reede, 8. aprill 2016

Kui tahaks enamat

Ma olen üldises plaanis praegu asjade seisuga rahul. Mul on iga päev mõni treening olnud ja igat hommikut alustan ma YOGAFUNCi päikesetrevitustega. Ehket ühendan kaks kasuliku ja samal ajal kui enda keha nö äratan, õpin ka kava selgemaks.

Lisaks sellele olen ma sel nädalal käinud korra kümmet jooksmas, teinud tunni Piloxingut ja lihastrenni ning kolm tundi tantsinud. Kuna pühapäeval on juba video filmimine, on see praegu prioriteet olnud, et kõik ikka korralikult selge oleks.

Täna on juba reede ja mu keha hakkab alles nüüd maha rahunema. Käed veel väga vinyasat teha ei taha, aga eks see on osa progressist. See valu. Kunagi tahaks ikka kätel juba seista ja põlvi kasutamata alla minna. Kunagi...

Igatahes, praegu on olnud sellised ajad, et eile jäi intervalli jooks ära. Ootasin õiget hetke, kui Gunnar koju jõuaks ja lapsi pooleks tunniks valvama jääks, et siis enne tantsutrenni tiirul ära käia. Siis aga hakkas vihma sadama ja peale seda olin ma just söönud... Ja kõige lõpuks tundsin ma, et mu põlved valutavad. Eks see Dancehall nii vist mõjuma lõpuks pidi. Mul on nii hea meel, et peale pühapäeva kõik sellega on!.
Nii ma siis otsustasin, et ma jätan jooksu vahele ja lähen hoopis järgmisel hommikul. Mis aga sai hommikul? Ma lõin äratuse kinni ja magasin edasi. Ja nüüd olen ma siin: Lastega üksi, peaksin minema Dancesti uut Piloxingu kava ja FUNCi harjutama, aga tahaks jooksma minna hoopis.
Samas tahaks ma homme ühe pikema ringi teha ja seda arvesse võttes, oleks tänane intervall natuke liig. Teadagi, mis ju Raplas juhtus.

Mulle tundub, et mul on aega liiga vähe. Mul on  vaja esmaspäevaks selgeks saada Piloxingu uus kava, tahaksin YOGAFUNCi harjutada ja kodus mu nöpsikud seda enam teha ei lase. Ja sama hooga tahaks kevadet ära kasutada ja joosta, aga pole Gunnarit, kes lastega oleks. Igatepidi üks jama, eks!

Õnneks on meil nüüd oma saal, kus on lastenurk ja päeval vaba aega, et sinna harjutama minna. Egas mul muud üle jäägi, kui lapsed kaasa pakkida ja Dancesti poole suund  võtta. Eks siis jooksma saab homme või pühapäeval.

Millagi peaks võtma aga need jooksutreeningud tõsisemalt ette. Vaja hakata tempot looma, harjutusi tegema jne. Millal? Ehk siis kui uued kavad ja asjad selged on. Praegu, paar nädalat, võtan ma veel veidi vabamalt.

Uuel nädalal saan ma paaril päeval empsi ära kasutada ja natukene rohkem endale keskenduda. Loodan selle ajaga veidi rohkem mäele saada ja rütmi sisse juurutada, et sellist eilse päeva asja poleks, et lihtsalt jtan mingi asja ära. Neljapäeval saan kenasti intervalli enne tantsutrenni tehtud ja reedel loodan ma teistkordsele YOGAFUNCi koolitusele pääseda. Lisaks veel joosta laupäeval.

Ühesõnaga, mis mu kogu heietuse point oleks, on see, et kuigi mul trenne ja treeninguid ära jääb ja ma üksi lastega olema pean, ei ole ma enam stressis selle kõige pärast. Jah, ma tahaks kõiki asju teha, aga kui ei saa, siis ei saa ja muudan olukorra enda jaoks positiivseks.

Nüüd võtangi kätte, teen söögid kaasa ja panen Dancesti poole ajama, et seal siis midagigi tehtud saada ja maratoniks valmistuma hakata!

2 kommentaari:

kristel ütles ...

Tahtsin ainult öelda, et jee, nii tore, et jälle avalikult blogid! Olen vahepeal mitu korda tahtnud kirjutada ja alandlikult parooli paluda, aga ma pole kindel, kas Sa seda võõrale inimesele tahaksid anda. Nii et jei ja tore, et Sul hästi läheb! :)

Kati ütles ...

Nii tore :)! Eks ma parema meelega sel perioodil just võõrastele olekski andnud ;)