakkab söögi pealt energiavarusi nõudma, ida tegelikult vaja pole.

Tegelikult on nii, et ma teadvustan endale küll, et ma pean toituma võimalikult mitmekesiselt ja puhtalt. Ja ma püüan seda igati praktiseerida. Minu kõige suuremaks hirmuks on aga suured kogused. Ja nii juhtubki, et jätan tihti oma päeva esimesed portsjonid kalorivaeseks ja õhtul on siis näksimised.. Teadagi  miks, eks!

Esimese kaalulanguse puhul vedas mul sellega, et olin beebigrupis, kuhu sattusid kokku palud esma-emmed, kes hakkasid ka sporti tegema ja kaalu langetama. Mul oli igapäevaselt olemas sõbrannade hulk, kes elasid kaasa, toetasid, innutasid ja liikusid ise ka. Jah, lõpuks sattusin ma liiga võistlushimuliseks, aga praegu mul sellist tugivõrgustikku pole. Jah, mul on ümber sõbrad-kolleegid jne, aga see pole see. I miss you mom's!

Midagi pole parata, mida vanemaks keha saab, seda raskem on temaga tegeleda. See on igati võimalik, aga nõuab siiski natukene rohkem pingutamist. Eriti kui ikka see paksu-geen sees on.

Ma olen nüüdseks mitu korda võtnud ette enda vanad kavad. Neist mitte üks ei ole toiminud nii nagu vanasti. Miks? Sest vanasti oli minu ainsaks koormuseks jalutamine, mis ei pane kaloreid taga ajama. Nüüd on mul peaaegu igapäevaselt väga intensiivsed treeningud. Ja vana kava järgi jätan ma keha defitsiiti, mis tekitab lõpuks isusi ja näksimisi. See omakorda viib mind tagasi sinna, et ma ei julge rohkem süüa. Surnud ring.

Oeh, see kaaluteema on üks igavene teema. Ükspäev kookisin kuskilt kapipõhjast välja enda vana telefoni ja vaatasin, missugused ilusad, vormis kehaga Kati pildid seal olid. Ma ei tea, kust kuramuse kohast ma alustama peaks. Ma nagu tean ja oskan ju, aga ikka ja jälle feilin. Tunnistan, ma olen muutunud mugavaks ja tihti mõtlen, et mis see amps ära pole, ma ju treenin ta maha. Aga ei ole nii! Sööma peab selleks, et treenid, mitte treenima selleks et süüa saaks.

Ja nüüd ma andsingi iseendale lubaduse, et kui ma uueks aastaks saan endale kaalunumbri ette viie, siis võtan ma endale korraliku jooksutreeneri ja püüan SEB Maratoniks maratonivormi saada. Ja otsisin ma välja ühe koolituse, kus ma ka osaleda tahaksin. Selle teeks ka endale kingiks.

Annaks jumal mulle nüüd meelekindlust, jõudu, motivatsiooni ja tahtejõudu, et idelaalvorm lõpuks kätte saada!

Ja ega ma kade pole, näitan teilegi neid imeilusas vormis naise pilte:





 Ja lõppu kõige viimane pilt minust, minu ilusate, säravate ja vormis kolleegide kõrval: Olen pehme, ümar ja kössis. Igast minu rakust paistab mu ebakindlus ja õnnetu olek välja..


PS: tegelikult on nii, et kaalumas ma ennast pole käinud. Kardan veel suuremasse auku kukkuda. Loodan, et see seal 66kg ümber on, aga kardan ausaltöeldes hullemat. Eks ma kahe nädala pärast püüan lõpuks sinna ka astuda 😏.

kolmapäev, 9. november 2016

Veel elan

Long time no see! Kuidagi on juhtunud nii, et viimasest sissekandest on aega pea kolm nädalat möödas. Tunnistan ausalt, mul:
  • ei ole aega ega mahti arvutit lahti võtta
  • on nii suur väsimus ja rammestus juba pikemad kuu aega peal, et ma lihtsalt ei jaksa
  • mul pole millestki kirjutada
Siiski tahtsin ma natukene elumärki endast anda.

Mis siis toimunud on? Peale Maltat juhtus kuidagi nii, et ma olen 95% ajast lastega üksi kodus olnud. Kaasal on pikas otsad olnud ja need vähesed hetked, mil ta kodus on, olen ma saalis olnud. Viimased nädalad oligi üsna tüüpiline, et Gunnar tuli koju, et mind saali viia ja lapsi hoida ja koju tulles, pani uuesti kohe tööle.
Lisaks sellele on Mariannal käimas mingi öökulli periood, kus ma passin pisikese hingega pea kella kolmeni välja üleval. Peale seda on lasteaia äratus ja nii need päevad möödunud on.

See kõik on viinud aga selleni, et mu keha ja meel keelduvad minuga koostööst. Ma ei mäletagi, millal ma viimati haige olin või köhas vaevlesin. Nüüd olen aga juba pikemad poolteist nädalat maailma suurimas köhas. Asi on juba nii hull, et mu kerelihased ja kopsud valutavad iga köhahooga ja need vähesedki unetunni saavad iga 20minuti tagant köhase lõpu.

Ja ma süüdistan selles haiguses jooksmist. Mitte et ma oleks ennast haigeks jooksnud vaid vastupidi, ma olen Maltalt saabumise järgselt jooksma saanud vaid kolmel korral! Varasemalt on saanud keha jooksudega hea karastuse ja nüüd on see täiesti rivist väljas, nii et jah, süüdistan enda haiguses jooksude puudumist!
Tunnistan, et ma olen kurb, väga-väga kurb! Aga nagu ma ütlesin, siis seda aega mul lihtsalt pole.
Kuidagi on juhtunud nüüd nii, et viimasel ajal olen ma saali vahet pidevalt käinud ning Dancesti ei satu ma vaid kahel päeval nädalas. Mis te arvate, kas mul on nendel kahel päeval võimalik jooksmas käia? Ei! Sest pere vajab elamist ja tihti juhtub nii, et kaasa, kui üldse, tuleb koju, et suurem poetiir teha.

Ja nüüd ma olen haige. See hoiab mind jooksmast maas. Lisaks olen ma kuskilt saanud oma jalalabadele haavandid, mis valmistasid mulle pea nädala jagu isegi kõndides piina.

Aga see ei tähenda, et ma kodus laiskvorsti mängiks, oh ei! Ma olen käinud saalis enda trenne andmas, olen käinud asendamas, olen võtnud lisaks endale hulganisti tantsutrenne, workshope. Kui olen kodus, siis teen N+TC kavasi. Tõmbasin juba Maltale endale selle appi ning nüüd kohandasin 8-nädalase programmi enda trennidega klappima, et saan nö vabadel päevadel ka midagigi teha.
Nädalasse olen ma jätnud ühe päeva, kus ma päriselt puhkan ka.

Dancestis on ka päris palju juhtunud ning tulemas. Näiteks üleelmisel laupäeval toimus meil Vouge stiili workshop, eelmisel reedel Go-go workshop. Ma tahan pidevalt end tantsijana arendada. Ma ei tea, mis või kust see pisik nüüd sisse on tulnud, aga kuidagi on juhtunud nii, et ma annan endast 200% kavade selgeks saamiseks, õpin koguaeg, tunnen ise liigutuste vastu huvi. Ma palusin tegelikult isegi Martalt eratunde, et end veel rohkem arendada.

Novembri viimasel nädalal on meil plaanitud suur video filmimine, kus ma tahan päriselt näidata, milleks ma võimeline olen.

Peale selle on meil laupäeval tulemas traditsiooniks saanud trennimaraton, millele järgneb Dancesti neljas sünnipäevapidu.

Dancesti trennides läheb mul hästi. Ma olen hakanud ennast üha rohkem ja rohkem avama ning treenerina tundma õppima ning pean tunnistama, et saalid hakkavad ühes sellega täituma. Mul on selle üle vaid puhas hea meel! See annab mulle usku iseendasse ja jõudu edasi minemiseks juurde. Motivatsioon missugune!

Kui motivatsioonist rääkida, siis selle olen ma kuskilt nüüd üle leidnud. Just kaalu kohe pealt. Jällegi, ma toonitan, et ma ei pea ennast kuskilt otsast paksuks, aga mu ilusa lihaselise vormi peal on veel soe talvepolster. Aga lõpuks! olen ma selle motivatsiooninatukese kuskilt leidnud ja mu toitumine on viimased kaks nädalat olnud väga puhas, tervislik ja regulaarne. Ma tean, et see kaks nädalat on veel lühike aeg hõiskamiseks, aga siiski, ma ei taha ega plaani nüüd rajalt maha kalduda.

Nüüd loodan ma kiiresti end terveks saada, uuesti jookmisega algust tegema hakata ning loodetavasti ka teile rohkem positusi tuua!

Loodan, et teil on kõik hästi ja tunnete suurest lumest rõõmu!

reede, 21. oktoober 2016

FinEst-eestlased Soomes esitleb: Hands Up vol.7

Algas see lugu meil juba ühel esmaspäeval, kui saime Martalt kirja, et tavapärase kava asemel, harjutame me trennis go-go'd. Nimelt oli FinEsti meeskond temaga ühendust võtnud, et laupäevaseks peoks, kus esinevad Hirmo ja Klaus, on vaja tantsijaid.

Meil oli just ja just ääretult pikk ja raske päev olnud ja saali sõites naljatasin Gunnarile, et pakun ennast Martale tantsima. Sain kaasalt loa ning tegelikult pakkusingi ma pool naljaga ennast enne trenne. Vastuseks sain, et ta teeb oskuste põhjal valiku. Tundus aus.

Alustasime trenniga ning terve tunni vältel Marta jälgis ja hindas meid. Nagu missivõistlustel! Ma ei tea mis ja kuidas, aga sel päeval, olles kõigest päevasest jamast nii-nii läbi, lasin ma ennast täiesti vabaks ja lasin kehal kogu tantsu üle võtta. Ja nii juhtuski, et trenni lõpus oli ka minu nimi esinejate nimekirjas.

Saime kokku veel neljapäeval, reedel ja laupäeval, et stiilile ja liigutustele viimast lihvi anda. Ja viimases kahes trennis... olin ma kuidagi eksinud ja kuskil mujal ning ma kartsin, et ma ei saa õhtul hakkama.

Läksin peale jooksutrenni õhtuks veel koju, käisin pesus, näksisin midagi süüa ja sättisin õhtul kella kümneks Dancesti, kust kell üksteist, peale enese üles vuntsimist, liikuma hakkasime.

Üritus toimus siis Helsingis, Teatteri Forum saalis, kus oli kolme tasandiline lava. Või noh, me tegime selle enda jaoks kolme tasandiliseks. Oli pealava, trepid kus me tantsisime ja rõdu. Mina alustasin enda teekonda rõdult, kus sai mõnusalt sooja sisse teha ja käepidet abiks kasutada.

Olime esialgse plaani paika pannud nii, et iga 10-15minuti vahel vahetame me asukohti ja tantsijaid. Nii oligi, et rõdult rändasin ma esialgu puhkama ning siis trepile. Trepilt edasi puhkama ja siis pealavale.

Pealaval juhtus aga midagi, mida ma poleks endalt miljoni aasta sees oodanud! Oskate arvata mis? Oli kuidagi parajasti selline hetk, kus Marta ja Lisandra olid tulnud lava ette mind jälgima ja Allan oli oma kaameraga minu kõrval. Lasin muusikal end kanda, tuli koht, kus nägin sobilikuks üht jalatõstet ja siis see juhtus- kuidagi täiesti iseenesest tuli jalatõstest hüpe, mis päädis spagaadiga! Ma olen tantsudes juba Maltast saati spagaadid põhimõtteliselt maha saanud ning Malta tantsuvideos näeb ka pisikese harkspagaadi ära, aga minna hüppest ja spontaanselt spagaati... Ütleme nii, et ma kuulsin kuidas inimesed lava ees ütlesid ühest suust." Whoooaaa!" ning Martat silmates nägin ta imestust. Ma olin ja olen siiani väga, väga uhke enda üle! Päriselt!

Õhtu jooksul käisin laval viis korda ja lugesin kella kaheks enda etteasted lõppenuks, et mõmmibeebide juurde minna. Teised olid loomulikult veel tublimad ja lõpetasid kella nelja ajal, kui muusika lõppes.

See kogemus andis mulle nii palju! Ma sain ennast kui tantsijat palju rohkem tundma, ma avastasin, et mu keha liikumine on vaid nii piiratud kui mõtlemine, et ka mina suudan omas kehas, ka praeguses, täiesti ilus ja hot olla. Ja ma tahan areneda. Ma tahan olla iga päevaga üha parem ja parem tantsija, ma tahan et ma teeksin Dancestile lavadel ja videodes au ja Marta saaks alati kindel olla, et minu pärast ta muretsema ei pea ning ma õpin... ja arenen!

Sellest üritusest on juba nädal möödas ja ma olen siiani nii ecxited ja rõõmus. Ja uhke!

Teile ka natukene pildimaterjali siia ning täis galeriid saate vaadata Allani Facebooki lehel (LINK).








teisipäev, 11. oktoober 2016

Teretulemast!

No tere, tere! Long time no see! Ongi märkamatult üle kuu juba viimasest postitusest möödas. Ma lühidalt räägiks, mis siis vahepeal juhtunud on ja mis nüüd edasi.

Pooleli jäime me oma jutustuse juures, kui hakkasime Maltale lendama. Hoolimata kõigist eelarvamustest, läks meie reis imeliselt ning paremat seltskonda selleks kümneks päevaks, poleks ma osanud soovida! Nägime Londonit, saime Maltal hakkama super video, paljude piltide ning turismiga ja meie reisi lõpetas üks pöörane ööpäev Pariisis, mille sisse kuulusid nii Eiffeli torn kui meeletu jooks ja kiirustamine lennujaama. Mälestusi tuli igatahes koormates ning võib öelda, et kogemus lähendas meid Dancesti perena veelgi.

Ma meelega ei taha jääda siia reisist pikalt ja põhjalikult rääkima. Samuti märkab terasem silm ära, et blogis on pisukene kärpimine toimunud. Kogu selle reisi ja aja jooksul sai mulle selgeks, et blogimist sellisel kujul ma eam jätkata ei taha. Nii võtsingi ma vastu otsuse, et perest, lastest ja igapäeva tegevustest te siin enam lugeda ei saa. Edaspidi jõuavad siia vaid trenne, üritusi ja kaalu-toitumist puudutavad postitused. Jah, ma tean, et sellega langeb  blogi vaadatavus pea poole võrra, aga see on risk, mille olen nõus võtma.

Ma ei taha, et kogu sellest ettevõtmisest saaks uuesti mingi pealesunnitud ettevõtmine ja sellepärast hoiatan ma juba ka ette, et kirjutama tulen ma ikka ja jälle vaid siis, kui mul päriselt midagi öelda ka on.

Täna on mul öelda näiteks vaid nii palju, et ma tahaks nii hirmsasti jooksma minna, aga puht füüsiliselt ja ajaliselt pole ma peale Maltalt saabumist seda teha saanud. Tegelikult jooksingi ma viimati Malta tänavatel! Valetan, tegelikult oli meil grupis jooksmine Pariisi tänavatel ja rongijaamades ka!

Lisaks sellele, on mul ülimalt hea meel, et olen lõpuks ometi ennast ka tantsijana tõestamas ning sain oma esimese esinemise sel laupäeval toimuvale FinEst peole Hands Up! vol 7 (ürituse link).

Nii et, tere aga tulemast ja liigume koos!

reede, 9. september 2016

Retsepti reede: lillkapsa salat

Meie peres on alati olnud salat au sees. Tüüpiline eestlaslik pere. Igaks tähtpäevaks salat ja kui on veidi parem päev, siis ka aegajalt meespere ikka soovib seda. Küll on aga kartulisalat natukene nagu... liiga rammus kaalulangetaja kohapealt. Nii ma siis vilksamisi nägin kuskilt mingit lillkapsa teemat ning hakkasin ükspäev katsetama. Tulemus oli üllatavalt maitsev ning isegi paadunud kartulisalati fänn tõdes, et väga hea ning asendab tavalise kartulise variandi kenasti ära.

Lillkapsa salat:
Vaja läheb:
  • 260g lillkapsast
  • 70g porgandit
  • 60g värsket kurki
  • 20g punast sibulat
  • 65g sinki
  • 175g maitsestamata jogurtit
Tükeldasin lillkapsa õisikuteks ning porgandid veidi pisemateks juppideks. Pistsin need 20min 150kraadisesse ahju. Lasin jahtuda. Tükeldasin kõik komponendid kokku ning segasin maitsetamata jogurtiga. Maitsestasin ürdisoola ja sidrunipipraga. Soovi korral sobiks sinna sisse ka hapukurk ja herned, aga mina neid ei tahtnud.


  • Kaloreid: 256.45kcal
  • Rasva: 6.46g
  • Valku: 25.21g
  • Süsivesikuid: 24.42g
Koguselt tuleb ports päris suur ning mina sain sealt süüa isegi kolm korda. Kõrvale võtsin ma endale Soome juustoleipä ning sain kõhu ilusti täis.


neljapäev, 1. september 2016

Augusti statistika

Uskumatu, täna on juba esimene september! Kuhu see suvi kadus? Terved kolm kuud on olnud nii stressirohked ja ühesugused, et korralikult suve nautida sel aastal ei saanudki. Õnneks on täpselt kahekümne päeva pärast päikesereis ees ootamas. Püüan siis seal enda akud talveks täis laadida.

August oli aga täielik karusselli sõit. Üles ja alla, üles ja alla. Sellist rahuliku olemist nagu polnudki. Kõik oli kas väga hästi või väga halvasti. Õnneks sai möödunud kuul kõvasti liigutatud ning mu enda meelest on numbrid üsna muljetavaldavad.

Augustis ma:
  • jooksin: 113km/ 11h:58min:07s
  • jalutasin: 105km/ 19h:03min:07s
  • tempokõndisin: 25.13km/ 3h:51min:00s
  • tantsisin: 9h:28min:07s
  • Piloxing: 7h:05min:36s
  • jõusaal: 3h:27min:02s

Terve augusti peale läbisin ma 243km, treenisin kokku 55h:48min:56s ning suutsin ära kulutada 31251kcal.

Suure hoo kilomeetrite kogumiseks andis Elina alanud lasteaed, kuhu teda iga hommik viima ja lõunal tooma peab. Ühtlasi annab see hea võimaluse mulle Marianna vankrisse panna ja pikemad tiirud jalutada. Või näiteks ta kodus magama jätta ning trenni teha.

Jooksukilomeetrid jäid väheseks tänu Ööjooksule. Kuna ma seal suuresti läbi kukkusin, siis tekkis mul automaatne tõrge jooksu vastu. Võtsin hoo maha ning peale seda on minu pikimaks distantsiks jäänud 7km. Viimased kaks nädalat olen 5x nädalas nii umbes viis kilomeetrit ette võtnud.

Peale Ööjooksu pole ma ka jõusaali rohkem jõudnud. Kuna olen jälle Dancestis käinud ja ülejäänud päevadel õues liikunud, on see kuidagi soiku jäänud. Tegelikult korra nädalas tahaks sinna vähemalt jõuda. Eks näis.

Piloxingut olen ma aga teinud kergelt öeldes kõvasti. Lisaks sellele, et ma saalis seda nüüd neli korda vihtunud olen, olen ma kodus muudkui harjutanud ja harjutanud.

Ning peale Ööjooksu sain ma hoo sisse ning olen ka tantsutrennides käinud. Meie uus kava on lihtsalt over the top ning peale trennipäeva valutavad mul lihased, mida ma pole peale jõusaali tundnud.

Kuigi jah, ebaõnnestumisi oli, siis numbritega olen ma siiski üpris rahul!
 

Mis edasi?

Edasi juhtub nüüd see, et tõmban hoo maha. Minu jaoks on igasugused võistlused joostud ja ühtki üritus ma sel aastal enam ette ei võta. Lähen tagasi baaside juurde ning alustan enda nullist üles ehitamist. Seda siis just jooksu mõttes. Praegu alustan äärmiselt madala pulsiga jookse ning esialgu lühikesi distantse. Näiteks sörgin ära viis kilomeetrit ja kõnnin sama maa peale. Kui ma kõigega alustasin, sobis selline süsteem mulle hästi.
Sealt edasi ja kaalu langedes püüan vahemaid suurendada, pulssi samana hoides.

Lisaks sellele tahan ma võtta igapäevased kõndimised uuesti päevakorda. Elina lasteaed annab mulle ideaalse võimaluse tempokamalt jalutada. Puhas rasvapõletus ju! Võimalusel haaran kindlasti ka kepid uuesti nurgast ning teen pikemad tiirud.

Septembrist hakkab igal esmaspäeval jälle Piloxing olema ning korra tahaks seda ka kodus edasi teha. Kaks korda nädalas on täiesti paras koormus.

Ja alates järgmisest pühapäevast olen jälle YOGAFUNCi lainel. Uus kava on lõpuks üle vaadatud ja õppimisel. Pool kavast täitsa selge.

Ühesõnaga, hakkan ma treenima selleks, et kaalu kaotada. Kuni siiani ei julgenud ma kaloraaži maha tõmmata, sest kartsin oma Ööjooksu tulemusi kehvemaks teha. Nüüd aga on ideaalne võimalus keskenduda toitumisele ja toetada seda trenniga.
Olen nüüd juba viiendat päeva korralikult toitunud ja liikunud ning tunnen end päris hästi. Esimesed päevad tundsin end küll nagu õhkutäis loom, aga tänaseks päevaks on keha toimima hakanud.  Kaalule ma siiski astuma ei kipu ning püüan rohkem piltidele ja peeglile toetuda.
Pealegi on meil ju reis ees ja ma ütlesin resoluutselt Allanile ära, et kui ma kõhtu lamedamaks pole saanud, siis minust pilte ei saa (hahaa, vähemalt mitte bikiinides!).

Sportlikeks eesmärkideks olen ka septembriks pannud:
 
  • joosta nädalas ära vähemalt 30km madalal (alla 155bpm) pulsil.
  • kõndida igapäevaselt maha vähemalt 5km.
  • kõndida keppidega nädalas vähemalt kahel päeval vähemalt 15km
  • kaks korda nädalas Piloxingut teha
  • kaks korda nädalas joogat/funci
  • vähemalt kaks korda nädalas tantsida
  • võimalusel jõuda jõusaali
  • kulutada kuu päevade arvuga samavõrdselt kaloreid, ehket nagu sel kuul: kuus oli 31 päeva ja ma sain kulutatud üle 31 000 kalori. Lihtne, eks!

Loomulikult lööb reis midagi siin sassi, aga eesmärgiks sai võetud ka rannaliival jooksmas käia ning tantsu ja joogat saab seal nagunii igapäevaselt. Pluss kindlasti ka jalutamist. Nüüd lihtsalt pöidlad pihku, et kahekümne päevaga 3-4 kilo kehalt kaduma saan!



teisipäev, 23. august 2016

Sünnipäevapidu

Kuigi minu sünnipäev on ametlikult täna, pidasin ma selle Dancestis juba laupäeval ära. Olin plaaninud  väikest, rahulikku ja mõnusat istumist lähedaste inimeste seltsis ja etteruttavalt võin öelda, et kõik laheneski ilusasti ning seltskond sai täpselt selline nagu vaja.

Eks ikka juhtub, et inimestel tuleb midagi ette ja mul oli südamest kahju, et nii mõnelgi olid ammu selleks ajaks muud plaanid või ikka juhtub viimasel hetkel midagi (loodan, et tänaseks juba näed Liana!), aga ma näiteks neaks end maapõhja, kui ma oleks palunud Triinul sõita minu pärast Soome, kui ta sai samaks nädalavahetuseks tasuta koha Egle Nabi Bikiini Fitness laagrisse (kade, kade, kade!).
Aga nagu ma juba ütlesin, siis kokkuvõttes sai kokku pisike ja rahulik seltskond. Lastega emal, siis ega mind väga ei tõmbakski pidu nagu esialgne plaan välja nägi: peale istumist lapsed Gunnari ja emaga koju ning ise naistega kluppi. Jätsime hoopis ema siia sõitmata ning lapsed olid kenasti nii kaua peol, kui nad rumalusi hakkasid tegema. Siis läks Gunnar nendega tunniks-pooleteiseks minema.

Reedel hakkasin juba kodus ettevalmistusi tegema. Marianna jalaküljes rippumas. Ma ei saa aru, mis periood see praegu tal on, aga õudne!
Tegin oma imelist peedi-juustu salatit, riisi-makra salatit ning jätsin need üleöö seisma, et maitsed saaks seguneda ja ma ise laupäeval muude asjadega tegeleda. Nagu Kati Orgu oakoogiga. Kuna mul ahi on nagu ta on, siis pidin natukene sellega mässama, aga lõpuks sain ikka hakkama. Kreemi tegi veel Marta Dancestis valmis.
Salatikausid said väga kiiresti tühjaks ja kui lõpuks tuli kook ka meelde, ei suutnud keegi uskuda, et see erilise, aga imehea maitsega maius on ubadest tehtud. Minu uus lemmik igatahes!

Lauale sai veel Eestits snäkke toodud. Lauale sai pandud erinevaid õllevorsti snäkke, natukene krõpse, erinevaid näkileivakesi, juurvilju ning Valio tooted. Muide, kas teie näiteks olete maitsenud kodujuustuga täidetud krabipulki? No nii head!

Kuna ma ise alkoholi ei tarbi, siis joogi-mure otsustasin ma veidi teistmoodi lahendada. Nimelt ei ostnud ma kokku siidreid ja õllesid vaid segasin kohapeal ühe fantaasia booli kokku:
  • 1/2 valget rummi 
  • 1/2 toonikut
  • 1L õunamahla
  • 1L vaarikamahla
  • 1/2 mangokuubikuid
  • 1/2 laimiviilud
  • 1/2 apelsiniviilud
  • 1/2 sidruniviilud
Tegin kaks boolikaussi ning nendest üks jäi isegi järgi. Maitse oli olnud väga hea, aga lihtsalt nii mõnigi pidi kaine olema.

Kui aga kõigil kõhud täis, hakkasime me mänge mängima. Esimese asjana tegin ma pisukese viktoriini... enda kohta! Kas teie näiteks teate:
  • mis mu neiupõlvenimi on?
  • mis tähemärgis ma sündinud olen*?
  • mis on mu kaks unistuste maad?
  • kes või mis meie peres on EMO?
  • mis on ainus spordiala, mis mulle ei meeldi?
Ei tea? Noh, nemad nüüd teavad! (Kui arvad teadvat, võid kommentaariumis vastata!) Kokku oli mul 16 küsimust ja päris huvitav oli näha, mida minust teatakse.

Peale seda tegime kaks ringi Aliast ning kogu mängu lõbususe saatel, oli kell juba 23-le lähenemas ning aeg otsi kokku tõmmata. Kahjuks! Kuigi seltskond oli pisukene, oli meil nii-nii tore ja teisedki tunnistasid, et tavapärasele peole hea ja rahulik vaheldus. Minu meelest ka!

Kui kinkidest rääkida, siis oh.. Kas saab veel rohkem täppi panna?  Sain endale ühe imelise retseptiraamatu, tervise ABC raamatu, Stadiumi kinkekaardi ning Dancesti kirjadega riided. Kati, muideks vihjab vist sellele, et alla tuleks võtta, sest vaatasin, et pükste sisse on suuruseks XXS kirjutatud, hahahaa!

Ma olen nii õnnelik, et need inimesed mu ümber on ning kui nad seal hanereas mulle ilusaid sõnu ütlesid, kinke ja kallistusi jagasid, tuli mul 'va tundetul klomp kurku ikka küll!

Nüüd aga hunnikus pilte teile vaatamiseks:






* nipiga küsimus :)!

esmaspäev, 22. august 2016

Kuidas Valio Eesti mu nutma ajas

kakao maitselist kreemiMa kirjutan teile oma laupäeval toimund sünnipäevast ja näitan pilte homme. Täna tahaks ma aga eraldi postituse teha ühest sünnipäevalaual olnud toiduvaliku osast. Nimelt võtsin ma  oma uhkuseriismed kokku ja küsisin Valio Eestilt, et kas nad ei tahaks lauale mekkimiseks miskit anda. Sain neilt jaatava vastuse  ning nad ootasidki mind oma kontorisse. Eeldasin, et saan pisukese snäkikotikese ning läksin käed taskus jalgsi sinna kohale. Lugesin just tee peal Mallu postitust sellest, kuidas Sulle antakse kui Sa vaid küsid. Astusin siis Valio kontorisse sisse ning mul vajus suu maani, kui nägin, et nad on mulle kaks suurt kotitäis tooteid ära pakkinud. Tänasin suurest õnnest sõnatuna ning väljas taksot oodates, tulid mulle siirad õnnepisarad silma. Minu jaoks on selline vastutulelikus ja kingitus... ebatavaline?


Pakis leidus kohupiimakreeme, erineva maitsega Kefir pudeleid, dipikastmeid ja snäki-juuste!

Mulle oli maitsemiseks antud neli juustusnäki pakki ning need kadusid imeväel. Ma ise sain proovida vaid kadakamarja maitset, mis nime järgi mulle kõige rohkem meeltmööda ka oleks. Seda ma nägin, et Marianna käis mingiaeg laualt murulaugu omi näppamas- järelikult olid head.

Kohupiimakreemid  võtsin ma kaasa magustoidu eest ja lastele maiustamiseks. Neid oli kotti nii palju sokutatud, et hoolimata sellest, et Elina juba Tallinnas olles kaks tükki näppas ja nad Gunnariga kodus paar tükki ära sõid, jätkus neid sünnipäevalisetele ja mõned seisavad kapiski veel! Gunnari lemmik on kama maitseline kreem ning mina ei suuda "ei" öelda sellele shokolaaditükkidega kreemile. Kirsi-maasika on ka hea, aga kuna ma pole maasikate fänn, siis mu lemmikud kirsid, ei suuda neid maasikaid seal sees üle kaaluda.

EDIT: maitsesin just seda kakao maitselist kreemi ja see maitseb nagu lapsepõlv: täpselt sellise maitsega nagu vanasti sai hapukoor ja kakao omavahel ära segatud!

Suureks hitiks said aga ootamatult Kefirid. Mina olen juba ammu nende fänn ja uue maitsena välja tulnud metsmaasika maitse on minu kindel lemmik, aga eestlastele kohaselt, oli peo lemmik kamakeefir. Aleksandra pidi seda lausa varuga Eestist endale tooma! Need pudelid said seal momentalselt otsa ning mul on hea meel, et ma nii igaksjuhuks endale mõne pudeli koju jätsin!

Dipikastmetest on minu lemmik see venepärane maitse. Minu meelest sobib küüslauk ja murulauk lihtsalt kõigega! Aga laual oli populaarsemaks osutunud see itaaliapärane kaste.

Igatahes suur-suur aitäh Valio Eesti, te tegite mu hingepõhjani õnnelikuks ja rõõmsaks! Sünnipäevalised nautisid igat teie toodet ning minu pere maiustab nendega siiani!

Ma olen tõepoolest nii-nii üllatunud, et kõik need imetabased ütlused peavadki paika: küsi ja Sulle antakse; anna ja Sa saad!

Ma väga vabandan, et mul väga palju nö häid pilte pole, sest sünnipäevale unustasin ma enda kaamera kaasa võtta ning kaameramees Allan oli ka enda varustuse seekord koju jätnud.








reede, 19. august 2016

Retsepti reede: kreemine avokaado salat vähisabadega

Pean natukene vabandama, et ma ei ole vahepeal kohe mitte midagi kirjutanud. Peale Ööjooksu juhtus midagi ja ma ei ole terve nädala päris mina ise olnud. Olen natukene kurb, pettunud ja tunnen end väga, väga halvasti. Sealhulgas ka ilgelt paksu ja suurena. Lisaks sellele alustas Elina esmaspäeval lasteaias oma teekonda ja olen iga päev kella seitsmest ärganud ja võin vanduda, et meelega viskab Murphy mulle igaks ööks midagi ette, mille pärast üleval passida... See selleks.

Aga tänase puhul võtsin ikkagi arvuti kotist välja (seisis too esmapäevast saati trennikotis), et üks retsept üles lükata. Pilte illustreerimiseks mul pole, aga tulemus oli üsna viisakas.


Kreemine avokaado salat vähisabadega:

Vaja läheb:
  • 1/2 roomasalati pead
  • 100g konservmaisi
  • 1/2 punast sibulat
  • 100g värsket kurki
  • 200g vähisabasi või krevette (ilmselt sobiks ka kana või lõhe)
  • sojakaste
Kastme jaoks:  
  • 1/2 avokaado
  • 100g kreeka jogurtit
  • peoga tilli
  • 1/2 sidrun
Haki roomasalat meelepärasteks ribadeks. Kuumuta pann ning rösti väheses õlis mais krõbedaks. Lisa kuum mais salati ribadele ning prae pannil vähisabad. Karamelliseeri sojakastmega. Haki kurk ja sibul ning sega salatisse.
Blenderda avokaado, jogurt ja till kreemjaseks massiks ning lisa pipar ja pigista sidrunist mahl. Blenderda veel.
Võta pannilt vähisabad ja lisa salatile. Pigista natukene sidrunimahla hulka ja maitsesta pipra-soolaga (kui vajadust tunned).
Sega avokaado-jogurti mass salati sisse, kuniks see on üleni kreemine. Söö kohe!

Nagu ma ütlesin, siis pilti mul kahjuks pole, aga maitse oli minusuguse sidruni-armastaja jaoks imeline! Kõik komponendid toetasis üksteise maitset ja kõhu sai mõnusalt täis.

Mina aga hakkan homseks sööke ette valmistama ning mänge kokku panema. Tähistan etteruttavalt enda vananemise ära. Kui see ära tehtud, kirjutan teile kindlasti kuidas Valio Eesti mu nutma ajas ning kuidas pidu möödus! Seniks mõnusat nädalavahetust!

esmaspäev, 15. august 2016

Rakvere Ööjooks 2016- minu neljas

Nüüd on juba paar päeva Rakveres toimunud Eesti Ööjooksust möödas. Tahtsin postitust ikka piltidega ka kaunistada, aga kuna mu ihufotograaf pidi uinuvate lastega kodus olema ja ametlikest 3000 fotost on olemas vaid üks, mille eest ma ei ole nõus nelja eurot välja käima, peate pelga jutuga leppima. Juhtusin jooksma enam-vähem koguaeg suht üksi ja nägin küll, et pääsesin pildile, aga tutkitki...

Aga Ööjooks ise... Me jõudsime peale pikka ja viperusterikast päeva juba reede õhtul Rakverre, kus mul emps käis linna peal ning tuli tagasi, ise õhates, et ärevus tuleb juba sisse seda ettevalmistust vaadates. Mina aga olin täiesti tuim tükk. Mitte üht emotsiooni. Etteruttavalt võin öelda, et seda emotsiooni ma ei saanudki. Isegi Facebookis jõudsin halada, et täiesti tühi tunne on.

Laupäeval sadas terve hommik ja lõuna vihma. Minul olid kaasas vaid lühikesed riided. Mõtlesin veel, et kuidas ma vihmaga Mõmmijooksudele üldse lähen. Õnneks jäi just ja just enne Mõmmijookse sadu järgi. Panime lapsed riidesse ja Elinale numbri külge. Ta armsake ei tahtnud number üks olla ning joonistasin kodus ühe viieks. Mõmmile tegin ka kassi kõrvad ja saba ja vurrud, sest ta tahtis kiisu pilti mitte mõmmi oma. Mariannale ma numbrit külge ei jõudnudki panna. See oleks liiga suur ka nagunii olnud.
Jäime natukene hilja peale ning kui me Aqva juurest alla saime, oli juba start antud. Lipsasime rajavalvuritest naeratusega mööda ja jooksime lastemassi sisse. Elina oli nii elevust täis, et nägin ränka vaeva ta kannul püsimisega. Marianna panin viimasel 50m peal maha ja lasin tal ka ikka finishisse joosta. Lapsed said enda kotikesed kätte ja suurem neist oli nii-nii õnnelik! Libistasin veel koti sisse ühe poni ning veidi tervislikuma maiuse kui Dumle kommid ja Mõmmi limonaad. Sellest, et mulle ei meeldi kohe üldse Eesti jooksude lastele mõeldud koti sisu, olen ennegi rääkinud. Õnneks seisavadki meil kaks Mesikäpa kommipakki, shokolaadid kapis ning limonaadid jätsin ma üldse Rakverre.


Käisime Elinaga veel Mõmmi telgis õhupalli saamas ning jäin punnis silmadega Nike'i telki vahtima, kus Sandra Raju (mu suur eeskuju!) treeningut läbi viis. Peale vähest passimist, suundusime koju sööma ja puhkama.

Olin nii lõunaks kui õhtuks ettevalmistanud nuudlid, salati ja toorvorstikesed. Õhtul jõin veel ühe Fast valgujoogi ka. Seda kõike kella 19:00 ajal, et vähemalt kaks tundi saaks mööduda enne jooksu. Käisin veel vetsus ja kell 21:00 hakkasin emotsioonituna keskväljaku poole kõndima. Püüdsin end iga sammuga veidi elevile viia, aga seda tunnet ikka sisse ei tulnud.

Kui ma stardikoridoori sisenesin, tegid Merle ja Sandra just soojendust. Teate, ma palju rohkem erutusin neist ja mul tekkis vastupandamatu soov olla üks neist. Või keegi korraldaja poole pealt. Näiteks see, kes sõidab rattaga eliidi ees teed tehes... Aga olla seal laval, treeneri, soojendajana-oh god, can I some day?

Siis aga hakkas stardilugemine. Sain seekord suheliselt etteotsa ning üpris kiiresti liikuma. Ehk 15-20 sekundit oli seda massiuimasust. Sain endale koheselt hea ja mõnusa tempo ning tunne oli üsna kena. Rada  ja teed olid tuttavad. Esimene-teine kilomeeter oli pisukene tõus, aga mitte midagi rasket. Pulssi isegi ei viinud üles. Kuuendak kilomeeteril oli aga esimene tõsisem tõus, mille sain väga kenasti tänu just mänginud loole ära võtta. Sealt kohe alla minek ka, nii et teadsin teadlikult veidi rohkem pilgutada, sest kohe saab lõdvestuda. Kohe tuli aga otsa veel üks tõus ning seejärel pikk ja lõppematu Pika tänava tõus. See oli ka kõige närvesöövam raja osa, sest kepikõndijad ja niisama jalutajad olid just sinna jõudnud ning hõivasid suuresti kogu kitsa tee. Niigi oli raske minek ülesmäge ning siis pead veel manööverdama kõndijate vahelt läbi ja hoiduma kepilöögi eest.
Lisaks sellele pööras rada ära just enne langust, ehk siis seda efekti ei tulnudki, et peale tõusu saaks kergemalt võtta. Pingutasid suuresti ära ja siis pidi ilma kergenduseta edasi jooksma.

Kümme kilomeetrit sain ma tegelikult soovitud tempos ära tehtud. Kõik, väljaarvatud esimene, kilomeetrid alla kuue minuti. Ehk kümme kilomeetrit alla tunni.
Siis aga tundsin midagi ebameeldivat- kõhus tekkisid krambid ja valud. Mõtlesin küll, et ehk gaasid, aga väga punnitada ka ei julgenud, sest täis lastud pükstega, oleks ma pidanud jooksu katkestama. Püüdsin tempot maha tõmmata, käia, sörkida, kuidagigi endale asja kergemaks teha. 12ndal kilomeetril nägin, et üks mees läheb põõsastesse pissima. Mõtlesin, et on mis on, kergendan end ära ja ehk saab lõpu ära joostud. Pugesin kaugele põõsastikku ja püüdsin enda olekut kergendada. Õnneks tulid vaid väga suured ja valusad gaasid. Püüdsin edasi sörkida, aga kahju oli juba tehtud-seisma oli jäädud. Alati sisendan ma endale pikka maad joostes, et mida iganes, aga ära seisma jää! Kui juba korra seisma jääda, siis jäädki neid pause tegema.
Nüüd oli aga paus tehtud ja ei saanud tempot enam üles. Kõht kippus ka ikka krampi minema ja ma olin jumala kindel, et selle korraliku põõsas käigu pean ma veel ette võtma.

Järgmises joogipunktis pidasin järjekordse pausi ning jõin kaks topsi vett ja ühe spordijoogi. Jällegi suur viga. Mulle ei meeldi jooksude ajal tarbida midagi. Geelidest ma ei ole kunagi tavalise jooksja puhul aru saanud (kui keegi viitsiks mulle lõpuks seletada, miks on näit. minusugusel geele vaja, oleksin tänulik!) ning vesi hakkab mul kõhus häirivalt hüplema. Niisis oligi jälle raske ja võimatu tempot üles saada. Nii ma siis järgnevad kilomeetrid vaevlesingi- kõht oli hell ja valus, tempot enam üles ei leidnud ja keha nõudis pause.

Kui ma lõpuks Aqva ette jõudsin ja sealsed rajavalvurid mind ergutama hakkasid, korjasin oma hädariismed kokku ja jooksin lõpuni. Viimased 300m spurtisin elu eest. Finisheerisin üksinda, sain medali kaela ning auhinnakoti kätte. Helistasin Gunnarile, kas nood on kuskil ootamas ning sain käsu koju minna. Olin nii kurb! Olin just läbi valu ja häda ikkagi poolmaratoni läbinud ning mind polnud kedagi ootamas, tunnustamas ning olin surmkindel, et Gunnar on kodus mu peale vihane. Miks, seda ma küll ei osanud teada.

Tihkusin koju kõndides veidi nutta. Natukene eelpool nimetatud kurbusest ja hirmus, aga ka sellest, et ennast alt vedasin ning keha seekord koostööd ei teinud. Koduväravas ootas mind emps, kes enda 10km jooksis 1:01-ga ära. Kui ta küsis, kuidas mul läks, hakkasin pillima nagu väike laps. Vat siis tulid emotsioonid! Kurtsin, et keha ja kõht vedasid alt ning millegi pärast on Gunnar vihane. Too aga lohutas, et pole see mees vihane ega midagi. Lihtsalt rajal ja finishis ei saanud mind oodata, sest lapsed olid püstijalu uinumas.

Kogusin end, saatsin ema koduteele ning läksin nuuksudes tuppa. Empsil oli õigus ja oligi kõik korras. Elina oli juba teki all ja Marianna jorras. Võtsin tagi ja särgi seljast ja nii kui Marianna rinna otsa sai, ta uinus. Samamoodi Elina.
Läksin pesema ja rääkisin Gunnarile ka, et kartsin et ta on vihane. Too lohutas mind, et ikka laste pärast ta ei oodanud mind ja ta on nii uhke, et ma hoolimata kõigest lõpetasin.

Kui nüüd tehnilistest näitajatest rääkida, siis jooks nägi välja selline:
  • distants: 21.1km (kell väitis 21.24km)
  • aeg: 2h:17min:34sek
  • kesk. kiirus: 6:31 min/km
  • pulss: 165/181bpm
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga karm ja raske jooks. Tänu eelnevale ilmale olin särgi alla ka õhukese jooksutagi pannud ja  kahetsesin otsust juba koridoori sisenedes, sest inimmass oli õhu soojaks kütnud. Teisel kilomeetril tegi tagi olemise liiga palavaks ja raskeks.
Treeningutest oli ikka kasu, aga toitumise oleks pidanud korralikumalt üle vaatama ja paika panema. Enne jooksu oleks pidanud 2-3 päeva vähemalt kohapeal puhkama ja valmistuma. Kui emotsiooni pole, siis seda kunstlikult ei tekita ka. Paaripäevane Rakveres olek, oleks selle kindlasti toonud.


Järgmisel aastal osalemisega on mul kahesed tunded. Üritusena ise on see kindlasti osalemist väärt, aga hetkel kaldun ma sinna kaalukausi poolele, et 2017ndal aastal ma ei lähe. Ehk on peale nelja aastat see ennast lihtsalt ammendanud? Ei tea.
Sel aastal oli siiski vorm ka kehv, hoolimata treeningutest. Kehal on liiga palju kilosid mida taga vedada. Vandusingi öösel Gunnarile, et uuel aastal lähen ma rajale vaid ja vaid siis, kui mu kaalunumber viiega algab.

Nüüd, kui see jooksuperiood läbi sai, saangi ma keskenduda kaalulangetamisele. Vähemalt nii kaua kuniks ideaalkaal käes ning otsus uue Ööjooksu kohapealt selgem on. Sealgi vaatasin ma rajal, kui ilusad on ikka jooksjad enda nõtkete ja saledate kehade ja jalgadega.

Vot sellised emotsioonid mul hetkel. Õnneks ei ole ma kaugeltki ainus, kes tunnistab, et sel aastal oli raske rada ja jooks. Ja kui arvestada, et ma üle poole distantsist vaevlesin kõhuvalu käes, siis 2.17 pole üldse halb tulemus ju. Vähemalt püüan ma end positiivselt vaatama panna.




Keda aga huvitab, siis ei, pükse ma täis seekord veel ei lasknud, aga kõht on tänaseni veel korrast ära.

pühapäev, 7. august 2016

AUHINNAMÄNG: Eat Natural

Ma pean tunnistama, et mul on üks väga suur nõrkus. Täpsemalt nõrkus ühe toidu vastu. Ma nimelt olen hull erinevate batoonide järgi. Käsi südamel, olen kõik poodides saadaolevad batoonid ära maitsenud. Minu kahjuks on aga Soomes valik kesine... ja kallis. Nii ma siis ostan hunniku igal Eestis käigul kaasa.

Nii oligi suur minu rõõm, kui ma sain kaubale Eat Naturaliga (link)*, kes saatiski mulle proovimiseks ja maitsemiseks enda tooteid.

Oma pakikese sain ma kätte neljapäeval ja pean tunnistama, et see on juba üsna tühjaks jäänud, hoolimata, et karp suur ja punnis täis oli.

Mis seal pakis siis oli? Loomulikult oli seal hunnikus kõiki batoone. Lisaks veel kaks erinevat müslipakki ning maiustamiseks karamellised popkornid, mida ma viivuks vaid maitsta sain, sest Elina tegi nendega 1:0- järelikult head! Väike kingitus ka!
Ning kiri mis pakiga kaasa pandi, oli nii armas ja ilus, et tõi mulle suure naeratuse näole.

Sain endale proovimiseks siis kaks müslipakki. Issand, kuidas ma nende müslisid armastan! Ja ma ei tea kuidas, aga neljast erinevast valikust, sain ma oma lauale just enda lemmikud: pähklite ja seemnetega ning krõbeda tatraga müsli.
Minu suur-suur nõrkus on  igasugu pähklid ja seemned ning valikust esimene paneb juba peale vaadates mu ilanäärmed tööle. Ainus miinus on see, et seemnekesed tahavad mu hammastele haiget teha, aga see on juba minu probleem mitte toote viga.

Tatramüsli võttis esimesel päeval ette Elina ning ta sõi selle kahe päevaga pooltühjaks! Nokkis sealt seemned välja ja sõi seda hommikuks, lõunaks ning õhtulgi veel. Keefiriga ära segada ja imeline!



Ning need batoonid! Kui ma jaanuaris Morgan Moreau koolitusel käisin, oli just Eat Natural toetajate nimekirjas ning iga osaleja sai ühe batooni. Ma enne polnudki pannud kokku, et nende samade lemmikmüslide tegija ka batoone teeb. Ja kui ma siis poes seda valikut nägin- ma läksin hulluks.
Kõik need erinevad maitsed, pähklid, seemned ja shokolaad! Oeh...

Pean tunnistama, et aprikoosi ja valge shokolaadi sõber ma pole ning neid kaht sorti sai peale maitsemist laiali jagatud. Sõi äi, sõi Gunnar ja lapsedki maitsesid. Marianna veel sõi tervete mandlite ümbert batooni ära ja tõi mandlid mulle. Koostöö missugune!

Minu totaalsed lemmikud on aga see datlite, kreeka pähklite ja kõrvitsaseemnetega batoon ning see jõhvikate, makadaamiapähklite ja tumeda shokolaadiga variant.



Nüüd, kui olen jõusaalis käinud või Piloxingut teinud, pistan ühe alati kotti ja nii hea on peale suurt energiakadu ennast ühe batooniga kosutada. Need viimased, mis veel järgi on, panen Eestisse minnes ka kohvrisse, kindlasti! Ja Ööjooksule panen ka valmis!


Et aga teiegi saaks osa sellest imelisest maitsenaudingust, loosin ma Eat Naturaliga välja ühe karbitäie ühele teist. Et aga asi huvitavamaks teha, saab tavapärase loosi asemel paki see inimene, kes arvab ära kõige täpsemalt mu Rakvere Ööjooksu lõpuaja.

Selleks, et loosis osaleda:
  • Jäta kommentaar minu Ööjooksu lõpuaja ennustusega
  • Jäta kommentaari ka enda meiliaadress
  • Tore oleks, kui nii MINU kui Eat Natural Eesti facebooki lehele like oled vajutanud.
Loosimine läheb lukku 13.08, kell 21.30,  kui on Ööjooksu 21.1km start.

Et natukene asja lihtsamaks teha, siis abistan nii palju, et minu parim 21.1km aeg on 1h:51min ning viimase poolmaratoni jooksin ära 2h:17min.

Et aga enda võiduvõimalust suurendada, jälgi mind ka Instagramis, kus toimub samasuguse paki peale teinegi loos!

Edu!





* Blogi kaudu tasuta saadud pakk, aga küsisin ise koostööd, kuna tooted tõepoolest ongi nii head ja soovisin loosiks midagi, mis mulle päriselt ka meeldib!

reede, 5. august 2016

Retsepti reede: peedi-juustu salat

Esiteks tahan ma hingelt ära saada mure, mis juba teist päeva mind lausa marru ajab. Nimelt on mu blogipesa aadress vist sattunud mingisse spämmi süsteemi, sest alates eilsest hommikust olen ma erinevatelt Ukraina lehtedelt saanud kommentaare. Nii 500tk tunnis! Enamik läheb küll kohe spami alla, aga päris mitmed satuvad ka modereerimisele ja see on juba tüütu! Et seda vältida, ei jäänudki muud üle kui keelata anonüümsed kommentaarid. Ehk et kommenteerimiseks peaks te nüüd end kuidagi moodi nimeliseks tegema. Teine võimalus oleks olnud peale panna see sõna kirjutis, aga ma arvan, et see oleks veel tüütum olnud.

Eriti nüridaks teeb asja see, et ma tahan käima lükata ühe auhinnamängu. Ahh, kui keegi oskab öelda, kuidas nendest spämmidest lahti saada või kas need lõpuks ISE lõppevad, ootan abi!


Aga, täna on reede ja lükkan üles ühe retsepti. Nimelt on mul tulemas ju sünnipäev ja tahtsin sel aastal tevapärase kartulisalati asemel midagi muud pakkuda. Nii ma siis otsisin üht head juustu salati retsepti. Mind kummitas pikalt ühe valge salati maiste, mida ma kunagi Eestist ostsin. Otsisin ja otsisin Googlist eri variante, aga kõik mis ma leidsin olid peediga variandid. Noh, mis seal ikka, peet on hea ja proovisin ära. Kuna aga netis leitavad retseptid olid kuidagi... tühjad, lisasin ma omast käes natukene head ja paremat sisse.

Peedi-juustu salat Kati moodi:

Vaja läheb:
  • 200g riivjuustu
  • 4 muna, keedetud
  • 200g konservherneid
  • 2 keskmist peeti, keedetud
  • 2 suurt porgandit, keedetud
  • 2 suuremat marineeritud kurki
Kastme jaoks:
  • 300g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi kerget majoneesi
  • sidrunipipart
  • maitsesoola

Keetsin eelnevalt kõik koostistosad ja lasin jahtuda. Riivisin munad, peedi ja porgandid. Marineeritud kurgi hakkisin pisikesteks tükkideks, natukene pisemateks kui tavalise salati sees.

Segasin kokku majoneesi ja jogurti (kasutan Alpro Soya zero sugar jogurtit). Lasin külmikus veidi maitsetel seguneda.

Ning siis hakkasin kihte laduma: kõige alla pool herneste kogusest. Nende peale pool munade kogusest, pool juustust ning pool kastmest. Kastme peale panin pool peedi kogusest. Sinna hulka kõik porgandist ja marineeritud kurgist. Sinna peale läks muna, juust, peet ja kaste. Kõige lõpuks vistasin ülejäänud herned peale.
Lase salatil mõndaaega seguneda ja seista külmukus.
Head isu!

Soovi korral sobiks sinna sisse ka punane sibul, aga meespool meil sibulat ei söö ja mina ei kasutanud.

Meie perele igatahes maitses ja sünnipäevalauale see iludus maabub. Gunnar kiitis isegi, et see maitseb tavapärasest kartuli salatis paremini ja kartulisalatit see mees armastab!





Mina aga soovitan teil nii Katjonki Facebooki lehel kui Instagramil silm peal hoida, sest hoolimata spämmist, läheb kohe varsti kaks auhinnamängu käima!