pühapäev, 29. mai 2016

Esimene läbitud maraton

Laupäevad on mul alati sellised kahtlased päevad. Kava kohaselt peaks nagu puhkepäev olema, aga rahus istuda ja jalgu kõigutada ma ei oska. Eilne päev oli veel selline, kus sain peale poole kaheksast mähkmevahetust rahus poole üheteistkümneni edasi magada. Luksus, ma tean, aga olin terve möödunud nädala suurt unevõlga kasvatanud.
Kui ma lõpuks enda lastega üles ajasin, pudru valmis keetsin ja enda mollikese tühjaks söönud olin, sattusin ma rääkima ühe enda vana peiksiga. Tuli välja, et too asub ka Soomes ja mõtlesime kokku saada. Ma kade pole ja esitasin küllakutse. Koheselt hakkasin ka koristama, et noh, oleks ikka siia põssade majja viisakas kedagi sisse kutsuda.
Koristamise ja söögitegemise vahepeale jäi aeg, kus mehike muudkui keerutas ja keerutas oma tuleku suhtes. Lõpuks oli asi nii kaugel, et mu enda mees saabus juba koju. Mitte et tal midagi selle vastu oleks, et ma vanade silmarõõmudega suhtlen. Oh ei, tema terve ülejäänud aja muudkui ootas, et tüüp end ikkagi kohale veaks. Käisime poes, käisime autojahil ja terve aja rääkis külaline, et kas ma ikka tahan et ta tuleks jne. Lõpuks kui kell pool seitse koju saime, sain pildi grill-lihast ja et tema täna ei jõua siiski, ehk homme.

Normaalne, ma olin terve päeva teinud kõike muud kui liikunud, sest üks pidi ju külla tulema. Kuna kella aktiivsus oli vaid 17% täis tiksunud (mul on ta kõige kõrgema leveli peal), siis oli vaja see nüüd täis teha. Valikus oli kas 1:15 jooksu või 2:20 kõndi. Mõtlesin mis ma mõtlesin ja lõpuks kirjutasin ülesse korrusele, et kas ma jalgratast võin laenata. Tuli positiivne vastus. Ma olen ennegi seda siin maininud, et tahaks rattaga sõita. Nüüd siis sain.

Aga ega ma ei ole ju eriti mõistlik ja rahulik enda asjadega. Nii kui ma jaatava vastuse sain, kerkis mul peas plaan maratoni distants ära sõita. Noh, nii selle jaoks, et kui kunagi jooksmiseks läheb, oleks marsruut teada.

Võtsin ette tee Tuusula poole. Esimesed viis kilomeetrit kõik okei. Ja siis tuli kuuendal üks meeletult järsk tõus. Sealt tõusust on joosta äärmiselt raske üles ja pedaale sõtkudes sai vahepeal jõud täiesti otsa. Samas, allaminek oli nii kiire, et mul lks seest õõneks. Ma kardan meeletult kiirust ja kõrgusi ning iga kiirem allamägi võttis mul kõhust kõhedaks.

Terve ülejäänud tee oli üsna hea. Olid väiksemad tõusud, aga ei midagi hullu. Ei, valetan, paar rasket tõusu siiski oli. Üks nendest lausa nii raske, et pidingi tippu kõndima. Eks see mõjutas ka, et keha hakkas väsima. Nii umbes poolmaratoni distantsil tundsin, et tempo hakkab langema ja pedaale tallata on raskem. Viimasel viieteistkümnel kilomeetril sattusin ma hästi ilusasse naabruskonda ja seal lihtsalt tiirutasin ja imetlesin ma ümbrust.

Mingit rattarallit ma ei pidanud ja tempo oli selline keskmine. Ma arvan. Ma ei tea, sest ma pole absoluutselt kursis jalgratta tempotega! Mina läbisin igatahes 42.33km ajaga 2h:19min:44sek. Sinna ajahulka kuuluvad ka foori taga seismised, mida oli kokku kuus. See sõit läks mulle maksma 925kcal. Pulss oli vastavalt 127/173bpm. Keskmine kiirus 18.2km/h. Ja selgelt oli teine poolmaraton aeglasem, sest esimene tund tiksus täis 19.5km järgi.

Ma tean, et paljudele põlvevigastusega inimestele soovitatakse rattasõitu, sest see ei koorma põlvi nii väga ja teeb head, aga mul hakkas just parem põlv veidi tunda andma. Mitte valutama, aga oli ebameeldiv.

Aga tehtud ma ta sain-minu esimene marataon. Vaadates seda maad, mis maha sai sõidetud, siis ma ei kujuta ettegi, et peaksin kunagi sellise maa ära jooksma. Ja respekt Merlinile, kes läheb maatoni augustis teistkordselt maha kõndima! Ma ei kujuta ette ka, millal ja kas üldse mina kunagi valmis olen.





Öö oli raske ja paha. Mitte kuidagi ei saanud und. Keerutasin ja lugesin lambaid, keskendusin hingamisele- midagi. Oli palav ja halb. Hommikuks oli äratus kella poole üheksaks pandud, sest oli vaja jälle hommikujooks ette võtta. Gunnar pani kella poole ühe ajal kodunt jälle lõikama ja olen kuni homse õhtuni lastega üksi.
Kuna ma alles kella nelja ajal magama sain, lülitasin rahus kellad kinni. Lõpuks ärkasin selle peale, kui kuulsin välisukse sulgumist. Gunnar läks juba minema. Kell kümme juba. Õnneks tuli ta poole tunni pärast tagasi, andes mulle anda täpselt tund jooksuks. Hoidsin aega veidi kokku ja ei hakanud ennast piinama. Tegin 7km ja sedagi jälle palavas ja ebameeldivas õhustikus. Raske, raske! Aga nagu öeldakse: raske õppustel, kerge lahingus. Loodan ka sellele.

Eilsest maratonist oli keha natukene kange ka. Umbes kolmandal kilomeetril tundsin, et samm läks vabamaks ja lihased lahtisemaks.




Tänasest ööst ka üks väike nali. Läksin keset ööd jooma ja nägin, et abikaasa on jälle teleri ette magama vajunud. Panin teleri kinni ja hakkasin ära minema. Siis aga ärkas mees üles ja imestas, miks teler kinni on. Pani endale äratuse ja lülitas lambi kinni. Mind ta ei märganud. Mina siis lülitasin vaikselt lambi uuesti põlema ja ilmusin eikuskilt ta vaatevälja. Võite ette kujutada, kuidas ta ehmus ja kuidas ma naerma purskasin. Hommikulgi ütles ta, et ta tundis nagu oleks mõnda Jaapani õudusfilmi sattunud.

13 kommentaari:

minajamuud.blogspot com ütles ...

Palun Kati, lähme (järgmine laupäev ) jookseme ümber Tuusula järve! ~25 km :)

Kati ütles ...

Ma pean mehe graafikut uurima, aga kui Sulle millagi õhtupoole sobib, siis minugi poolest ;)

Mariliis ütles ...

Kaardi järgi elad sa vist samas kandis minu emaga, kelle juures ma valdava osa oma suvest veedan. Oskad sa sealkandis häid jooksu/kõnniringe soovitada? :) (ja sorry, et nii üksikasjalikult seda kaarti uurisin!) :D

Kati ütles ...

Ehee :)! Oleneb kus kaugel ta must ekab :)? Mulle meeldib Ankka lampi ääres käia :). Ilus ja üsna tasane :). Anna teada kui siia satud, läheme koos ;)

minajamuud.blogspot com ütles ...

Òhtu sobib ka, kirjuta aga kellaaeg ja ma ootan :D

Kati ütles ...

Super :)! Ma nädala lõpupoole kirjutan Sulle ;)! Loodan, et kuidagi ikka läbitud saan :D

Regiina ütles ...

Me sõitsime pühapäeval samapalju :-) Mina küll lihtsalt trenni mõttes ja ilma distantsi läbimõtlemata.

Aga tead seoses maratoniga, ma arvan et sa teeksid selle ära, kui plaani võtaksid. See et tühja koha pealt nii normaalse tempoga sõidad on väga hea :-) ilmselt peab lihtsalt su vaim küpsema natuke ja küll varsti tehtud on veel üks maraton.

Kati ütles ...

Aitäh :)! Mees ütles ka, et tema meelest väga muljetavaldav, et põhimõtteliselt esimest korda elus läheb sõitma ja kohe selline distants :).
Oleks ilma liikluseta tee ja üks korraliku spordiratas (see mida laenasin on selline linnaliikluse oma pigem vist? Kaja? :D), oleks asjal juba jumet :D.

Ma usun, et läbitus ma selle maratoni saaks. Praegu kardan aga et mitte ainult joostes.

Regiina ütles ...

Noh siis tulebki kõnnimaratonile minna soenduse ja vaimu küpsetamise mõttes, jooksed nii palju kui jõuad ja siis kõnnid. Vaata kertu jukkum läbis ka selle maratoni( ma tel ei viitsi otsida ja linki panna) ja tal on väga positiivne emotsioon, sealt maalt mul küpseb see endal peas.....

Kati ütles ...

Sel aastal vist ei saa veel- loe Marianna ei lase veel vist- aga ehk varsti :)!

Kaja ütles ...

Mu ratas jah pigem linnakas, aga ajab siin asja ära 😊😊

Merlin Saretok ütles ...

Kati sa teeksid selle maratoni kindlasti ära, aga mul endal hakkab hirm :D Õnneks ma tean, mis mind seal ees ootab, sellepärast otsustasingi, et sel aastal lähen taas metsa ehk Värskasse, kuna seda hullust ma mäletan ja oskan arvestada ja end vaimselt ette valmistada.
KUI ma olen järgmiseks aastaks tubliks saanud ja oma laiskusest välja tulnud, siis tahaks proovida mingit muud maratoni rada.
Aga nüüd on lugu selline, et ma pean ikka kohe tegutsema hakkama, mitte et nädal enne natuke kõnnin :D
Tubli oled ja kihvt, et tegin ära ikkagi maratoni!!!Ole uhke, igaüks ei viitsiks.
Ja sa kirjutad vahvalt, eriti see külalise osa :D

Kati ütles ...

Jaa, ma ise usun ka, et ma ta ära teeks. Iseasi kui palju ma reaalselt joosta jõuaks ja kui kiiresti :).
Sina oled aga tubli! Olen heas mõttes natukene kadegi :)!

Harjuta kõvasti ja mine tee see hea aja peale ära! Suudad küll ;)! Mina hoian pöidlaid :)!