teisipäev, 5. juuli 2016

Söömisest ja toitumishäiretest

Siin-seal on hiljaaegu alles teema ja "sõda" käinud veganluse ja selle ülistamise üle. Mina sel teemal sõna ei võta. Minu meelest tublid ja tahtejõulised inimesed, aga mina lihasöömist ei jäta. See selleks. Kuskil postituste kommentaare lugedes (oli see vist Marimelli postituse all, kus ta ütles, et ka laktoosi-ja gluteeni talumatus tunduvad paljudel juhtudel moe värk olevat), jäi mulle silma kuidas keegi kirjutas, et mingiaeg oli jube popp söömishäired endale külge pookida. Buliimia ja anoreksia siis. Tõepoolest, mäletan minagi, kui tuli välja hulk kirjutusi, mismoodi keegi oli saanud ühest või teisest häirest priiks.

Ma olen aga alati olnud arvamusel, et keegi, kes on läbi elanud päriselt toitumishäire, ei saa sellest kunagi päriselt priiks. Jah, teraapiate ja psühholoogide abiga saavutatakse üks ja see sama staatus: Sa saad asja kontrolli alla. Aga see tähendabki reaalselt seda, et Sa pead koguaeg ennast kontrollima. Sellepärast sobib näiteks minule kellaajaline, regulaarne ja rutiinne toitumine. Kui ma kaotan selle kontrolli, kaotan ma kontrolli terve enda toitumise üle. Kas te arvate, et ma ei ole selle 5a jooksul, mil ma olen blogi kirjutanud, enam kordagi endale näppe kurku ajanud? Muidugi olen! See lihtsalt on midagi, millest ma häbenen kirjutada. Ma häbenen ennast, häbenen, et minus puudub kontroll enda üle. Aga midagi pole teha, tuleb vetsupoti kohalt selg sirgu ajada, pisarad pühkida ja edasi rutiini minna.

Ja ma ei ootagi, et keegi mind mõistaks. Ma olen jumala kindel, et lähedased on neid kordi märganud, aga keegi ei tule enam torkima.

Aga tahtsin ma jõuda kogu selle pika jutuga ühe teise otsani, milleni see nõme häire mind viinud on. Söömine avalikkuse ees. Minuga näiteks on nii, et siiani, 28-aastasena, ei julge ma teiste ees süüa. Inimene, kelle ees ma end lõdvaks lasen ja kõigil enda mõtetel minna lasen, peavad ikka väga-väga lähedased olema.
Toon näite: laupäeval toimus Dancesti Marta sünnipäev. Käisin enne seda 45km rattaga sõitmas, sest teadsin et õhtul nagunii söön head ja paremat, mida sünnipäevalaual pakutakse. Meelega sõin kodus veel vaid arbuusi, et kalorite hulk õhtu jooksul meeletuks ei läheks. Tegelikkus oli aga see, et ma tiirutasin nagu kass ümber tulise pudru selle laua ees. Kõik inimesed olid omad, aga ikka oli minul tunne, et igat mu suutäit loetakse, arvustatakse... See mõte teiste arvamusest: "vaadake, paks sööb!" ei kao hetkekski mu peast. Nii ma haarasingi mõne pisikese snäki kui keegi ei jälgunud, kui inimesi ümber polnud.

Ja nii on see kõigi üritustega. Ja ma tunnen ennast halvasti. Tunnen ennast nagu see sama ülekaaluline teismeline. Koguaeg pinges, valvel ja ei suuda ennast ega pidu nautida.

Mitmeid kordi on olnud nii, et olen endale lõuna kaasa teinud ja see jääb söömata, sest ma ei julge teiste ees süüa. Mäletan täpselt kaht korda kui olen Dancestis söönud: suurimad eneseületused ja olen kuskil peidus ja pinges. Ja teate kui raske sedasi on?

Jumal tänatud, et me väga väljas söömas ei käi! Ja kui käime, siis püüan ka alati tervisliku valiku teha. Kui aga väljaspool pere kellegiga sööma minna, jääb tõenäoliselt söök minust puutumata või nokin midagi.
Hell, need jaanid olid esimene kord kui ma Gunnari pere ees rahus julgesin süüa!

Nii et ärge tulge rääkima, et söömishäiretest on võimalik lahti saada. Ei ole! Need ja hirm nende ees jälitavad Sind/mind kogu elu. Nendega tuleb õppida lihtsalt toime tulema ja leidma kontrolli nende üle. Nii et järgmine kord, kui Sa tuled mulle siia kommentaari jätma sellest, kui kole ja paks ma oma inetu kõhuga olen, siis mõtle sellele, et Sul pole aimugi, mida see kommentaar minuga teha võib ja mitu päeva ma selle pärast kannatada võin!

Sünnipäev ise oli aga tore ja Kreeka jumalannade stiilis. Näitan pilte teilegi. Pildid klõpsas nagu ikka Allan Jorits (link).

 



29 kommentaari:

Laura Kask ütles ...

Nii kurb lugemine. Aga väga tore, et julgesid sellest kirjutada ja oma ausad mõtted/tunded välja öelda. Sa oled imeline inimene, Kati, pea seda meeles!

Pai!

Anonüümne ütles ...

Aga sa ise oled professionaalset abi saanud?

Kati ütles ...

Aitäh Laura :)!

Kristina S ütles ...

Sa oled ikka niii ilus naine! Pai!

Kati ütles ...

Jaa, olen keskkoolis psühholoogi juures käinud regulaarselt ja peale Elina sündi ka.

Kati ütles ...

Aitäh Kristina :)!

Killu ütles ...

Kati, Sinu blogi lugedes ja mõned korrad kohtudes olen aru saanud, et oled suurepärane inimene!

Sinus on palju julgust kõik kirja panna ja positiivsust. Loodan, et need negativistid kaovad siit ja Sina leiad südames rahu ja heaolu oma kehaga :)

Kati ütles ...

Aitäh :)!

Nime ja nägu ma küll praegu kokku ei pane, aga mul on hea meel, et ma päriselus hirmus ei ole :)

katisav ütles ...

Saan sinust aru. Mul enda deemonid, millega hetkel võitlen ja tunne on, et ma ei saagi iialgi sellest jagu. Hetkel mõtlen, kas on vaja minna raha raiskama psühhiaatri/ psühholoogi juurde, kui ma reaalselt pean ise endaga tööd tegema ja seda ma ju mõistan. Et kas mingi jutuline ravi siin aitab, ravimeid ei soovi. Mu arust peabki sellest rohkem rääkima, see on mind vähemalt aidanud. Loodan, et sul tõesti läheb see aja jooksul aina kergemaks ja kergemaks, karm on, kui see elu segab. Mul segab juba lisaks mu enda elu ka kohati pereelu see jama. Jõudu sulle!

Kati ütles ...

Mina isiklikult sealt abi ei saanud. Ja sellest on kahju. Ehk on reaalselt toitumisõustamis kliiniku arstidest abi, aga mu meelest on Eestis toitumisalane abi kesine. Soovitused olid samad, mida ma isegi teadsin, aga reaalselt aitaski mind vaid mu enda töö ja rutiini loomine.

Loodan, et ka Sina saaksid asja kergemaks! Mäletan veel seda aega, kui pere kannatama hakkas. Enam mitte kunagi! :(

Marilin Hüvenen ütles ...

Nii minu teema. Kôik peab olema kellaajaliselt kontrolli all sest muidu kaob kontroll kahjuk ��
Kusjuures mul oli laupäeval enamvähem sama tunne seal laua ääres tiirutades ���� Sa oled tugev, Sa oled tubli ja need pildid räägivad enda eest ����

Kati ütles ...

Teinekord peame taha ruumi oma privaat laua tellima :D. Olgu, nali naljaks, aga ma tegelikult märkasin küll samat mustrit ;)

minajamuud.blogspot com ütles ...

:(

Karmen Lepp ütles ...

Nii kurb, kuid väga tubli, et julgesid sellest kirjutada ja kindlasti teised sarnaste tunnete ja mõtetega inimesed saavad sellest tuge. Kallid!

Kati ütles ...

Vahel on lihtsam asjadega toime tulla, kui need enda seest välja lasta :). Kallid!

Anonüümne ütles ...

Mismõttes paks? Mismõttes suure kõhuga? Jeesus küll inimesed on alles õelad.
SA OLED ILUS!

Sally Lepik ütles ...

Oeh...nii raske on sellist asja lugeda, sest ma tean, mis tunne see on. Nii kurb, nii valus, nii abitu tunne on...tahaks kohe kõvasti kallistada!
Ma ei saa aga nõustuda selle väitega, et pole võimalik terveks saada. Enda näitel saan seda väita ja kui keegi peaks mulle ütlema, et mul polnud järelikult toitumishäiret, siis see inimene eksib rängalt. Mina sain haiglast abi. Jah, seal oli asju, mis mulle absoluutselt ei sobi (nt kuus toidukorda päevas) või lapselikud tegelusteraapiad, mis mu natuuriga lihtsalt kokku ei käi, aga ma avastasin koostöös arsti ja psühholoogiga oma häire juured ning õppisin oma sundmõtteid lahti mõtestama ning neid "tervete mõtetega" asendama. Ma ei arva, et see on mingi võluvits, mis kõiki aitab, aga minu puhul olidki mu mõtted deemoniteks, mitte niivõrd minu teod. Kui ma oma peas ühel hetkel asjad korda sain, algas minu jaoks täielik vabanemine...seda on raske sõnadesse panna. Täna, kui ma mõtlen tagasi, ei suuda ma uskuda, mis mu peas toimus ja millele ma pidevalt keskendusin (päevast päeva, tunnist-tundi ainult mõtted oma kehast, söögist ja mitte söömisest). Täna tundub see kõik justkui ainult unenägu, mida ähmaselt mäletan.
Niiet ma loodan, väga-väga loodan, et üks päev sa leiad selle viisi, kuidas see kõik enda selja taha jätta!

Anonüümne ütles ...

See on nagu alkoholismiga, mistõttu kasutatakse järjest rohkem ka terminit kaine alkohoolik. Kui alkoholismist saaks paraneda, siis saaks endine alkohoolik endale alkoholi lubada nagu iga mittealkohoolikki, kuid ei saa. Ainuke võimalus on leida tee sellest täielikult loobumiseks. Söömisest aga täielikult loobuda ei saa ning tuleb leida tee sellega toimetulekuks, igaüks isemoodi. Mitte et ma tahaks neid kaht sõltuvushaigust nüüd kuidagi omavahel võrrelda, lihtsalt tekkis seos, kuna mul on oma perest kogemus alkoholismiga.

Katri-Helena Kaasik ütles ...

Mul oli samamoodi. Kui nooremana mõni poiss, kutsus kuskile sööma siis oli alati mu vastus "mul pole kõht tühi". Kui praeguse kaaslasega käima hakkasin, siis käis ta mul nädalavahetustel külas. Ainuke asi, mida ma tema juuresolekul süüa sain oli õun vms muu puuvili. Ta alguses ei pööranud sellele tähelepanu, aga lõpuks muidugi hakkas ütlema, et misasja. Vahepeal oli reaalselt nii, et ma sõin reede hommikul ja järgmisena pühapäva õhtul (kui ta ära läks). Vahepeal ainult õun. Ise ka praegu imestan, et kuidas ma vastu pidasin?!

Nüüd on möödas 6 aastat ja kuna tema sööb vahet pidamata ükskõik kus ja kellega siis ma olen sellest üle saanud :D Muidugi kui ma "unustan" süüa, siis ta toob mulle midagi, paneb ninaette ja loeb suutäisi, enne ei luba lõpetada, kui kõht täis.

Kati ütles ...

Aitäh :)! Ma ise ka ei leia tegelikult, et mul midagi väga häbeneda oleks, aga hinge läheb ikka, kui ma näen endaga vaeva, tunnen uhkust ja keegi tuleb ja teeb kõik ühe lausega nulliks..

Kati ütles ...

Kusjuures jaa, Sally, mul isegi nüüd meenub, et Sa oled sellest kirjutanud.

Aga saad Sa praegu 100% kindlusega öelda, et Sa ei kalkuleeri ühtki söögikorda? Et Sa ei mõtle üleliia toidule? Kaloritele? Et Sa ei karda kuidagi viisi tagasi langeda?

Ma olen totaalselt nõus, et haiglas olekust ja põhjalikust ravist on kasu, aga seegi ju tegelikult seisneb mõtlemise muutmises? Nii et tehniliselt ikkagi Sulle õpetati kuidas asjadega toime tulla ja kontrolli hoida? Ma ei taha üldse vastu vaielda, aga olen lihtsalt selle täiesti prii suhtes skeptiline. Neid "võitjaid" oli siin vahepeal nii palju, et paratamatult tekib kahtlusi ja kõhklusi :). Sellepärast ongi hea arutada ja teise vaatenurka kuulda :)

Kati ütles ...

Jaa, minu meelest väga õige näide ja point :)!

Kati ütles ...

Jaa, mul oli samamoodi, Katri-Helena :D! Ka võisin olla pea terve nädalavahetuse söömata. Ma veel salaja käisin näksimas, kui mees ei näinud :D.

Mariliis Saar ütles ...

Ka minul hakkas nüüd kurb, kui ma seda lugesin. Sa tundud nii rõõmsameelne, endaga rahulolev ja tark naine. Minule jätsid sa EBAl ülihea mulje ja ma siiani imestan, et nii toredad inimesed olemas on :)
Ma loodan, et sa suudad mitte tõsiselt võtta neid imelikke kommentaare, kus sind koledaks ja paksuks nimetatakse. See on ju täiesti absurd! Paks on ikka paks! Olen kindel, et tegemist on kellegagi, kes on sinu edu ja töökuse peale lihtsalt kade. Mina olen ka kade, et sa nii palju viitsid ja jaksad, aga see ei pane mind sind vihkama. Vastupidi, ma täiesti imetlen sind. Lase edasi samas vaimus ja julgelt kurda vahel, et me saaks sulle jälle meelde tuletada, kui vapustav sa oled ;) hurrraaa!

Kati ütles ...

Ma tegelikult olen ka päris okei inimene- päriselt ka :D. Aga igal ühel on omad deemonid :). Nii ka minul :).
Ma lihtsalt ühel ilusal päeval tahaks näost näkku seda inimest näha :). Ma küll kahtlustan, et tean kes ta on( ta juba Kalmuse ajal salvas oma nimega), aga mul on see nimi kadunud :(.

Ja mul on hea meel, et mul siin nii ülitoredad inimesed on :)!

Eileen ütles ...

Nii kurb, lugesin justkui enda kohta. Arvasin, et see teiste ees mittesöömise asi on/oli ainult minu kiiks. Kusjuures enne teismeiga mul sellist probleemi ei esinenud, alles siis, kui põhikoolis kohutav paksuks narrimine ja muu koolivägivald pihta hakkas. Hiljuti vaatasin, et kaalusin ainult 50kg olles 160cm pikk. Kuidas ma küll kõigi ja enda arvates paks olin, seda on praegu väga raske mõista. Aga ühel hetkel narrimine mõjus nii, et ma kaalusin 46,5kg ega söönud üldse. Kolisin 16.aastaselt linna ja seal läks asi veel hullemaks. Koolis sõin ainult ühe õuna ja tegin seda wc-s, sest kartsin, et muidu uued klassikaaslased näevad, et paks sööb jne.
Aga nüüd vaidleksin veidi vastu. Päris terveks ehk ei saa, aga peaaegu terveks võib saada küll. Mind aitas väga palju minu elukaaslane. Ma ei söönud tema ees kordagi umbes pool aastat. Võisin päevi söömata olla ning olin mitu korda kokkukukkumise äärel. Alates sellest päevast, mil me sellest teemast rääkisime, on ta mulle iga päev komplimente teinud, jälginud et ma sööksin, seletanud ja seletanud ja seletanud, et ma pole kuskilt otsast paks jne. Sööma harjutas mind ka nii, et alguses sõin temaga samas toas, aga nii, et ta ei vaadanud ja lõpuks siis pidin sööma koos tema perega. Esimesel korral käsi värises ja süda oli paha, aga kõik olid väga sõbralikud ja minu mõnitamise asemel tahtsid hoopis aina sööki juurde tõsta. Mingil hetkel jõudsin mõistmisele, et kõik oli mu enda peas kinni. Olin lasknud kiusajatel võita. Jah, eks ma ikka vaatan peeglisse vahel ja mõtlen et siit-sealt on üle või jätan mõnikord mõned asjad söömata, aga muidu ma tunnen ennast suurepäraselt isegi nende kahe kiloga, mis rasedusest puusadele jäid. Ainult südames on meeletult valus, kui sellele mõtlen. Mulle jõudis kohale, et ma ehk ei oleks endast kunagi nii halvasti arvama hakanud ja söömishäire all kannatanud, kui mulle poleks aastaid korrutatud, kui paks ma olen. Praegu need samad inimesed tulevad ütlevad mulle tänaval naeratades tere ja mina suudan vaid mõelda, mida nad mulle tegid. Neist paljud kannatavad praegu ülekaalu all või pole oma elus viinapudeli tagant kaugemale jõudnud. Karma? Pakun, et nad ise ei teagi, milliseks nad suure osa minu elust muutsid ja see on veidi kurb. Oma lapsele kavatsen ma sellest rääkida ja loodan, et ta ei tee ise kellelegi sellisel moel liiga ning talle ei tehta. Seda valu oma lapsele ei taha.

Kati ütles ...

Aitäh nii pika ja sisuka kommentaari eest!

Tõepoolest, kõik saabki sealt alguse. Minu muster läks samamoodi, et jätsin koolis söömata ja keskkoolis asi läks hullemaks.

Kahjuks meie ühiskond ja lapsed praegu, eriti Eestis, on väga julmad ning parim mis me teha saame, ongi oma laste suunamine ja õpetamine! Kahjuks aga õpivad lapsed juba praegu vanemate pealt väljendeid "paks lehm" "vaal" jne :(.

Anonüümne ütles ...

Aitähh Kati!Just sellepärast armastan sinu blogi,et oled aus!:))

Kati ütles ...

Aitäh Sulle :)!