kolmapäev, 9. märts 2016

Siin ma siis olen

Siin ma siis nüüd olen-oma kinnises blogis ja uue, rahulikuma algusega. Mulle ausalt tundub, et kõik need kuupäevad, tähtajad, sõnadeta lubadused mingiks ajaks alla võtta, tegidki selle teekonna raskeks ja võimatuks. Lisaks veel fakt, et ma ei saanud olla täiesti vaba, pidin valima mida kirjutan ja kuidas asja serveerin.

Viimastel päevadel on olnud mul mingisugune imelik periood. Ma olen pidevalt väsinud, alustan hommikut korralikult ja siis õhtuks söön end meeletult üle. Kaubaks lähevad nii jäätised kui shokolaadid. Jube! Ja oleks siis, et ma spordiga kõik tagasi treeniks, oh ei, ma konkreetselt ei jaksa enam sporti teha. Ma venitan muidugi ka õue minekuga viimasele hetkele. Kuidagi nii kerge ja lihtne on diivanil shokolaadi ja võileiba mugida.

Eile sundidin ma end näiteks alles kell 21.40 välja minema. Kavas oli tunnine või 10km ring teha, aga mida Sa jooksed kui ei jaksa. Esimesel kilomeetril oli juba võhm otsas ja mõtlesin siis, et pean terve ringi sörkides ära tegema. Vaatasin kella ja.. mida ma sörgin, kui pulss on ettenähtud 173bpm asemel vaid 152bpm! Kuidas ma sellise madala pulsiga nii läbi ja jõetu sain olla?

Ma ei oska seda muu arvele panna kui et rasked ööd, segased kellaajad ja vähene ületreenitus. Juba mitu ööd järjest on just peale magama jäämis Elina hakanud lambist nutma ja virisema. Sellele järgneb kohe Marianna köhahoogude jada ning nihelemised, mis konkreetselt mind tund ja peale üleval hoiavad. Lisaks võiks ma siiski kodused jooksutreeningud ju tõsta varasemaks- näiteks kella 18-19 paiku välja minna. Teisi trenne nii ümber tõsta ei saa, aga teistes trennides pole see energia nõudlus ka nii suur.

Lisaks sellele on mul enda jaoks tagakuklas pidev vabandus, et igasugused lisa-ampsud pirukate, shokolaadide ja jäätiste näol, vahel isegi krõpsudena, on üsna okei, sest ma ju õhtul lähen trenni. Kurat Kati, need ei ole okeid, sest Sa tahad et Su kaal langeks. Jah, praegu on küll ilusti keha natukene ilusamaks läinud ja trimmi tõmmanud, aga kaalunumber on ikka veel selline, et oma parimaid tulemusi ma näidata ei saa.

Mulle ei meeldi suur ja lihastes keha. Mulle meeldib pisikene, nõtke ja väikese lihasmassiga keha. Just täpselt selline nagu see mul oli 2012-2013 suvel.


Just selline korraliku jooksja keha: peenikesed jalad, sale piht, pisikene tagumine-ja esimene kumerus.

Ja sellise suhtumisega ei saa ma seda ju kunagi. Kuidas ma aga saan uuesti reele, kuidas ma saan ennast kontrollituks ja tubliks?

Kuna eilne jooks oli, mis ta oli, siis otsustasin pisikese restardi teha. Jälle! Täna pean küll minema lihastrenni andma ja homme tantsutrenni, aga vat jooksma ma enne laupäeva ei lähe. Ja kui väga jube on, siis ei lähe laupäeval ka. Käin selle asemel hoopis jalutamas ja püüan veidikene lõdvestuda.

Kui juba lõdvestusest rääkida, siis panin end kirja aprilli alguses toimuvale YOGAFUNC instruktori kursustele. Ma olen seda üsna salajases hoidnud just tänu sellele, et palju inimesi on, kes mõistavad selle mõtte või plaani hukka. Mul käis üks kunagi väga lähedane tuttav seda paberit just hiljaaegu tegemas. Tema on tegelenud juba pikemaid aastaid joogaga ja üsna loogiline jätk talle. Tunnistan, tema kaudu ma ka selle koolituse leidsin, aga ma olen ammu otsinud midagi. Midagi uut ja põnevat. Ma ei taha jääda vaid eluks ajaks Piloxingu najale pidama. Ja meie Marta tahab ka endale korralike jooga-pabereid teha. Ma ei taha aga tunduda nagu ma astuks kellegi jälgedes, teeks midagi kellegiga võistlemiseks või tahaks varbale astuda. Sellepärast otsustasingi ma seda asja vaikselt ja omaette teha. Loomulikult pole ma kuskile veel jõudnud ja YOGAFUNC ei ole mulle ka arvet veel saatnud, et koolitusel osaleda saaks.

Jooksmise juurde tagasi tulles aga... Mis paganama ilm see õues on? Jah, kevad on tore ja ilus, aga selle pudruga, mis õhtuti veel natukene jäätub ja külmaks läheb, on täiesti võimatu edasi liikuda. Palun, palund Sind ilm, kui Sa järgmine nädal nagunii juba 10 kraadi sooja annad, sulata kiiresti teed puhtaks! Isegi vankriga liikumine on paras akrobaatika!

Ajhaa, mis veel, panin mina siis täna hea hooga enda blogikese privaatseks, kui nägin et jälle hakkab Blogiauhindade jagamine ja kategoriseerimine pihta. Eelmisel aastal olin ma ära minitud, aga olen kindel et sel aastal, kinnise blogiga ma sinna listi ei jõua. Samas, kohale võiks sel aastal end küll vedada. Kasvõi selle jaoks, et teiste blogijatega, keda vaid läbi ekraani tean ja tunne, päriselt ka ära näha.

Näedsa, jälle mingisugune aeg või tähtpäev, mille jaoks vaja vormis ja sale olla! Rääkimata sellest, et aprillis tahame minna lastega pildistama fotograafi juurde- jälle vaja ilus ja sale olla, aprilli keskel on meil Dancestiga suur tantsuvideo filmimine- jälle vaja ilus ja sale olla.
Oh, kuidas ma küll suudaks end kokku võtta ja selle kaks nädalatki korralikult kavas olla!?

Lõppu aga positiivseid noote ka: Marianna on juba mitu nädalat üksikuid patsu-samme teinud ja alates üleeilsest ka pikemaid meetreid kõndinud! Üheteist päeva pärast, kui ta 10 kuu vanuseks saab, tõenäoliselt juba kõnnib ilusti!

4 kommentaari:

katisav ütles ...

Vahel ongi hea peitu minna :) Parem, rahulikum, jagad mõtteid kas iseendaga või valitud seltskonnaga. Mõnus :)
Sel nädalal võtsin ise ka hoo maha. Nii, kui mind tabab suur tujukus, motivatsioonipudus, väsimus, jõuetus, saan aru, et on aeg võtta hoog maha ja teha kas 0 trenni või siis tõesti kergemaid asju vaid. Tahaks ikka ja alati vormis olla ja seega peab tahet ja soovi oma elustiili jätkata ja mitte nii, et kärsatan end läbi ja ei taha ei kuulda ega näha midagi ega kedagi. Selline olemine on kurnav nii endale kui ka minu perele, kes oma vati mult saavad. Seega aeg maha võtta on väga mõistlik tegevus. Lisaks mõjub puhkenädal alati positiivselt ka kaalule.

Kati ütles ...

Jaa, mul oli siin palju selliseid külastajaid, kes käisidki vaid nuuskimas ja ebaõnnestumisi otsimas.Ja see pani kuidagi suure kohustuse õlule :(

Karmen Lepp ütles ...

Sa oled imeline! Mul on üks kaheaastane tütar ja ma tunnen, et ma lähen hulluks tema soovide ja nõudmistega. Sul on neid kaks ja sa saad kõigega hakkama ilma virisemiseta. :D
Ma saan ka aga enne virisen ja mõtlen, et teoorias oli jälle kõik palju ilusam ja lihtsam.

Väga äge nägid välja Dancesti piltidel.

Kati ütles ...

Aitäh Karmen, ma ei jõua seda videot ära oodata :P.

Eks ma ka vingun. Alles eile käisin ja närvitsesin kell üks öösel toas ringi, sest suurema köha ajas pisema üles :D.