reede, 21. oktoober 2016

FinEst-eestlased Soomes esitleb: Hands Up vol.7

Algas see lugu meil juba ühel esmaspäeval, kui saime Martalt kirja, et tavapärase kava asemel, harjutame me trennis go-go'd. Nimelt oli FinEsti meeskond temaga ühendust võtnud, et laupäevaseks peoks, kus esinevad Hirmo ja Klaus, on vaja tantsijaid.

Meil oli just ja just ääretult pikk ja raske päev olnud ja saali sõites naljatasin Gunnarile, et pakun ennast Martale tantsima. Sain kaasalt loa ning tegelikult pakkusingi ma pool naljaga ennast enne trenne. Vastuseks sain, et ta teeb oskuste põhjal valiku. Tundus aus.

Alustasime trenniga ning terve tunni vältel Marta jälgis ja hindas meid. Nagu missivõistlustel! Ma ei tea mis ja kuidas, aga sel päeval, olles kõigest päevasest jamast nii-nii läbi, lasin ma ennast täiesti vabaks ja lasin kehal kogu tantsu üle võtta. Ja nii juhtuski, et trenni lõpus oli ka minu nimi esinejate nimekirjas.

Saime kokku veel neljapäeval, reedel ja laupäeval, et stiilile ja liigutustele viimast lihvi anda. Ja viimases kahes trennis... olin ma kuidagi eksinud ja kuskil mujal ning ma kartsin, et ma ei saa õhtul hakkama.

Läksin peale jooksutrenni õhtuks veel koju, käisin pesus, näksisin midagi süüa ja sättisin õhtul kella kümneks Dancesti, kust kell üksteist, peale enese üles vuntsimist, liikuma hakkasime.

Üritus toimus siis Helsingis, Teatteri Forum saalis, kus oli kolme tasandiline lava. Või noh, me tegime selle enda jaoks kolme tasandiliseks. Oli pealava, trepid kus me tantsisime ja rõdu. Mina alustasin enda teekonda rõdult, kus sai mõnusalt sooja sisse teha ja käepidet abiks kasutada.

Olime esialgse plaani paika pannud nii, et iga 10-15minuti vahel vahetame me asukohti ja tantsijaid. Nii oligi, et rõdult rändasin ma esialgu puhkama ning siis trepile. Trepilt edasi puhkama ja siis pealavale.

Pealaval juhtus aga midagi, mida ma poleks endalt miljoni aasta sees oodanud! Oskate arvata mis? Oli kuidagi parajasti selline hetk, kus Marta ja Lisandra olid tulnud lava ette mind jälgima ja Allan oli oma kaameraga minu kõrval. Lasin muusikal end kanda, tuli koht, kus nägin sobilikuks üht jalatõstet ja siis see juhtus- kuidagi täiesti iseenesest tuli jalatõstest hüpe, mis päädis spagaadiga! Ma olen tantsudes juba Maltast saati spagaadid põhimõtteliselt maha saanud ning Malta tantsuvideos näeb ka pisikese harkspagaadi ära, aga minna hüppest ja spontaanselt spagaati... Ütleme nii, et ma kuulsin kuidas inimesed lava ees ütlesid ühest suust." Whoooaaa!" ning Martat silmates nägin ta imestust. Ma olin ja olen siiani väga, väga uhke enda üle! Päriselt!

Õhtu jooksul käisin laval viis korda ja lugesin kella kaheks enda etteasted lõppenuks, et mõmmibeebide juurde minna. Teised olid loomulikult veel tublimad ja lõpetasid kella nelja ajal, kui muusika lõppes.

See kogemus andis mulle nii palju! Ma sain ennast kui tantsijat palju rohkem tundma, ma avastasin, et mu keha liikumine on vaid nii piiratud kui mõtlemine, et ka mina suudan omas kehas, ka praeguses, täiesti ilus ja hot olla. Ja ma tahan areneda. Ma tahan olla iga päevaga üha parem ja parem tantsija, ma tahan et ma teeksin Dancestile lavadel ja videodes au ja Marta saaks alati kindel olla, et minu pärast ta muretsema ei pea ning ma õpin... ja arenen!

Sellest üritusest on juba nädal möödas ja ma olen siiani nii ecxited ja rõõmus. Ja uhke!

Teile ka natukene pildimaterjali siia ning täis galeriid saate vaadata Allani Facebooki lehel (LINK).








teisipäev, 11. oktoober 2016

Teretulemast!

No tere, tere! Long time no see! Ongi märkamatult üle kuu juba viimasest postitusest möödas. Ma lühidalt räägiks, mis siis vahepeal juhtunud on ja mis nüüd edasi.

Pooleli jäime me oma jutustuse juures, kui hakkasime Maltale lendama. Hoolimata kõigist eelarvamustest, läks meie reis imeliselt ning paremat seltskonda selleks kümneks päevaks, poleks ma osanud soovida! Nägime Londonit, saime Maltal hakkama super video, paljude piltide ning turismiga ja meie reisi lõpetas üks pöörane ööpäev Pariisis, mille sisse kuulusid nii Eiffeli torn kui meeletu jooks ja kiirustamine lennujaama. Mälestusi tuli igatahes koormates ning võib öelda, et kogemus lähendas meid Dancesti perena veelgi.

Ma meelega ei taha jääda siia reisist pikalt ja põhjalikult rääkima. Samuti märkab terasem silm ära, et blogis on pisukene kärpimine toimunud. Kogu selle reisi ja aja jooksul sai mulle selgeks, et blogimist sellisel kujul ma eam jätkata ei taha. Nii võtsingi ma vastu otsuse, et perest, lastest ja igapäeva tegevustest te siin enam lugeda ei saa. Edaspidi jõuavad siia vaid trenne, üritusi ja kaalu-toitumist puudutavad postitused. Jah, ma tean, et sellega langeb  blogi vaadatavus pea poole võrra, aga see on risk, mille olen nõus võtma.

Ma ei taha, et kogu sellest ettevõtmisest saaks uuesti mingi pealesunnitud ettevõtmine ja sellepärast hoiatan ma juba ka ette, et kirjutama tulen ma ikka ja jälle vaid siis, kui mul päriselt midagi öelda ka on.

Täna on mul öelda näiteks vaid nii palju, et ma tahaks nii hirmsasti jooksma minna, aga puht füüsiliselt ja ajaliselt pole ma peale Maltalt saabumist seda teha saanud. Tegelikult jooksingi ma viimati Malta tänavatel! Valetan, tegelikult oli meil grupis jooksmine Pariisi tänavatel ja rongijaamades ka!

Lisaks sellele, on mul ülimalt hea meel, et olen lõpuks ometi ennast ka tantsijana tõestamas ning sain oma esimese esinemise sel laupäeval toimuvale FinEst peole Hands Up! vol 7 (ürituse link).

Nii et, tere aga tulemast ja liigume koos!