kolmapäev, 16. märts 2016

Kui ma hakkan päriselt treenima

Siis juhtub nii nagu praegu juhtunud on: ma unustan enda stressi toitumise pärast ja olen meeletult õnnelik enda tulemuste ja suutlikuse üle.

Laupäeval, kui ma siin halasin, et nii konkurentsihimuline olen, võtsin ma lõpuks ikkagi pikema jooksu ette. Kokku tuli 15km ja seda ajaga 1h33min. Jah, ega aeg midagi erilist kiita polegi, aga see, mis ma selle jooksu sees tegin, selle üle olen uhke küll. Nimelt, lõpuks võtsin ma end kokku ja jälgisin koguaeg, et pulss jääks treeningtsooni. Esimesed kilomeetrid sai küll rahulikult end üles soendatud, aga kui seitsmendal kilomeetril läbitud aega nägin, proovisin 10km alla tunni ära joosta. Sel hooajal pole see mul veel õnnestunud.
Kümnenda kilomeetri läbides, panin siis oma viimasedki jõuriismed tööle ja ajasin pülsi üles, nii umbes 184bpm peale, ja jooksin. Jooksin nagu surm ajaks taga. Ning ära ma ta tegin: 10km/ 59min:23sek.
Pärast seda võtsin natuke tempot maha ja jalutasin, et pulss alla tagasi saada. Siis aga hakkas nii külm, et pidin uuesti sörkima hakkama. Külm aga sellest ära ei kadunud ja võtsin uuesti tempo üles. Kunagi, mitte kunagi ei tasu külma ilmaga end märjaks joosta ja siis seisma jääda!

Pühapäeval käisime Elinaga kinos ja õhtul läksin Hessburgeri burgerit ja popkorni maha kõndima.

Esmaspäeval otsustas Marianna kell 5.30, et talle aitab ja on aeg üles ärgata. Passisin temaga siin kahekesi veidi, jõin enda kohvi ära ja äratasin Gunnar üles, et too last valvama jääks. Panin end spontaanselt riide ja läksin jooksma. Ma ei ole ühestki otsast hommikujooksja. Hommikuti jooksmine on minu jaoks nagu enesetapp. Mu keha on alati kinni, pulss laes ja hing paelaga kaelas. Nii tundus see ka seekord olevat. Ainult, et pulss oli alla 170bpm ja tundus ebaloogiline, et ma siis kiiremini ei suudaks. Panin natukene tempot juurde ja keha läks lahti, samm muutus kergemaks ja viiest kilomeetrist pool, sain ma kenasti treening pulsiga joostud. Suur oli minu üllatus kui kell mulle peale lõpetmist karika ette viskas: parim keskmine kiirus- kõik kilomeetrid alla kuue minuti. Ehk siis 5km/ 29min:17sek. Sinna sisse kuulub ka pisikene ootamine ülekäigurajal. Terve mu päev sai koheselt helged noodid!
Õhtul sain veel 47min tantsida ja üle tunni Piloxingut teha. Kaotasin tol päeval üle 3000kcal+ rinnaga toitmine.

Ja siis tuli teisipäev. Gunnar jäi töölt koju ja ajas päeval enda asju. Elina oli Kerhos ja Marianna otsustas, et kui ta 2h lõunauinakut teeb, pean ma ta kõrval olema. Kui kella kuueks õhtul olid kodus kõik asjad valmis saanud, võttis Gunnar lapsed ja läks jalutama. Mina panin siis riide ja mõtlesin jooksma minna. Mõte oli küll, et kuna emsaspäeval sai kiire ja kõrge pulsiga jooks tehtud, siis seekord lähen sörkima. Esimene kilomeeter läkski tempos 6:25min/km, aga siis lülitusin kuidagi välja ja keha hakkas liikuma. Mul emps kunagi ütles, et jooksma peab nii kaua kuniks hea hakkab. Kuskil viiendal kilomeetril, kui ma mäest üles enda 186bpm pulsiga sprintisin, hakkas hea. Suustin pulssi stabiilselt 172-173bpm peal hoida ja jalad liikusid kergelt. Kindel eesmärk oli enda laupäevast sooritst parandada. Kui ma aga tee pealt tervise rajale viimase kahe kilomeetri läbimiseks pöörasin, pidin ma pikali kukkuma. Sõna otseses mõttes: rada oli sulalumine, mis oli õhtuks uuesti ära jäätund. Püüdsin kuidagi elu hinnaga ikka tempot hoida ja mingitki ilusat aega välja võluda. Lõpuks lõpetasin 10km/57min:27sek. TEHTUD!

Ja nüüd, kui ma tean, et ma olen võimeline end ületama, et kui ma treenin eesmärgiga ja mu pingutused kannavad vilja, olen ma nii õnnelik! See kaalulangetamine ja muu jama on nii tühine ja kõrvaline asi võrreldes selle õnne- ja uhkustundega!

Kommentaare ei ole: