reede, 29. juuli 2016

Retsepti reede: hakklihasse peidetud muna

Mõtlesin, et püüaks hakata mõnd regulaarset postitust sisse tooma. Kuna täna sai valmis keeratud üks väga mõnus ja maitsev suutäis ning nimi tundus sobivat, tegin sellise retsepti reede.

Täna oli täpselt selline päev, et tuli kasutada seda, mis kapis veel alles oli. Kunagi postitas meie Dancesti toidugrupis üks tantsutüdruk imelise retsepti, kus muna oli kaetud... millegagi. Ma ei mäleta sellest retseptist ausaltöeldes muud, kui et muna tuli hästi ettevaatlikult koorida, sest kollane pidi vedelaks, aga muna terveks jääma. Siis kaeti see muna mingi seguga ning praetakse, mis tol ketkel oli ka minu jaoks paras ettevõtmine, sest kogu see kompott hakkas praadimisel lagunema. Täna aga otsustasin targem olla ja enda moodi asju teha.

Hakklihasse peidetud muna + riisinuudlitega wok:

Vaja läheb:
  • 5 muna, poolvedelaks keedetud
  • 300g (kana)hakkliha
  • 1 toores muna
  • tunde järgi riivleiba/saia
  • seesamiseemneid
  • ürdisoola
  • sidrunipipart
Kõigepealt keetsin ja jahutasin munad. Olenevalt kõvadusest koori need ettevaatlikult ning sega kokku hakkliha tainas. Mina panin riivleiba täiesti tunde järgi, jälgides seda, et tainas laiali ei valguks, aga jääks piisavalt pehmeks, et seda voolida. Kanahakklihale ei pruugi üldse mina ega riivleiba abiks vaja. Lisa soovijärgi maitseaineid.
Soovikoral võib tainasse riivida porgandit ja hakkida sibul hästi peeneks.

Vooli tainast peopesa suurune pesa ning peida õrnalt mina sinna sisse. Jälgi, et tainas liiga ümber ega liiga õhukeselt mina ümber ei jää. sest muidu koorub see ahjus praguliseks.

Pane pallikesed õrnalt ahjuplaadile ja suska eelsoojendatud ahju. Küpseta 200kraadi juures kuni 25min või kuni pallid on kuldpruunid. 
Enne söömist lase jahtuda.





Kõrvale mõtlesin ma täna teha veidi idamaist woki. Kuna külmikus oli just kaht erinevat sorti suvikõrvitsat ning sojapudel ka avatud, tundus hea mõte. Veidi ebatraditsiooniline muna kõrvale, aga kokkuvõtvalt maitses imehea.

Vaja läheb:
  • 1 suur porgand
  • 10 viilu kollast suvikõrvitsat
  • 10 viilu rohelist suvikõrvitsat
  • 100g kikerherneid (neid mis juba vedelikus on)
  • 1 väike punane sibul
  • sojakaste
  •  riisinuudleid
Keeda riisinuudlid (munanuudlid sobivad ka) ning jahuta. Viiluta kõik aedviljad paraja pikkuse ja paksusega ribadeks. Visksa pannile, kuumuta ning maitsesta veidi. Lisa kompotile kikerherned.  Umbes 3min kuumutamise järel lisa sojakaste (mina kasutan teryaki ja seesamiseemne kastet). Kuumuta veel natukene ning sega hulka riisinuudlid. Sega korralikult läbi ning kuumuta paar minutit, et maitsed saaks seguneda.

Serveerimisel puista peale veidi seesamiseemneid.





Minu pere igatahes sõi ja kiitis. Igasugu wokilised on nagunii meie lemmikud ja selle muna palliga koos, tundus kuidagi eriti mõnus roog. Kodune kohtub idamaisega.

Mis te täna sõite? Kas sellised retsepti- ja toidupostitused oleks ka edaspidi tervitatavad? 

Nüüd aga pakin ma end kokku ja lähen oma eilsest jõusaalist valutavate lihastega jooksma. Muide, eile sain ma erandkorrast tantsutrennis käies spagaadi maha! Hurraa!

 

kolmapäev, 20. juuli 2016

Jutte jõusaalist

Vahepeal peaks ikka endast märku andma ja midagigi rääkima, eks! Lihtsalt aga pole miskit huvitavat rääkida. Kõik päevad on üsna ühesugused ja eeldan, et ühest täiesti tavalisest päevast pole kellelgi huvitav lugeda.

Trenni olen teinud. Iga päev olen ikka end välja ajanud. Esmaspäeval püüdsin teha ühe madala pulsiga jooksu. Madal on minu jaoks siis 150-160bpm. Päris hea oli ja kui nüüd aeglane kiirurus välja arvata, siis kurta ei saa. Pidasin päris hästi vastu. Mõtteis oli kohe teisipäeval sama pulsisagedusega üks poolmaraton ära proovida, aga jäin enda treeningplaanile kindlaks ja läksin hoopis jõusaali.
Tegin 10min mäkkeronimist soojenduseks ja hakkasin aga lihaseid töötlema. Alustan ma alati kõhust ja seljast. Kuna mulle meeldib kõhtu teha selle asjanduse peal, kus jalgu tuleb täisnurga alt üles tõsta (teate küll, see atribuut, kus toetad küünarnukkidega ning tõstad jalgu üles), siis see väsitab käsi hirmsalt ja mõtekam on see enne käteharjutusi ära teha. Peale seljatõsted ja kõhulihas. Kõiki harjutusi 4x15 seerias.
Siis tulevad mu lemmikud: käed, õlad ja rind. Praegu tõmban rinnale ja seljale raskust 25kg. Pole palju, aga asi seegi. Lisaks vehin hantlitega liblikaid ja muid toredaid asju. Hantlid on praegu veel 3kg. Jällegi, seeriaid 4x15.
Kui need valmis, lähen jalapressile. Jalapressil lükkan oma keharaskust ja lisan sinna juurde veel 35kg. Ehk siis peaaegu, et 100kg tõukan ära! Lisaks teen väljaaste kükke, kus abiks võtan stepilaua ja hantlid. Panen tagumise jala stepilauale ja kummalegi jalale teen 4x15 astet/kükki. Stepperiga on väljaasted ikka uus level! Lõpetan ma jalaseeria kükkidega, kus ma 8kg sangpommiga tõsteid teen.

Koos puhkustega võtab see kõik ca tunnike aega. Vahel olen sportlikust huvist mõnd masinat veel näppinud, aga vanad-head tuttavad on ikka kindel valik ja minule toimivad.

Lõpetuseks väntan ma 15-20 min velotrenažööril ja kõmbin koju. Ühe jõusaali korra kalorite kadu: peaaegu 800kcal.


Jõusaalis mulle meeldib! Ma saan olla seal täiesti omas elemendis, rahus ja teha kõike täpselt nii nagu mulle meeldib. Keegi ei vaata, arvusta ega kortsuta kulmu.

Nonäed- tulin murega, et pole midagi kirjutada ja sain päris kenasti jõusaalikava üles kirjutatud!

Täna lähen ma aga intervalli jooksma ja peale seda teen jooksuharjutusi. Plaanisin ka vähe Piloxingut harjutada Marianna une ajal, aga mida ma siis homme teeks!

Ühest küljest on hea, kui on selline kindel treeningplaan, aga teisalt ei jõua ma ära oodata, et Ööjooks läbi oleks ja saaksin kasvõi iga päev joosta kui tahan. Tegutseda enda isude ja tahtmiste järgi... Kõigest kolm nädalat veel!

Kui juba jookmisest ja võistlustest rääkida, siis homme toimub 24tunni jooks, kus minu hea kaasblogija Karmen osaleb. Nii põnev väljakutse ja kunagi tahaks ka ennast proovile panna. Seekord aga hoian ma Karmenile pöialt ja ootan tema emotsioone ja muljeid!

Nüüd lähen ja teen ma endale aga ühe smuutikese, sest Marianna ärkas ja saan lõpuks blenderi käima panna. Teie aga saate nautida Dancesti viimast, toolitantsu videot. Andke siis teada, kas meeldis ja kas minu ära märkisite!


teisipäev, 12. juuli 2016

Koerakaka vorstid ehk tatravorstikesed

Siin on päris pikalt vaikus olnud, sest härrasel on pikad päevad tööl ja iga vaba hetke olen ma kas jooksmas, jõusaalis või mujal. Need vabad hetked siis, mil Gunnar kodus on. Ülejäänud aja sisustavad lapsed kenasti ära ja nende kõrvalt ma arvutit lahti teha ei malda.

Täna aga võttis Gunnar Elina tööle kaasa ja mõtlesin kiiruga tühjust täita ja löön ülesse ühe imelihtsa, kiire ja maitsva retsepti. Tatravorstikesed. Kuna nad nägid üpris naljakad välja, ristis sõnasepp Elina need koerakaka vorstideks. Aga välimus on petlik, päriselt.

Tatravorstikesed:
Vaja läheb:
  • 200g tatart (kuivaine)
  • 250g hakkliha
  • 1/2 (punast) sibulat
  • 1 muna
  • maitseained
Keeda ja jahuta tatar. Kui see tehtud, blenderda või saumikserda tatar pudruks. Mõni suurem tükk võib sisse ka jääda- on mõnus. Sega tatramass ja hakkliha. Tükelda sisse meelepärase suurusega sibulaviilud. Klopsi muna sisse ning sega maisteainetega (mina kasutan Herbame ürdisoola ja sidrunipipart). Vooli massist mitte väga paksud vorstikesed ja prae keskmisel kuumusel ümberringi pruuniks.
Serveeri värske salati ja jogurtikastmega!




Head isu!


PS: Ära unusta panna kirja ennast huvitav küsimus SIIA postituse alla (link), sest mul mõlgub mõtteis nädala lõpul hoopis üks live chat teha!

teisipäev, 5. juuli 2016

Söömisest ja toitumishäiretest

Siin-seal on hiljaaegu alles teema ja "sõda" käinud veganluse ja selle ülistamise üle. Mina sel teemal sõna ei võta. Minu meelest tublid ja tahtejõulised inimesed, aga mina lihasöömist ei jäta. See selleks. Kuskil postituste kommentaare lugedes (oli see vist Marimelli postituse all, kus ta ütles, et ka laktoosi-ja gluteeni talumatus tunduvad paljudel juhtudel moe värk olevat), jäi mulle silma kuidas keegi kirjutas, et mingiaeg oli jube popp söömishäired endale külge pookida. Buliimia ja anoreksia siis. Tõepoolest, mäletan minagi, kui tuli välja hulk kirjutusi, mismoodi keegi oli saanud ühest või teisest häirest priiks.

Ma olen aga alati olnud arvamusel, et keegi, kes on läbi elanud päriselt toitumishäire, ei saa sellest kunagi päriselt priiks. Jah, teraapiate ja psühholoogide abiga saavutatakse üks ja see sama staatus: Sa saad asja kontrolli alla. Aga see tähendabki reaalselt seda, et Sa pead koguaeg ennast kontrollima. Sellepärast sobib näiteks minule kellaajaline, regulaarne ja rutiinne toitumine. Kui ma kaotan selle kontrolli, kaotan ma kontrolli terve enda toitumise üle. Kas te arvate, et ma ei ole selle 5a jooksul, mil ma olen blogi kirjutanud, enam kordagi endale näppe kurku ajanud? Muidugi olen! See lihtsalt on midagi, millest ma häbenen kirjutada. Ma häbenen ennast, häbenen, et minus puudub kontroll enda üle. Aga midagi pole teha, tuleb vetsupoti kohalt selg sirgu ajada, pisarad pühkida ja edasi rutiini minna.

Ja ma ei ootagi, et keegi mind mõistaks. Ma olen jumala kindel, et lähedased on neid kordi märganud, aga keegi ei tule enam torkima.

Aga tahtsin ma jõuda kogu selle pika jutuga ühe teise otsani, milleni see nõme häire mind viinud on. Söömine avalikkuse ees. Minuga näiteks on nii, et siiani, 28-aastasena, ei julge ma teiste ees süüa. Inimene, kelle ees ma end lõdvaks lasen ja kõigil enda mõtetel minna lasen, peavad ikka väga-väga lähedased olema.
Toon näite: laupäeval toimus Dancesti Marta sünnipäev. Käisin enne seda 45km rattaga sõitmas, sest teadsin et õhtul nagunii söön head ja paremat, mida sünnipäevalaual pakutakse. Meelega sõin kodus veel vaid arbuusi, et kalorite hulk õhtu jooksul meeletuks ei läheks. Tegelikkus oli aga see, et ma tiirutasin nagu kass ümber tulise pudru selle laua ees. Kõik inimesed olid omad, aga ikka oli minul tunne, et igat mu suutäit loetakse, arvustatakse... See mõte teiste arvamusest: "vaadake, paks sööb!" ei kao hetkekski mu peast. Nii ma haarasingi mõne pisikese snäki kui keegi ei jälgunud, kui inimesi ümber polnud.

Ja nii on see kõigi üritustega. Ja ma tunnen ennast halvasti. Tunnen ennast nagu see sama ülekaaluline teismeline. Koguaeg pinges, valvel ja ei suuda ennast ega pidu nautida.

Mitmeid kordi on olnud nii, et olen endale lõuna kaasa teinud ja see jääb söömata, sest ma ei julge teiste ees süüa. Mäletan täpselt kaht korda kui olen Dancestis söönud: suurimad eneseületused ja olen kuskil peidus ja pinges. Ja teate kui raske sedasi on?

Jumal tänatud, et me väga väljas söömas ei käi! Ja kui käime, siis püüan ka alati tervisliku valiku teha. Kui aga väljaspool pere kellegiga sööma minna, jääb tõenäoliselt söök minust puutumata või nokin midagi.
Hell, need jaanid olid esimene kord kui ma Gunnari pere ees rahus julgesin süüa!

Nii et ärge tulge rääkima, et söömishäiretest on võimalik lahti saada. Ei ole! Need ja hirm nende ees jälitavad Sind/mind kogu elu. Nendega tuleb õppida lihtsalt toime tulema ja leidma kontrolli nende üle. Nii et järgmine kord, kui Sa tuled mulle siia kommentaari jätma sellest, kui kole ja paks ma oma inetu kõhuga olen, siis mõtle sellele, et Sul pole aimugi, mida see kommentaar minuga teha võib ja mitu päeva ma selle pärast kannatada võin!

Sünnipäev ise oli aga tore ja Kreeka jumalannade stiilis. Näitan pilte teilegi. Pildid klõpsas nagu ikka Allan Jorits (link).

 



laupäev, 2. juuli 2016

Juuni statistika

Parem hilja kui mitte kunagi, eks. Tahtsin kokkuvõtte postituse ikka korralikult viimasel kuupäeval ära teha, aga meil oli Dancestiga see video filmimine, mis venis järgimisesse öösse ja hommikussegi. Igatahes, ootame nüüd hoolega videot, sest vaeva nägime ja akrobaatikat tegime me seal täie eest.

Aga juuni... Üks kahe otsaga kuu. Ühest küljest väga hea kuu ja sai palju korda saadetud, aga teisalt jäi nii palju trenne tegemata ja meeletult paljudel päevadel jäi aktiivsus alla 100%. Tänagi, mis sest et on uus kuu, jätsin ma jooksma minemata, sest haiguseving on veel sees.
Aga panen ilusti kõik numbrid kirja.

Juunis ma:
  • jooksin: 96.62km/ 10h.40min:22sek
  • jalutasin: 48.79km/ 9h:27min:44sek
  • tempokõndisin: 20.90km/ 3h:15min:35sek
  • rattasõitsin: 82.48km/4h:45min:58sek
  • tantsisin: 10h:20min:21sek
  • YOGAFUNCisin: 1h:11min:04sek
  • Piloxing: 2h:49min:58sek
  • lihastreenisin: 1h:39min:54sek
  • jooksuharjutusi: 1h:02min:05sek

Kui nüüd numbrid suureks lüüa, siis juunis ma läbisin 249km, kulutasin aega 45h: 16min:01sek ning jõudsin kaotada 23805kcal.
Võrdluseks, siis mais kulutasin ma näiteks 6000kcal rohkem kui juunis.

Iseenesest on kahju. Kahju on sellest, et nii palju trenne jäi ära ja ma ei täitnud endale antud lubadust enda trenne iseseisvalt teha. Ma ei tea, koguaeg on olnud kuskil mingit tegevust ja jooksmist sel kuul. YOGAFUNCi sai ka vaid ühe korra tehtud. Ülejäänud kordadel oli miskit lahti. Esimesel korral oli meil Dancestis tulekahju ning teisel korral oli jaani-nädal ja saal oli suletud. Viimasesse trenni näiteks ei jõudnudki keskit. Jaa, jaa, jaa, ma tahan nii väga seda igal hommikul iseseisvalt teha. Nüüd tuligi uus kava välja ja peab hakkama seda endale selgeks tegema. Kui ma aus olen, siis ma pole seda veel vaadanudki. Häbi! Tulebki asi nüüd puhkuse ajal ette võtta ja igal hommikul üht osa õppida, kuniks augusti lõpuks valmis olen.
Piloxinguga samamoodi. Õnneks Piloxingu kavad on minu jaoks lihtsamad. Paar korda ülevaatamist, kaasa tegemist ja muusika kuulamist ning saab juba teha. Eks kalorites võttis ka Piloxingu puudumine palju maha, sest see on kõva kaloripõletaja. Sel kuul kindlasti, eks Kati!

Jõusaali jõudsin vaid ühe korra. Kuu lõpus ostsin endale 10-korra kaardi ja nüüd, kui puhkus on, siis plaanin kord-kaks kindlasti sinna ära eksida. Kui aga käisin, oi kui koduselt ja hästi ma end tundsin! Mulle jõusaalis meeldib. Esialgu jäid raskused tagasihoidlikuks, aga suve lõpuks tahaks neid 10% võrra suurendada.

Lastega olen ka võrdlemisi vähe jalutama saanud. Ilmad on olnud kuidas nad on ja lastega liikumine on siis kahe otsaga asi: kas sajab vihma või on liiga kuum Marianna jaoks. Algaval kuul prooviks ikka ühe pargi tiiru nendega igapäevaselt ära kõndida.

Nüüd on kaks nädalat mul võimalus veel ratast laenata ja sellega sõita. Korra nädalas tahaks ikka ühe pikema tiiru teha. Eks siis pere tagasi saabudes näe, kuidas edasi läheb. Iseenesest tahaks väga-väga enda ratsut. Praegu on poodides meeletud oodustused ka ja ehk ma mängin endale selle välja kuidagi. Pöidlad pihku!

Jooksuga on nii, et uhke olen ma selle üle, et sai ära joostud 20km. Pole küll poolmaraton, aga peaaegu. Selle viimase kilomeetri oleks me ka suutnud Liinaga ära joosta. Juulis tahaks ühe poolmaratoniga hakkama veel saada enne Ööjooksu. Loodetavalt kohe kuu alguses.
Paar-kolm jooksu jäi ära ka. Eestis käimine ja kuu lõpus haigus. Jooksud on kehvaks ka jäänud. Käin enda jaoks üsna varastel aegadel jooksmas ja no ei jõua enam. Juulis püüaks ikka korralikud jooksud käima saada. Lihtsalt lasen suurema kuumuse siis mööda ja ei lähe end tapma ega lõhkuma.

Ülejäänud trennid on olnud üsna plaanipäraselt.

Vat selline kuu. Eilse video filmimisega hakkas mul täiesti ametlikult puhkus. Nüüd siis keskendungi enda trennidele ja saan teha kõike enda tempos ja rutiinis. Natukene on kahju ka, aga ma olen selline inimene, kes aeg-ajal vajab omaette olemist. Usun, et see kuuke teeb mulle palju kasu ja kui ma naasen, on taasnägemis rõõm suur.

Kuna mul ühtegi adekvaatset pilti siia postitusse panna ei ole, siis näitan ka siin pisikest teaserit eilselt videoshootilt. Päris kihvt oli seal pisikesele publikule etendust pakkuda. Meil on sattunud sinna Dancesti ikka eriliselt armas ja tore seltskond. Kui võrrelda esimese korraga, kui ma tantsutüdrukutega ühinesin, on atmosfäär hoopis teine. Eks seda mõjutab palju ka see, et nii mina kui Marta palju muutunud oleme. Aga naised on meil imeilused, eks?!