kolmapäev, 2. märts 2016

Teisipäev; 1.03.2015

Eile, teisipäeval, oli tõeliselt kevadine ilm. Kuna meil hakkas alates eilsest uus elukorraldus pihta, siis lõunal viisin ma Elina Kerhosse ja läksin Mariannaga jalutama.

Viimaste päevade ja otsuste varjus mõtlesin ma minna õhtul joogasse. Meil on siin vaid üks koht mis mingisugustki joogat annab ja sedagi kord nädalas. Mõtlesin, et lähen ja teen natukene hingele hoopis pai. Vahelduseks lihastele. Olin juba klubi ukse taga kui mõtlesin ümber ja suundusin koju.

"Ma ei lähe ikkagi täna joogasse.."
"Ahah, miks siis?"
"Sest ma otsustasin Su vaba päeva ära kasutada ja lähen poolmaratonile."
"Okei, aga ainult siis, kui Sa  päikesepaistel lähed.."

Ja nii ma end välja ajasingi. Ma ei tea, miks ja kuidas see uitmõte mul üldse tuli, aga ilm oli lihtsalt nii ilus ja kutsuv, et terve hing tahtis jooksma minna.

Terved esimesed viis kilomeetrit ma kahetsesin enda otsust. Jõudu polnud ja energiat pidi tuletikuga taga otsima. Mõtlesin juba, et pekki, üle kümne siit välja ei pigista. Siis aga hakkasin igasugustele plaanidele, tegemistele ja tulevikule mõtlema ning eneselegi märkamatult pöörasin ma kodutee asemel teisiele poole. ja kui ma siis lõpuks kella vaatasin, näitas see kilomeetrite arvuks juba üheksat. Noh, mis need viimased 12 siis ära pole. Ainult ümber nurga ja kodupoole tagasi.

Siis hakkas aga päike loojuma ja ilm läks järsult veel külmemaks. See oli enne ka külm, aga nüüd hakkas see läbi jooksupükste tagumikust naksama.
Erinevad emotsioonid hakkasid vahetuma: ühel hetkel oli keha külm ja väsinud, aga energia laes ning teisel hetkel oli keha kiires tempos liikumas, aga polnud midagi, millega seda keha liigutada. Tuli vist täiesti ebaloogiline lause, aga jooksusõbrad vast saavad aru, mida mõtlen.

Õnneks kella vaadates oli järgi jäänud veel kuus kilomeetrit. Ja need enam-vähem langevas joones. Keha liikus üsna hästi ning poole silmaga kella piiludes, sain aru, et jooksen üsna kena aja välja. Paningi endale eesmärgiks siis 21.1km alla kahe-ja poole tunni ära teha. Viimasel kilomeetril korjasin enda jõuriismed kokku ja vuhisesin läbi alevi.
Meelega ei jooksnud ma otse koju vaid natukene eemale, et saaksin lõdvestuseks koju kõndida.

Kui ma siis koju jõudes enda jooku kellalt uurima hakkasin, tõmbus mu suu vist kõrvadeni välja! Ma jooksin selle poolmaratoni ära ajaga 2h:12min:26sek! Jaanuaris läbisin ma sama raja 2h:31min. Ma olen siis kuu ajaga parandanud aega, enda vormi ja võimekust 19minuti võrra! See on ju suurepärane!
Ööjooksu tahaks ma teha siiski alla kahe tunni ära, nii et nüüd pean ma viie kuuga üleliigsed 12minutit ja veidi peale ka ära kaotama. Kui hetkelist arengut vaadata, siis võimatu ülesanne see ei tundugi.

Aga eilne jooks statistiliselt ka:
  • distants: 21.11km
  • aeg: 2h:12min:26sek
  • pulss kesk./max: 165bpm/ 177bpm
  • kesk. kiirus:  6:16min/km
  • parim km:5:50min/km
  • kalorikulu: 1484kcal
Nii et nüüd tuleb treenida see keskmine kilomeetri aeg sinna maksimaalse kilomeetri aja kanti, ning eesmärk saab täidetud küll.
Muideks, kui ma siis õhtul jooksult ära tulin, ei saanud ma arugi, et sellise maa ära läbisin: lihased ei olnud ei kanged ega valusad ja energiat oli nii palju, et oleks vabalt võinud veel ühe trenni teha. Küll mitte jooksutrenni, aga miskit muud. Polari aktiivsus oli ka juba 345% päevasest sajast, mis õhtuks tõusis 360% peale ära. 

Lisaks jooksule sai siis Marianna une ajal 6.37km jalutatud ka. Väga päeva üle ei kurda.
Kuna täna samasugune ilm oli ning Elina juba kella üheksaks hoidu läks, saime meie ka päeva varakust alustada ning kõndisin kümme kilomeetrit ära. Kellal ilusti 100% aktiivsusest täis ja ülejäänud päeva saaks rahus veeta. Kui ma poleks ametilt treener! Õhtul ootab mind ees kolmapäevane lihastrenn ka.

Aga sellised päevad nagu eile ja täna, on head. Sellistel päevadel on mu toitumine parem ja eeskujulikum ja käsi väga liigse järgi ei tõuse. Jah, täna ma siiski kaks kukklit sõil kohvi kõrvale, aga pigem need ära süüa ja rahus päev õhtusse saata kui nende pärast nutta. Ega päevalt ja paugult ei saagi kõike ideaalseks ja 100% toimivaks, eks?!

Igatahes enesetunne on mul hea ja ma olen eilse saavutuse üle väga uhke ja õnnelik!


 PS: kui Sul kunagi jäi Tervis Plussis kajastatud minu lugu lugemata, siis nüüd on Õhtuleht selle üles kaevanud ja avaldanud :D! Artiklit saad lugeda SIIT (LINK).


1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Väga tubli oled.siis küll ju:)..