reede, 19. veebruar 2016

BeFit 2016 vahekokkuvõte

Täna avastasin ma, et Her's ajakirja BeFit2016 lõpuni on jäänud vaid 16 päeva. Vähemalt minul, sest minu kuupäev kukub 07.03. Mida ma selle ajaga teinud ja saavutanud olen? Enda arust tegelikult mitte midagi. Ma küll treenin palju ja korralikult ja isegi väga mitmekesiselt ja targalt, aga erilist muutust ma siiski täheldanud pole. Eriti masendab (no ei ta nüüd tegelikult masenda, aga saate mõttest aru, eks?!) kaal, mis mitte mingi valemiga ei lange ega lange. Jah, ma mõistan hästi, et usaldada tuleks siiski mõõdulinti ja riideid, aga... Ma ausaltöeldes ise lootsin selleks ajaks juba oma skinny aegsetes teksades olla. Selle asemel otsin ma üleeile endale spordirinnahoidja suuruses S, mis oli mulle väike. Järgmisel päeval ostsin siis M suuruse lisaks ja see istus ilusti. Nojah, rinnahoidjate kohapeal võib saatuslikuks saada ka fakt, et ma veel imetan...

Üleeile tõmbasin aga jalga ühed teksad, mis said pea 2.5a. tagasi ostetud, kui veel 60kg kaalusin. Läksid kenasti jalga ja sangasi ka ei jäänud. Suur saavutus seegi vast. Kui ma trennis käin, siis julgen juba üle ülipika aja ümber pluuse kanda. Ainsaks "häbikohaks" on matitööd, kus nahk ja kookon, kus Marianna sees oli, rippu läheb. See on kole. Aga selle vastu kuuldavasti ei aita ei trenn ega toit vaid ainult aeg. Tähendab, et trenn ja toit ka, aga võtab pikemalt aega. Mäletan, et isegi 53 kilo kaaludes ja ülitreenitud kõhuga, oli see pisikene nahatükike alati olemas. Eks kumm venib ka lõpuks bälja kui seda koguaeg venitada!

Ühesõnaga, kaalunud ma ennast ei ole mingi kaks nädalat. Mõõtnud ei ole ma rohkem kui võistluse alguses sai seda tehtud. Trenni teen ma korralikult, aga vat vahel läheb see toitumine täiesti lappama. Süüdistan totaalselt hiliseid üleval oleku aegu! Kolmapäeval sai näiteks terve päeva üliubli oldud ja kui siis õhtul/öösel Gunnariga üleval oli, sõin ma nii muuseas ära paki minipirukaid ja sinna otsa veel kama ka. Normaalne, eks?!
Ja siis tuleb ette selliseid päevai, kus vahed on liiga pikad. Söökikordadel siis. Eile läksime lastega tantsutrenni ja ostsin sinna vahepalaks kaasa ühe proteiinibatooni. Arvestasin, et olen hiljemalt 22:30 kodus ja siis söön kerge õhtusöögi. Sõin selle arvestause järgi enda batooni ära ja olin rahul. Õhtu läks aga selliseks, et sööma sain ma alles veidi enne keskööd. Selleks ajaks oli mul täielik näljapaistetus ja pisikene valugi juba platsis ja selle vastu enam söök ka ei aidanud.

Aga nüüd on 16 päeva veel aega. Kuusteist päeva, et võtta kokku enda viimasedki juvarud ja teha korralik lõpuspurt ja mingeidki tulemusi ette näidata. Õnneks sattus see lõpp hea aja peale, sest terve järgneva nädala on Gunnar kodus ja ma saan vabalt liikuda ta treenida nii palju kui ma tahan. Esimese asjana võtan ma kätte enda jooksukava ning sobitan need kõigi teiste trennidega klappima. Kuna Dancesti trennid on kindlatel aegadel ja nendega mängida ei saa, siis pean ma sobitama jooksud nii, et tuleks sisse puhkepäev ning mitu rasket trenni ühele päevale ei satuks. Lisaks püüan ma tihedamalt jõusaali jõuda. Tihedamalt siis kui kord kuue kuu jooksul! Tahaks sinna siiski 1-2 korda nädalas jõuda. Kuna ma nüüd hakkan puhast lihastrenni ka Dancestis andma, siis hulluks ei saa minna ja tuleb seegi nö lihastreeningu-jõusaali alla lükata.

Aah, nüüd ma hakkan juba puterdama ja seosetuid lauseid kokku vorpima! Andestust, sain öösel kell kolm alles magama ja ärkasin pool üheksa. Täna võtangi vast natukene rahulikumalt. Teen mõned harjutused, viin õhtul Elina vanaemale külla ja lähen Mariannaga jalutama. Õhtul teeme Gunnarile viimase Rootsi sõidu lõpetamise puhul kooku ning ehk saame kenal kellaajal magamagi. Loota ju võib!
Homme ootab ees jälle pikk jooks ja selle tarbeks peaks veidi jõudu koguma ja välja puhkama.

Aga et mitte postitust kuidagi masendava alanoodiga jätta, siis ütlen, et ega ma tegelikult väga patja nuta. Jah, ma võiks olla tubli ja selle kaalu imekiirusel liikuma saada, aga mõtlen nii, et ju on see kevad siis minu aeg ja küll ma suveks kenas vormis olen. Paljud asjad lähevad nüüdsest paremaks ja lihtsamaks ning kevad viib peagi selle musta ja sünge aja pealt. Natukene kahju on, et ma oma eesmärke BeFit konkurssi raames täide ei suutnud viia, aga leian et olen siiski suure sammu juba astunud.

Et ma aga niisama mingit jama suust välja ei ajaks, võtsin end lõpuks kokku ja tegin uued pildid ka ära. Vanu näeb SIIT (LINK). Kõiki "enne" pilte osalejatest näeb aga SIIT (LINK) ja alates 15.03, kui konkurss lukku läheb, saab hakata ka võrdluspilte hindama. Ma annan kindlasti sellest ajast ka märku, aga mingeid hääli mina endale teilt kerjama ega paluma ei hakka. Mina sooviks just, et te vaataksite neid pilte lõpuks ja annaksite enda hääle, kellelegi, kes tõepoolest on tööd teinud ja seda häält väärt!

Ja jälle jäin ma jutustama hoopis millegist muust. Rohkem enam ei keeruta ja panen klõpsud siia üles.

PS: Ma tean küll, et ühel pildil on lipikud väljas :D!

Praegune seis VS Ideaal


Kommentaare ei ole: