pühapäev, 5. juuni 2016

Jooks ümber Tuusula järve

Ühel ilusal päeval kirjutas mulle Liina (blogi link), et ma võiksin temaga koos jooksma minna. Ümber Tuusula järve. Tol hetkel see muidugi eriti ilus hetk ei olnud, sest mul oli põlv haige. Mees veel ütles, et see järve pikkus on väga pikk ja tema ei uskuvat et selle ette võtamegi. Ega ma ise ka tol hetkel uskunud, sest neid "lähme ja teeme ja jookseme" pakkumisi on mulle enne ka tulnud ja reaalsus on see, et siiani jooksen ma üksi.

Ja siis tuligi mingi paus ja ma ei kuulnud Liinast midagi. Eeldasingi, et ju siis kadus huvi ära. Kuniks nädal tagasi Liina mulle uue kommentaari jättis, et tema ikka tahaks minna. Noh, mis mul muud üle jäi kui nõustuda.

Gunnar ikka rääkis, et oi, see nii pikk ma ja kuidas me ikka selle ära jookseme. Et kas ööseks jääme jooksma. Aga lubas siiski enda tööga mängida nii palju, et sinna jõuame ja jooksma pääsen.

Arvestades kogu nädala ilma, olin ma kindel, et sinna järve äärde me Liinaga sureme ka. Minu jaoks pole just eriti tore pea kolmekümne kraadises kuumuses joosta. Liina jälle ütles, et laupäevaks pidi külmaks ja vihmaseks pöörama. Õnneks sattus ilm olema just selline vahepealne. Võiks öelda, et ilmataat soosis meid väga, sest alustades oli veidikene jahegi, aga iga kilomeetriga läks soojemaks ja päike ajas pilvi eest.

Ühesõnaga, sinna järve äärde ma siiski jõudsin. Mis siis, et ma alles pool tundi enne kodunt väljumist heitsin maha pikali ja virisesin, et mu keha juba valutab ja ma ei taha minna. Mis sest, et ma olin kolmapäevast saati selleks jooksuks valmistunud: tegin kahe planeeritud jooksu asemel ühe, jätsin reede täielikuks puhkuse päevaks (Gunnar kusjuures eile Polari lehte vaadates tögas ja narris, et mida ma vingun, et alla ei võta, kui aktiivsus reedel vaid 51% täis tuli!), tarbisin reede õhtul ja laupäeva päeval piisavas koguses süsivesikuid.

Saimegi siis Liinaga 18.45 Järvenpää rannapromenaadi juures kokku. Mingit üksteise tutvustamist me ei ei vajanud ja alustasime koheselt liikumist. Mina, va loll, arvasin, et meil on mingi kindel punkt kust jooksma hakkame, Liina aga juba liikus ja uuris, et kas me äkki hakkame jooksusammu ka tegema. Kiiresti viskasin kella tööle ja läksime.

Me nägime üksteist Liinaga esimest korda. Teame küll teineteist läbi blogide, aga otseselt rääkima ja suhtlema enne pole sattunud. Nüüd aga juhtus see, et jutt jooksis. Jooksis vaat et kiiremini kui me jalakesed.
Mis mulle Liina puhul aga väga meeldis- ta on siiani ainus blogija/kaaslane, kes absoluutselt ei rääkinud teistest blogijatest. Me natukene rääkisime küll EBAst, aga sedagi nii palju, mis ta eelmisel aastal tegi ja et mina sel aastal lähen.
Üldse klappis meil väga mõnusalt, sest tema oli see rääkija pool ja mina olen loomult veidi kuulajam.

Kahekesi joostes on ikka hoopis teisem tera. Ma ei pannud distantsi möödumist tähelegi. Kella ka ei jälginud. Ei pulssi, tempot ega kilomeetreid. Kui kaalsane küsis, et kas oleme juba kilomeetri ära jooksnud, oli täis tiksunud juba kolmas kilomeeter. Mingiaeg vaatasin, et viies sai just täis. Kolmas kord oli kolmeteistkümnenda kilomeetri täitumisel ja päris viimast korda vaatasin kella siis, kui sattusime kokku koeraga-seitsmeteistkümnendal kilomeetril.
See koeraga kokku sattumine oli ka, minu meelest, nii armas. Lihtsalt märkasime keset sõiduteed üht peni. Liina teatas juba enne, et tal on meeletu hirm koerte ees. Ja kui see eksinud kutsuke meile järgi hakkas tulema, tardusime mõlemad hetkeks. Liina aga haaras nii armsalt mu käest kinni ja puges mu taha peitu. Vaat kui hea, et ma vähe suurem olen!

Kuts õnneks vist kuri ei olnud ja oli lihtsalt hirmul ja eksinud. Natuke maad hirmutas meid enda jälitamisega, kuid pööras siis ära ja jooksis kodu poole. Meie kaotasime selle seisu ja aeglase kõnniga mõne minuti, aga pole hullu.

Esialgne plaan oli meil joosta 25km. Liina mees oli just mõni päev enne maa ära jooksnud ja tuli väidetavalt kokku 25km. Meie aga jõudsime alguspunkti ja kell näitas täpselt 20km täitumist. Aga suur asi seegi, eks!

Natukene numbrilisi näite ka:
  • distants: 20km
  • aeg: 2h:24min:39sek
  • keskmine kiirus: 7:05 min/km
  • pulss: 163/180bpm 
  • kalorikulu: 1494kcal 


Ehket me kulgesime mõnusas sörgi tempos, rahuliku pulsiga. Mõned tõusud tõstsid küll pulssi veidi üles, aga terve aja saime me räägitud ja ei tekkinud hingetuse tunnet. Kaks korda panime õigest pöördest mööda, korra jäime seisma, et enda nimed kirja panna (oli seal üks kaustik, kuhu kõik järve jooksjad enda andmed kirja panevad ja võivad siis miskit võita) ning korra püüdsime koera eest ära hiilida.
Tõepoolest, absoluutselt ei saanud aru, kui kiiresti kilomeetrid kulusid ja peale selle 20km ja 2.5h polnud tundagi, et me oleme reaalselt kaks ja pool tundi juba jooksnud.

Ma olen alati arvanud, et kaaslasega jooksmine on raskem. Reaalsuses on see õige kaalsalsega just lihtsam. Leppisime kokku, et võtame selle varsti uuesti plaani. Saamegi ise ka endid arendada ja võrrelda, kas suudame aega parandada.

Täna aga lähen ma Dancesti trennimaratonile ning õhtul lõpetame hooaja ära ühe mõnusa peoga!


PS: Liina on päriselt ka selline krapsakas, tore, energiline, armas ja äärmiselt ilus naine!

8 kommentaari:

Merlin Saretok ütles ...

Kihvtid naised ;)

Kati ütles ...

Peame ju eestlaste lippu kõrgel hoidma ;)

Merlin Saretok ütles ...

Ja ma kardan ka julmalt koeri, sellepärast ma kogu aeg ühes kohas kõndimas käin, sealt on küll koerad aga koos omanikega. Eile käisin lapsega ühes kihvtis elamurajoonis jalutamas, seal ma ikka kartsin, et raudselt hoovist hüppavad igasugu koerad välja ja ründavad mind :D Aga vist ühte nunnut kutsat nägingi ainult :D

Kati ütles ...

Siin on üks tuhandest juhus, et mõni koer lahti on. Eks neid vaba rihmaga jalutajaid ole ka, aga üldiselt kartma ei pea.

Ma olen ise lapsena saanud väga palju lõhkuda, aga näe, hirmu ei ole :D

minajamuud.blogspot com ütles ...

Hea nali, kirjutasin blogi facebooki lehele, et käisin sinuga jooksmas ja muusikat polnud vajagi, aga ilmselt ma ise pläkutasin enamus ajast :D

Naersin veel kodus, et maru märkamatult haarasin jah sinult käest kui seda koera kartsin :D ja muide kõndida saab täita normaalselt, polnudki väga hullu. Aga edu sulle selleks Dancestu maratoniks. Järgmine kord tulen ka sinna!

minajamuud.blogspot com ütles ...

Muide
*Minu kodunt on ikkagi 25 km ja tagasi koju ma ka jooksin, sest mul hakkas külm :D

Kati ütles ...

See oli nii armas, kuidas Sa haarasid :)!

Teinekord alustame ja lõpetame siis Sinu juures ;). Mul ka ei saa arugi lihased :D.

Varsti näeme :)!

Karmen Lepp ütles ...

Tublid naised! Tore kui on sarnane huvi liikuda. :)