neljapäev, 31. märts 2016

Lobajutt 31032016

Siin on nüüd päris pikalt vaikus olnud. Põhjus on lihtne- ma olen koguaeg oma päntajalgadega rakkes või trennides. Ja arvuti kätte võtmine on luksus, sest mul on kohe kõrval kaks paari näppe, mis seda arvutit omastada tahavad.

Kuidas mul läinud on? Ütleks et hästi. Ma tahaks öelda, et suurepäraselt, aga ei saa.
Selles mõttes on mul tõepoolest kõik hästi, et treeningud sujuvad ideaalselt. Jooksud paranevad, ajad kiirenevad ja enesetunne on hea. Jooksmast saabun alati hea tujuga. Väljaarvatud pühapäeval, kui tegin saatusliku vea ja läksin lumivalgete tossudega tiigi ümber jooksma. Esiteks oli seal veel libe lumi-jää maas ja teiseks oli lumeta kohtades meeletu pori, mis mu iludused räpakollideks muutis. Koju jõudes hakkasin ma esimese asjana tosse pesema. Õnneks sai veel asja. Kindel on see, et Ööjooksuks teen ma endale sünnipäeva puhul ühe ilusa paari, millega vaid üritustel jms "esineda" kingiks.
Ja tänane 10km oli ka piin. Ma ei tea kas asi oli selles, et eile varahommikul tegin intervalli ja täna kohe uuele tiirule läksin või jalatsites, aga pulssi üles ei saanud, keha ei liikunud ja jalad oleks nagu magnetist olnud. Ma ise panustan jalanõude valikusse. Oleme lastega mu ema juures ja laenasin tema Asicseid. Neid samu Gel Kayano 19, mis ma paar aastat tagasi talle kinkisin. Tänane näitas, et õigusega andsin ära. Minu jaoks on need liiga rasked ja suured. Enda omad tunduvad nendega võrreldes nagu sulepadi. Täna tuli siis 10km ajaga 58min. Keskmine pulss 165bpm.

Nagu öeldud, olen lastega juba Eestis. Tulime eile hommikul. Tulek oli omamoodi tsirkus, sest 40min jooksul ei tulnud ühtegi rongi millega Helsingisse minna. Lõpuks läksin kahe lapse ja vankriga riski peale bussiga, millelt tulin ehku ja õnne peale liiga vara maha, et trammiga sadamasse saada. Jõudsin viimasena laeva ja täpselt minut peale pardale laskmise lõpetamist. Huh!

Kuna eelneva 48h jooksul olin ma magada saanud vaid 4h, siis terve eilse päeva olin ma täiesti ampaatne nädalavahetuse koolituse suhtes. Ma koguaeg mõtlesin, et ma ei taha sinna minna ja... ma ei oskagi seda seletada: et ma oleks parema meelega minemata jätnud. Kartsin, et ma ei saa hakkama. Täna, kui ma juba end välja magada sain, on enesetunne parem. Mul küll pole õrna aimu ka, kuhu ma pea ees hüppan, aga ma lähen, annan endast parima ja õpin. Selleks see ju on, eks?

Nädala alguses saime me ka kodutöö. Kõigile saadeti üks lugu, mille järgi peab loo koreograafia selgeks õppima ja seda siis koolitusel "õpetama". Kui ma  kuulsin, et seekordses kavas on üks eestikeelne lugu, käis mul peast läbi mõte spetsiaalselt küsida see lugu endale- väliseestlane ikkagi ju. Seda ma siiski ei teinud ja suur oli minu üllatus, kui ma selle loo endale saingi! Lauluks on Siiri Sisaski " Mis maa see on" ja teemaks balance. Ma ütlen ausalt, et mul pole aimu ka, kuidas ma sellega hakkama saan, sest tasakaal ja painduvus on mul üpris jama koht. Loodetavasti sellepärast läbi ei kukutata ja pühapäevaks võtan vabalt poosid sisse. Kujutan ette, et uuel nädalal on silmalaugude avamine ka valulik. Kui ma esmaspäeval enda koreot harjutasin, olin ma teisipäeval liikumatu alakehaga.

Nii, aga ennist kirjutasin ma, et võiks minna suurepäraselt. Võiks jah, aga mu toitumine on viimased nädal aega täielik katastroof olnud. Või noh, nii kaua on kõik ilus, kuniks ma magusat näen. Ma olen põhimõtteliselt iga päev jäätist söönud ja üle kahe päeva ka lahtist kommi poest ostnud. Õudne! Asja positiivne külg on see, et avastasin poest enda jaoks lemmiku ja 100% naturaalse jäätise. Vahtrasiirupi ja kreeka pähkli maitsega. Luban, et koju tagasi jõudes, ostan ja söön vaid seda jäätist! Minu lubaduse õnneks olen seda vaid Prismas leidnud ja sinna väga tihti ei satu.
Ja ega sellele söömis-asjale see Eestis olek ka ei sobi. Ise enda käe järgi süüa ei saa teha ja nii püüangi ma lihtsalt võimalikust parimat valikut teha.

Hakkasingi siin mõtlema, et mida sinna koolitusele kaasa võtta? Laupäeval ja pühapäeval on koolituse aeg 9-18, mille vahele jääb 1h paus. Selle pausi ajal tulevad Gunnar ja lapsed minu juurde, sest Marianna tahab rinda saada. Aga kuna koolitus kestab 4+4h ja sinna hulka veel kogumemise ja lahkumise aeg, siis lähevad söögiajad natuke pikaks. Peaks mingiks vahepalasnäkiks ehk mõne batooni ja puuvilja kaasa võtma...

Oeh küll, ma Marianna pärast veidi pelgan seda nädalavahetust. Täna jätsin ta jooksu ajaks emaga ja ta karjus ja nuttis päris pikalt enne kui magama vajus. Ja ma olin ära vaid tunni! Homme peab ta hakkama saama 4+0,5h ja seda ilma rinnata. Ta küll sööb kõike muud ka, aga ikkagi- olla tema jaoks võõra inimesega ja ilma rinnata... Ja ega nädalavahetus parem pole. Siis on ta küll Gunnariga, aga pea terve päeva ilma minuta. Esmaspäeval proovisin ja tegelikult saab ta üle 4h rinnata hakkama küll, aga siiski... vaene Gunnar!


Igatahes, soovige mulle edu!






Kommentaare ei ole: