neljapäev, 24. märts 2016

Trennidest ja EBA2016st

Ma ei tea kas see on juhus, aga tänaseks hetkeks on mul trennides hea mineks sees. Treenin täpselt kava alusel ja hämmastaval kombel on pulsisagedused täpselt sellised nagu peavad ja jooksutulemused paranevad iga korraga. Teisipäeval kulus kümne kilomeetri läbimiseks vaid 56 minutit. Jah, mõne jaoks täiesti naeruvärne aeg, aga minu jaoks suur asi. Kui nii edasi, siis lootust on, et Ööjooks võib alla 2h tulla küll. Intervallil, mis kestab 32 minutit, on ka distants iga korraga pikemaks läinud, tähendab, et suudan madala pulsiga rohkem joosta ja kõrgel pulsil on ka minek paremaks läinud. Alles kuu tagasi jooksin ma selle ajaga näiteks 4.5 km ära, samas kui eelmisel nädalal sain 5.3km tehtud. Super ju!
Saaks see jube talv ka lõpuks läbi, saaks hakata jooksuharjutusi ka tegema, mis veelgi peaks funki juurde andma.
Lisaks peaks soetama endale veel ühed tossud. Ma küll sünnipäevaks sain endale imeilusad Lunariglided, aga need kurjamid on valget värvi ja ei tihka üldse nendega tolmu ja pori sisse minna. Nii olengi ma käinud oma 3a (!!!) vanade tossudega jooksmas. Mis te arvate, kas mul pärast jalad valutavad? Mul on küll üks paar veel, aga need on umbes pool suurust väikesed mulle ja jooksmine on piin. Oeh, kohe kui võimalus tekib, peab kuskil ühed Lunarid koju tooma/tellima.

Eile, nagu kolmapäeviti ikka, on mul lihastrenn. Eile oli meid kokku vaid neli ning sellise väikese kambaga on üsna hea tundi teha. Kui suure grupiga lihast teha (eriti saalis, kus peeglit pole), pean ma koguaeg ringi käima ja jälgima, et harjutust korrektselt tehakse. Sellise paar-pealise kambaga saan ma aga ise ka üsna palju kaasa teha ja palju improviseerida. Olen nüüd seda trenni neile poolteist kuud teinud ja olen teinud selle millekski jõutrenni ja pilatese vahepealseks. Meil on palju kükke, kummiga harjutusi ja kõhu-seljalihase harjutusi, aga ka mitu pilatese üldkehalist harjutust. Siiani on iga sissetoodud pilatese harjutus naistele meeldinud. Eks see pilates olegi naistele väga meelt mööda. Seda enam olen ma kindel, et tahan minna just sinna suunda. Peab hakkama vist vaikselt raha kõrvale panema, et Marianna lasteaeda minekuks on vajaminev summa käes ja saab koolitusele minna. Tegelikult on mul juba peas välja kujunenud kindel plaan, kuidas tund üles ehitada. See peaks olema midagi sellist (YOUTUBE LINK). Ehket ma ei teeks kuiva ja aeglast pilatest, vaid ehitaks selle üles blokkide viisi rühmatreeninguks. Seda enam kahju on mul sellest, et POP Pilates instruktori kursused toimuvad vaid Ameerikas, kuhu ma nii pea (loe:never!) ei pääse!

Piloxingu tunnid on mul ka kuidagi eriti mõnusaks muutunud. Endalegi märkamatult (mis muide juhtus ka peale blogi kinni panemist) suudan ma rahva üleskütta, neid kaasa haarata ja saali mõnusa energiaga täita. Kui vahepeal oli periood, kus ma tegin Piloxingut vaid kohustusest, siis nüüd ma ootan esmaspäeva et tundi anda. Kihvt! Kujutan ette, et kui oma pinnale saame ja soomlased ka trennidesse meelitame, on kõik veel suurem ja vägevam.

Nädala pärast on juba YogafunCi koolitus. Huvitav, kas ma esmaspäeval liigun ka veel? Olen kuulnud, et suurimadki jooga harrastajad on peale koolitus nädal aega valutanud. Mina seda endale lubada kahjuks/õnneks ei saa. Aga ma ootan ja olen elevil. Täiesti uus ja avastamata maa minu jaoks.

Nii, aga kui nüüd täiesti teisele teemale minna, siis sel aastal on jälle EBA (Eesti blogiauhinnad) tulemas. Ma olen nii kahevahel kinni. Ühest küljest oleks tore end proovile panna ja nominatsioon esitada. Teisalt tähendaks see seda, et pean blogi uuesti lahti tegema. Ma ei saa sellest aru, alati kui otsustan aja maha võtta ja asjad kinni panna, tuleb mingi asi ette, mis eeldaks avaliku blogi. Miks? Kuidas?
Pealegi ei teaks ma seekord kuhu üldse enda blogi kategoriseerida. Kas ta on siis spordiblogi või kaalu(langetus)blogi?
Sel aastal sooviks ma aga auhindade jagamisel nii ehk naa minna. Tahaks ka lõpuks näha nö kaasvõitlejaid, kõiki armastatud ja vihatuid blogijaid. Ja tahaks anda endale võimaluse veidi särada... Ma ei tea, ma ei tea...

Üks on igatahes kindel: praegu tunnen ma end hästi, minu treeningud annavad tulemusi ja kuigi ma kaalul pole känud, on mu toitumine muutunud üsnagi arvestatavaks. Vahel õhtul, peale trenni on selline nõme aeg, kus enam sööma ei peaks, aga söön ikka mõne näkileiva ja puuvilja, aga suurt numbrit sellest ei tee. Tasapisi ja samm-sammult. Õpin enda treeningute ja kehaga arvestama alles ja küll see pikapeale paika ka saab.

täna aga ootabki mind ees järjekordne 32-minutiline intervall ja tantsutrenn. Lahe oleks Combatisse ka pääseda, aga tõenäoliselt Gunnar selleks ajaks koju ei jõua ja ma pean valoma kas lähen BodyCombatisse või jooksma. Ja paraku on hetkel jooks tähtsam.

2 kommentaari:

Karmen Lepp ütles ...

Väga hea kui jooks paraneb!
Issand kuidas ma tahaks ka treener olla, aga raha ja vähese info taha jääb asi.
Sobiksid mõlemasse kategooriasse hästi.

Kati ütles ...

Kusjuures, minu meelest on Eestis see nö treeneriks hakkamine raskem. Meil on siin võimalusi ja pakkumisi teelikult kordades rohkem ja koolid pakuvad erinevaid maksesüsteeme jne. Lisaks veel töötukasse toatab jne :).