teisipäev, 14. juuni 2016

Eesti: trennid ja nende puudumine

Need Eesti reisid on mul üldiselt ühed saatanast reisid. Laevasõidu ja ühest Eesti otsast teise rändamisega, läheb söömine üsna paigast ära ja lisaks kõigele, tundub mulle, et Marianna vihkab mu ema*.

Sellega, et ma kolmapäeval liikuma ei pääse, olin ma arvestanud, kuna siis oli laevasõidu päev. Kui neljapäeva õhtuks aga oli aktiivsust kellal vaid 20%, tuli miskit ikka välja mõelda. Lõpuks, kella kaheksa ajal, paningi lapsed riide ja saatsin nad emspiga õue. Marianna oli vankris ja tänu sellele ta ei näinud, kes teda sõidutas ja oli rahulik. Mina ajasin aga ema vana ratta-käula välja ja hakkasin seda tallama. See on vist maailma kõige hullem ratas, millega ma sõitnud olen! Selle lenkstangid või esiratas olid nii imelikud, et mul oli koguaeg tunne nagu ma oleks purjakil ja üritaks ratast kontrollida. Lisaks sellele olid pedaalid sõna otseses mõttes ära tallatud ja väljapoole kaldu. Õudne!
Ilm oli ka nadi- tuul ja jahedus. Sõitsin siis Kehtna mõisaparki ja sealt Raplasse tagasi. Minnes oli veel enam-vähem okei, aga tagasi tulles oli õudne vastutuul ja tempo langes kolinal. Mõte oli 20km ära vändata, aga lõpus kärutas lapspere vanaemaga vastu ja suundusime kõik koos koju. Kokku tuli 18.77km ja aega kulus 1h:7min. Kella aktiivsuse sai täis, aga väga ebamugav oli!

Reedeks olid mul ka suured plaanid, et lähen ikka õhtul intervalli jooksma, aga kui ma kella ühe ajal hambaarstilt pääsesin, sadas Tallinnas lausvihma. Telisime takso, et see meid peatumispaika viiks, sest kui me Elinaga empsi ja Marianna juurde Kadriorgu jõudsime, olime me läbimärjad. Lisaks viis takso meid veel vale maja juurde ja nii me pidime seal külmetanud ja märgade lastega õiget maja vihmas ja tuules otsima. Tänud Tulika takso!
Igatahes, kui õhtuks ilusamaks läks, otsustasin ma küll välja minna, aga ega sellest miskit välja tulnud, sest Marianna röökis kogu aja, mil ta vanaemaga pidi olema.

Ja no, laupäevast ma juba rääkisin, miks ma siis end liigutama ei jõudnud.

Õnneks olime pühapäevaseks laevaks valinud suht varase väljumise, nii et olime kella kuue ajal juba kodus. Õhtul ikka vedasin end lõpuks välja ka. Jooksin rahulikud viis ja pool kilomeetrit. Natukene kõndisin ka peale seda.

Eile, esmaspäeval pidid toimuma nii tantsu- kui funci trenn, aga kuna meie stuudio majas juhtus õnnetus ja tulekahju, siis jäi see päev ära. Lõpuks käisin õhtul kella 22 ajal lihtsalt väljas. Tegin sellist natukene lõigutrenni moodi asja, kus kõndisin 3min ja jooksin siis 2min. Ja nii üheksa korda ehk 45 min.

Tänasest aga olen tagasi enda kavade juures. Vähemalt jooksukava. Lähengi kohe peale publish nupu vajutust tempokõndi ja jooksuharjutusi tegema.

Eestis läheb alati toitumine ka nihu. Ükskõik kui hästi ma ka ei püüaks, ikka käib suu koguaeg. Nüüd siis olen täna terve päeva korralikult ja ilusti söönud. Praegu on veel hea olla. Käisin eile ühe enda uue sõbrakesega** kokku saamas ja see andis mulle suure motivatsiooni laksu.
Pealegi see polstri tunne, mis peale Eestist kehal valitseb, on õudne!

Kõige raskemaks asjaks tegelikult kogu asja juures on väsimus. Eestis olles lapsed olid reisist väsinud ja iga päev oli mingi sõitmine. Tähendab, et magamamineku ajad venisid ja hommikul oli vaja ikkagi vara üles saada. Ja see trall on kestnud tänaseni. Ma sain eile kell pool kaks magama ja pidin täna kell kaheksa ärkama, sest üks mees leppis Elina päivakoti kohtumise hommikuks kokku. Õnneks on need lapsed täna ise ka väsinud ja ehk saab normaalsel ajal magama. Seepärast kiirustangi nüüd kõmpima, et siis enne kella ühteist saaks juba õndsat und magada!



*Tegelikult ta vist ei vihka, aga hämmastaval kombel on muidu leplik Marianna, minu emaga õudne- vaid karjub ja nutab ning otsib mind taga.
** Mäletate, sain talvel diplomi lõpetatud toitumiskoolituse eest. Nüüd võtsin ma endale paar nn sõbrakest, keda ma siis püüan aidata kaalulangetuste teekonnal :). Põnev!

esmaspäev, 13. juuni 2016

EBA2016

Eesti Blogiauhinnad 2016... Ma olin ikka päris pikalt elevil, sest minu jaoks üsna mugavustsoonist välja astumine. Valisin kleiti hoolega, muretsesin meigi pärast, kaaslase puudumine... Aga ma alustan otsast.

Ärkasime terve perega oma Tatari tänava korteris üles. Olin nõuks võtnud, et lähen veel hommikul trenni, aga tänu äärmiselt nõmedale kogemusele Tulika taksoga (sellest peaks kohe eraldi postituse tegema!) ja Elina haigestumisega, jäi see ära. Ning oli ohus ka minu EBAl osalemine. Hommikul ärgates oli mul padi verine ja avastasime, et see oli pärit Elina kõrvast. Järgnes tee Mustamäe lastehaigla EMOsse ja sealse kõrvaarsti juurde. Õnneks oli Elinal vaid pisikene põletikualge kõrva sees ja lasti meid ikka minema. Laps ise õnneks rõõmus ja roosa (või siis pruun :D).

Igatahes, oli mul puudu jakk. Tahtsin kindlasti kleidile peale bleiserit või pintsakut. Käisin nagu hull Rocca Al Mare keskuse poode läbi. Lõppude lõpuks võtsin ikka H&Mist ühe täiesti klassikalise valge pintsaku ära. Vähemalt on puuvillane!

Kuna Margot pidi jääma lastega siiski koju ja minu kaaslaseks tulla ei saanud, otsisin endale õhtuks saatjat. Linnaloa sai vennanaine. Peale kaht (jah, just kaht!) tundi Margoti juures meigis istumist, suundusime koju tagasi ja jõudis Eve ka meie juurde. Kell 20:00 tellisin takso ja hakkasime teele sättima.

Kui meie kohale jõudsime, sisenes alles viimane rahvamass saali. Õnneks võtsid kaasblogijad Maris, Regiina ja Mariliis mul kohe kleidisabast kinni, kallistasid ja tervitasid ning teatasid, et hoidsid mulle kohta! Meie seltskonnas oli ka parima spordiblogi omanik Margit enda härra Jooksjaga.
Lauda jõudes sulandusid seltskonda ka Laura ja Gerda. Kõik oleks nagu ammused tuttavad olnud! Kordagi ei olnud piinliku vaikust. See oli tõepoolest parim laudkond kus olla. Tegime iseendi üle nalja, kiitsime teisi ja meil oli nii-nii palju, millest rääkida.
Mul on kohutavalt hea meel, et nende naistega nüüdseks ka reaalselt tuttav olen ja mul käivad pisikesed mõtted juba ühe suvise kohtumise suunas!

Tore oli kohata ka kõiki teisi nagu Britt, Mallukas, Merje, Maiken, Svea jne. Ma lihtsalt ei suuda kõiki nähtuid ja lemmikuid ära linkida!

Aga läheme nüüd kõike mõnusama osa juurde, eks? Autasustamine. Kui aus olla, siis esilagsetest auhinna saajatest, polnud meil kellegil õrna aimu ka mitte. Mariliisiga veel naljatasime, et hääletasime küll, aga nime järgi.

Kui hakkasid juba tuttavad nimed tulema, läks põnevaks. Tagantjärgi mõeldes on veidikene irooniline see, et enamik, kelle poolt ma hääletasin said auväärse teise koha. Briti teine koht oli mulle näiteks nagu välk selgest taevast.

Kui siis aga tulid kaalu-ja tervise blogid, kiskus eriti põnevaks. Küsisin veel mitu korda Lauralt, et kas ta on valmis lavale minema. Kahjuks jäi Laura napilt esikolmikust välja. Seda enam olin ma kindel, et nii juhtub ka minuga.
Ning siis oligi sportijate kord. Kolmandale kohale kuulutati Fit Kiku, kelle blogist ma küll olen kuulnud, aga ei jälgi. Selleks hetkeks olin ma kindel, et sealt mu esikolmik kadus. Margiti võidus olin ma kindel ja ei uskunud ma ka teist kohta. Ja kui siis kõlasid Uku suust sõnad: "Ja teise koha saab Soomes elav..." ja edasi ma ei kuulnud, sest vähemalt meie laudade juures läks nii kõvaks aplausiks ja huilgamiseks! Ma läksin näost punaseks, käed hakkasid värisema, mind valdas tohutu joovastus ja uhkusetunne. Sain enda tahvli kätte ja see aplaus vaibus alles siis, kui ma istusin.
Päriselt? Ma poleks elusees sellist tunnustust ja kaasaleamist oodanud! Ma poleks iial oodanud, et minusugune mittekeegi mingit tunnustust saab. Mu käed ja hing värisevad siiani.

Eriti uhkeks teeb mind veel asjaolu, et minu poolt hääletas vaid 25 inimest vähem kui Magiti poolt. Ühesõnaga, mul on tõsiselt uhke tunne, et see, mida ma teen, ei ole ilma asjata, et teid siin on ja käib ja olgugi, et mitte massides, olete te olemas! Ilma teieta poleks ma seda tunnustust saanud, nii et suur aitäh teile ja teadke, et just teie olete üheks minu motivaatoriks, et terve ja sportlik edasi olla!

Vaatasime autasustamise lõpuni, tegime hunnku pilte(mul oli korraks isegi kuulsuse tunne!) ning rahvas hakkas minekule sättima.

Ja teate mis, minu jaoks samaväärne selle ametliku tunnustusega oli see, et kaasblogijad mind teadsid. Ma poleks iial arvanud, et näiteks Mallu või Merje mind nimeliselt teavad, rääkimata teistest.
Ja nii tore oli saada nii palju komplimente! Vahelduseks teevad need hingele pai küll. Eriti kuna ma tõepoolest ei pane blogisse just väga sätitud ja ilusaid pilte endast. Sest noh, ega ma sportides just täismeiki peale ei tee või nii...

Mari-Leen oli, võttes arvesse viimase hetke viperusi, ikka väga hästi hakkama saanud ja mul on hea meel, et kohale jõudsin!

Järgmisel aastal jälle!


Foto: marimell (link)
Foto: marimell
Foto: OL/ Mari Luud
Foto: OL/ Mari Luud
Foto:  Delfi/ Raido Vint









pühapäev, 5. juuni 2016

Jooks ümber Tuusula järve

Ühel ilusal päeval kirjutas mulle Liina (blogi link), et ma võiksin temaga koos jooksma minna. Ümber Tuusula järve. Tol hetkel see muidugi eriti ilus hetk ei olnud, sest mul oli põlv haige. Mees veel ütles, et see järve pikkus on väga pikk ja tema ei uskuvat et selle ette võtamegi. Ega ma ise ka tol hetkel uskunud, sest neid "lähme ja teeme ja jookseme" pakkumisi on mulle enne ka tulnud ja reaalsus on see, et siiani jooksen ma üksi.

Ja siis tuligi mingi paus ja ma ei kuulnud Liinast midagi. Eeldasingi, et ju siis kadus huvi ära. Kuniks nädal tagasi Liina mulle uue kommentaari jättis, et tema ikka tahaks minna. Noh, mis mul muud üle jäi kui nõustuda.

Gunnar ikka rääkis, et oi, see nii pikk ma ja kuidas me ikka selle ära jookseme. Et kas ööseks jääme jooksma. Aga lubas siiski enda tööga mängida nii palju, et sinna jõuame ja jooksma pääsen.

Arvestades kogu nädala ilma, olin ma kindel, et sinna järve äärde me Liinaga sureme ka. Minu jaoks pole just eriti tore pea kolmekümne kraadises kuumuses joosta. Liina jälle ütles, et laupäevaks pidi külmaks ja vihmaseks pöörama. Õnneks sattus ilm olema just selline vahepealne. Võiks öelda, et ilmataat soosis meid väga, sest alustades oli veidikene jahegi, aga iga kilomeetriga läks soojemaks ja päike ajas pilvi eest.

Ühesõnaga, sinna järve äärde ma siiski jõudsin. Mis siis, et ma alles pool tundi enne kodunt väljumist heitsin maha pikali ja virisesin, et mu keha juba valutab ja ma ei taha minna. Mis sest, et ma olin kolmapäevast saati selleks jooksuks valmistunud: tegin kahe planeeritud jooksu asemel ühe, jätsin reede täielikuks puhkuse päevaks (Gunnar kusjuures eile Polari lehte vaadates tögas ja narris, et mida ma vingun, et alla ei võta, kui aktiivsus reedel vaid 51% täis tuli!), tarbisin reede õhtul ja laupäeva päeval piisavas koguses süsivesikuid.

Saimegi siis Liinaga 18.45 Järvenpää rannapromenaadi juures kokku. Mingit üksteise tutvustamist me ei ei vajanud ja alustasime koheselt liikumist. Mina, va loll, arvasin, et meil on mingi kindel punkt kust jooksma hakkame, Liina aga juba liikus ja uuris, et kas me äkki hakkame jooksusammu ka tegema. Kiiresti viskasin kella tööle ja läksime.

Me nägime üksteist Liinaga esimest korda. Teame küll teineteist läbi blogide, aga otseselt rääkima ja suhtlema enne pole sattunud. Nüüd aga juhtus see, et jutt jooksis. Jooksis vaat et kiiremini kui me jalakesed.
Mis mulle Liina puhul aga väga meeldis- ta on siiani ainus blogija/kaaslane, kes absoluutselt ei rääkinud teistest blogijatest. Me natukene rääkisime küll EBAst, aga sedagi nii palju, mis ta eelmisel aastal tegi ja et mina sel aastal lähen.
Üldse klappis meil väga mõnusalt, sest tema oli see rääkija pool ja mina olen loomult veidi kuulajam.

Kahekesi joostes on ikka hoopis teisem tera. Ma ei pannud distantsi möödumist tähelegi. Kella ka ei jälginud. Ei pulssi, tempot ega kilomeetreid. Kui kaalsane küsis, et kas oleme juba kilomeetri ära jooksnud, oli täis tiksunud juba kolmas kilomeeter. Mingiaeg vaatasin, et viies sai just täis. Kolmas kord oli kolmeteistkümnenda kilomeetri täitumisel ja päris viimast korda vaatasin kella siis, kui sattusime kokku koeraga-seitsmeteistkümnendal kilomeetril.
See koeraga kokku sattumine oli ka, minu meelest, nii armas. Lihtsalt märkasime keset sõiduteed üht peni. Liina teatas juba enne, et tal on meeletu hirm koerte ees. Ja kui see eksinud kutsuke meile järgi hakkas tulema, tardusime mõlemad hetkeks. Liina aga haaras nii armsalt mu käest kinni ja puges mu taha peitu. Vaat kui hea, et ma vähe suurem olen!

Kuts õnneks vist kuri ei olnud ja oli lihtsalt hirmul ja eksinud. Natuke maad hirmutas meid enda jälitamisega, kuid pööras siis ära ja jooksis kodu poole. Meie kaotasime selle seisu ja aeglase kõnniga mõne minuti, aga pole hullu.

Esialgne plaan oli meil joosta 25km. Liina mees oli just mõni päev enne maa ära jooksnud ja tuli väidetavalt kokku 25km. Meie aga jõudsime alguspunkti ja kell näitas täpselt 20km täitumist. Aga suur asi seegi, eks!

Natukene numbrilisi näite ka:
  • distants: 20km
  • aeg: 2h:24min:39sek
  • keskmine kiirus: 7:05 min/km
  • pulss: 163/180bpm 
  • kalorikulu: 1494kcal 


Ehket me kulgesime mõnusas sörgi tempos, rahuliku pulsiga. Mõned tõusud tõstsid küll pulssi veidi üles, aga terve aja saime me räägitud ja ei tekkinud hingetuse tunnet. Kaks korda panime õigest pöördest mööda, korra jäime seisma, et enda nimed kirja panna (oli seal üks kaustik, kuhu kõik järve jooksjad enda andmed kirja panevad ja võivad siis miskit võita) ning korra püüdsime koera eest ära hiilida.
Tõepoolest, absoluutselt ei saanud aru, kui kiiresti kilomeetrid kulusid ja peale selle 20km ja 2.5h polnud tundagi, et me oleme reaalselt kaks ja pool tundi juba jooksnud.

Ma olen alati arvanud, et kaaslasega jooksmine on raskem. Reaalsuses on see õige kaalsalsega just lihtsam. Leppisime kokku, et võtame selle varsti uuesti plaani. Saamegi ise ka endid arendada ja võrrelda, kas suudame aega parandada.

Täna aga lähen ma Dancesti trennimaratonile ning õhtul lõpetame hooaja ära ühe mõnusa peoga!


PS: Liina on päriselt ka selline krapsakas, tore, energiline, armas ja äärmiselt ilus naine!

kolmapäev, 1. juuni 2016

Mai statistika

Nii märkamatult on mai läbi saanud. Tegemist oli palju ja üle väga pika aja sai just täpselt kava järgi treenitud.

Et mitte pikka juttu teha, toon välja numbrilised näidud:
  • jooksin: 97.61km/10h:18min:30sek
  • fitness walking: 44.98km/6h:48min:17sek
  • jalutasin: 90.62km/17h:21min:33sek
  • rattasõit: 42.30km/2h:19min:46sek
  • Piloxing: 5h:18min.28sek
  • tantsisin: 9h:54min:28sek
  • YOGAFUNC: 3h:33min:04sek
  • lihastrenni: 44min:32sek
  • jooksuharjutusi: 1h:32min:48sek

Terves mais kulutasin ma Endomondo andmetel 57h:51min:37sek aktiivset aega. Kokku läbisin ma 276km ning keha kulutas 29893kcal.
Polari andmetel oli vastavad näidud aga aktiivse aja näol 8päeva ja 19tundi. Selle aja sees astusin ma 481529 sammu, mis teeb kokku 319.51km. Terve selle aja jooksul kadus 74692kcal. Sinna hulka muide, ei ole arvestatud eilset 8km kiirkõnni ringi ja õhtust jalutamist lastega, sest mul pole peale esmaspäeva kell arvuti taga käinud.

Aga ühesõnaga, kurta ei saa. Kuu numbrid on ilusad ja üle pika aja on kõik näitajad võrreldes eelmiste kuudega tõudnud. Seal Endomondo statistika reas siis.  Enesetunne on ka hea ja tunnen ise, kuidas rutiinne trenn mõjub hästi.

Praegusega on jäänud veidi üle kahe kuu Ööjooksuni. Selleks ajaks on vaja ikkagi võimalikult heasse vormi saada. Üleeile paningi paberile korralikult ja piinliku täpsusega toidukorrad-ja ajad kirja. Jah, eks need veidikene nihkuvad, aga et enam-vähem tekiks rutiin.

Minu praegune päevakava näeb välja selline:
9:00-hommikusöök
13:00- lõunasöök
17:00. õhtuoode
19:00-trenn
21:00 õhtusöök

Juunis... juunis tahaks ma natukene rohkem joogat teha. Õigemini siis Funci. Panen plaani vähemalt kolm korda nädalas seda teha. Lisaks peaks vähemalt kord nädalas lihastrenni tegema. Jooksud on praegu paigas. Jah, vahel vaatan kadedusega mõnd, kes 200+km kuus ära paneb, aga lohutan end sellega, et koormust mul jagub ja jooksud on nö targad.
Lisaks olen ma mitu korda jätnud ära jooksuharjutusi, nüüd on vaja need ka kõik ilusti ära teha.
Kuigi Piloxing suvepuhkusele jäi, siis kord nädalas tahaks seda kasvõi omaette ikkagi teha. Tänud jumalale ja Martale, et meil oma saal  ja võimalus harjutamiseks olemas on!

Vat nii. Et mitte postitust väga ilmetuks jätta, lisan lõppu kaks pilti, mida vaadates ma end juba päris hästi tunnen. Ma ei tea, kas mul on poosidega vedanud või hakkabki keha ilmet võtma, aga reie välimus on juba üsna hea. Minu meelest. Või mis?


Kuidas teie kuu möödus?