pühapäev, 29. mai 2016

Esimene läbitud maraton

Laupäevad on mul alati sellised kahtlased päevad. Kava kohaselt peaks nagu puhkepäev olema, aga rahus istuda ja jalgu kõigutada ma ei oska. Eilne päev oli veel selline, kus sain peale poole kaheksast mähkmevahetust rahus poole üheteistkümneni edasi magada. Luksus, ma tean, aga olin terve möödunud nädala suurt unevõlga kasvatanud.
Kui ma lõpuks enda lastega üles ajasin, pudru valmis keetsin ja enda mollikese tühjaks söönud olin, sattusin ma rääkima ühe enda vana peiksiga. Tuli välja, et too asub ka Soomes ja mõtlesime kokku saada. Ma kade pole ja esitasin küllakutse. Koheselt hakkasin ka koristama, et noh, oleks ikka siia põssade majja viisakas kedagi sisse kutsuda.
Koristamise ja söögitegemise vahepeale jäi aeg, kus mehike muudkui keerutas ja keerutas oma tuleku suhtes. Lõpuks oli asi nii kaugel, et mu enda mees saabus juba koju. Mitte et tal midagi selle vastu oleks, et ma vanade silmarõõmudega suhtlen. Oh ei, tema terve ülejäänud aja muudkui ootas, et tüüp end ikkagi kohale veaks. Käisime poes, käisime autojahil ja terve aja rääkis külaline, et kas ma ikka tahan et ta tuleks jne. Lõpuks kui kell pool seitse koju saime, sain pildi grill-lihast ja et tema täna ei jõua siiski, ehk homme.

Normaalne, ma olin terve päeva teinud kõike muud kui liikunud, sest üks pidi ju külla tulema. Kuna kella aktiivsus oli vaid 17% täis tiksunud (mul on ta kõige kõrgema leveli peal), siis oli vaja see nüüd täis teha. Valikus oli kas 1:15 jooksu või 2:20 kõndi. Mõtlesin mis ma mõtlesin ja lõpuks kirjutasin ülesse korrusele, et kas ma jalgratast võin laenata. Tuli positiivne vastus. Ma olen ennegi seda siin maininud, et tahaks rattaga sõita. Nüüd siis sain.

Aga ega ma ei ole ju eriti mõistlik ja rahulik enda asjadega. Nii kui ma jaatava vastuse sain, kerkis mul peas plaan maratoni distants ära sõita. Noh, nii selle jaoks, et kui kunagi jooksmiseks läheb, oleks marsruut teada.

Võtsin ette tee Tuusula poole. Esimesed viis kilomeetrit kõik okei. Ja siis tuli kuuendal üks meeletult järsk tõus. Sealt tõusust on joosta äärmiselt raske üles ja pedaale sõtkudes sai vahepeal jõud täiesti otsa. Samas, allaminek oli nii kiire, et mul lks seest õõneks. Ma kardan meeletult kiirust ja kõrgusi ning iga kiirem allamägi võttis mul kõhust kõhedaks.

Terve ülejäänud tee oli üsna hea. Olid väiksemad tõusud, aga ei midagi hullu. Ei, valetan, paar rasket tõusu siiski oli. Üks nendest lausa nii raske, et pidingi tippu kõndima. Eks see mõjutas ka, et keha hakkas väsima. Nii umbes poolmaratoni distantsil tundsin, et tempo hakkab langema ja pedaale tallata on raskem. Viimasel viieteistkümnel kilomeetril sattusin ma hästi ilusasse naabruskonda ja seal lihtsalt tiirutasin ja imetlesin ma ümbrust.

Mingit rattarallit ma ei pidanud ja tempo oli selline keskmine. Ma arvan. Ma ei tea, sest ma pole absoluutselt kursis jalgratta tempotega! Mina läbisin igatahes 42.33km ajaga 2h:19min:44sek. Sinna ajahulka kuuluvad ka foori taga seismised, mida oli kokku kuus. See sõit läks mulle maksma 925kcal. Pulss oli vastavalt 127/173bpm. Keskmine kiirus 18.2km/h. Ja selgelt oli teine poolmaraton aeglasem, sest esimene tund tiksus täis 19.5km järgi.

Ma tean, et paljudele põlvevigastusega inimestele soovitatakse rattasõitu, sest see ei koorma põlvi nii väga ja teeb head, aga mul hakkas just parem põlv veidi tunda andma. Mitte valutama, aga oli ebameeldiv.

Aga tehtud ma ta sain-minu esimene marataon. Vaadates seda maad, mis maha sai sõidetud, siis ma ei kujuta ettegi, et peaksin kunagi sellise maa ära jooksma. Ja respekt Merlinile, kes läheb maatoni augustis teistkordselt maha kõndima! Ma ei kujuta ette ka, millal ja kas üldse mina kunagi valmis olen.





Öö oli raske ja paha. Mitte kuidagi ei saanud und. Keerutasin ja lugesin lambaid, keskendusin hingamisele- midagi. Oli palav ja halb. Hommikuks oli äratus kella poole üheksaks pandud, sest oli vaja jälle hommikujooks ette võtta. Gunnar pani kella poole ühe ajal kodunt jälle lõikama ja olen kuni homse õhtuni lastega üksi.
Kuna ma alles kella nelja ajal magama sain, lülitasin rahus kellad kinni. Lõpuks ärkasin selle peale, kui kuulsin välisukse sulgumist. Gunnar läks juba minema. Kell kümme juba. Õnneks tuli ta poole tunni pärast tagasi, andes mulle anda täpselt tund jooksuks. Hoidsin aega veidi kokku ja ei hakanud ennast piinama. Tegin 7km ja sedagi jälle palavas ja ebameeldivas õhustikus. Raske, raske! Aga nagu öeldakse: raske õppustel, kerge lahingus. Loodan ka sellele.

Eilsest maratonist oli keha natukene kange ka. Umbes kolmandal kilomeetril tundsin, et samm läks vabamaks ja lihased lahtisemaks.




Tänasest ööst ka üks väike nali. Läksin keset ööd jooma ja nägin, et abikaasa on jälle teleri ette magama vajunud. Panin teleri kinni ja hakkasin ära minema. Siis aga ärkas mees üles ja imestas, miks teler kinni on. Pani endale äratuse ja lülitas lambi kinni. Mind ta ei märganud. Mina siis lülitasin vaikselt lambi uuesti põlema ja ilmusin eikuskilt ta vaatevälja. Võite ette kujutada, kuidas ta ehmus ja kuidas ma naerma purskasin. Hommikulgi ütles ta, et ta tundis nagu oleks mõnda Jaapani õudusfilmi sattunud.

kolmapäev, 25. mai 2016

EBA2016- kellele andsin oma hääled mina

Kuna minu puhul, erinevalt enamike hääletajate probleemist, et nad ei saa üldse enda hääli anda, saan mina siiani oma mobiilist hääletada (kuigi olen oma hääli tegelikult vahepeal juba muutnud) ning ma arvutist pole üldse veel hääletanud, mõtlesin ma seda olukorda ära kasutada ja anda enda lõplikud hääled ja teilegi need ette sööta.


Sujuvalt jätsin ma vahele kategooriad, milles mul õrna aimugi pole.



Minu hääled jagunesid nii:

Arvamusblogid: Ma ausaltöeldes imestan, et selles kategoorias on nii vähe selliseid blogisid, mida ma loen. Või noh, needki on sellised, et avan postitused siis, kui öösel und ei tule või aega on vaja surnuks lüüa. Seekord sai aga minu hääle Ebaparlikarp (LINK). Puhtalt sellepärast, et postitused on üsna meelelahutusliku sisuga.

Elulised blogid:
Ma olin juba enda hääle Ailile ära andnud, aga nägin siis, et kõige magusam on eelviimaseks jäetud. Marina (LINK) on kuidagi aastate jooksul südamelähedaseks saanud ja tema tegemistele elan kaasa nagu sõbranna omadele. Pluss: kas te ta Instagrami olete näinud?


Ilublogid:
Minu bloggeri listis on neid vaid üks: Liisa (LINK),kes võiks tihedamalt ikka postitada.


Kokandusblogid:
Ma olen juba ammu hoidnud silma peal Sandra Vungi (LINK) FB fännilehel. Lisaks on mul pikemat aega lihast kopp ees.


Moeblogid:
Siin olin ma kahevahel. Kas anda hääl Merylile (LINK) või tema lahutamatule kaaslalsele Katriinile (LINK). Valik langes esimese kasuks, sest Meryl on täpselt selline rusikas-silmaauku stiiliga minu jaoks.


Pere-ja beebiblogid:
Olin jällegi kahevahel. Lipsuke (LINK) või Britt (LINK). Pika kaalumise peale sai kliki ikkagi Britt, sest tänu Ella ja Marianna üheaegse ootuse ja sünni ajale, samastun temaga rohkem.


Spordiblogid:
Hääle sai see blogi siin (LINK)! Okei, nali, nali! Tegelikult ma nii nahhaal ei ole. Spordiblogiga olid mul rasked lood, sest paljud on mu lemmikud ju. Hääle andsin ma lõpuks Karmenile (LINK), sest ma olen Margiti võidus nagunii kindel. Lisaks samastun ma Karmeniga üsna palju.

Tervise- ja kaalulangetusblogid:
Jällegi kategooria, kus ma oma häält mitu korda muutnud olen. Raske on paljude lemmikute seast seda ühte hääletada. Lõpuliku hääle sai Mariliiis (LINK). Mariliiis on mu viimase aja suurim avastus ja nii äge on lugeda ühe pakseneva saleneja jutustusi. Brings back memories!


Neid viimast kolme kasti ma ei täitnud. Ma lihtsalt pole nii agar lugeja ja jälgija.

Tegelikult oli see valiku tegemine tõepoolest raske. On väga nõme, kui ühes kategoorias on viis lemmikut blogi, kellest pead ühe valima.


Siin-seal on ka läbi käinud teemad, et mida auhindade jagamisele selga panna. Minul oli esialgu plaanis kanda sügisel ostetud ja üli naiseliku-piduliku lõheroosat kleiti. Siis aga tuli Mari-Leen jälle oma smart casual'iga*. Koheselt tundsin, et minu kleit oleks sellise ürituse jaoks liiga, liiga, liiga pidulik ja uhke. Nii ma siis kavandasingi endale peas veidi teistsugusema ja lihtsama outfiti. Käisime eile Jumbos seda ainuõigemat kleiti otsimas. Ja mis oli juhtunud? Kõik sellised kelidid olid riidepuudelt kadunud! Õnneks ma siiski ühe leidsin. Müüja vaatas mind hindavalt ja küsis: "Suurus 36, jah?" Nõustusin. Läksin proovima ja.. see oli natukene suur. Väikemat suurust enam polnud. Õnneks ei ole see kleit nii suur, et ta paistab suur välja. Ei, ta vist tegelikult peabki olema selline... kergem. Mitte täiesti ümber. Igatahes ma ise olen rahul. Rahul sellega, et ideaalse kleidi sain ja rahul sellega, et olen suurusesse S (34-36) tagasi jõudnud! Halleluuja!
Kaalul ma pole juba umbes kaks kuud käinud, muideks!

Vat nii, sellised lood. Teie aga ka ikka minge ja hääletage, kui ei ole seda veel teinud. Ja kui olete, siis kutsuge sõpru ka hääletama! Hääli saab anda SIIN (LINK).

Kohtume juba 11. juunil, Tallinnas!


*Võtke lauset ikka humoriga. Tegelikult mulle hirmsalt meeldib selline lahendus. 

neljapäev, 19. mai 2016

Ebaloogiline jooks

Käisin eile õhtul jooksmas. Just peale seda, kui olin enda imemaitsvat kooki kaks viilu sisse puginud. Kuigi lasin kompotil poolteist tundi seedida, oli ikkagi raske. Või oli raske hoopis teisipäevastest jooksuharjutustest?

Naljakas ongi just see, et pulsi järgi nagu peaks jõudma ja kiireminigi liikuma, aga jalad on rasked ja kops kinni. Miks on see nii, et pühapäevasel jooksul on mul üli kerge joosta 174-176bpm järgi ja kolmapäeviti on 159bpm-ga hing paelaga kaelas? Mitte kuidagi ei suutnud seda keha edasi sundida. Juba teisel kilomeetril jäin seisma ja mõtlesin, et ei, täna ma ei suuda. Vaatasin pulssi ja see näitas vaid 152bpm. Kuidas?

Olgu, püüdsin siis tempot tõsta, et ehk on kõrgema tsooniga kergem liikuda. Sain selle maksimaalselt vaid 167bpm peale. Rohkem keha lihtsalt välja ei pigistanud. Jalad olid surnud, keha keeldus koostööst. Nojah.

Ma võin vanduda, et iga kilomeetri ja tiigiringi lõppedes mõtlesin, et see on viimane. Vähemalt viis jooksen ära ja siis lähen koju. Okei, teen ühe ringi veel ja siis pööran koju. Lõpuks oli koos juba seitse kilomeetrit ja mõtlesin, et mis see üks ring siis enam ära pole (üks tiigi ring on ca 1600m). Jooksin selle ka ära ja pöörasin kodu poole. Sain veel ca kilomeetri jagu joosta ja kümme tiksus täis.

Ma ei tea ise ka, kust kohast ma jooksude ajal selle kindlameelsuse ja jonni võtan. Mul oli tõepoolest nii-nii raske eile. Mu keha oli nii higine, et see oleks nagu vihmasajus jooksnud. Puhast vett tõmbasin muudkui ostmikult ära. Aga ära ma need ette nähtud kümme tegin. Aega läks 1h:01min:32sek. Võrreldes pühapäevaga pea 4min aeglasem.

Oeh, täna peaks tegema üle ma-ei-tea mis aja lihasharjutusi ka. On aeg kummidelt ja hantlitelt tolm pühkida. Õhtul läheme lastega tantsima.  Alati on need nädalavahetuse algused rasked, sest meespere saadetakse neljapäeviti kuskile kaugele ja ta saabub koju alles reedel. Nii ka täna ja peangi järjekordselt ette võtma rongisõidu, mis mulle üldse ei meeldi, sest Marianna tahab kõikse aja vankrist väljas joosta.

Hommikul aga mõtlesin, et näitan teile ka, kas on siis minu pingutused vilja kandnud ja keha olukord paranenud. Mis arvate?



Tegelikult mõtlesin ma ka veel EBA2016 üritusele. Ma millegi pärast kardan hirmsalt sinna minna. Ma ju ei tea ega tunne sealt kedagi. Ma tohutult pelgan olukordi, kus ma pean nö endale tundmatu rahvaga olema. Jah, mina ju tean pea enamike kaasblogijaid, aga kardan, et mind ei tea keegi ja olen nagu kooliajal üksi nurgas. Okei, päris üksi ma ju pole, sest mu parim sõbranna lubas mulle kaaslaseks tulla, aga you get the point! Ainus blogija, kellega ma sealt päriselt suheknud ka olen, on Britt ja Marina, kui ta tulemas on. Teisi tean ma vaid blogide järgi ja on mulle võõras seltskond. Ja ma kardan. Kardan tegelikult nii paljugi, et pole kindel, kas ma sinna kohale lõpuks ilmungi.

Õhh ma ütlen!

kolmapäev, 18. mai 2016

Retsept: vale juustukook

Täna on härra Gunnari sünnipäev. Too saab juba 32-aastaseks. Alles kohtusin ma noore, 26-aastase poisikesega ja nüüd olen ma kolmekümne kahe aastase, kahe lapse isaga abielus!

Kuigi alguses noorhärra punnis vastu, et tema mingit sünnipäeva ei taha ja keegi ei pea tema pärast vaeva nägema, siis eilsest õhtust saadik ma siiski vaaritasin ja kokkasin ja koristasin. Mis saakski olla parim põhjus ühe korraliku suurpuhastuse jaoks kui külalised, eks?!

Sünnipäevalauale tegin ma krabi-riisi salatit, küpsetatud kana, notsu viinereid* ja brokoli-lillkapsa-peekoni pirukaid. Mees mul eriti suur magusasõber pole ja sellepärast tuli mul natukene nuputada sünnipäeva tordi võimalusi. Lõpuks tegin ma siis ülimalt lihtsat ja maitsvat toorjuustukooki.

Vaja läheb:
  • ca 120g leiba
  • sarapuupähkleid
  • 400g toorjuustus (mina kasutasin sidrunimaitselist)
  • 2spl suhkurt
  • ca 200ml vahukoort
  • 50g võid
Kõigepealt purustasin leiva puruks ja röstisin pannil. Lisasin umbes 150g purustatud pähkleid leivale ja lasin need mõnusalt küpseks.  Sulatasin või ja segasin toasooja või, suhkru ja sooja leiva-pähkli segu omavahel. Surusin massi tugevalt koogivormi (kasutasin seda ümmargust, millel ääre saab ära võtta ja uuesti põhja külge kinnitada). Panin põhja külmikusse tahenema.
Täidise jaoks mikserdasin omavahel toosjuustu ja vahukoore. Lisasin natukene mett ka. Kui mass oli mõnusalt kõva, segasin hulka natukene pähklipuru. Peale puistasin chia seemneid ja mõned suured pähklid.
Lisasin  täidise põhjale ning jätsin terveks ööks külmikusse.

Mul jäi küll täidis natukene pehme, aga süüdistan enda külmikut, mis on natukene aegu näinud. Soovikorral saab ka sügavkülmas kooki hoida, aga siis tuleks enne söömist natukeseks see sulama võtta.

Ma ütleks, et väga mõnus alternatiiv suhkrupommidele ja lauas kõik kiitsid ka. Isegi Gunnar ütles, et väga mõnus oli ja tema magusat mul ei armasta.


PS: originaalretsept on võetud Selveri kalendrist.


Kui natukene muus teemast rääkida, siis meie mitme kuune vaev ja higi Dancestis kandis eile vilja ja Dancehalli video nägi ilmavalgust. Ise oleme tootega rahul. Jah, alati saab paremini, aga oli see meie jaokski täiesti uus kogemus ja stiil. Kindlasti saab veel selle aastanumbri sees veel ühte Dancehalli näha. Uued projektid plaanid suveks on juba käima lükkamisel. Tuleb kiire ja põnev suvi!

Ja nagu Instagrami jälgijad juba nägid, siis kostüüm vist väga hull polnudki? Vähemalt ma ise ei tundnud ennast kuskilt otsast paksu ega jämedana.



* Notsuviinerid on meil saanud mingiks peretraditsiooniks- igal tähtpäeval käivad need keedetud viinerid salatiga käsikäes.

neljapäev, 12. mai 2016

Vlog: Blogger swap

Tegin täna hommikupoolikul oma elu teise-kolmanda video bloggisse. Meil siin ühes blogijate grupis tehti tükk aega tagasi selline üleskutse, et blogijad võiks üksteisele oma lemmikuid asju saata. Minu rõõmuks, tahtis minuga vahetust teha Laura, kelle saadetud pakikene jõudis minuni esmaspäeval.

Andke andeks mulle minu sättimata olek, sest ma tõepoolest ei viitsi enam meiki näkku panna ega end väga sättida. Eriti kui tean, et pean õhtul trenni tegema.

Samuti ei olnud mul mahti videoga vaeva näha ja seda korrektseks lõigata, nii et kõik apsakad ja sassi minekud on sees.

Mis ma aga paki seest leidsin, seda saate näha allolevast videost:


PS: Laura, anna siis ikka teada, mis herned need on?!

esmaspäev, 9. mai 2016

Tänane Piloxing ja EBA2016

Täna on esmaspäev. See tähendab seda, et oli Piloxingu päev. Tavaliselt eelneb sellele ka tantsutrenn, aga täna saadeti härra abikaasa jälle asundumisele ja pidin üksi hakkama saama. Jätsin siis enda tantsutrenni ära, andsin lapsed vanavanematele hoida ja palusin naabritel end veidi sõidutada. Suur, suur tänu ja kummardus neile vastutuleku eest!

Igatahes, ma olin terve päeva lastega rõdul kevadpäikest nautinud ja plaani paika pannud, et saan enne Dancesti minekut 5km jooksu ära teha (sest eile, kui ma pidin 10km ära tegema, unustas üks mees end õhtul jutusoonele ja ma jooksma ei pääsenudki!), siis tantsima minna ja teha enda Piloxing ära. Lõunal aga härra helistas, et ta ei jõua mind ei viima ega tooma. Nii ei jäändki mul muud üle kui ülal toodud plaan käiku lasta.

Kodus, trenniks valmistudes vahtisin ma end bikiinides peeglist ja mõtlesin täna lühikeste riietega trenni andma minna. Päris kobe juba ju-mõtlesin ma. Paningi siis retuusid ja oma ülimõnusa pluusi selga. Kodunt väjus üks üsna kena ja trimmis tibi.

Dancesti jõudsin parajalt nii, et sain ka tantsu veidi harjutada. Siis vaatasin peeglist et kujam, ma vist ei ole ikka veel valmis lühikeste retuusidega avalikuse ees käima. Aga well, mis teha, teisi riideid kaasa pole. Ehk nii hull ikka pole.

Siis hakkas Piloxing. Ja kui need reied siis soojenduse ajal värisema hakkasid. Ja siis värisesid nad hüpete ajal. Ja veel rohkem jalatõstete ajal. Ja sangad piilusid särgi alt iga käe tõstega välja. Ja kõige tipuks rullusid need retuusid igale poole vahele. Siis ma juba naersin enda üle ja mõtlesin, et pekki kah, selleks ma ju siin olen, et seda pilti paremaks saada ja nautisin enda trenni.



Tänane Piloxing viis kehalt 649kcal. Higi voolas juba esimese 10 minuti jooksul. Kui me lõpuks matitööd hakkasime tegema, olin ma näost ja rinnust nii märg, et higi voolas veena alla. Eks õues valitsev kuumus mängib oma rolli, aga mõnus oli. Lihas sai mõnusalt koormust ja meie uus piloxitaja Kätu tõstis mitu korda energiat üles.
Eks natukene kurb ole, sest trenn hakkab hõredaks jääma ja sellega kaob üleüldine energia saalist ära, aga püüan seda mingil moel need viimased trennid üleval hoida. Polegi, kolm esmaspäeva veel ja siis vast jätamegi Piloxingu suvepuhkusele. Ma arvan ise, et aeg-ajal ma lähen seda harjutama ja tegema ikka. Üksindagi. Ei saa lasta ennast rooste minna ju.


Aga hüpates nüüd hoopis teisele teemale, siis ma usun, et kõik te juba teate, et EBA raames hakkas nüüd hääletus peale. Sel aastal ma andsin endale ka võimaluse. Eelmisel aastal oli ka keegi minu nomineerinud, aga nö vabatahtlikult ma sellest osa ei võtnud. Sel aastal ütlesid paljud mulle, et peaksin võimaluse andma blogile. Paningi siis end spordiblogide alla kirja. Miks? Sest ma ei taha ennast kaalulangetuse-või tervise blogiks tituleerida. Jah, need kõik käivad spordiga üldiselt käsi-käes, aga ma keskenduks ikkagi rohkem spordile ja trennidele ning enese arendamisele. Nii et läks ta siis sinna kategooriasse.

Ma loodan, et kui Sa siin blogis juba lugemas oled, siis Sa ka minu poolt hääletad?

Mina ise olen oma hääled andnud. Valikut oli raske teha. Paljud blogid olid minu jaoks natukene valedes kategooriates ja paljud lemmikud olid ühte kokku sattunud. Nii mõneski kategoorias jätsin ma hääletamata, sest pole ühtki blogi näinud enne.

Igatahes, hea sõber, kui Sinu arvates peaksin ma väärima EBA2016 Spordiblogi tiitlit, siis hääletada selle poolt saad SIIN (LINK). Nagu ma aru sain, saab hääletada iga päev, aga kirja lähevad siis viimased hääled, mis Sa oled oma IP-aadressilt andnud.
Nii et näpud tööle, sõbrakesed!

teisipäev, 3. mai 2016

Retsept: Elina kaerahelbeküpsised

Elina on mul viimasel ajal väga pirtsakaks sööjaks muutunud. Või noh, mis viimasel ajal- viimane kord kui ta kõike sõi, mis ma talle pakkusin, oli üle-eelmine suvi, kui terve puhkuse Rakveres olime. Selles ajast on mul tõestuseks isegi pilt, kus ta oma kassidega seljankat luristab. Tänaseks hetkeks pean ma aga välja mõtlema imenippe-ja toite, et laps täisväärtuslikult söönuks saaks. Siiani on õnneks kanasupp töödanud.

Küll on aga omaette tsirkus talle igal teisi-ja kolmapäeval Kerhosse lõuna kaasa panemine. Kuna see peaks olema selline snäkki eest toit mitte päris praad, siis olen siiani talle ikka mingeid küpsiseid ja saiakesi kaasa pannud. Puuvilju ka, aga need jõuavad poolikutena alati koju tagasi.

Kuniks ma siis nädalavahetusel pakkusin talle välja, et teeme ise küpsiseid. Laps oli nõus ja me hakkasime vaaritama.

Vaja läheb:
  • 2-3 muna
  • kaerahelbeid (panin tunde ja vajaduse järgi)
  • kama jahu/palle
  • mett
  • 1-2 banaani

Kõigepealt vahustasime me munad ära. Seejärel püreestasime banaanid. Mida küpsem banaan, seda plögam ta jääb. Segasime need kaks omavahel vahustades kokku. Hakkasime kaerahelbeid sisse manustama. Vahuetasime veel. Lisasime mee ja vahustasime. Selleks et mass natukene ikkagi jahust toodet ka saaks, purustasime Marianna kamapalle ka sisse. Toimib suurepäraselt jahu eest ja annab mõnusa maitsenüanssi.
Kui mass oli paras, asetasime lusikaga pätsikesed pannile ja panime 15-20min 175kraadisesse ahju.

Lisaks võib panna ka igasugu marjakesi maitseks sisse, aga me kasutasime niigi marjade ja seemnete-pähklitega pudru kaerahelbeid, nii et kõik oli juba sees olemas.

Elina igatahes nädalavahetusel sõi mul terve ühe pannitäie neid üksi ära ning loodetavasti saabub täna Kerhost ka tühja karbiga.
Pole küll teab mis tervise etaloon, aga igatahes tervislikum kui need poe küpsised ja saiakesed.



*See ei tähenda muidugi, et Elina vaid küpsiseid ja saiakesi sööks. Nagu ma mainisin, sööb ta hea meelega ka kanasuppi ja puuvilju. Eks neid toite on veel, aga pean lihtsalt loov olema, sest lihtsalt puhast brokolit ta nõus sööma ei ole... Kaks aastat tagasi ta aga ainult brokolit sõigi. Võta siis näpust!

 

pühapäev, 1. mai 2016

Aprilli statistika

Mõtlesin siin, et oleks aeg end kokku võtta ja hakata ikkagi igakuiselt kuu kokkuvõtteid ka tegema. Päris igal nädalal ma neid vast teha ei jaksa ja vaevalt need väga paljusid huvitavadki.

Kuna aga tänasega, jap just tänasega, hakkab minu treeningperiood peale, on hea vähemalt kuu lõikes asjadel silm peal hoida.

Kui ma aprilli Endomondost eile vaatasin, oli korraks kurb tunne- kilomeetreid oli nii-nii väha kogunenud. Kui aga vaadata ajalist treeningut, on numbrid ilusad. Pole midagi teha, ma olin ju pea kaks nädalat põlvega rajalt maas.

Aga statistika:
  • jooksin: 30.88km/ 3h:03min:03sek
  • kepikõndisin: 37.88km/ 6h:33min:22sek
  • jalutasin: 43.60km/ 8h:13min:48sek
  • Piloxing: 4h:34min:14sek
  • tantsisin: 5h:08min:43sek
  • lihastreenisin: 1h:59min:41sek
  • YOGAFUNC: 23h:20min:55sek

Kogu aprilli jooksul läbisin ma siis 113km, aktiivset aega kulus 52h:53m:48s ning ma kulutasin 21996kcal.
Ma olen väga üllatunud YOGAFUNCile kulutatud aja üle. Ma olen seda pea ööpäeva harjutanud ja teinud. Uskumatu!


Möödunud kuu eredamad hetked?
  1. YOGAFUNCi instruktori kursus. Unustamatu kogemus ja ma olen äärmiselt õnnelik, et ma selle teekonna ette võtsin! Peale õiguse funci juhendada, andis see mulle hingeliselt ja vaimselt palju-palju rohkem! Füüsiliselt ka. Avastasin, et olen suuteline igapäevaselt oma piire ületama.
  2. Põlvevigastus. Küll negatiivne kogemus, aga oskasin seekord ennast kuulata ja andsin jalale rahu. Tänaseks päevask on see juba mitu aega valuvaba olnud ja usun et olen valmis uuesti jooksurajale astuma.
  3. Dancehall'i video filmimine. Minu esimene tõsine projekt tantsutüdrukutega. Sai kõvasti tööd tehtud, aga usun, et video ilmudes, on seda suurt tööd ka näha. Loodan, et mu tagumik vaid kedagi pimedake ei löö!
  4. Dancest trennimaraton. Tegime seda juba neljandat korda! Tõeline hitt. Minu jaoks oli seekordne maraton eriline, sest sain esimest korda YOGAFUNCi tutvustada. Üritus oli retro-stiilis ning nägi igatepidi väga kihvt välja!
  5. YOGAFUNCi tutvustav trenn. Reedel toimus tasuta YOGAFUNCi tund, kus ma valmistasin ette 1.5h treeningu, mille algselt ma tutvustasin trenni ennast ning siis juhendasin 70min täis tunni. Annan endale au, et ma terve programmi kolme nädalaga selgeks sain. Isegi need rasked lihasosad. Rahvast oli kohal küll täpselt neli, aga tõttöelda oligi nii parem. Tulevast reedest on terve mai kuu kavas lite tunnid ning kui huvi on, siis suvel täis YOGAFUNC tunnid. Kui ei, siis puhkan ja keskendun ainult jooksudele.




 Aprill oli üks üsna kurb kuu. Kurb selles mõttes, et vigastus ja Gunnari pidev tööl olek muutsid treeningud üsna kehvapoolseteks. Õnneks muutusid nüüd ilmad ilusamaks. Loodame, et sellised soojad ja pikad päevad jäävadki kestma, et saaksin võimalikult palju lastega õues liikuda ja õhtuti Gunnari tulles enda jooksud ära teha. Eile õhtul paningi mai kuu treeningplaanid paika. Tuleb üsna tihe kuu, aga nii ongi hea. Mulle meeldib olla tegevuses ja liikumises. Muutun muidu kurvaks ja masendunuks. Homsest saab jälle Piloxingut teha ja tantsida. Neljapäeval on ka tantsutrenn ja reede hommikut alustab YOGAFUNC lite. Reede saab veel olema intervalli-päev. Kolmapäev ja pühapäev on pikad jooksud ning teisipäev tempo-kõnd. Laupäev jääb puhkepäevaks. Neid on ka vaja.

Selline oleks vähemalt ideaal. Seda kuidas kõik päriselt läheb, näitab vaid aeg.

Lõppu natukene nalja ka. Millal Sa tead, et pead ennast päriselt kokku võtma ja kehakaalu vähendama?
Siis kui Su abikaasa tõmbab Su skinny jeans'id jalga!

Ehket ma käskisin Gunnaril eile enda teksasi proovida ja ta sai need jalga. Ma ei teagi nüüd, kas on mu mehel saledad jalad või minul jube paksud?! Igatahes tegi ta need jalgevahelt lõhki, nii et nüüd on ta mulle ühed teksad võlgu!