esmaspäev, 15. august 2016

Rakvere Ööjooks 2016- minu neljas

Nüüd on juba paar päeva Rakveres toimunud Eesti Ööjooksust möödas. Tahtsin postitust ikka piltidega ka kaunistada, aga kuna mu ihufotograaf pidi uinuvate lastega kodus olema ja ametlikest 3000 fotost on olemas vaid üks, mille eest ma ei ole nõus nelja eurot välja käima, peate pelga jutuga leppima. Juhtusin jooksma enam-vähem koguaeg suht üksi ja nägin küll, et pääsesin pildile, aga tutkitki...

Aga Ööjooks ise... Me jõudsime peale pikka ja viperusterikast päeva juba reede õhtul Rakverre, kus mul emps käis linna peal ning tuli tagasi, ise õhates, et ärevus tuleb juba sisse seda ettevalmistust vaadates. Mina aga olin täiesti tuim tükk. Mitte üht emotsiooni. Etteruttavalt võin öelda, et seda emotsiooni ma ei saanudki. Isegi Facebookis jõudsin halada, et täiesti tühi tunne on.

Laupäeval sadas terve hommik ja lõuna vihma. Minul olid kaasas vaid lühikesed riided. Mõtlesin veel, et kuidas ma vihmaga Mõmmijooksudele üldse lähen. Õnneks jäi just ja just enne Mõmmijookse sadu järgi. Panime lapsed riidesse ja Elinale numbri külge. Ta armsake ei tahtnud number üks olla ning joonistasin kodus ühe viieks. Mõmmile tegin ka kassi kõrvad ja saba ja vurrud, sest ta tahtis kiisu pilti mitte mõmmi oma. Mariannale ma numbrit külge ei jõudnudki panna. See oleks liiga suur ka nagunii olnud.
Jäime natukene hilja peale ning kui me Aqva juurest alla saime, oli juba start antud. Lipsasime rajavalvuritest naeratusega mööda ja jooksime lastemassi sisse. Elina oli nii elevust täis, et nägin ränka vaeva ta kannul püsimisega. Marianna panin viimasel 50m peal maha ja lasin tal ka ikka finishisse joosta. Lapsed said enda kotikesed kätte ja suurem neist oli nii-nii õnnelik! Libistasin veel koti sisse ühe poni ning veidi tervislikuma maiuse kui Dumle kommid ja Mõmmi limonaad. Sellest, et mulle ei meeldi kohe üldse Eesti jooksude lastele mõeldud koti sisu, olen ennegi rääkinud. Õnneks seisavadki meil kaks Mesikäpa kommipakki, shokolaadid kapis ning limonaadid jätsin ma üldse Rakverre.


Käisime Elinaga veel Mõmmi telgis õhupalli saamas ning jäin punnis silmadega Nike'i telki vahtima, kus Sandra Raju (mu suur eeskuju!) treeningut läbi viis. Peale vähest passimist, suundusime koju sööma ja puhkama.

Olin nii lõunaks kui õhtuks ettevalmistanud nuudlid, salati ja toorvorstikesed. Õhtul jõin veel ühe Fast valgujoogi ka. Seda kõike kella 19:00 ajal, et vähemalt kaks tundi saaks mööduda enne jooksu. Käisin veel vetsus ja kell 21:00 hakkasin emotsioonituna keskväljaku poole kõndima. Püüdsin end iga sammuga veidi elevile viia, aga seda tunnet ikka sisse ei tulnud.

Kui ma stardikoridoori sisenesin, tegid Merle ja Sandra just soojendust. Teate, ma palju rohkem erutusin neist ja mul tekkis vastupandamatu soov olla üks neist. Või keegi korraldaja poole pealt. Näiteks see, kes sõidab rattaga eliidi ees teed tehes... Aga olla seal laval, treeneri, soojendajana-oh god, can I some day?

Siis aga hakkas stardilugemine. Sain seekord suheliselt etteotsa ning üpris kiiresti liikuma. Ehk 15-20 sekundit oli seda massiuimasust. Sain endale koheselt hea ja mõnusa tempo ning tunne oli üsna kena. Rada  ja teed olid tuttavad. Esimene-teine kilomeeter oli pisukene tõus, aga mitte midagi rasket. Pulssi isegi ei viinud üles. Kuuendak kilomeeteril oli aga esimene tõsisem tõus, mille sain väga kenasti tänu just mänginud loole ära võtta. Sealt kohe alla minek ka, nii et teadsin teadlikult veidi rohkem pilgutada, sest kohe saab lõdvestuda. Kohe tuli aga otsa veel üks tõus ning seejärel pikk ja lõppematu Pika tänava tõus. See oli ka kõige närvesöövam raja osa, sest kepikõndijad ja niisama jalutajad olid just sinna jõudnud ning hõivasid suuresti kogu kitsa tee. Niigi oli raske minek ülesmäge ning siis pead veel manööverdama kõndijate vahelt läbi ja hoiduma kepilöögi eest.
Lisaks sellele pööras rada ära just enne langust, ehk siis seda efekti ei tulnudki, et peale tõusu saaks kergemalt võtta. Pingutasid suuresti ära ja siis pidi ilma kergenduseta edasi jooksma.

Kümme kilomeetrit sain ma tegelikult soovitud tempos ära tehtud. Kõik, väljaarvatud esimene, kilomeetrid alla kuue minuti. Ehk kümme kilomeetrit alla tunni.
Siis aga tundsin midagi ebameeldivat- kõhus tekkisid krambid ja valud. Mõtlesin küll, et ehk gaasid, aga väga punnitada ka ei julgenud, sest täis lastud pükstega, oleks ma pidanud jooksu katkestama. Püüdsin tempot maha tõmmata, käia, sörkida, kuidagigi endale asja kergemaks teha. 12ndal kilomeetril nägin, et üks mees läheb põõsastesse pissima. Mõtlesin, et on mis on, kergendan end ära ja ehk saab lõpu ära joostud. Pugesin kaugele põõsastikku ja püüdsin enda olekut kergendada. Õnneks tulid vaid väga suured ja valusad gaasid. Püüdsin edasi sörkida, aga kahju oli juba tehtud-seisma oli jäädud. Alati sisendan ma endale pikka maad joostes, et mida iganes, aga ära seisma jää! Kui juba korra seisma jääda, siis jäädki neid pause tegema.
Nüüd oli aga paus tehtud ja ei saanud tempot enam üles. Kõht kippus ka ikka krampi minema ja ma olin jumala kindel, et selle korraliku põõsas käigu pean ma veel ette võtma.

Järgmises joogipunktis pidasin järjekordse pausi ning jõin kaks topsi vett ja ühe spordijoogi. Jällegi suur viga. Mulle ei meeldi jooksude ajal tarbida midagi. Geelidest ma ei ole kunagi tavalise jooksja puhul aru saanud (kui keegi viitsiks mulle lõpuks seletada, miks on näit. minusugusel geele vaja, oleksin tänulik!) ning vesi hakkab mul kõhus häirivalt hüplema. Niisis oligi jälle raske ja võimatu tempot üles saada. Nii ma siis järgnevad kilomeetrid vaevlesingi- kõht oli hell ja valus, tempot enam üles ei leidnud ja keha nõudis pause.

Kui ma lõpuks Aqva ette jõudsin ja sealsed rajavalvurid mind ergutama hakkasid, korjasin oma hädariismed kokku ja jooksin lõpuni. Viimased 300m spurtisin elu eest. Finisheerisin üksinda, sain medali kaela ning auhinnakoti kätte. Helistasin Gunnarile, kas nood on kuskil ootamas ning sain käsu koju minna. Olin nii kurb! Olin just läbi valu ja häda ikkagi poolmaratoni läbinud ning mind polnud kedagi ootamas, tunnustamas ning olin surmkindel, et Gunnar on kodus mu peale vihane. Miks, seda ma küll ei osanud teada.

Tihkusin koju kõndides veidi nutta. Natukene eelpool nimetatud kurbusest ja hirmus, aga ka sellest, et ennast alt vedasin ning keha seekord koostööd ei teinud. Koduväravas ootas mind emps, kes enda 10km jooksis 1:01-ga ära. Kui ta küsis, kuidas mul läks, hakkasin pillima nagu väike laps. Vat siis tulid emotsioonid! Kurtsin, et keha ja kõht vedasid alt ning millegi pärast on Gunnar vihane. Too aga lohutas, et pole see mees vihane ega midagi. Lihtsalt rajal ja finishis ei saanud mind oodata, sest lapsed olid püstijalu uinumas.

Kogusin end, saatsin ema koduteele ning läksin nuuksudes tuppa. Empsil oli õigus ja oligi kõik korras. Elina oli juba teki all ja Marianna jorras. Võtsin tagi ja särgi seljast ja nii kui Marianna rinna otsa sai, ta uinus. Samamoodi Elina.
Läksin pesema ja rääkisin Gunnarile ka, et kartsin et ta on vihane. Too lohutas mind, et ikka laste pärast ta ei oodanud mind ja ta on nii uhke, et ma hoolimata kõigest lõpetasin.

Kui nüüd tehnilistest näitajatest rääkida, siis jooks nägi välja selline:
  • distants: 21.1km (kell väitis 21.24km)
  • aeg: 2h:17min:34sek
  • kesk. kiirus: 6:31 min/km
  • pulss: 165/181bpm
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga karm ja raske jooks. Tänu eelnevale ilmale olin särgi alla ka õhukese jooksutagi pannud ja  kahetsesin otsust juba koridoori sisenedes, sest inimmass oli õhu soojaks kütnud. Teisel kilomeetril tegi tagi olemise liiga palavaks ja raskeks.
Treeningutest oli ikka kasu, aga toitumise oleks pidanud korralikumalt üle vaatama ja paika panema. Enne jooksu oleks pidanud 2-3 päeva vähemalt kohapeal puhkama ja valmistuma. Kui emotsiooni pole, siis seda kunstlikult ei tekita ka. Paaripäevane Rakveres olek, oleks selle kindlasti toonud.


Järgmisel aastal osalemisega on mul kahesed tunded. Üritusena ise on see kindlasti osalemist väärt, aga hetkel kaldun ma sinna kaalukausi poolele, et 2017ndal aastal ma ei lähe. Ehk on peale nelja aastat see ennast lihtsalt ammendanud? Ei tea.
Sel aastal oli siiski vorm ka kehv, hoolimata treeningutest. Kehal on liiga palju kilosid mida taga vedada. Vandusingi öösel Gunnarile, et uuel aastal lähen ma rajale vaid ja vaid siis, kui mu kaalunumber viiega algab.

Nüüd, kui see jooksuperiood läbi sai, saangi ma keskenduda kaalulangetamisele. Vähemalt nii kaua kuniks ideaalkaal käes ning otsus uue Ööjooksu kohapealt selgem on. Sealgi vaatasin ma rajal, kui ilusad on ikka jooksjad enda nõtkete ja saledate kehade ja jalgadega.

Vot sellised emotsioonid mul hetkel. Õnneks ei ole ma kaugeltki ainus, kes tunnistab, et sel aastal oli raske rada ja jooks. Ja kui arvestada, et ma üle poole distantsist vaevlesin kõhuvalu käes, siis 2.17 pole üldse halb tulemus ju. Vähemalt püüan ma end positiivselt vaatama panna.




Keda aga huvitab, siis ei, pükse ma täis seekord veel ei lasknud, aga kõht on tänaseni veel korrast ära.

12 kommentaari:

Kaie tõnisson ütles ...

Oeh, jälle nii kurb jutt... Mina oleks hirmsasti solvunud, kui minu kallis kaasa poleks mind finishis oodanud—ei tea miks, aga kõige suurem tunnustus peaks tulema ji temalt. Nii tubli olid, ma tahaks olla samasugune, aga neid vabandusi, miks mitte pingutada ja miks endale pitsa ette haarata hoopis, tuleb rohkem millegi pärast :(
Aga mina olen uhke sinu üle. Vot

Mariliis Saar ütles ...

Oi, tupsukene:( kahju muidugi, et kaua oodatud jooks nii kehva emotsiooniga sai läbitud, aga ma arvan, et sa oled nii kange tädi ja oled uuel aastal ka rajal. Ka mina tahaks seal poolmaratoni stardis olla, kuid eks seda näitab ainult aeg, kas ma lapse kõrvalt oma vormi nii piisavaks saan. Sulle pai ja kalli ja tea,et minu jaoks oled sa ikkagi suur eeskuju. Just sellega, et nii väikeste laste kõrvalt jõuad ja jaksad. Vinge emme!

minajamuud.blogspot com ütles ...

Lähme kunagi järgmine kord koos :D meil on aega ümber Tuusula järve veel kiirust harjutada.

Kati ütles ...

Eks ta tahtis ise ka seal olla. Igal aastal on ta raja ääres terve aja olnud ja finishis ees oodanud, aga mis teha- lapsed uinusid püstijalu ja mõlemad vanaenad olid rajal. Keegi pidi lapsi hoidma :(.

Aitäh, armas!

Kati ütles ...

Mu ainus lubadus on see, et kui nr 5 seal kaalu ees on, siis. Ma ei leia, et ma praegu paks oleksin, aga ka mitte piisavas vormis.

Aitäh! Kui PM ei pane, siis 5-10 ikka ;)!

Kati ütles ...

Sa oled nii kerge jalaga, et paned eest ära mult :).

Ma nüüd natuke aega puhkan enda pettumusest ja siis vaatab, mis nende jooksudega saab :)

Pamela ütles ...

Ei teinud sa midagi Pamelat :D Ma istusingi põõsastes ja ühe vahe isegi 5+ minutit ja lasin lõpuks kõik tilgatumaks tühjaks :D
Aga tubli olid, et lõpuni jõudsid! See pole kõhuhädaga sugugi lihtne ja ma ütleks, et ma seda rohkem ei teeks.

Kati ütles ...

Päris Pamelat ei teinud jaa, aga tunne oli koguaeg selline, et koooheeee :D.

regiinatrennijutud ütles ...

Nii kurb, kui kaua oodatud ja pikalt treenitud jooks pekki läheb 😥
Aga oijaahhh kohuvalus joosta 2:17..... Ilma oleks ilmselt rekord tulnud aga jookse mõni PM veel , näiteks SEB..
Aga tegelikult oled ikka meeeeega tubli ja saan aru su kurbusest, et pere ei oodanud. Triatlonil vihastasid lapsed mehe nii välja, et peale minu lõpetamist ütles mokaotsast tubli ja pakkis lapsed kokku ja läks ära, isegi kalli ei teinud 😔
Sulle aga virtuaalsed kallid ☺

Kati ütles ...

Mind absoluutselt ei tõmba tegelikult need jooksuüritused. Ööjooks ongi jäänud selleks üheks ja ainsaks tänu oma melule ja südamelähedusele.

Jaa, kurb oli, aga noh, arusaadav ka, et lapsed ei jaksa kell 23:30 seal ema oodata. Pluss Elina tahtis kõigile järgi joosta, arvates, et see olen mina :).

Maris Sits ütles ...

Ma nüüd avastasin Su blogi :) Ja sa oled nii motiveeriv. Mõned postitused olen jõudnud lugeda ja juba olen hakanud ka tervislikumalt ja sportlikumalt mõtlema ja käituma :D

Kati ütles ...

Nii armas :)! Teretulemast :)!