laupäev, 19. november 2016

Veel sellest kaalust

No vot siis, viimane kord ma hõiskasin ilusti välja, et olen kaks nädalat eeskujulikult toitunud ja sellest samast hetkest, hakkas kõik jälle allamäge minema. Nagu vihuti, käib see Murphy mul kannul! Ma olen reaalselt kogu oma kahe nädala pingutused kümne päevaga ära nullinud ja peale ka veel. Igal hommikul alustan kenasti ja tublilt ja õhtud lõppevad näksimisega.

Kurat, ma ju oskan seda! Ma olen korra juba kõik selle läbi teinud ja mul on kõik teadmised olemas! Aga asi ongi nii et teoorias olen ma väga kõva ja ma oskan kaalulanguseks panna kellelegi teisele toimiva menüü kokku, aga praktikas olen ma nõrk ja enda peal ma iseenda soovitusi kasutada ei oska.

Miks ma siis ei suuda kaalu kaotada?
  • motivatsiooni puudus
  • aja puudus
  • vähene uni
  • kompleksid ja sundmõtted
  • toetusgrupi puudumine
  • vanus 
  • suurenenud treeningkoormus
Täna, peale vähest vingumist Gunnarile, et ma tahan alla võtta, küsis ta, et miks. Teate, ma pidin tükk aega mõtlema, sest seda õiget vastust mul ei olnud. Ning siis ütles ta, et äkki on paks tore olla... Jahm, eks see on see, et tegelikult olen ma täiesti enda normaalkaalu keskmes ja nagu polekski vaja midagi kaotada. AGA, ma olen treener, olen tantsija, tahan olla jooksja. Ma tahan olla heas ja saledas vormis, et olla eeskujuks, motivatsiooniks. Et suuta paremini ja rohkem. Minu salajane unistus oleks uuel sügisel SEB maraton ära läbida. Ma ei taha seal seda 42.2km läbi kõndida, vaid anda endast parim, olla parimas vormis. Praegu ma tunnen, et ma ei jaksa, ma olen pehme ja ei meeldi endale.

Kuigi teoreetiliselt peaks mul aega olema maa ja ilm, siis reaalsus on see, et mul pole aega näiteks iga päev joosta ja jalutada. Nädala sees jalutan ma igal hommikul ja lõunal Elinaga lasteaeda ja tagasi. Novembris olen ma jooksma saanud täpselt kaks korda. Marianna ei salli vankris olemist ja temaga jalutamine peaks toimuma ta une ajal, aga need ei kattu just selle vaba ajaga. Elinaga koos ei õnnestu jalutada, sest ta hoiab tempot maas ja ei jõua nii pikka maad läbi käia.
Kui ma peale Elina sündi hakkasin alla võtma, siis ma seda paljalt jalutamisega tegingi. Elina oli totaalne vankrilaps ja ma sain igapäevaselt pea 20km maha kõmpida. Tõttöelda ma igatsen seda aega. Olime maal ja elu oligi vaid toitumine ja jalutamine...

Nagu ma eelmiseki postituses mainisin, siis M´ariannal on mingi periood. Ma saan ühe käe näppudel kokku lugeda korrad, kui ma olen ööpäevas üle viie tunni magada saanud. Keha aga ei taha ilma uneta toimida ja hakkab söögi pealt energiavarusi nõudma, ida tegelikult vaja pole.

Tegelikult on nii, et ma teadvustan endale küll, et ma pean toituma võimalikult mitmekesiselt ja puhtalt. Ja ma püüan seda igati praktiseerida. Minu kõige suuremaks hirmuks on aga suured kogused. Ja nii juhtubki, et jätan tihti oma päeva esimesed portsjonid kalorivaeseks ja õhtul on siis näksimised.. Teadagi  miks, eks!

Esimese kaalulanguse puhul vedas mul sellega, et olin beebigrupis, kuhu sattusid kokku palud esma-emmed, kes hakkasid ka sporti tegema ja kaalu langetama. Mul oli igapäevaselt olemas sõbrannade hulk, kes elasid kaasa, toetasid, innutasid ja liikusid ise ka. Jah, lõpuks sattusin ma liiga võistlushimuliseks, aga praegu mul sellist tugivõrgustikku pole. Jah, mul on ümber sõbrad-kolleegid jne, aga see pole see. I miss you mom's!

Midagi pole parata, mida vanemaks keha saab, seda raskem on temaga tegeleda. See on igati võimalik, aga nõuab siiski natukene rohkem pingutamist. Eriti kui ikka see paksu-geen sees on.

Ma olen nüüdseks mitu korda võtnud ette enda vanad kavad. Neist mitte üks ei ole toiminud nii nagu vanasti. Miks? Sest vanasti oli minu ainsaks koormuseks jalutamine, mis ei pane kaloreid taga ajama. Nüüd on mul peaaegu igapäevaselt väga intensiivsed treeningud. Ja vana kava järgi jätan ma keha defitsiiti, mis tekitab lõpuks isusi ja näksimisi. See omakorda viib mind tagasi sinna, et ma ei julge rohkem süüa. Surnud ring.

Oeh, see kaaluteema on üks igavene teema. Ükspäev kookisin kuskilt kapipõhjast välja enda vana telefoni ja vaatasin, missugused ilusad, vormis kehaga Kati pildid seal olid. Ma ei tea, kust kuramuse kohast ma alustama peaks. Ma nagu tean ja oskan ju, aga ikka ja jälle feilin. Tunnistan, ma olen muutunud mugavaks ja tihti mõtlen, et mis see amps ära pole, ma ju treenin ta maha. Aga ei ole nii! Sööma peab selleks, et treenid, mitte treenima selleks et süüa saaks.

Ja nüüd ma andsingi iseendale lubaduse, et kui ma uueks aastaks saan endale kaalunumbri ette viie, siis võtan ma endale korraliku jooksutreeneri ja püüan SEB Maratoniks maratonivormi saada. Ja otsisin ma välja ühe koolituse, kus ma ka osaleda tahaksin. Selle teeks ka endale kingiks.

Annaks jumal mulle nüüd meelekindlust, jõudu, motivatsiooni ja tahtejõudu, et idelaalvorm lõpuks kätte saada!

Ja ega ma kade pole, näitan teilegi neid imeilusas vormis naise pilte:





 Ja lõppu kõige viimane pilt minust, minu ilusate, säravate ja vormis kolleegide kõrval: Olen pehme, ümar ja kössis. Igast minu rakust paistab mu ebakindlus ja õnnetu olek välja..


PS: tegelikult on nii, et kaalumas ma ennast pole käinud. Kardan veel suuremasse auku kukkuda. Loodan, et see seal 66kg ümber on, aga kardan ausaltöeldes hullemat. Eks ma kahe nädala pärast püüan lõpuks sinna ka astuda 😏.

kolmapäev, 9. november 2016

Veel elan

Long time no see! Kuidagi on juhtunud nii, et viimasest sissekandest on aega pea kolm nädalat möödas. Tunnistan ausalt, mul:
  • ei ole aega ega mahti arvutit lahti võtta
  • on nii suur väsimus ja rammestus juba pikemad kuu aega peal, et ma lihtsalt ei jaksa
  • mul pole millestki kirjutada
Siiski tahtsin ma natukene elumärki endast anda.

Mis siis toimunud on? Peale Maltat juhtus kuidagi nii, et ma olen 95% ajast lastega üksi kodus olnud. Kaasal on pikas otsad olnud ja need vähesed hetked, mil ta kodus on, olen ma saalis olnud. Viimased nädalad oligi üsna tüüpiline, et Gunnar tuli koju, et mind saali viia ja lapsi hoida ja koju tulles, pani uuesti kohe tööle.
Lisaks sellele on Mariannal käimas mingi öökulli periood, kus ma passin pisikese hingega pea kella kolmeni välja üleval. Peale seda on lasteaia äratus ja nii need päevad möödunud on.

See kõik on viinud aga selleni, et mu keha ja meel keelduvad minuga koostööst. Ma ei mäletagi, millal ma viimati haige olin või köhas vaevlesin. Nüüd olen aga juba pikemad poolteist nädalat maailma suurimas köhas. Asi on juba nii hull, et mu kerelihased ja kopsud valutavad iga köhahooga ja need vähesedki unetunni saavad iga 20minuti tagant köhase lõpu.

Ja ma süüdistan selles haiguses jooksmist. Mitte et ma oleks ennast haigeks jooksnud vaid vastupidi, ma olen Maltalt saabumise järgselt jooksma saanud vaid kolmel korral! Varasemalt on saanud keha jooksudega hea karastuse ja nüüd on see täiesti rivist väljas, nii et jah, süüdistan enda haiguses jooksude puudumist!
Tunnistan, et ma olen kurb, väga-väga kurb! Aga nagu ma ütlesin, siis seda aega mul lihtsalt pole.
Kuidagi on juhtunud nüüd nii, et viimasel ajal olen ma saali vahet pidevalt käinud ning Dancesti ei satu ma vaid kahel päeval nädalas. Mis te arvate, kas mul on nendel kahel päeval võimalik jooksmas käia? Ei! Sest pere vajab elamist ja tihti juhtub nii, et kaasa, kui üldse, tuleb koju, et suurem poetiir teha.

Ja nüüd ma olen haige. See hoiab mind jooksmast maas. Lisaks olen ma kuskilt saanud oma jalalabadele haavandid, mis valmistasid mulle pea nädala jagu isegi kõndides piina.

Aga see ei tähenda, et ma kodus laiskvorsti mängiks, oh ei! Ma olen käinud saalis enda trenne andmas, olen käinud asendamas, olen võtnud lisaks endale hulganisti tantsutrenne, workshope. Kui olen kodus, siis teen N+TC kavasi. Tõmbasin juba Maltale endale selle appi ning nüüd kohandasin 8-nädalase programmi enda trennidega klappima, et saan nö vabadel päevadel ka midagigi teha.
Nädalasse olen ma jätnud ühe päeva, kus ma päriselt puhkan ka.

Dancestis on ka päris palju juhtunud ning tulemas. Näiteks üleelmisel laupäeval toimus meil Vouge stiili workshop, eelmisel reedel Go-go workshop. Ma tahan pidevalt end tantsijana arendada. Ma ei tea, mis või kust see pisik nüüd sisse on tulnud, aga kuidagi on juhtunud nii, et ma annan endast 200% kavade selgeks saamiseks, õpin koguaeg, tunnen ise liigutuste vastu huvi. Ma palusin tegelikult isegi Martalt eratunde, et end veel rohkem arendada.

Novembri viimasel nädalal on meil plaanitud suur video filmimine, kus ma tahan päriselt näidata, milleks ma võimeline olen.

Peale selle on meil laupäeval tulemas traditsiooniks saanud trennimaraton, millele järgneb Dancesti neljas sünnipäevapidu.

Dancesti trennides läheb mul hästi. Ma olen hakanud ennast üha rohkem ja rohkem avama ning treenerina tundma õppima ning pean tunnistama, et saalid hakkavad ühes sellega täituma. Mul on selle üle vaid puhas hea meel! See annab mulle usku iseendasse ja jõudu edasi minemiseks juurde. Motivatsioon missugune!

Kui motivatsioonist rääkida, siis selle olen ma kuskilt nüüd üle leidnud. Just kaalu kohe pealt. Jällegi, ma toonitan, et ma ei pea ennast kuskilt otsast paksuks, aga mu ilusa lihaselise vormi peal on veel soe talvepolster. Aga lõpuks! olen ma selle motivatsiooninatukese kuskilt leidnud ja mu toitumine on viimased kaks nädalat olnud väga puhas, tervislik ja regulaarne. Ma tean, et see kaks nädalat on veel lühike aeg hõiskamiseks, aga siiski, ma ei taha ega plaani nüüd rajalt maha kalduda.

Nüüd loodan ma kiiresti end terveks saada, uuesti jookmisega algust tegema hakata ning loodetavasti ka teile rohkem positusi tuua!

Loodan, et teil on kõik hästi ja tunnete suurest lumest rõõmu!