pühapäev, 18. detsember 2016

Kolm tähtsat kirja

Möödunud reedel toimus Dancestis jõulupidu. Õhtu, mis algas minu jaoks täieliku paanikaga, sest unustasin oma esinemise jaoks kasutatava muusika maha, lõppes sellega, et koju sõites oli mul klomp kurgus. Iga rühmatrenn esines väikese kavaga ning i-le pani punkti showtantsu tüdrukute etteaste. Sai palju naerda, kallistada ja kõvasti pisaraid tagasi hoida.

Seekod aga ei tahagi ma rääkida üldse mitte peost. Nimelt toimus nagu ikka ka kinkide ja auhindade jagamine. Iga trenn tunnustas enda rühma parimat ning vahemärkusena olgu öeldud, et tantsurühmas andis Marta tunnustuse mulle. Nagu ta ise ütles, siis:" Kaks aastat tagasi, poleks ta elusees uskunud, et sellest lihamäest midagi graatsilist tuleb, aga nüüd olen ma tantsimas esiridades ja viskan jalga vastu pead!"
Ühesõnaga, sai palju kingitusi ja armsaid sõnu kuulda.

Küll aga juhtus nii, et kui hakkasin mina enda kingitusi edasi andma, jooksin kokku. Mul oli juba mitu-mitu päeva enne kõned välja mõeldud, aga kui aeg käes, vaatasin ma heldinult enda kolleegidele otsa ja sinna need sõnad jäid-kurku kinni. Kuna ma olen kirjutamises sada korda parem, siis parandan ma enda vea ning kirjutan oma tunded ja mõtted siia kirjadena üles...


Kallis Marta,

Sa oled minu elus kõige rohkem minusse uskuv inimene. Ma kaldun arvama, et ma ise ka ei suuda endast nii palju uskuda, kui Sina seda teed. Varsti saab sellest kolm aastat, kui meie teed ristusid. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, oleme me selle kolme aasta jooksul koos kogenud rohkem, kui mõni kümne aastase sõpruse korral. Inimesed, kes meie teed esimesel korral lahku ajasid, tegid meile kokkuvõttes teene, sest just need samad inimesed ja valikud on põhjuseks, miks me oleme siin. On põhjuseks, et me kasvasime, me õppisime, me leidsime päriselt teineteist. Vaadates aga meie Tallinna aja vanu tuttavaid, arvan ma, et saatusel oli juba aastaid tagasi plaan meid kokku viia!

Sinu soojus ja südame suurus on põhjatu. Kuigi tihti kaitsepositsioonis, sõrad avali ründamas (sest parim kaitse on rünnak, eks vähiplika!?), andestad Sa inimestele nende vead ja otsid pidevalt kedagi, kellele enda abikäsi ulatada. Ma olen siiani meeletult tänulik ja äärmiselt rõõmus, et Sa peale kõike, mu avasüli enda perekonda sisse võtsid.

Jah, just perekonda, sest lihtsalt tiim vms see enam pole. Me oleme juba ammu selle ametliku piiri ületanud ja iga kord kui ma kas üksi või lastega Sinu juurde tulen, on mul tunne nagu tuleks teise koju, teise pere juurde.

Ma ei oska sõnadesse ka panna, kui palju oled Sa mulle selle aasta jooksul emotsionaalselt andnud! Kui palju toetust, armastust ja usku olen ma Sinult saanud! Kõikidel minu mustadel ja madalatel hetkedel, oled Sa olemas olnud ja kinnitanud mulle, et kõik saab korda kui vaid uskuda.
See kuidas meie maailmavaated, meie mõtted, meie unistused on ühildunud ja ühesuguseks muutunud, ei ole kindlasti mingi kokkusattumus ja ma südamest loodan, et kunagi saan Sulle kuhjaga kõik tasuda!

Sa oled saanud minu suurimaks inspiratsiooniks ja ma imetlen Sinu ellusuhtumist ja vabat hinge. Tänapäeva materiaalses maailmas peaksid Sa olema enamikele eeskujuks.

Muidugi ei ole kõik alati lust ja lillepidu, aga perekonnas asjad just nii käivadki. Me tülitseme ja lepime ning tänu nendele kogemustele me perekonnaks kasvamegi.

Aitäh, et Sa oled meile loonud Dancesti, meie teise kodu ja pelgupaiga, kuhu argimurede eest pageda ning südant ja hinge kergendada! Meie saali, meie Dancesti!

Ning mulle on suueks auks ja uhkuseks, et Sa usaldad mind nii palju, et oma beebi reisi ajaks mulle usaldad! Et Sa usud minusse nii palju, et mind ennast asendama võtsid!

Ilusat reisi Sulle ning tooge kaasa palju head energiat ja uusi mõtteid, mida koos ellu saaksime viia!

Armastan Sind!




Armas Aleksandra,

Nagu Sa ise ütlesid, oleme me omamoodi saatusekaaslased. Jah, kokku oleme me kaalu kaotanud pea seitsekümmend kilogrammi ja mis kõige naljakam, siis ühe ja sama mehe abil, kes meile suure teadmiste pagasi andis!

Kui ma nägin nägin Sind esimest korda, arvasin ma Sinust täpselt sama, mida Sina minust: mingi suvaline endast heal arvamusel tsikk. Käisin muudkui Su trennisaalist mööda ja mõtlesin, et on ikka naine küll, kes saali ees karjub :"Tambi, tambi, pane täiega, anna oma mehele". Täitsa naljakas, et tegelikult olime me mõlemad tol hetkel arvamustele totaalsed vastandid.

Arvestades seda, kui lähestikku me elasime, kui palju on meil ühiseid lapsepõlve tuttavaid ja kui sarnane on meie elutee, olen ma kindel, et ka meil oli ettemääratud üksteisega tutvuda.

Sa oled maailma soojema naeratusega inimene ja ma ei tea kedagi, kes suudaks olla nii soe ja sõbralik! Tõeline võitleja!

Sa oled mulle suurimaks eeskujuks ja just Sina süstid minusse tahtejõudu ja võitlusvaimu!

Mul on kuradima hea meel, et saatus meid lõpuks kokku viis ning ma endale ühe usaldusväärseima ja parima sõbra leidsin!

Armastan Sindki!





Imeline Dancesti pere,

mul on südamest hea meel, et te olete mind nii soojalt vastu võtnud, et te olete aksepteerinud mind sellisena nagu ma olen ning võtnud vaevaks mind tundma õppida! Ma olen südamest õnnelik, et ma olen teie seast leidnud endale sõpru, toetajaid ja jutukaaslasi.
Mul on hea meel, et te olete andnud mulle võimaluse enda treeneri ja inimesena tõestada, olete andnud võimaluse mul teha seda, mida ma armastan ning võimaldate mulle anda trennide ja emotsioonide näol midagi ka teile vastu!

Ma olen südamest õnnelik tantsurühma üle, kellega mul on aasta jooksul tekkinud tugev side. See on lausa uskumatu, et teistki on saanud mulle asendamatud inimesed ning olen leidnud nii palju lähedasi inimesi (tervitused Hispaaniasse!). Paljudega teist on juba tänaseks nii mälestustesse kui kaamerasilmale talletatud hindamatuid hetki ja mälestusi ning ma ootan põnevusega, meie järgnevaid aastaid!

Oma rühmatrennilistele olen ma südamest tänulik, et nad olemas on! Kuigi meie saalis on palju, palju rahvast ja ma enamikega lävin, siis eriliselt südamesse on mulle pugenud need naised, kes tee ka minu trenni leiavad. Kuna mul läheb kaua, kaua aega, et ma enda avaks ja inimesi lähedale laseks, olete teie just need, kes pühivad kõik argimõtted peast ning annavad mulle enesekindlust ja jõudu, et edasi rühkida ning tänu teile tean ma, et olen endale õige ameti valinud!

Eranditult iga trennikaaslane on mulle väga, väga armas!





Tegelikult oli peol veel üks inimene-Allan, kes samuti tänusõnu vääris, aga selleks hetkeks suutsin ma end kokku võtta ja Allanile isiklikult öelda, et ta on meie kõigi armas isa, peika, sõber, autojuht, kaameramees jne ühes.

Minu jaoks on Allan veel selles mõttes erilist mainimist väärt, et meid ühendab kirg fotograafia vastu. Mulle meeldib temaga koostööd teha ja teda kaamera taga abistada!

Seda, kui väga Allan minust/meist hoolib, näitas mulle alles hiljaaegu seik, kus rääkisin, kuidas mulle püüti halvasti öelda, mind maha teha ning Allan kogu jutust kaitsvaks muutus ning lasi enda emotsioonidel rääkida.




Selline see meie Dancesti pere on. Segane, aga nii oma! See on päriselt hämmastav, milliseks ühtehoidvaks seltskonnaks me oleme kasvanud. Me ei ole lihtsalt koht, kus treenimas käia, vaid koht, kus sõpru leida, kus mõnusalt aega veeta ning tihti lugu tuge, soojust ja armastust otsida! Koht kus tihti leiame just iseend!


Tänasega läheb saal ametlikult puhkama ning uksed avan seekord mina, juba 09.01.2017. Ja mul on suur uhkus ja au, et lisaks Piloxingule ja YOGAFUNCile, saan treenida ka mudilasi ning 4-6aastaseid lapsi. Lisaks lööme me käed Lisandraga 16+ showtantsus!


Kohtume uuel aastal!

laupäev, 10. detsember 2016

Minu uued südamesõbrad: NIKE Lunarglide 8 Shield

Tere jälle üle pika aja. Praegu on jõulude ja hooaja lõpetamisega kiired ajad ning iga vaba hetk, mis mul on (loe:Gunnar kodus on), olen ma kas saalis või...saalis. Olen lisaks enda trennidele käima hakanud veel Latinissimos ja Bodycombatis. Olen selle uueks aastaks saledaks plaani ikka tõsiselt käsile võtnud. See on ka põhiliseks põhjuseks, miks ma siia pole jõudnud. Ja tegelikult, ega peale trennide ja laste ja projektide mu elus midagi huvitavat käimas pole ka.
Või noh on paar asja, mis ma olen käima lükanud, aga ootan praegu tulemusi ja vastuseid, nii et on veel natuke vara suud paotada.

Aga, kui mul midagi otseselt rääkida pole, siis ma tutvustan teile enda uusi sõpru! Kes mu sotsiaalmeediat on jälginud, teab, et mõni aeg tagasi esitlesin ma enda uusi jalavarje. Hädaldasin ma siis tükk aega ju, et jooksma ei saa. Ja kuigi mu "vabandused"  olid reaalsed, siis otsustasin ma nendest üle olla. Jah, Gunnar ei ole siiani väga tihti kodus ja kell üheksa õhtul ei kipu väga välja enam. Kuigi ennemuistsel ajal sai kell kaks ööselgi tiirud ära tehtud. Aga siis oli suvi ka ja mul oli üks laps kahe asemel. Ja hommikul ei pidanud kell seitse ärkama! Ja tõepoolest, mu jalg on ikka veel katki ka. Pikemat aega tohterdan ja plaasterdan talda, aga ikka tulevad lõhed ja haavandid sisse. Ma ise usun, et see on sellest, et olen pooled enda trennid saalis paljajalu. Aga kaldusin juba teemast kõvale!

Ühesõnaga, olen ma nüüd ikka mõned korrad sinna jooksma läinud. Käisin siin mõni nädal tagasi ja tagasi jõudsin labimärgade jalgadega. Ja nagu saatus, nägin ma Instagramis samal õhtul Nike esinduskaupluste reklaami uute Nike Air Pegasus Shield jooksutossude reklaami. Uurisin siis, et kas minusugusele lääbakale jalale ka need sobivad ja sain vastuseks, et pöördugu ma otse esindusse, et seal siis öeldakse mu jalga nähes.

No Eestisse ma ilmselgelt ei pääsenud, aga otsustasin Soome kauplusest need siiski endale kuuse alla korjata. Muide, Soome spordipoes olid nad veel tol hetkel mingi 30 EUROt odavamad, nii et läksin päris kindla plaaniga nendega sealt poest väljuda.

Küll juhtus nii, et läksin ma kõigepealt hoopis teise spordipoodi. Seal tuli kena noormees kohe ligi ja uuris, mida ma otsin. Kui talle seletasin, et tahan neid Shield tosse, aga et mul on madal võlv jalal, esitas ta mulle hoopis minu nunnukaid. Nimelt olid Stadiumi juba välja tulnud Nike Lunarglide 8 Shield.

Ma olen juba neljandat aastat järjest täiesti Lunarglide usku ja nii kaua kuniks nad seda mudelit välja lasevad, mina enda jalavarje välja ei vaheta.

Ühesõnaga, ma tahtsin neid Air Pegasusi vaid selle jaoks, et talvel, külma, lörtsi, pori ja vihmaga, jalad kuivad ja soojad oleks. Kuna talvel on vähem jooksmisi nagunii ja mul suves alles pooluued Lunarglide 7 tossud kapis seisavad, mõtlesin ma, et kannatan selle talveperioodi nö tavalise tossuga ära.
Aga võta näpust, oli täitsa minu enda jalale toss olemas. Muideks, vahemärkusena, siis Eesti Nike esindusse tulid Lunarglide Shield sarja tosud nädal peale mu ostu välja ja Soomes teistes esinduskauplustes seda sarja pole.

Aga mis vahe on siis seitsmenda ja kaheksanda sarja mudelil? Lunarglide on iga uue sarjaga üha kergemaks läinud. Minu jaoks jäi vaid viies seeria natukene liiga tavaliseks ja kuues natukene liiga jäigaks. Viienda mudeli andsin ma juba eelmisel aastal emale, sest peale rasedusest kasvanud jalga, olid need mulle väiked. Kuuendad on mul siiani kodus, aga kuna need on valged, käin ma nendega kas jalutamas või kuival ajal väljas.

Seitsmendad on jalas ülimugavad ja kerged, aga kaheksandal on võetud ära kanna osast toetav plastkummist osa, mille puudumine, muudab jalanõu veelgi kergemaks. Ja mulle tundub, et tallakoostist on ka natukene muudetud.
Lisaks, kui seitsmendal on tavalised riidest paelad, mis mul absoluutselt iga jooksu ajal lahti vajuvad, siis uuel mudelil on need tugevad ja püsivad kindlalt kinni.
Ja minu Shield mudelil on veel see eelis, et material on vetthülgav ja ei määrdu nii kiiresti. Käisin eile lörtsi ja sulakraadiga jooksmas ja kui astusin kogemata veelompi, siis püksid said kenasti märjaks, aga koju tulles olid nii tossud kui sokid kuivad. ja kui ma poes oli kahe vahel: kas osta mustad või rohelised jalanõud, siis minu hirm määrdunud värvi ees oli asjatu, sest peale kolme jooksu, pole neil ühtki plekki peal. Muide, värvi aitas mul lõpuks Elina valida!

Ahjaa, minu meelest on talla võlvi toetus ka natukene tugevam ja kindlam kui enne.

Ühesõnaga, olen ma ääretult rahul ja väga õnnelik, et ma just sel päeval ja sel hetkes just selle müüja otsa sattusin!





Minuga on üldse nii, et kuigi mu kapis on kaks riiulit spordiriideid ja terve rida spordijalanõusi täis, siis ikka pole mul kunagi midagi selga ega jalga panna! Hahaa! Olen aru saanud, et see on enamike spordiinimeste probleem! Igatahes käin ma nagu hull alati pea kõik Soome spordipoed läbi. Praegu olengi ma uute üldtreening jalanõude otsinguil, sest minu praegused on natukene libedad saalipõrandal.

Kuidas teiega on? Kui, siis mis jalanõuga jooksete ja kas olete rahul? 
Kas on sama lugu, et spordiriided-ja jalanõud on alati defitsiidis?


Vahemärkusena tahaksin ära märkida selle, et olime eile kaasaga mõlemad oma esiklapse üle ääretult uhked: elades praegu maailmas, kus inimesed ei viitsi minna tunnikeseks jalutama, hädaldavad, et ei saa trenni tulla, sest pole autot, ilm on liiga kehv jne, siis meie Elina võttis eile kätte ja jalutas minuga kuus kilomeetrit maha. Ja see ongi minu kõige suurem ja tähtsaim motivatsioon: olla eeskujuks ja teejuhiks oma lastele, et neist tervislikud ja aktiivsed inimesed kasvaksid!