teisipäev, 26. aprill 2016

Kuidas ma kava õpin ja Dancesti trennimaraton vol4

YOGAFUNCi koolitusest on möödas kohe-kohe neli nädalat. Sel reedel toimub Dancestis esimene päris trenn, mis muide on tutvustamise mõttes tasuta. Täpselt täna, tegin ma endale kogu programmi viimase osa selgeks. Core'i. Mul oli seda tänu seljalihase harjutute kõige keerulisem paika saada. Ligi kaks nädalat valmistusin ma laupäeval toimunud maratoni tarbeks ning keskendusin vaid esimese nelja loo selgeks saamisele. Reede õhtul sain ma teada, et võiksin ka kätekõverdused enda peale võtta ning tegin need endale õhtuga selgeks.

Kui ma Piloxingu uut kava õpin, saan ma selle selgeks umbes-täpselt ühe-kahe päevaga.

Aga kui mul on kaks last ja ma pidevalt üksi olen, kuidas ma need siis selgeks saan? Vot nüüd ma sellest räägingi.

Minu jaoks mängib äärmiselt olulist rolli uue kava õppimisel asjade läbi kirjutamine. Minu suureks rõõmuks, soovitas ka Jocke niimoodi asju läbi töötada.
Nii ma siis panengi Marianna lõunaunne ning võtan uue kava videod lahti. Hakkan neid siis jälgima ja järjest muudkui kõike kirja panema.
Näiteks:
  • Intro-võta poos sisse-> laul-astu samm taha-> vii käed üle pea->lase alla->hoia kolm hingamist
jne.

Kirjutangi kõik asjad niiviisi üksipulgi lahti ning pust ja punaseks ning järsku tundub ka kõige keerulisem asend/liikumine mulle imelihtsana.

Järgmine asi on muusika läbi töötamine. Alati tõmban ma trenni muusika MP3-mängijasse, et siis jooksmas või kõndides seda kuulata. Ja siis hakkan ma mõttes kõiki liigutusi muusikasse sobitama. Kui ma maratoniks valmistusin, läksin ma meelega kõrvaliste teede peale jalutama, et siis kõva häälega kaasa harjutada: "Parem jalg ette, sisse! Käed üles, välja! jne"

Kui see on kõik paigas, hakkan ma reaalselt harjutama. Ma ütlen vaid seda, et kui esimesed kaks asja on korralikult tehtud, siis kehaline pool on tegelikult kõige lihtsam. Piloxingus vähemalt. Seal on iga blokiga liikumine konkreetne ja lihtne. Seal on keha juba kõigega harjunud ja oskab liikuda. YOGAFUNC on minu jaoks natukene suurem väljakutse ja kuigi praeguseks hetkeks on mul kehaliset kõik harjutused käes, siis areng jääb toimuma pidevalt.
Kuna kogu see jooga pool on mul suhteliselt uus asi, siis kõik kehapöörded, tasakaal, painduvused, saavad mul veel tohutult paremaks minna. Samamoodi loodan ma suve jooksul saada ülakeha nii kaugele, et ei peaks kätekõverduste ajal enam põlvi maha panema. Minu jaoks on suur hüpe juba see, et vähem kui kuuga, teen ma päikesetervitused ära nii, et keha ei vaju asendist välja, põlved ei vaju maha. Ja noh, kätel tahaks ka lõpuks seista nii et jalgadele ei toetu. Aga see vajab kõik vaid harjutamist ja treenimist.

Vahel juhtub nii, et Marianna ärkab harjutamise ajal üles. Mis siis saab? Siis saab see, et ma teen küiki võimalike asju lisaraskusega! Ega ta mu trennide suhtes väga leplik ei ole ja just siis teda omaette mängima ei saa. Aga pole hullu, nagu ma ütlesin, siis esimesed kaks asja on tähtsamad.

Ellinaga on õnneks lihtsam. Ta mängib päris pikalt ja rahulikult omaette ja on juba selles vanuses, et saab aru, kui palun talt mõnda aega rahu, et "emme peab nüüd natukene trenni tegema".

Aga mitte iial ei pane ma enam oma trenne lastest kõrgemale! Kõik harjutamised, jooksud, kõndimised, kõik võivad oodata. Nendega tegelen ma siiski siis, kui lapsed seda lasevad.

Selles suhtes on nad mul jaa, tublid!


Kui nüüd natukene maratonist rääkida, siis seda saatis nagu ikka edu! Tagasiside järgi tundub, et YOGAFUNC läks hästi peale ning meeldis. Oli ka kuulda, et see oli kogu programmi kõige raskem osa olnud. Võibolla oli asi ka selles, et nad nägid seda täiesti esimest korda ja minu kuulamine/jälgimine ja samal ajal asendi võtmine oli veidi keerulisem. Kuigi jah, Allan ütles, et tal oli isegi vaadata valus!
Mina igatahes nautisin täiega ja tundsin ennast kindlalt ja omas elemendis. Ja mis mulle kõige suuremta rõõmu pakkus- uper body kätekõverdused sain ma kõik tehtud! Mul olid hambad ristis ja tahtsin alla anda kõhuli lasta, aga pidasin vastu ning küll põlvedele toetudes, sain kõigiga hakkama. Vinyasade ajal ei lasknud isegi mitte põlvedele!

Teemaks oli meil retro ja me nägime kõik nii ägedad välja. Kihvt oli ka Marta soojenduseks tehtud retrofit, kus sai kuulata ja liikuda nii 90ndate muusika kui aeroobika järgi. Ja noh, Aleksandra särab alati!
Ühesõnaga edukas õhtu!

Veidi pilte ka, autor nagu ikka Allan Jorits:







 

esmaspäev, 25. aprill 2016

Pildisadu: hetkevorm

Nagu näete, olen jälle blogipäise pilti muutnud. Ma olen siiani ühe väga hea ja õige pildi otsinguil ja nii ma neid siin muudkui klõpsin ja sobitan. Harjutamine teeb meistriks, eks!
Igatahes sain ma eile siis veid üksi olla ja mõtlesin natukene enda üldist vormi ka pildistada. Laupäevasel trennimaratonil ütles üks mu tantsukaaslasi, et olen kuidagi järsku nagu alla võtnud. Mis mõttes? Ma olen üle nädala juba liikumatult kodus passinud ja söönud. Autos rääkisin Gunnarile ka seda ja too nentis, et vähe vist olen jah. Ise nagu aru ei saa, lihas hakkab kaduma ja kõht jälle pehmeks muutuma. Kahju!

Aga mitte virisema ei tahtnud ma tulla vaid vastupidi. Ma olen teinud ühe suure sammu selleni, et endaga lõpuks täiesti rahu teha. Vaatan mis ma vaatan neid pilte ja ma ei tunne ennast enam paksuna. Jah, kindlasti ei ole ma enda unistuste vormis, aga ka paks mitte. KMI järgi olen ma juba ammuilma normaalkaalu keskpaigas. Tõsi, kaalul ei ole ma käinud juba... kaks nädalat?

Nüüd selle nädala puhkan ma veel. Vähemalt jalal lasen puhata. Kuna ma tänase tunni ära jätsin, siis mõtlesin ma, et koleda ilma puhul läheks hoopis jõusaali. YOGAFUNC tahab saada meeletult tugevaid käsi ja lihaseid ning ülakeha treening tuleks igati kasuks. Jalg iseenesest on juba tunduvalt parem, aga lasen tal veel nädalakese rahus olla enne kui üldse jooksmisega katsetama hakkan.

Kuigi mu toitumine on enam-vähem ilus nüüd olnud, siis mõtlesin proovida ühe kommenteerija soovitust ja selle patupäeva varianti. Et olengi terve nädala korraliku toidu ja graafiku peal ning pühapäeval luban endale kõike ihaldatut. Varasemalt ma nö patupäevadesse ei uskunud, aga katsetame...

Nüüd sai aga palju juttu ei millestki jälle. Tegelikult tahtsin ma aga näidata pilte sellest, milline ma praegu olen ja et olgu mu kõht nii kole kui on, siis ise olen ma juba pildiga rahu tegemas.






neljapäev, 14. aprill 2016

Retsept: peaaegu falafelid

Ma olen pikemat aega suur falafelite fänn. Kes ei tea, siis need on kikerherne kotletid/pallid. Mõtlesin ma ükspäev, et võiks ise neid teha. Otsisin retsepti välja ning otsustasin, et see vist pole ikka päris nii tervislik kui kõlab. Originaalretseptis on sees nii söögisooda kui nisujahu. Jah, nisujahu võib täistera omaga asendada, aga ma püüan igal võimalikul viisil jahu üleüldse vältida. 

Aga isu säilis. Eile panin ma siis ikkagi õhtul kikerherned likku ning mõtlesin teha nö peaaegu falafeleid. Hakklihaga. 


Vaja läheb:

  • kuivatatud kikerherneid
  • hakkliha
  • porrut/sibulat
  • soola/pipart
  • cilli jahu


Pane ööseks kikerherned likku. Söögiteemisel kurna need korralikult. Purusta herned köögikombainiga. Mina proovisin esialgu saumiksriga ja herned lendasid mööda kööki laiali. Panin need köögikombaini, aga seegi ei teinud päris kõiki herneid pudiks. Aga mis siis! Kui mõni üksik krõmps jääb sisse, ongi parem!

Sega kikerherne mass hakklihaga ning üsna peeneks tükeldatud porruga. Lisa maitseained ja sega. Kuumuta pann ning õli. Vormi hakkliha-herne massist kotletid või pallid ja prae keskmisel kuumusel. 

Kui kotletid on kuldseks küpsenud võta need pannilt ning pane majapidamispaberile, et üleliigne rasv kuivatada.


Naudi!



Kõrvale tegin mina klassikalist keedetud kartulit mees-ja lapsperele ning hapukoore-keefiri-värske kurgi-keedumuna kastet. Endale lisaks kapsa-porgandi salatit ja aututatud brokkolit.


teisipäev, 12. aprill 2016

"Vanasti Sa nii palju ei maiustanud"

Tulime eile õhtul perega trennist ja käisime poes. Kuna mul kodus polnud miskit, mida kohe süüa, siis ostsin endale ühe Tika-Masala kana riisiga sügavkülmast. Koju jõudes sõin selle õuduse ära ja norisin Gunnari pitsatükist ka endale ampsu. Siis juhtus meil tulema selline diskusioon:

G:" Sa oled viimasel ajal palju maiustama hakanud. Vanasti Sa sõid ikka korralikult."
Mina: " Ma tean jaa, aga mul lihtsalt pole seda aega ega viitsimist tüdrukute kõrvalt enam korralikult kava jälgida. Ma püüan küll vimalikult puhtalt ja korrapäraselt süüa, aga..."
G: " Ja vanasti Sa oleid tublim ka. Käisid iga päev jooksmas. Kellapealt. Ükskõik mis ilmaga ja ükskõik mis ajal. Nüüd enam ei käi."
M: "Ma ju tean. Aga mul polnud vanasti enda trenne ja teisi trenne ka."
G: "Jaa, sellele ma ei mõelnudki..."
M: "Ma olen mõelnud küll, et iga päev tiir ära joosta jälle. Kasvõi viis kilti, aga sellel pole mõtet. Kvaliteet kaoks ära. Ja mul on vaja hakata Ööjooksuks valmistuma..."
G:" Ja jaa, mul läks jaa, see täitsa meelest ära. Siis küll. Siis oled ikka veel tubli."

Ja siis ma hakkasin öösel sellele jutuajamisele mõtlema. Tõepoolest, ma olen viimasel ajal ikka väga vaba käega sööki haaranud. Endale ehk vabandan välja küll, et puhtalt ja puhtalt, aga tegelikult? Saaks veelgi paremini ja tublimalt. Ma viimasel ajal ikka toidan oma keha väga valede ainetega ja kui pool päevast möödub kenasti, siis trenni-õhtud lähevad jälle allamäge. Kurb! Eka ma tean küll, et ma pean ise end lihtsalt teadlikumaks tegema kõigest ja ükskord end päris korralikult kätte võtma. Täna käisin jälle kaalul ja ma olen 2kg kosunud. Seda kahe nädalaga.

Ja need jooksmised. Praegusel hetkel ma veel Ööjooksuks ei valmistu. Ma hakkan selleks valmistuma siis, kui Gunnaril on tööga kõik asjad selged. Siis on mul kindel ajakava ja graafik, millest kinni haarata, et enda jooksuplaan nädala lõikes valmis teha. Seega igapäevaselt üks viiekas ära teha... see pole mingi küsimus. Ma olen tegelikult ka langenud mingisse mugavusttsooni. Viimane kord ma kirjutasin, et nädalavahetusel tuleb pikem jooks ette võtta. Arvake, kes siis jooksmas käis? Mina igatahes mitte. Laupäeval jõudis Gunnar parajalt hilja koju ning kui lõpuks kell üheksa oli ning peretoimetused tehtud ja "Miljonäri saade" ära vaadatud, otsustasin ma, et on liiga hilja juba ning lähen hoopis pühapäeva hommikul. Hommikul lükkasin ma aga äratuse kinni ja magasin edasi. Gunnari töölt saabudes läksime me Dancesti video filmimisele ja nii see päev jälle läks. Ilma jooksmata. Ja Gunnaril on õigus, vanasti oleks mul mõlemal päeval jooksmas käidud. 

Ma olen isegi nii laisaks muutunud, et ei ole YOGAFUNCi mitu päeva harjutanud. Viimati reedel... Ja mul on häbi. Häbi enda ees.
Ilmad on imelised ja mina passin toas tagumikku laiaks!

Täna võtsin ma end vähemalt nii palju kokku, et käisin Elina Kerho ajal Mariannaga jalutamas. Kui Gunnar tuleb, lähen, nui neljaks, jooksma!

See laiskus ja mugavus peab ära lõppema. Ma ei ole ju tegelikult niimoodi õnnelik!

Lõppu natuke klõpse Dancesti danchalli video filmimiselt:







reede, 8. aprill 2016

Kui tahaks enamat

Ma olen üldises plaanis praegu asjade seisuga rahul. Mul on iga päev mõni treening olnud ja igat hommikut alustan ma YOGAFUNCi päikesetrevitustega. Ehket ühendan kaks kasuliku ja samal ajal kui enda keha nö äratan, õpin ka kava selgemaks.

Lisaks sellele olen ma sel nädalal käinud korra kümmet jooksmas, teinud tunni Piloxingut ja lihastrenni ning kolm tundi tantsinud. Kuna pühapäeval on juba video filmimine, on see praegu prioriteet olnud, et kõik ikka korralikult selge oleks.

Täna on juba reede ja mu keha hakkab alles nüüd maha rahunema. Käed veel väga vinyasat teha ei taha, aga eks see on osa progressist. See valu. Kunagi tahaks ikka kätel juba seista ja põlvi kasutamata alla minna. Kunagi...

Igatahes, praegu on olnud sellised ajad, et eile jäi intervalli jooks ära. Ootasin õiget hetke, kui Gunnar koju jõuaks ja lapsi pooleks tunniks valvama jääks, et siis enne tantsutrenni tiirul ära käia. Siis aga hakkas vihma sadama ja peale seda olin ma just söönud... Ja kõige lõpuks tundsin ma, et mu põlved valutavad. Eks see Dancehall nii vist mõjuma lõpuks pidi. Mul on nii hea meel, et peale pühapäeva kõik sellega on!.
Nii ma siis otsustasin, et ma jätan jooksu vahele ja lähen hoopis järgmisel hommikul. Mis aga sai hommikul? Ma lõin äratuse kinni ja magasin edasi. Ja nüüd olen ma siin: Lastega üksi, peaksin minema Dancesti uut Piloxingu kava ja FUNCi harjutama, aga tahaks jooksma minna hoopis.
Samas tahaks ma homme ühe pikema ringi teha ja seda arvesse võttes, oleks tänane intervall natuke liig. Teadagi, mis ju Raplas juhtus.

Mulle tundub, et mul on aega liiga vähe. Mul on  vaja esmaspäevaks selgeks saada Piloxingu uus kava, tahaksin YOGAFUNCi harjutada ja kodus mu nöpsikud seda enam teha ei lase. Ja sama hooga tahaks kevadet ära kasutada ja joosta, aga pole Gunnarit, kes lastega oleks. Igatepidi üks jama, eks!

Õnneks on meil nüüd oma saal, kus on lastenurk ja päeval vaba aega, et sinna harjutama minna. Egas mul muud üle jäägi, kui lapsed kaasa pakkida ja Dancesti poole suund  võtta. Eks siis jooksma saab homme või pühapäeval.

Millagi peaks võtma aga need jooksutreeningud tõsisemalt ette. Vaja hakata tempot looma, harjutusi tegema jne. Millal? Ehk siis kui uued kavad ja asjad selged on. Praegu, paar nädalat, võtan ma veel veidi vabamalt.

Uuel nädalal saan ma paaril päeval empsi ära kasutada ja natukene rohkem endale keskenduda. Loodan selle ajaga veidi rohkem mäele saada ja rütmi sisse juurutada, et sellist eilse päeva asja poleks, et lihtsalt jtan mingi asja ära. Neljapäeval saan kenasti intervalli enne tantsutrenni tehtud ja reedel loodan ma teistkordsele YOGAFUNCi koolitusele pääseda. Lisaks veel joosta laupäeval.

Ühesõnaga, mis mu kogu heietuse point oleks, on see, et kuigi mul trenne ja treeninguid ära jääb ja ma üksi lastega olema pean, ei ole ma enam stressis selle kõige pärast. Jah, ma tahaks kõiki asju teha, aga kui ei saa, siis ei saa ja muudan olukorra enda jaoks positiivseks.

Nüüd võtangi kätte, teen söögid kaasa ja panen Dancesti poole ajama, et seal siis midagigi tehtud saada ja maratoniks valmistuma hakata!

esmaspäev, 4. aprill 2016

Have fun! Get fit! Never quit!

Tere sõbrad! Tänane postitus võib tulla üsna segane. Ma lihtsalt olen veel emotsioonidest ja tunnetest tulvil ja, kui nii võib öelda, segane. Äsja lõppenud nädalavahetus oli kergelt öeldes imeline! Lisaks sellele, et ma sain meeletult trenni teha (ja mu keha on ületanud selle lihasvalu piiri), avas see koolitus mu silmi nii mitmel viisil. Aitäh Sulle, kallis sõber, kelle kaudu ma selle koolituse leidsin. Sa ei oska aimatagi, kui palju Sa mind aitasid!

Tegemist oli siis YOGAFUNC level I instruktori treeninguga. Mina läksin sinna kolmepäevasele koolitusele mõttega, et ma hakkan joogat tegema. Päriselt. Milline hull läheb koolitusele, teadmata, millesse ta end mässib? Igatahes, joogat oli päris palju, aga see-eest fitness treeningut veel rohkem. Juba laupäeva hommikul ärkasin ma valutavate lihastega. Ja kaks täispikka koolituspäeva ootas veel ees. Kui laupäeva hommikul andis veel kuidagi ägisemata kätekõverdusi ja ülesvaatavat koera teha, siis õhtuse sessiooni ajal tahtis pisar kurku tulla. Pühapäeva õhtuseks kava harjutamiseks olid lihased juba nii valusad, et valu künnis oli ületatud. Kui selline lause üldse loogiline on? Igatahes valus oli, aga andsin endast veel rohkem.

Meile kõigile saadeti juba nädala alguses lood, mille järgi me pidime õppima selgeks koreograafia. Sain endale puhtjuhuslikult soovitud loo, aga reedel tuli välja, et muusikalises mõttes on see üks raskemaid lugusid, mille järgi teha. Reedel küll tegime trenni Jocke (YOGAFUNCi looja) juhendamisel, aga laupäeval olime nagu pea ees tundmatusse visatud kalad. Kui ma sain peale koreo esitamist enda tagasiside, oli mul häbi. Just sellepärast, et olen ju nii pikalt trenne andnud ja tean kuidas muusikasse mängida ja feilisin täiega. Aga ma arvan, et see oli vajalik. Päeva jooksul võtsime me kõik asjad üksipulgi läbi ja sain nii muusikast kui sellega mängimisest aru. Õhtuse kava esitamise ajaks oli juba asi palju parem ja pühapäeva õhtuks oli asi juba igav, ehk et baas oli paigas ja nüüd saan hakata looga nö tööd tegema.

Tegelikult, kui ma saali sisse astusin esimesel päeval, tundus Jocke ikka väga hirmuäratav mees. Kui aus olla, tundus ta terve reedese päeva hirmuäratav. Eriti kui ta lubas meile, et nädalavahetuse jooksul me kõik nutame. Teate, mina olin ainus, kes tegelikult nuttis. Aga mitte üldse sellepärast, mis te nüüd arvate. Ei, reedese meditatsiooni ja lõdvestuse ajal ma lihtsalt tundsin selliseid emotsioone, mida ma pole kunagi tundnud. Ma tundsin ülimat tänulikust, armastust, igatsust. Ja nii need pisarad voolasid, tahtsin ma või ei.


Reaalsuses oli Jocke aga väga, väga, väga lahe ja humoorikas mees. Jah, kuna toode on tema ja meil kõigil oli vaja see selgeks saada, oli vaja tagasisidet andes olla karm ja aus, aga ülejäänud aeg möödus meil kõigil naeratuse ja naerulagina saatel. Päriselt! Kõik kel Eestis võimalik, minge Jocke ja Terje trennidesse! Elaks mina seal, käiks vist iga päev!

Mis me aga selle kolme päeva jooksul siis tegime? Treenisime, õppisime, treenisime veel, õppisime veel ja lõpuks treenisime kakskümend kaheksa korda veel! Tegime palju, palju kätekõverdusi, samapalju kõhulihase harjutusi ja kümme korda rohkem erinevaid (raskeid) joogapoose. Sealhulgas vinyasat ja alla-ning ülesvaatavat koera. Pühapäeva hommikul riietudes mõtlesin korraks, et ma ei saagi spordirinnahoidjat selga. Õnneks sain!

Kogu nädalavahetus oli tõepoolest elumuutev, silmiavav. Ma ei oska kõike sõnadessegi panna, aga pühapäeval väljusin ma sealt täiesti teise inimesena. Ma näen, mõtlen ja tunnen nii paljusid asju teistmoodi. Suhtun paljudesse asjadesse teistmoodi.

Me ei õppinud vaid koreograafiat. Me õppisime kuidas olla hea treener, kuidas anda tundi parimal võimalikul viisil. Ma sain nii palju asju teada, mida ma siiani olen valesti teinud, mida ma võiks paremini teha. Nii treeningsaalis kui elus. Ma sain teada, et kui ma vaid tahan, on mu keha võimeline palju enamaks kui ma arvan. I just have to set my mind on it!

Ma õppisin, kuidas olla õnnelikum!

Sellepärast tundsin ma ka, et see on see postitus, millega võib blogi uksed jälle avada. Meil on Dancestiga palju uusi asju tulemas, mida ma sooviks siin kajastada, ma soovin et soojad ja toetavad lugejad saaks jätkuvalt mulle kaasa elada ja need kes nii toetavad pole, saaks siit ehk motivatsiooni endaga tegeleda. Päriselt, see aitab!

Meil on nüüd aga Dancestiga päris oma tantsu-ja treeningstuudio, kuhu kõik on trenni oodatud. Meie valik on hästi suur ja varsti leiab oma koha ka YOGAFUNC. Lihtsalt mul on aega vaja, et end väga heaks lihvida ja koreograafia selgeks saada. 23.ndal aprillil on meil järjekordne trennimaraton tulemas, kus ma seda natukene juba tutvustan.

Nüüd aga poen ma oma kallikeste kõrvale pikali ja naudin seda tohutut energiat ja positiivsust, mis ma nii nädalavahetusest kui tänastest trennidest kaasa sain!

PS: Ma ei oska öelda, kas asi on nädalavahetuses või on mu keha päriselt natukene paremaks muutunud, aga ma tunnen ennast selles juba päris hästi. Nii koolitusel kui nädalavahetusel lasin ma täiesti vabalt trenni ajal kõhul paljaks vajuda ja minna ning ma ei tundnud end sugugi paksu ega jubedana.

Dancest tantsu-ja treeningstuudio


PS2: Kui kedagi peaks huvitama, siis lastega, eriti Mariannaga läks hästi. Reede oli natuke pahasti, sest mu ema oli tema jaoks veel võõras ja ta otsis ja nuttis mind taga, aga ülejäänud päevad sai Gunnar temaga hakkama ja laps oli söönud ning pidas rinnata ilusti 4h vastu!