neljapäev, 31. märts 2016

Lobajutt 31032016

Siin on nüüd päris pikalt vaikus olnud. Põhjus on lihtne- ma olen koguaeg oma päntajalgadega rakkes või trennides. Ja arvuti kätte võtmine on luksus, sest mul on kohe kõrval kaks paari näppe, mis seda arvutit omastada tahavad.

Kuidas mul läinud on? Ütleks et hästi. Ma tahaks öelda, et suurepäraselt, aga ei saa.
Selles mõttes on mul tõepoolest kõik hästi, et treeningud sujuvad ideaalselt. Jooksud paranevad, ajad kiirenevad ja enesetunne on hea. Jooksmast saabun alati hea tujuga. Väljaarvatud pühapäeval, kui tegin saatusliku vea ja läksin lumivalgete tossudega tiigi ümber jooksma. Esiteks oli seal veel libe lumi-jää maas ja teiseks oli lumeta kohtades meeletu pori, mis mu iludused räpakollideks muutis. Koju jõudes hakkasin ma esimese asjana tosse pesema. Õnneks sai veel asja. Kindel on see, et Ööjooksuks teen ma endale sünnipäeva puhul ühe ilusa paari, millega vaid üritustel jms "esineda" kingiks.
Ja tänane 10km oli ka piin. Ma ei tea kas asi oli selles, et eile varahommikul tegin intervalli ja täna kohe uuele tiirule läksin või jalatsites, aga pulssi üles ei saanud, keha ei liikunud ja jalad oleks nagu magnetist olnud. Ma ise panustan jalanõude valikusse. Oleme lastega mu ema juures ja laenasin tema Asicseid. Neid samu Gel Kayano 19, mis ma paar aastat tagasi talle kinkisin. Tänane näitas, et õigusega andsin ära. Minu jaoks on need liiga rasked ja suured. Enda omad tunduvad nendega võrreldes nagu sulepadi. Täna tuli siis 10km ajaga 58min. Keskmine pulss 165bpm.

Nagu öeldud, olen lastega juba Eestis. Tulime eile hommikul. Tulek oli omamoodi tsirkus, sest 40min jooksul ei tulnud ühtegi rongi millega Helsingisse minna. Lõpuks läksin kahe lapse ja vankriga riski peale bussiga, millelt tulin ehku ja õnne peale liiga vara maha, et trammiga sadamasse saada. Jõudsin viimasena laeva ja täpselt minut peale pardale laskmise lõpetamist. Huh!

Kuna eelneva 48h jooksul olin ma magada saanud vaid 4h, siis terve eilse päeva olin ma täiesti ampaatne nädalavahetuse koolituse suhtes. Ma koguaeg mõtlesin, et ma ei taha sinna minna ja... ma ei oskagi seda seletada: et ma oleks parema meelega minemata jätnud. Kartsin, et ma ei saa hakkama. Täna, kui ma juba end välja magada sain, on enesetunne parem. Mul küll pole õrna aimu ka, kuhu ma pea ees hüppan, aga ma lähen, annan endast parima ja õpin. Selleks see ju on, eks?

Nädala alguses saime me ka kodutöö. Kõigile saadeti üks lugu, mille järgi peab loo koreograafia selgeks õppima ja seda siis koolitusel "õpetama". Kui ma  kuulsin, et seekordses kavas on üks eestikeelne lugu, käis mul peast läbi mõte spetsiaalselt küsida see lugu endale- väliseestlane ikkagi ju. Seda ma siiski ei teinud ja suur oli minu üllatus, kui ma selle loo endale saingi! Lauluks on Siiri Sisaski " Mis maa see on" ja teemaks balance. Ma ütlen ausalt, et mul pole aimu ka, kuidas ma sellega hakkama saan, sest tasakaal ja painduvus on mul üpris jama koht. Loodetavasti sellepärast läbi ei kukutata ja pühapäevaks võtan vabalt poosid sisse. Kujutan ette, et uuel nädalal on silmalaugude avamine ka valulik. Kui ma esmaspäeval enda koreot harjutasin, olin ma teisipäeval liikumatu alakehaga.

Nii, aga ennist kirjutasin ma, et võiks minna suurepäraselt. Võiks jah, aga mu toitumine on viimased nädal aega täielik katastroof olnud. Või noh, nii kaua on kõik ilus, kuniks ma magusat näen. Ma olen põhimõtteliselt iga päev jäätist söönud ja üle kahe päeva ka lahtist kommi poest ostnud. Õudne! Asja positiivne külg on see, et avastasin poest enda jaoks lemmiku ja 100% naturaalse jäätise. Vahtrasiirupi ja kreeka pähkli maitsega. Luban, et koju tagasi jõudes, ostan ja söön vaid seda jäätist! Minu lubaduse õnneks olen seda vaid Prismas leidnud ja sinna väga tihti ei satu.
Ja ega sellele söömis-asjale see Eestis olek ka ei sobi. Ise enda käe järgi süüa ei saa teha ja nii püüangi ma lihtsalt võimalikust parimat valikut teha.

Hakkasingi siin mõtlema, et mida sinna koolitusele kaasa võtta? Laupäeval ja pühapäeval on koolituse aeg 9-18, mille vahele jääb 1h paus. Selle pausi ajal tulevad Gunnar ja lapsed minu juurde, sest Marianna tahab rinda saada. Aga kuna koolitus kestab 4+4h ja sinna hulka veel kogumemise ja lahkumise aeg, siis lähevad söögiajad natuke pikaks. Peaks mingiks vahepalasnäkiks ehk mõne batooni ja puuvilja kaasa võtma...

Oeh küll, ma Marianna pärast veidi pelgan seda nädalavahetust. Täna jätsin ta jooksu ajaks emaga ja ta karjus ja nuttis päris pikalt enne kui magama vajus. Ja ma olin ära vaid tunni! Homme peab ta hakkama saama 4+0,5h ja seda ilma rinnata. Ta küll sööb kõike muud ka, aga ikkagi- olla tema jaoks võõra inimesega ja ilma rinnata... Ja ega nädalavahetus parem pole. Siis on ta küll Gunnariga, aga pea terve päeva ilma minuta. Esmaspäeval proovisin ja tegelikult saab ta üle 4h rinnata hakkama küll, aga siiski... vaene Gunnar!


Igatahes, soovige mulle edu!






neljapäev, 24. märts 2016

Trennidest ja EBA2016st

Ma ei tea kas see on juhus, aga tänaseks hetkeks on mul trennides hea mineks sees. Treenin täpselt kava alusel ja hämmastaval kombel on pulsisagedused täpselt sellised nagu peavad ja jooksutulemused paranevad iga korraga. Teisipäeval kulus kümne kilomeetri läbimiseks vaid 56 minutit. Jah, mõne jaoks täiesti naeruvärne aeg, aga minu jaoks suur asi. Kui nii edasi, siis lootust on, et Ööjooks võib alla 2h tulla küll. Intervallil, mis kestab 32 minutit, on ka distants iga korraga pikemaks läinud, tähendab, et suudan madala pulsiga rohkem joosta ja kõrgel pulsil on ka minek paremaks läinud. Alles kuu tagasi jooksin ma selle ajaga näiteks 4.5 km ära, samas kui eelmisel nädalal sain 5.3km tehtud. Super ju!
Saaks see jube talv ka lõpuks läbi, saaks hakata jooksuharjutusi ka tegema, mis veelgi peaks funki juurde andma.
Lisaks peaks soetama endale veel ühed tossud. Ma küll sünnipäevaks sain endale imeilusad Lunariglided, aga need kurjamid on valget värvi ja ei tihka üldse nendega tolmu ja pori sisse minna. Nii olengi ma käinud oma 3a (!!!) vanade tossudega jooksmas. Mis te arvate, kas mul pärast jalad valutavad? Mul on küll üks paar veel, aga need on umbes pool suurust väikesed mulle ja jooksmine on piin. Oeh, kohe kui võimalus tekib, peab kuskil ühed Lunarid koju tooma/tellima.

Eile, nagu kolmapäeviti ikka, on mul lihastrenn. Eile oli meid kokku vaid neli ning sellise väikese kambaga on üsna hea tundi teha. Kui suure grupiga lihast teha (eriti saalis, kus peeglit pole), pean ma koguaeg ringi käima ja jälgima, et harjutust korrektselt tehakse. Sellise paar-pealise kambaga saan ma aga ise ka üsna palju kaasa teha ja palju improviseerida. Olen nüüd seda trenni neile poolteist kuud teinud ja olen teinud selle millekski jõutrenni ja pilatese vahepealseks. Meil on palju kükke, kummiga harjutusi ja kõhu-seljalihase harjutusi, aga ka mitu pilatese üldkehalist harjutust. Siiani on iga sissetoodud pilatese harjutus naistele meeldinud. Eks see pilates olegi naistele väga meelt mööda. Seda enam olen ma kindel, et tahan minna just sinna suunda. Peab hakkama vist vaikselt raha kõrvale panema, et Marianna lasteaeda minekuks on vajaminev summa käes ja saab koolitusele minna. Tegelikult on mul juba peas välja kujunenud kindel plaan, kuidas tund üles ehitada. See peaks olema midagi sellist (YOUTUBE LINK). Ehket ma ei teeks kuiva ja aeglast pilatest, vaid ehitaks selle üles blokkide viisi rühmatreeninguks. Seda enam kahju on mul sellest, et POP Pilates instruktori kursused toimuvad vaid Ameerikas, kuhu ma nii pea (loe:never!) ei pääse!

Piloxingu tunnid on mul ka kuidagi eriti mõnusaks muutunud. Endalegi märkamatult (mis muide juhtus ka peale blogi kinni panemist) suudan ma rahva üleskütta, neid kaasa haarata ja saali mõnusa energiaga täita. Kui vahepeal oli periood, kus ma tegin Piloxingut vaid kohustusest, siis nüüd ma ootan esmaspäeva et tundi anda. Kihvt! Kujutan ette, et kui oma pinnale saame ja soomlased ka trennidesse meelitame, on kõik veel suurem ja vägevam.

Nädala pärast on juba YogafunCi koolitus. Huvitav, kas ma esmaspäeval liigun ka veel? Olen kuulnud, et suurimadki jooga harrastajad on peale koolitus nädal aega valutanud. Mina seda endale lubada kahjuks/õnneks ei saa. Aga ma ootan ja olen elevil. Täiesti uus ja avastamata maa minu jaoks.

Nii, aga kui nüüd täiesti teisele teemale minna, siis sel aastal on jälle EBA (Eesti blogiauhinnad) tulemas. Ma olen nii kahevahel kinni. Ühest küljest oleks tore end proovile panna ja nominatsioon esitada. Teisalt tähendaks see seda, et pean blogi uuesti lahti tegema. Ma ei saa sellest aru, alati kui otsustan aja maha võtta ja asjad kinni panna, tuleb mingi asi ette, mis eeldaks avaliku blogi. Miks? Kuidas?
Pealegi ei teaks ma seekord kuhu üldse enda blogi kategoriseerida. Kas ta on siis spordiblogi või kaalu(langetus)blogi?
Sel aastal sooviks ma aga auhindade jagamisel nii ehk naa minna. Tahaks ka lõpuks näha nö kaasvõitlejaid, kõiki armastatud ja vihatuid blogijaid. Ja tahaks anda endale võimaluse veidi särada... Ma ei tea, ma ei tea...

Üks on igatahes kindel: praegu tunnen ma end hästi, minu treeningud annavad tulemusi ja kuigi ma kaalul pole känud, on mu toitumine muutunud üsnagi arvestatavaks. Vahel õhtul, peale trenni on selline nõme aeg, kus enam sööma ei peaks, aga söön ikka mõne näkileiva ja puuvilja, aga suurt numbrit sellest ei tee. Tasapisi ja samm-sammult. Õpin enda treeningute ja kehaga arvestama alles ja küll see pikapeale paika ka saab.

täna aga ootabki mind ees järjekordne 32-minutiline intervall ja tantsutrenn. Lahe oleks Combatisse ka pääseda, aga tõenäoliselt Gunnar selleks ajaks koju ei jõua ja ma pean valoma kas lähen BodyCombatisse või jooksma. Ja paraku on hetkel jooks tähtsam.

esmaspäev, 21. märts 2016

Retsept: brokoli kroketid

Kuna ma siin olen suurel tervislikuse ja kokkamise lainel, siis mõtlesin aeg-ajalt ka mõnd head retsepti siia jagada. Täna kasutasin Marianna uneaega ära otsisin kõik veidi kauaks külmikusse jäänud asjad välja ning hakkasin tegutsema.

Vaja läheb:
  • 1 keskmine brokoli
  • 2 muna
  • 300-400g hakkliha (eelistatult kana, aga mina kasutasin segu)
  • 2 keskmist porgandit
  • ca 4-5cm jupp suvikõrvitsat
  • maitse järgi porrut
  • maitse järgi riivjuustu
Kõigepealt lõikasin ma brokoli parajateks õisikuteks ja panin auruma. Sel ajal riivisin porganid ja suvikõrvitsa. Hakkisn porru. Segasin need kõik hakkliha ja munadega kokku maitsestasin. Kui brokoli valmis, jahutasin selle maha ja  hakkisin kerge käega peeneks. Segasin brokoli ja riivjuustu ülejäänud massiga läbi. Maitsestasin natuke veel. Voolisin* massist suupärased kroketid ja panin ahjuplaadile.
Küpseta kroketeid ca 20-25min 200kraadi juures. Mina lasin veel ca 5min 250 kraadiga krõbedamaks minna.

Kõrvale tegin ma keedetud tatart ja maitsestamata jogurtist, kurgist, kirsstomatist kastme. Imeline!




*Kuna suvikõrvits ja brokoli ajavad palju vett välja, siis selleks, et kroketid paremini välja tuleks, pigista voolimise ajal üleliigne vesi pätsidest välja.

Head isu!

reede, 18. märts 2016

Trenn, mida ei toimunud

Täna on olnjud selline... jube päev. Öösel sai jällegi vähem magatud ja keha on lihtsalt valus ja surnud. Pidin minema täna õhtul kepikõnnile, aga ei läinud. Reede on tegelikult pandud mul graafiku alusel vabaks päevaks. Siiani pole ma seda vabat päeva pidanud ja kepikõnni tiiru ikka ära teinud, et kellal aktiivsuski täis saada. Täna, poodi minnes aga rähmasin Gunnarile, et ma ei lähe, tühja kah see kella aktiivsus ja ma lihtsalt vajan seda ühte päeva puhkuseks. Viimati oli mu täiesti puhkepäev... 26ndal veebruaril! Märtsis on mul paljudel päevadel isegi 2-3h treeninguid olnud. Seega, mingeid süümepiinu ma tänase pärast tundma ei peaks.



Eile käisin üle pika aja intervalli jooksmas. Pulsid mängisid ilusti ja 184bpm pealt langeb see umbes 1.5 minutiga 155bpm peale. Tähendab, et treeningud lähevad asja ette.

Ma nii ootan, et see talv ükskord läbi saaks ja korralikke trenne tegema saab hakata. Siiani olen ikka veel talvevarustuse selga ajanud jooksu ajaks, aga tahaks juba õhemalt lipata, sest paksu vammusega hakkab palav ja mind kohutavalt ahistavad igasugused kraed. Alati kui lukk kinni on tõmmatud, on mul tunne, et ma lämbun. Üleüldse tahaks juba põlvikute ja lühikeste pükstega joosta. Kuigi ma ei tea, kas need mulle jalgagi lähevad!

Lisaks oli kolmapäeval lihastrenn. Tasa-pisi viisin sisse mõned pilatese harjutused ka. Mu keha suri eile. Päriselt! Mul olid sellised lihased valusad, mida ma pole ammu tundnud. Näiteks käte peal olevad lihased. Seljalihased, rinnalihased... uhh, mõnus!
Igatahes kuulsin ma, et lihastrenni kohta räägitakse head ja see meeldivat kõigile. Tunnistan, raske ja pingutust nõudev on ta mul küll, aga enesetunne pärast on ju hea. Seekord oli kohal lausa 11 inimest. usun, et kui aprillis oma saalis alustame, on inimesi ka rohkem kohal!

Eile oli siis tantsutrenn ka. Veel mõned nädalad harjutamist ja teeme Dancehalli video ära. Ootan juba! Kohe-kohe peaks meie go-go video ka valmis saama. Suur asi minu jaoks. Videos olla.

Toitumine on mul ka ligadi-logadi praegu. Ülejäänud nädala olin enam-vähem tubli, aga täna sai küll kõike, mis isutas ja millal isutas söödud. Gunnar on kolme nädalaga kolm kilo maha võtnud. Mina ei julge ega tahagi kaalule minna. Tantsuvideoks oleks vaja ikkagi veidi alla võtta, aga.. Ma ei saa ennast sundida. Ma ei saa panna endale mingeid eesmärke ja piiranguid, sest muidu väljuks asi kontrolli alt täitsa ja ma õgiksin end üle. Lihtsalt naudingi tänasel puhkepäeval mida tahan ja püüan ülejäänud aja jälle toitumist jälgida. Sest noh, kuigi mu ideaal oleks ca 5-6 kilo kergem, siis paks ja ülekaaluline ma ju pole ja patt oleks nuriseda. Eks minu treeningkoormuse ja faktiga, et ma olen siiski normaalkaalus, lähebki kõik aeglaselt ja vaevanõudvamalt. Päris maha kaloraaži ka ei taha tõmmata, sest siis langevad ka sooritused.

Jah, teoorias olen ma kõva, aga praktika, vat seda ei suuda enda peal rakendada. Üks päev maitsesin Marianna purgitoitu ja nentisin Gunnarile, et see on nii hea. Ja kuna purk sisaldab ca 90kcal, peaks proovima vaid neid toite süüa. Hahahaa, noh, kujutan ette, et ega siis jooksudest väga midagi välja ei tuleks. Kuigi magustoitude magustamiseks olen ma puuvilja- ja marja püreesi kasutanus küll.

Oeh, mis ma ikka siin vatran. Varsti saab loodetavasti lapsed ka magama ja üle pika aja saame olla kõik koos rahulikult kodus. Nädala sees on ikka üks meist õhtul tööl ja koju naastes hakkab maadlus lastega peale.

Muideks, Gunnar loodetavasti saab peagi uuesti Rootsi töö peale ja kõik raha-mured ka lahendatud. Ma väga loodan, sest praegu on väga jama seis. Õnneks, et kõik koolitused ja elamised said õigel ajal ära makstud! Praegune töö on tal igate pidi jama, sest loodetust, et Gunnar igal õhtul kodus on ja nädalavahetused ka vabad, pole järgi midagi. Rootsis käies oleks vähemalt rutiin ja stabiilsus.

kolmapäev, 16. märts 2016

Kui ma hakkan päriselt treenima

Siis juhtub nii nagu praegu juhtunud on: ma unustan enda stressi toitumise pärast ja olen meeletult õnnelik enda tulemuste ja suutlikuse üle.

Laupäeval, kui ma siin halasin, et nii konkurentsihimuline olen, võtsin ma lõpuks ikkagi pikema jooksu ette. Kokku tuli 15km ja seda ajaga 1h33min. Jah, ega aeg midagi erilist kiita polegi, aga see, mis ma selle jooksu sees tegin, selle üle olen uhke küll. Nimelt, lõpuks võtsin ma end kokku ja jälgisin koguaeg, et pulss jääks treeningtsooni. Esimesed kilomeetrid sai küll rahulikult end üles soendatud, aga kui seitsmendal kilomeetril läbitud aega nägin, proovisin 10km alla tunni ära joosta. Sel hooajal pole see mul veel õnnestunud.
Kümnenda kilomeetri läbides, panin siis oma viimasedki jõuriismed tööle ja ajasin pülsi üles, nii umbes 184bpm peale, ja jooksin. Jooksin nagu surm ajaks taga. Ning ära ma ta tegin: 10km/ 59min:23sek.
Pärast seda võtsin natuke tempot maha ja jalutasin, et pulss alla tagasi saada. Siis aga hakkas nii külm, et pidin uuesti sörkima hakkama. Külm aga sellest ära ei kadunud ja võtsin uuesti tempo üles. Kunagi, mitte kunagi ei tasu külma ilmaga end märjaks joosta ja siis seisma jääda!

Pühapäeval käisime Elinaga kinos ja õhtul läksin Hessburgeri burgerit ja popkorni maha kõndima.

Esmaspäeval otsustas Marianna kell 5.30, et talle aitab ja on aeg üles ärgata. Passisin temaga siin kahekesi veidi, jõin enda kohvi ära ja äratasin Gunnar üles, et too last valvama jääks. Panin end spontaanselt riide ja läksin jooksma. Ma ei ole ühestki otsast hommikujooksja. Hommikuti jooksmine on minu jaoks nagu enesetapp. Mu keha on alati kinni, pulss laes ja hing paelaga kaelas. Nii tundus see ka seekord olevat. Ainult, et pulss oli alla 170bpm ja tundus ebaloogiline, et ma siis kiiremini ei suudaks. Panin natukene tempot juurde ja keha läks lahti, samm muutus kergemaks ja viiest kilomeetrist pool, sain ma kenasti treening pulsiga joostud. Suur oli minu üllatus kui kell mulle peale lõpetmist karika ette viskas: parim keskmine kiirus- kõik kilomeetrid alla kuue minuti. Ehk siis 5km/ 29min:17sek. Sinna sisse kuulub ka pisikene ootamine ülekäigurajal. Terve mu päev sai koheselt helged noodid!
Õhtul sain veel 47min tantsida ja üle tunni Piloxingut teha. Kaotasin tol päeval üle 3000kcal+ rinnaga toitmine.

Ja siis tuli teisipäev. Gunnar jäi töölt koju ja ajas päeval enda asju. Elina oli Kerhos ja Marianna otsustas, et kui ta 2h lõunauinakut teeb, pean ma ta kõrval olema. Kui kella kuueks õhtul olid kodus kõik asjad valmis saanud, võttis Gunnar lapsed ja läks jalutama. Mina panin siis riide ja mõtlesin jooksma minna. Mõte oli küll, et kuna emsaspäeval sai kiire ja kõrge pulsiga jooks tehtud, siis seekord lähen sörkima. Esimene kilomeeter läkski tempos 6:25min/km, aga siis lülitusin kuidagi välja ja keha hakkas liikuma. Mul emps kunagi ütles, et jooksma peab nii kaua kuniks hea hakkab. Kuskil viiendal kilomeetril, kui ma mäest üles enda 186bpm pulsiga sprintisin, hakkas hea. Suustin pulssi stabiilselt 172-173bpm peal hoida ja jalad liikusid kergelt. Kindel eesmärk oli enda laupäevast sooritst parandada. Kui ma aga tee pealt tervise rajale viimase kahe kilomeetri läbimiseks pöörasin, pidin ma pikali kukkuma. Sõna otseses mõttes: rada oli sulalumine, mis oli õhtuks uuesti ära jäätund. Püüdsin kuidagi elu hinnaga ikka tempot hoida ja mingitki ilusat aega välja võluda. Lõpuks lõpetasin 10km/57min:27sek. TEHTUD!

Ja nüüd, kui ma tean, et ma olen võimeline end ületama, et kui ma treenin eesmärgiga ja mu pingutused kannavad vilja, olen ma nii õnnelik! See kaalulangetamine ja muu jama on nii tühine ja kõrvaline asi võrreldes selle õnne- ja uhkustundega!

kolmapäev, 9. märts 2016

Siin ma siis olen

Siin ma siis nüüd olen-oma kinnises blogis ja uue, rahulikuma algusega. Mulle ausalt tundub, et kõik need kuupäevad, tähtajad, sõnadeta lubadused mingiks ajaks alla võtta, tegidki selle teekonna raskeks ja võimatuks. Lisaks veel fakt, et ma ei saanud olla täiesti vaba, pidin valima mida kirjutan ja kuidas asja serveerin.

Viimastel päevadel on olnud mul mingisugune imelik periood. Ma olen pidevalt väsinud, alustan hommikut korralikult ja siis õhtuks söön end meeletult üle. Kaubaks lähevad nii jäätised kui shokolaadid. Jube! Ja oleks siis, et ma spordiga kõik tagasi treeniks, oh ei, ma konkreetselt ei jaksa enam sporti teha. Ma venitan muidugi ka õue minekuga viimasele hetkele. Kuidagi nii kerge ja lihtne on diivanil shokolaadi ja võileiba mugida.

Eile sundidin ma end näiteks alles kell 21.40 välja minema. Kavas oli tunnine või 10km ring teha, aga mida Sa jooksed kui ei jaksa. Esimesel kilomeetril oli juba võhm otsas ja mõtlesin siis, et pean terve ringi sörkides ära tegema. Vaatasin kella ja.. mida ma sörgin, kui pulss on ettenähtud 173bpm asemel vaid 152bpm! Kuidas ma sellise madala pulsiga nii läbi ja jõetu sain olla?

Ma ei oska seda muu arvele panna kui et rasked ööd, segased kellaajad ja vähene ületreenitus. Juba mitu ööd järjest on just peale magama jäämis Elina hakanud lambist nutma ja virisema. Sellele järgneb kohe Marianna köhahoogude jada ning nihelemised, mis konkreetselt mind tund ja peale üleval hoiavad. Lisaks võiks ma siiski kodused jooksutreeningud ju tõsta varasemaks- näiteks kella 18-19 paiku välja minna. Teisi trenne nii ümber tõsta ei saa, aga teistes trennides pole see energia nõudlus ka nii suur.

Lisaks sellele on mul enda jaoks tagakuklas pidev vabandus, et igasugused lisa-ampsud pirukate, shokolaadide ja jäätiste näol, vahel isegi krõpsudena, on üsna okei, sest ma ju õhtul lähen trenni. Kurat Kati, need ei ole okeid, sest Sa tahad et Su kaal langeks. Jah, praegu on küll ilusti keha natukene ilusamaks läinud ja trimmi tõmmanud, aga kaalunumber on ikka veel selline, et oma parimaid tulemusi ma näidata ei saa.

Mulle ei meeldi suur ja lihastes keha. Mulle meeldib pisikene, nõtke ja väikese lihasmassiga keha. Just täpselt selline nagu see mul oli 2012-2013 suvel.


Just selline korraliku jooksja keha: peenikesed jalad, sale piht, pisikene tagumine-ja esimene kumerus.

Ja sellise suhtumisega ei saa ma seda ju kunagi. Kuidas ma aga saan uuesti reele, kuidas ma saan ennast kontrollituks ja tubliks?

Kuna eilne jooks oli, mis ta oli, siis otsustasin pisikese restardi teha. Jälle! Täna pean küll minema lihastrenni andma ja homme tantsutrenni, aga vat jooksma ma enne laupäeva ei lähe. Ja kui väga jube on, siis ei lähe laupäeval ka. Käin selle asemel hoopis jalutamas ja püüan veidikene lõdvestuda.

Kui juba lõdvestusest rääkida, siis panin end kirja aprilli alguses toimuvale YOGAFUNC instruktori kursustele. Ma olen seda üsna salajases hoidnud just tänu sellele, et palju inimesi on, kes mõistavad selle mõtte või plaani hukka. Mul käis üks kunagi väga lähedane tuttav seda paberit just hiljaaegu tegemas. Tema on tegelenud juba pikemaid aastaid joogaga ja üsna loogiline jätk talle. Tunnistan, tema kaudu ma ka selle koolituse leidsin, aga ma olen ammu otsinud midagi. Midagi uut ja põnevat. Ma ei taha jääda vaid eluks ajaks Piloxingu najale pidama. Ja meie Marta tahab ka endale korralike jooga-pabereid teha. Ma ei taha aga tunduda nagu ma astuks kellegi jälgedes, teeks midagi kellegiga võistlemiseks või tahaks varbale astuda. Sellepärast otsustasingi ma seda asja vaikselt ja omaette teha. Loomulikult pole ma kuskile veel jõudnud ja YOGAFUNC ei ole mulle ka arvet veel saatnud, et koolitusel osaleda saaks.

Jooksmise juurde tagasi tulles aga... Mis paganama ilm see õues on? Jah, kevad on tore ja ilus, aga selle pudruga, mis õhtuti veel natukene jäätub ja külmaks läheb, on täiesti võimatu edasi liikuda. Palun, palund Sind ilm, kui Sa järgmine nädal nagunii juba 10 kraadi sooja annad, sulata kiiresti teed puhtaks! Isegi vankriga liikumine on paras akrobaatika!

Ajhaa, mis veel, panin mina siis täna hea hooga enda blogikese privaatseks, kui nägin et jälle hakkab Blogiauhindade jagamine ja kategoriseerimine pihta. Eelmisel aastal olin ma ära minitud, aga olen kindel et sel aastal, kinnise blogiga ma sinna listi ei jõua. Samas, kohale võiks sel aastal end küll vedada. Kasvõi selle jaoks, et teiste blogijatega, keda vaid läbi ekraani tean ja tunne, päriselt ka ära näha.

Näedsa, jälle mingisugune aeg või tähtpäev, mille jaoks vaja vormis ja sale olla! Rääkimata sellest, et aprillis tahame minna lastega pildistama fotograafi juurde- jälle vaja ilus ja sale olla, aprilli keskel on meil Dancestiga suur tantsuvideo filmimine- jälle vaja ilus ja sale olla.
Oh, kuidas ma küll suudaks end kokku võtta ja selle kaks nädalatki korralikult kavas olla!?

Lõppu aga positiivseid noote ka: Marianna on juba mitu nädalat üksikuid patsu-samme teinud ja alates üleeilsest ka pikemaid meetreid kõndinud! Üheteist päeva pärast, kui ta 10 kuu vanuseks saab, tõenäoliselt juba kõnnib ilusti!

pühapäev, 6. märts 2016

BeFit-kahe kuuga suvevormi: lõpp

Tänase seisuga lõppes siis minu jaoks see konkurss ära. Kui ma hommikul kaaluma läksin, siis tõmbus suu mossi küll ja mõtlesin, et ei hakka äkki üldse pilte ära saatmagi ja annan alla. Annan alla ja tunnistan end läbikukkujaks. Nimelt, kaal oli selle kahe kuuga liikunud minimaalselt: vaid 1.5kg. Ma tean küll, et kaalunumber on vaid mõttetu väike asi kogu projekti raames, aga siiski, vahel tahaks lihtsalt kõik trenni kuramusele saata, toitumise minimaalsena hoida ja kiiresti see unistuste kaal kätte saada. Kuidas on võimalik, et 5-6 kg maha saamine on nii-nii-NII raske?

Siis aga hingasin sisse-välja ning ajasin bikiinid selga. Tegin pildid ära ja hakkasin kehalt sentimeetreid mõõtma. Need numbrid tegid juba oleku rõõmsamaks. Jah, needki numbrid on unistuste numbritest kaugel, aga siiski on need märgatavalt vähenenud. Tähendab, et kommentaaridel mida siit-sealt juba saanud olen, on väike tõepõhi ehk all. Näiteks seda tean ma kindlalt, et kuigi tagumiku ümbermõõt pole eriti vähenenud, on kuju ja vorm hoopis teised kui alustades.

Aga mida ma siin ikka keerutan, panen enda numbrid kirja.

Enne => pärast
Kaal: 65.5 => 64.0
Rind: 90 => 86
Vöö: 78 => 73
Puus: 98 => 91
Reis: 56 => 53.5
Käsivars: 28 => 25.5

Kahe kuuga olen ma kaotanud siis 1.5kg ja 21cm enda kehalt! Rääkimata sellest, et olen enda vormi ja võimekust mitme kordselt parandanud!

Eile käisime me tantsutüdrukutega üht projekti filmimas ja ma ei suutnud ise ka uskuda, et ma juba päris korralik välja näen. Ma suudan enda kehaga võtta poose ja asendeid, mida ma aasta tagasi uneski ei osanud näha. Jah, natukene maad on veel minna, aga selle jaoks see blogi kohe-varsti kinniseks lähebki, et saaksin rahulikult, omas tempos seda kõike teha. Ma loodan, et saan üsma pea end järje peale, asjad korda ning võin uhkusega uksed uuesti lahti teha, et saavutatud töö vilju uhkusega näidata!

Kõik teie, kes te aga hääletama lähete, palun hääletage siiski ausalt ja iga kategooria väärilise võitja poolt!

Ahjaa, loomulikult võrdlupildid ka:


 Ning päris lõppu mõned kaadritagused klõpsud eilsest projektist:





kolmapäev, 2. märts 2016

Teisipäev; 1.03.2015

Eile, teisipäeval, oli tõeliselt kevadine ilm. Kuna meil hakkas alates eilsest uus elukorraldus pihta, siis lõunal viisin ma Elina Kerhosse ja läksin Mariannaga jalutama.

Viimaste päevade ja otsuste varjus mõtlesin ma minna õhtul joogasse. Meil on siin vaid üks koht mis mingisugustki joogat annab ja sedagi kord nädalas. Mõtlesin, et lähen ja teen natukene hingele hoopis pai. Vahelduseks lihastele. Olin juba klubi ukse taga kui mõtlesin ümber ja suundusin koju.

"Ma ei lähe ikkagi täna joogasse.."
"Ahah, miks siis?"
"Sest ma otsustasin Su vaba päeva ära kasutada ja lähen poolmaratonile."
"Okei, aga ainult siis, kui Sa  päikesepaistel lähed.."

Ja nii ma end välja ajasingi. Ma ei tea, miks ja kuidas see uitmõte mul üldse tuli, aga ilm oli lihtsalt nii ilus ja kutsuv, et terve hing tahtis jooksma minna.

Terved esimesed viis kilomeetrit ma kahetsesin enda otsust. Jõudu polnud ja energiat pidi tuletikuga taga otsima. Mõtlesin juba, et pekki, üle kümne siit välja ei pigista. Siis aga hakkasin igasugustele plaanidele, tegemistele ja tulevikule mõtlema ning eneselegi märkamatult pöörasin ma kodutee asemel teisiele poole. ja kui ma siis lõpuks kella vaatasin, näitas see kilomeetrite arvuks juba üheksat. Noh, mis need viimased 12 siis ära pole. Ainult ümber nurga ja kodupoole tagasi.

Siis hakkas aga päike loojuma ja ilm läks järsult veel külmemaks. See oli enne ka külm, aga nüüd hakkas see läbi jooksupükste tagumikust naksama.
Erinevad emotsioonid hakkasid vahetuma: ühel hetkel oli keha külm ja väsinud, aga energia laes ning teisel hetkel oli keha kiires tempos liikumas, aga polnud midagi, millega seda keha liigutada. Tuli vist täiesti ebaloogiline lause, aga jooksusõbrad vast saavad aru, mida mõtlen.

Õnneks kella vaadates oli järgi jäänud veel kuus kilomeetrit. Ja need enam-vähem langevas joones. Keha liikus üsna hästi ning poole silmaga kella piiludes, sain aru, et jooksen üsna kena aja välja. Paningi endale eesmärgiks siis 21.1km alla kahe-ja poole tunni ära teha. Viimasel kilomeetril korjasin enda jõuriismed kokku ja vuhisesin läbi alevi.
Meelega ei jooksnud ma otse koju vaid natukene eemale, et saaksin lõdvestuseks koju kõndida.

Kui ma siis koju jõudes enda jooku kellalt uurima hakkasin, tõmbus mu suu vist kõrvadeni välja! Ma jooksin selle poolmaratoni ära ajaga 2h:12min:26sek! Jaanuaris läbisin ma sama raja 2h:31min. Ma olen siis kuu ajaga parandanud aega, enda vormi ja võimekust 19minuti võrra! See on ju suurepärane!
Ööjooksu tahaks ma teha siiski alla kahe tunni ära, nii et nüüd pean ma viie kuuga üleliigsed 12minutit ja veidi peale ka ära kaotama. Kui hetkelist arengut vaadata, siis võimatu ülesanne see ei tundugi.

Aga eilne jooks statistiliselt ka:
  • distants: 21.11km
  • aeg: 2h:12min:26sek
  • pulss kesk./max: 165bpm/ 177bpm
  • kesk. kiirus:  6:16min/km
  • parim km:5:50min/km
  • kalorikulu: 1484kcal
Nii et nüüd tuleb treenida see keskmine kilomeetri aeg sinna maksimaalse kilomeetri aja kanti, ning eesmärk saab täidetud küll.
Muideks, kui ma siis õhtul jooksult ära tulin, ei saanud ma arugi, et sellise maa ära läbisin: lihased ei olnud ei kanged ega valusad ja energiat oli nii palju, et oleks vabalt võinud veel ühe trenni teha. Küll mitte jooksutrenni, aga miskit muud. Polari aktiivsus oli ka juba 345% päevasest sajast, mis õhtuks tõusis 360% peale ära. 

Lisaks jooksule sai siis Marianna une ajal 6.37km jalutatud ka. Väga päeva üle ei kurda.
Kuna täna samasugune ilm oli ning Elina juba kella üheksaks hoidu läks, saime meie ka päeva varakust alustada ning kõndisin kümme kilomeetrit ära. Kellal ilusti 100% aktiivsusest täis ja ülejäänud päeva saaks rahus veeta. Kui ma poleks ametilt treener! Õhtul ootab mind ees kolmapäevane lihastrenn ka.

Aga sellised päevad nagu eile ja täna, on head. Sellistel päevadel on mu toitumine parem ja eeskujulikum ja käsi väga liigse järgi ei tõuse. Jah, täna ma siiski kaks kukklit sõil kohvi kõrvale, aga pigem need ära süüa ja rahus päev õhtusse saata kui nende pärast nutta. Ega päevalt ja paugult ei saagi kõike ideaalseks ja 100% toimivaks, eks?!

Igatahes enesetunne on mul hea ja ma olen eilse saavutuse üle väga uhke ja õnnelik!


 PS: kui Sul kunagi jäi Tervis Plussis kajastatud minu lugu lugemata, siis nüüd on Õhtuleht selle üles kaevanud ja avaldanud :D! Artiklit saad lugeda SIIT (LINK).