laupäev, 19. november 2016

Veel sellest kaalust

No vot siis, viimane kord ma hõiskasin ilusti välja, et olen kaks nädalat eeskujulikult toitunud ja sellest samast hetkest, hakkas kõik jälle allamäge minema. Nagu vihuti, käib see Murphy mul kannul! Ma olen reaalselt kogu oma kahe nädala pingutused kümne päevaga ära nullinud ja peale ka veel. Igal hommikul alustan kenasti ja tublilt ja õhtud lõppevad näksimisega.

Kurat, ma ju oskan seda! Ma olen korra juba kõik selle läbi teinud ja mul on kõik teadmised olemas! Aga asi ongi nii et teoorias olen ma väga kõva ja ma oskan kaalulanguseks panna kellelegi teisele toimiva menüü kokku, aga praktikas olen ma nõrk ja enda peal ma iseenda soovitusi kasutada ei oska.

Miks ma siis ei suuda kaalu kaotada?
  • motivatsiooni puudus
  • aja puudus
  • vähene uni
  • kompleksid ja sundmõtted
  • toetusgrupi puudumine
  • vanus 
  • suurenenud treeningkoormus
Täna, peale vähest vingumist Gunnarile, et ma tahan alla võtta, küsis ta, et miks. Teate, ma pidin tükk aega mõtlema, sest seda õiget vastust mul ei olnud. Ning siis ütles ta, et äkki on paks tore olla... Jahm, eks see on see, et tegelikult olen ma täiesti enda normaalkaalu keskmes ja nagu polekski vaja midagi kaotada. AGA, ma olen treener, olen tantsija, tahan olla jooksja. Ma tahan olla heas ja saledas vormis, et olla eeskujuks, motivatsiooniks. Et suuta paremini ja rohkem. Minu salajane unistus oleks uuel sügisel SEB maraton ära läbida. Ma ei taha seal seda 42.2km läbi kõndida, vaid anda endast parim, olla parimas vormis. Praegu ma tunnen, et ma ei jaksa, ma olen pehme ja ei meeldi endale.

Kuigi teoreetiliselt peaks mul aega olema maa ja ilm, siis reaalsus on see, et mul pole aega näiteks iga päev joosta ja jalutada. Nädala sees jalutan ma igal hommikul ja lõunal Elinaga lasteaeda ja tagasi. Novembris olen ma jooksma saanud täpselt kaks korda. Marianna ei salli vankris olemist ja temaga jalutamine peaks toimuma ta une ajal, aga need ei kattu just selle vaba ajaga. Elinaga koos ei õnnestu jalutada, sest ta hoiab tempot maas ja ei jõua nii pikka maad läbi käia.
Kui ma peale Elina sündi hakkasin alla võtma, siis ma seda paljalt jalutamisega tegingi. Elina oli totaalne vankrilaps ja ma sain igapäevaselt pea 20km maha kõmpida. Tõttöelda ma igatsen seda aega. Olime maal ja elu oligi vaid toitumine ja jalutamine...

Nagu ma eelmiseki postituses mainisin, siis M´ariannal on mingi periood. Ma saan ühe käe näppudel kokku lugeda korrad, kui ma olen ööpäevas üle viie tunni magada saanud. Keha aga ei taha ilma uneta toimida ja hakkab söögi pealt energiavarusi nõudma, ida tegelikult vaja pole.

Tegelikult on nii, et ma teadvustan endale küll, et ma pean toituma võimalikult mitmekesiselt ja puhtalt. Ja ma püüan seda igati praktiseerida. Minu kõige suuremaks hirmuks on aga suured kogused. Ja nii juhtubki, et jätan tihti oma päeva esimesed portsjonid kalorivaeseks ja õhtul on siis näksimised.. Teadagi  miks, eks!

Esimese kaalulanguse puhul vedas mul sellega, et olin beebigrupis, kuhu sattusid kokku palud esma-emmed, kes hakkasid ka sporti tegema ja kaalu langetama. Mul oli igapäevaselt olemas sõbrannade hulk, kes elasid kaasa, toetasid, innutasid ja liikusid ise ka. Jah, lõpuks sattusin ma liiga võistlushimuliseks, aga praegu mul sellist tugivõrgustikku pole. Jah, mul on ümber sõbrad-kolleegid jne, aga see pole see. I miss you mom's!

Midagi pole parata, mida vanemaks keha saab, seda raskem on temaga tegeleda. See on igati võimalik, aga nõuab siiski natukene rohkem pingutamist. Eriti kui ikka see paksu-geen sees on.

Ma olen nüüdseks mitu korda võtnud ette enda vanad kavad. Neist mitte üks ei ole toiminud nii nagu vanasti. Miks? Sest vanasti oli minu ainsaks koormuseks jalutamine, mis ei pane kaloreid taga ajama. Nüüd on mul peaaegu igapäevaselt väga intensiivsed treeningud. Ja vana kava järgi jätan ma keha defitsiiti, mis tekitab lõpuks isusi ja näksimisi. See omakorda viib mind tagasi sinna, et ma ei julge rohkem süüa. Surnud ring.

Oeh, see kaaluteema on üks igavene teema. Ükspäev kookisin kuskilt kapipõhjast välja enda vana telefoni ja vaatasin, missugused ilusad, vormis kehaga Kati pildid seal olid. Ma ei tea, kust kuramuse kohast ma alustama peaks. Ma nagu tean ja oskan ju, aga ikka ja jälle feilin. Tunnistan, ma olen muutunud mugavaks ja tihti mõtlen, et mis see amps ära pole, ma ju treenin ta maha. Aga ei ole nii! Sööma peab selleks, et treenid, mitte treenima selleks et süüa saaks.

Ja nüüd ma andsingi iseendale lubaduse, et kui ma uueks aastaks saan endale kaalunumbri ette viie, siis võtan ma endale korraliku jooksutreeneri ja püüan SEB Maratoniks maratonivormi saada. Ja otsisin ma välja ühe koolituse, kus ma ka osaleda tahaksin. Selle teeks ka endale kingiks.

Annaks jumal mulle nüüd meelekindlust, jõudu, motivatsiooni ja tahtejõudu, et idelaalvorm lõpuks kätte saada!

Ja ega ma kade pole, näitan teilegi neid imeilusas vormis naise pilte:





 Ja lõppu kõige viimane pilt minust, minu ilusate, säravate ja vormis kolleegide kõrval: Olen pehme, ümar ja kössis. Igast minu rakust paistab mu ebakindlus ja õnnetu olek välja..


PS: tegelikult on nii, et kaalumas ma ennast pole käinud. Kardan veel suuremasse auku kukkuda. Loodan, et see seal 66kg ümber on, aga kardan ausaltöeldes hullemat. Eks ma kahe nädala pärast püüan lõpuks sinna ka astuda 😏.

19 kommentaari:

Kaie tõnisson ütles ...

Kullakene, ära kurvasta mind. :( ❤. Mul samad mured. No peaaegu, kõik peale selle, et vaja kellelegi eeskujuks olla. Noh, iseendale. Aga proovin nüüd puhkusel ennast ja oma härrat kätte võtta. Jooksutossud on kaasas ja pea täis ideaalseid tervislikke toite, mida teha... ei saia, ei kartulit, ei mingit paska.... noh, kui siis ainult kerge naps, mis käib asja juurde... aga ma tahan ka seda nr 5 sinna kaalunumbri ette saada. Niiet mina proovin ka. ❤

Kati ütles ...

Tagasi jõuad, läheme käsikäes edasi 😍. Naudi ikka ka reisi.

Anonüümne ütles ...

Lihtsalt küsimus - iks sa uuesti Kalmusega ei konsulteeri?

Kati ütles ...

Sest ma arvan, et Marek ei soovi minuga enam koostööd teha 😞

Anonüümne ütles ...

Kas tohib küsida, miks sa nii arvad?

Anonüümne ütles ...

Oehh.. suht sama tunnen! Mind konkreetselt see suvi ajasid ravimid paksuks ja lihtsalt ei saa seda jama enam alla.
Mul on täpselt samasugused mõtted nagu sinul - ma olen seda juba kord ju teinud, kuidas ma nüüd enam ei saa hakkama?? Ja kusjuures tunnen ka puudust sellest bonsuna emmede grupist :(
Lisaks pinge ja stress, mis saab tõenäoliselt lahenduse 28. novembril kui geenitesti vastused teada saan.

Nii et lööme käed ja teeme uue toetusgrupi Endised tublid emmed hakkavad uuesti tubliks ??


Liina

Kati ütles ...

Ma küll ei tea, mis bonsuna emmede grupist jutt, aga jah, sel ajal oli kuidagi teisem toetusgrupp ;).

Ma tean, et Marek mind ei aita, sest meie sõprus sai otsa, kui eelmisel aastal Orgu blogijate pakkumist proovisin.

Anonüümne ütles ...

Ohjah... suur mees, aga...

Anonüümne ütles ...

Nii raske on lugeda, et sa oma kehast nii halvasti arvad. Enne kaalu langetamist pead sa ennast kõigepealt ikka armastama hakkama, sest ausaltöeldes ei ole vahet MIS number sul seal ees on, su meelelaad jääb ikka samaks. Paks, lodev jne. Kujutad sa ette kui paljud kahe lapse emad su keha nimel oleksid nõus tapma? Ma arvan, et VÄGA paljud!

Niiet Kati! Vaata peeglisse ja halka nägema seda ilusat naist, ilusat Ema kes sa tegelikult oled!

Kati ütles ...

Oh, ma mõtlesin pikalt, kuidas siia vastata :) aitäh ilusate sõnade eest! Eks ma tean omast käest, et isegi alakaalus, ikka ei ole rahul.

Eks see jääbki minu igaveseks võitluseks ;(.

Samas... Ma ei olekski kinni selles kaalunumbris, aga ma tunnen end ise pahasti, kui tantsides kõhule voldike tuleb, kui kints spagaadil ette jääb ja olen aus, ka jooksud on alla arvestust praegu. Ma ei aja tegelikult taga võimalikult väikest numbrit, vaid seda keskmist, millega ma kõige parema ja suutlikumas vormis olin :)

Anonüümne ütles ...

Aga Joker, kui Kalmus koostööst keeldub?

Anonüümne ütles ...

Nii siiras ja armas postitus, eriti veel hetkel mil endaga rahul pole ja see avalikult välja öelda:)
Aga minu arvates oled sa lihtsalt kinni jooksnud, üritad ja üritad, mida rohkem feilid, seda enam närvi ajab ja masekasse. Mul oli endal ka kunagi nii, üritasin puhtalt ja tervislikult toituda. Mingi aeg olin edukas ja rahul, samas mõni periood sõin vabamalt(valikud küll alati tervislikud) ega suutnudki enam seda vana joontpidi kõndida. Lõpuks loobusin sellest "tervislikult ja võimalikult puhtalt" toitumest, sest see ajas mu ainult masendusse kui jälle läbikukkusin nö. Lõpuks hakkasin sööma normaalselt. polnud enam halbu ja häid toite. Tegin täiesti tavalisi toite- hakkliha kaste ja kartul jne:D Julgesin hommikult süüa saiaga vorsti võileiba. Küll aga ei olnud mahti süüa tuunikala, kodujuustu, salateid hunnikute viisi põhitoiduna nagu varem. Ja tead, kaalun nüüd 168cm juures 52kg, enne olin 55 juures rahul, aga pendeldasin kuni 58ni.
Ma ei söö loomulikult päevad läbi jahukastmeid ja võileibu, aga ma hakkasin vabamalt võtma, sest mind tegelikult ei isutanud ammu külm kodujuust jne endised must have allavõtja asjad. Julgesin lörtsaka majoneesi toidu kõrvale võtta kui tuju ja hakkasin taas pastast lugu pidama. Loomulikult üritan teha häid valikuid ning et päeva peale propotsionaalselt kõik oleks tasakaalus, aga ma ei hulluta end enam mingite enda loodud stampidega.
Vahel ma mõtlen, et need Orgud jne reaalselt tekitavad mõnele toitumishäire. Mingi lusikatäie ketsupi eest hakkab tüüp õhku ahmima. Elu ei peaks olema nii must valge me leian.
VB sa peaks ka korra aja maha võtma ja kuidagi teistmoodi proovima. Kindlasti lõhnab hetkel asi ka toitumishäire suunad, liigne tähelepanu toidule ja sundmõtted ja enda identifitseerimine läbi kaalu. Aga kokkuvõttes enda pealt vaadatuna usun, et oma soovkaalus sa oleksidki õnnelikum, aga see teekond võiks vähe stressivabam olla. Edu! :)

Anonüümne ütles ...

a

Pamela ütles ...

Sorri nüüd üle 50sed, aga ma pean argumendile "vanus" samuti alla kirjutama juba 28selt. Pea 5 kg on tulnud aastaga peale ja ei lähe ei korraliku toitumise ega muu trikiga alla. Lepin siis sellega, et metabolism ongi aeglasem ja kui kaloreid ei viitsi lugeda ja jõukas elada, this is it. Lepin. Uus kaal, uus mina. Parem kui varem 😁

Anonüümne ütles ...

Isegi kui see kaal alaneb, siis enne sundm6tetest ja ebakindlusest vabanemist ei muutu midagi. V2hemalt mitte igaveseks. Alati j22b midagi mis h2irib, v6iks paremini olla jne.
Tean inimesi kes s66vad tervislikult, kuid oskavad ilma s66mepiinadeta nautida m66dukas koguses "patuseid toite". Nad on aktiivsed, kuid ei tunne survet meeletult pingutada ja ei piina end kui trenn vahele j22b (kasv6i selleks, et j22tisega televiisori ees pikutada). Nad on vaimselt STABIILSED ja see on olulisem kui kehakaal v6i lihasmass. Kuidas nad selleni j6uavad, ma ei tea, sest ei ole ise veel selleni j6udnud. See eest olen ma aru saanud, et kui vanad viisid end "piitsutada" t6id ainult ajutised tulemused ja ma ikka yhel hetkel samasse auku kukkusin, siis ei ole m6tet samal viisil proovida rahulolulini j6uda. Ehk siis, m6tle korralikult l2bi MIKS on eelnimetatud probleemid ikka veel PROBLEEMID, ehk j6uad nii lahenduseni?

Kati ütles ...

Jaa, ma püüangi tegelikult jõuda praegu sinna punkti, kus ma lihtsalt toitun korralikult ja püüan nendest stampidest üle olla :). Just kõike seda, mida Sa kirjutasid :) Aitäh Sulle :)

See on ka põhjus, miks ma ei taha ei Kalmuselt ega Jokkerilt või kelleltki muult kava enam. Ma tean, et need kavad aitavad ja toimivad, aga lõppude lõpuks pean ma ikka ise oma keha tundma saama ja toiduga sõbraks saama.


Ah, Pammu, Sul seda viite kilo küll kuskil näha pole. Siiani näed nii hot välja :)! Aga jaa, tean küll inimesi (kaasaarvatud mu enda ema), kes pea viiekümneselt on alla võtnud, aga seda ka näpuga kavas järge ajamisega. Mina, oma aktiivsuse, kaootilise magamiste jms juures, seda näpuga järje ajamist ei jaksa enam :).

Anonüümne ütles ...

Mul samuti kaks vaikest last ja molema rasedusega olen paisunud pea 20 kg raskemaks. Olen samasugune nagu sina, kui ikka end oma kehas hasti ei tunne siis ongi tuju ja enesetunne kehva. Mul pisem alles 5 kuune ja samuti on mu magamine nii nagu ta on aga trenn annab mulle selle ekstra energia, et oma paevadega ja lastega toime tulla. Obsessisin ka oma kaalunumbriga pidevalt ja tead mis ma ei kaalugi end enam, soon tervislikult, liigutan end 5 voi 6 korda nadalas (vankriga jalutamised, HIIT, jousaal, spinning, jooksmine) ja tead mu kaal hakkas langema ja ma tunnen, et olen 33 aastaselt oma elu parimas vormis. EI keela omale midagi aga ausalt oeldes polegi mingeid erilisi isusid nn halbade asjade jargi. Mis ma oma jutuga oelda tahan on see, et sa oled alles 20ndates ja vanust nuud kull ei maksa milleski suudistada, sa oled alles nii noor! Eks vasimus ja sellest tingutud isud teevadki oma too. Proovi oma kinnismotetest lahti lasta ja ara kaalu end ja kull see kaal ka allapoole liikuma hakkab >)

Anonüümne ütles ...

Polegi ju olemas mingisuguseid keelatud või lubatud toiduaineid. Päeva lõpuks taandub kõik lihtsale matemaatikale, kas sööd rohkem kui tarbid või vastupidi. See, kellele sobib rohkem süsivesikuid või rasvu jms sellised detailid, on iga organismi puhul erinev ning sõltub väga palju elustiilist, nt maratonijooksja vs sprinter. See, kui on vastupandamatud isud mingisuguste toiduainete järele näitabki, et makrotoitained on paigast ära. Kati teab seda kõike kindlasti ise ka, ma niisama targutan. :)

Kati ütles ...

Jaa, tean küll ;). Ma postituseski ütlesin, et teoorias olen ma kõva, aga praktikas üsna nõrk :). Eriti kui on ööuned ja päevane rütm kaootiline :)