kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõululauast uude astasse

Oeh, see jõulumöll! Meil oli kuusk üleval juba esimesel advendil ja iseenesest nagu püüdsin seda jõulutunnet endasse manada... Lastel käisid päkapikud ja aega-ajalt oli täitsa talveilm ka õues. Tegin kõige armsamatele kingiplaane ning kõik oligi ilus ja tore.

Väljaarvatud see, et jõulude ajal nagu terve maailm sunniks magusat sööma. Need kommihunnikud mis meie majja tulid, olid meeletud! Ja kõike pidi maitsma... Ja kui phe maitsesid, pidid teise ja kolmanda ka võtma. Ja enne kui arugi said, olid kotis vaid paberid. Oeh. Ja need piparkoogid. Ma armastan piparkoogi lõhna oma tubades, aga sama palju armastan ma ka nende maitset! Mu suurim nõrkus! Lõpuks ma lihtsalt kõndisin neist poes kaarega mööda. Nüüd Eestis olles, pole ma siinsest valikust mitte üht maitsenud, kuigi ma TEAN, et Eestis tehtud piparkoogid on paremad kui Soomes.

Ja siis mul oli viimastel nädalatel väike stress kallal. Ma olin nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tunnistan ausalt, et viimaste trennide andmine oli katsumus omaette. Vahepeal olin lausa haige ja käisin paistes kurguga trennitajaid hüpitamas.

Ning teate, ma pole reaalselt mingi 2-3 nädalat kodus süüa teinud. Koguaeg oli vaja kuskil olla, koguaeg olime me kõik kuskil lennus. Ja kui ma siis ühel lõunal suutsin ikka tomatisupi ära teha, siis peale minu üht-kaht kausitäit seda keegi ei puutund ja see visati lihtsalt minema.
Nüüd oleme juba neljandat päeva Eestis ning siin samamoodi- ema juures saime kahel õhtul sooja jõulutoitu, aga ülejäänud aja oleme kuskil kiiruga tee peal ülejala sisse tankinud. Õudne, päriselt! Kuigi siin on päris tore olnud, siis tunnistan, et tahan juba vaikselt koju, et siis ise kodus süüa teha. Sellest jooksujalu söömisest ja jõulubuumamisest on organism ja keha nii väsinud, et isegi kaasa ütles, et tahaks juba kodus salatit ja suppi. Tahaks jaa! Terve mu keha, eesotsas rinnaesisega, millele on tekkinud terve armee vistrike*, on samal arvamusel ja kisendab lausa: AITAB!  Mul pole sellist tunnet juba aastaid olnud.
Kõik see progress, mis vahepeal oli toimunud-ja seda ikka oli- on jõuluajaga ära nullitud ning kõike tuleb otsast alustada. Kurb!

Tegelikult andis Gunnar mulle kevadiseks kaalukaotuseks hea põhjuse küll. Meil on plaanis kevadel üks reis (tegelikult mul lausa kaks, aga Gunnar mõjutab vaid seda üht) plaanis ning Gunnar pani mu fakti ette, et kui ma selleks ajaks 50kg kergem pole, siis me reisile ei lähe. Okei, selle peale hakkas ta ise ka naerma, kuid miinimum 10kg on tingimuseks seatud. Väga hea motivaator mu meelest!


Ühesõnaga nii on asjalood. Täna käisime perega pildistamas. Ma olin vahepeal tegelikult jumala kindel, et ma tühistan aja ära, sest mitte üks asi minu riidekapis ei komplimenteerinud mind. Lõpuks siiski käisime ära. Nii palju kui ma nägin, siis väga lootusetus seisus ma veel ei ole. Tööd on vaja aga küll ja veel teha. Loodetavasti saab suvel minna ca 20kg kergemana uut seeriat tegema!

Kodus lasin Gunnaril ka endast võrdluseks mõne kaadri pildistada.





neljapäev, 14. detsember 2017

Tõmmateas aega maha

Kuidagi naljakad viimased nädalad on olnud. Dancesti asjadega on koguaeg nii kiire olnud ja pidevalt oleme lastega lennud olnud. Olen püüdnud nii palju kui võimalik jälgida mida ja mis ajal ma suhu pistan, aga kaos olen ma siiani. Õnneks on vetsupotist abi otsimine vähenenud. Tõsiselt kohe!

Vahepeal oli meil Dancestis siis jõulupidu, mille tarbeks me Mariannaga mitmeid hommikuid saalis veetsime. Õppisime kavasid ning hajutasime. Kõik on ennast ära ka tasunud, sest nii meie kõige uhkemas Ladina kavas sain olla üks kahest Flamenco tantsijast kui meie tuttuues kavas, mille vodeot veel väljaski pole, sain esinemistel esireas olla. Ma olen enda üle uhke ja Martale südamest tänulik!

Meil on Dancestis trenne kuni 18ndani vaid veel... Ma pean raske südamega ütlema, et ma olen selle üle väga õnnelik! Ma olen viimasel ajal kuidagi väga stressis ja ennast kaotanud. Ma tunnen, et ma tahan aega veeta oma pere ja lastega. Iseendaga. Mõtlemata sellele, et kuskile on vaja aja peale minna või et pean saalirahva juurde minema. Ei, ma armastan saalirahvast südamest, aga ma lihtsalt vajan pausi. Ma lihtsalt olen selline inimene, kes mingi aeg peab ennast kõigist eraldama ja iseendaga tegelema. Ja kuigi ma igaüht neist naistest igatsema jään, ei kavatse ma enne 8ndat jaanuari stuudio poole minna. Ma tahan lihtsalt olla natuke aega eemal, leida ühine keel enda spordi tegemistega, ehk käia jooksmaski uuesti. Olla oma perega, nautida üksi oma aega.

Eks mul nii keha kui hing annavad juba märku ka, et selleks on aeg. Laupäevast saati olen ma olnud haige. Köha-nohu ja mis kõige hullem, peavalu. Lisaks mingi undamine ja pinge kõrvades... Viimane aeg hoogu maha tõmmata.

Kui kedagi peaks nüüd huvitama kuidas mu kaalulangus ja toitumine edenevad, siis... ma ei tea. Mulle endale tundub, et ma olen natuke siit-sealt alla võtnud, aga samas tundun ma endale ikka veel nii suur! Kaalul pole julgenud ikka käia. Toitumises olen teinud nii palju muutusi veel, et olen püüdnud liha kogust toidus vähendada. Kala ja krevetid olen toidulauale jätnud, aga just sealiha ning kana olen teadlikult vältinud. Nüüd haigusega olen värsket himustama hakanud. Palju puuvilju just. Mahlu, smuutisid jne. Olen püüdnud lähtuda seisukohast, et peaasi, et värske on. Väga näpuga pole järge ajanud ja püüan mõelda, et stressamine toidu üle hoiab rohkem kaalu kinni kui süümepiinadeta, aga teadlikumlat isudele alla vanduda.

Tegelikult kui aus olla, siis ma loodangi sellele pausile, et see annab mulle uut energiat ja hingamist ning uuel aastal astub saali juba värskem ja ilusam Kati.

Möödunud reedel käisime peol esinemas. Meiki ja riietust ei tahtnud raisku lasta ning tegime Gunnariga mõned pildid...





laupäev, 18. november 2017

Mida Sa ometi teed?!?

Ma vahel lausa tahaks endal kratist võtta ja raputada! Mida kuradit Sa teed? Täiskasvanud naine, aga ei saa ühe lihtsa asjaga hakkama: toituda korralikult ja liikuda piisavalt. Kalmuse kava on külmiku uksele kirjutatud, aga ikka on vaja enda isudele alla vanduda ja friikartuleid tellida!

Ma lihtsalt ei saa enam aru, mis selle viie aastaga juhtunud on! Kuidas on nii, et 24aastane Kati sai ilusti toitutud, liigutud ja kaal läks mühisedes. Nüüd aga muudkui esmaspäevad ja homsed mööduvad? Muudkui köögitad vetsupoti kohal, lubades endale, et viimane kord.

Ma tean, et vaja läheb rutiini. Aga ma ausaltöeldes ei tea, kust seda rutiini alustada. Magamaminekud venivad, trennid on hilja, tõusmised varajased.
Ma panin nädala alguses omale kirja kellaaajaliselt päevaplaani. Juhtus see, et Elina jäi haigeks, oli kodus ja ma ei pidanud vara ärkama. Mariannat on ka kahju kell kaheksa üles ajada. Kuigi ma reaalselt teadvustan endale, et see on nii talle kui mulle kasulik, siis see tund-kaks mis Mari magab hommikuti ja ma üksi olen, see on nii hea vaikne aeg mulle.

Ja sellele mõeldes tundub mulle, et ma olen laisk ja mugav. Ma pigem istun ja passin päeval enda sarju ja saateid, kui et tegutseks, liiguks ja panustaks sellele, et saan Mariannaga lõunal ühe unetiiru jalutada.

Ja see kuramuse toitumine! Jällegi, ma reaalselt tean ja teadvustan endale ka, et tervislik toit on hea ja maitseb- eritu kui ma seda ju ise endale meelepäraselt teen. Aga ikka kipud midagi vahepeal näksima, mingi lisaampsu kuskilt võtma. Äkki peaks proovima seda, et ma ei osta mitte tervislikku kraami koju kokku vaid teen 3-4 päeva menüü ette ja ostan vaid need ained koju ära.

Lisaks on mul toidukordade vahepeal liialt aega. Kui ma välja ei lähe ja midagi ei tee, siis ma reaalselt passin kodus tõhja ja käin koguaeg "midagi head" otsimas.

Ma ei tea kust ma võtan selle tahtejõu ja kindlameelsuse, et kõik jälle ümber pöörata. Pean tunnistama, et ma t´natuke tunne, et mul ei ole tuge taga. Viis aastat tagasi oli Kalmus mul alati kirja kaugusel, olin maal Ema juures, kes Elinaga aitas ja kõike toetas. Gunnar oli 100% mu taga ja saime tallegi ju kava, mida ta jälgis. Nüüd aga oleksin ma nagu täiesti üksi. Kõige rohkem tunnen ma puudust Gunnarist, kes nagu on olemas ja nagu pole ka. Raske on, kui Sa näed oma kaaslast vaid 2-3h päevas ja seda tuge ja abi, mis vanasti oli... selleks ei jää enam aega.Nüüd tundub nagu ma süüdistaks oma paks olemises ja saamatuses Gunnarit! Oh ei! Ma lihtsalt igatsen teda...

Tegelikult tunnen ma, et ma tahaks aja maha võtta. Ma vajan seda, et ma saaks aja maha võtta. Sõita kuskile nädalakski, et lihtsalt olla omaette, korrastada enda mõtteid ja olla üksi iseendaga. Koguaeg on mingi tamp peal ja ma tunnen juba pikemat aega, kuidas just see mind tagasi hoiabki.

Oeh, oleki, alusta uuesti ja väikeste sammudega, tee järgneva kolme päeva menüü endale valmis ja osta vaid vajalikud asjad koju valmis selle põhjal. Püüa kuidagi õige unerütm nii endale kui Marile sisse saada ning sulge see sarja vaatamise leht!

Sul on täpselt 50 (viiskümmend!!!) päeva et minimalselt seitse kilo alla saada. Ideaalne oleks isegi 10kilogrammi kergem olla uuel hooajal. Aga seitse kindlasti, eks?!
Ehk et eesmärk:
  • 7nädalat (50päeva)
  • 7-10kg alla
  • -1kg nädalas
  • 5.01.2018-> max 74kg.
You can do it!

neljapäev, 9. november 2017

Ole iseenda suurim motivaator!

Ma ei tea, mis siin viimasel nädalal jälle juhtus, aga midagi juhtus. Ma üldises plaanis ikka sõin korralikult ja liikusin ja jälgisin toidukordade vahesid, aga mõnel korral oli energiakadu liialt suur ja kippusin öisel ajal sööma. Korra käis peast mõte läbi, et söön kõik võimaliku hea kraami ära, aga õnneks sai selge mõistus võileivast kinni  ning panin asjad kappi tagasi, ise mõeldes, et selles kolmest ploomist ja ühest võileivast ma suuremaks ei lähe ja oksendamist pole see väärt.

Küll ei suutnud ma vastu pidada eile hommikul, kui peale korraliku hommikusööki tundus Marianna vedelema jäetud moosisai nii hea. See teine ja kolmas ka. Siis ei suutnud enam rahu endale anda ja lõpetasin ikka seal kus vaja poleks.

Edasi lubasin endale, et hoian õiget kurssi.

Pidin kella viieks minema Kelasse joogat andma. Kella neljast, kui bussis sõitsin, oli lõunasöögi aeg. Kodus toitu kokku pakkides, tundsin juba, et söögiisu mul pole. Võtsin kaasa smuuti, et see siis bussis ära juua. Ära ma seda ei joonud ja haarasin poest enne trenni algust ühe batooni.

Õhtuks oli mul kaasa pakitud hapukapsas ja verivorstike. Peale õhtust trenni sõin selle autosse istudes ära.

Kui ma Kelast väljusin, tundsin ma juba, et pea kuidagi imelikult tuikab. Peale tantsutrenne andis see valu endast juba päris tõsiselt märku ning iga hetkega muutus hullemaks. Kui me poodi jõudsime, eeldasin ma, et kuna päeva peale oli söödud minimaalselt, siis ehk on veresuhkur madal. Kuna isu oli, ostsin endale mõned lagritsad autosse närimiseks.

Koju jõudes oli valu juba üsna väljakannatamatu ja sain aru, et see migreen, mis iga 3-4kuu tagant tuleb, on platsis. Läksin Elinaga koos voodisse ja püüdsin magama jääda. Olnud 5min lamanud, tulid nii need lagritsad kui hapukapsas kurku ning jooksin vetsu. Olles organismi tühjaks saanud, komberdasin voodisse tagasi. Elina tegi mulle pai ja jäin tema kaisus magama.

Täna tunnen ma, et pea veel tuikab. Viisin Elinat lasteaeda ja kui mäest üles tulin ja pulss natuke tõusis, hakkas pea valutama. Kõht on tühi, aga isu pole. Isegi mitte küpsised ega Mari hommikupirukad ei suuda ahvatleda. Eks mingiaeg pean need munad siiski ära praadima ja midagi sisse ajama. Eks näid, kuidas ma õhtul trenni tehtud saan. Õnneks homme jääb Elina lasteaiast koju ja saame välja endid puhata. Olgu siis migreen või mitte.

Tegelikult tulin ma aga endast pilte üles panema. Leidsin juhuslikult pildid, kus olin kunagi oma riideid maha müümas. See oli siis see aeg kui 55kg kaalusin. Kurat! 25kg kergem! Igatahes vaatasin ma neid pilte ja korraga valdas mind meeletu meelekindlus ja tahtejõud. Ma tahan uuesti olla nii ilus ja sale! Ma tahan uuesti endale ilusaid käsi ja lamedat kõhtu! Tahan neid piitspeenikesi jalgu! Seda teravat näojoont ja ma tahan uuesti joosta! Uskumatu, ma pole Ööjooksust saati jooksmas käinud!

Ma ei tea, mis minu plaanist Ibizale minna saab. Päriselt ei tea! Meie ibizalised plaanivad vist minna tuleval suvel hoopis Las Vegasesse ja omal käel ma Ibizale vast minna ei saa. Rahaliselt juba mitte.

Lisaks olena ma ise juba mõelnud, et ma olen siiski lastega pereinimene ja ma ei tea, kas see Ibizal olemine ja töötamine ikka on see, mida ma peaksin himustama. Ehk jaa, kui oleks seal nö omade inimestega, kes lastega aitavad ja on kui ma ise tööl, aga ma nägin ju juba sel suvel, et see pole üldse kerge, kui ise öösel tööl oled ja lapsed päeval mängida ja tegelemist tahavad.

Jaa, kogemus ja elamus oleks suurepärased, aga hetkel olen võtnud seisukoha, et põdema ma selle pärast ei hakka, kui minemata jääb. Vajadusel puhkama saab ikka minna ja maailm on valla!

Aga projekt "suveks -21kg" on sellegipoolest teemas. Isegi kui ma Ibizale ei lenda, siis niisama konutama  ma jääda ei taha. On palju asju, mida tahaks siiski teha ja keda näha ja mida kõike veel.
Ja sellepärast võtsingi  ma need pildid nüüd uuesti ette ja motiveerin end nendega. Jah, need on kurja pilguga ja morni olekuga, aga need on tehtud vaid riiete müügiks, eks.







teisipäev, 31. oktoober 2017

Esimene päev: vaadates tõele näkku

Panin eile lapsed kell üheksa juba magama. Mari otsustas siiski, et see kellaaeg on temale liiga varajane ning ärkas kell kaksteist uuesti üles. Jõin ühe kohvi ning lootsin, et kui varaste hommikutundideni üleval oleme, siis saame peale Elina lasteaeda minekut poole lõunani magada. Umbes kella kahe ajal sõin ära kaks apelsini. Kell pool viis, peale seda kui Elinagi oli ärganud ja ma pahaselt mõlemad magama käratasin, sain ise ka unele.
Kell seitse viisin Elina lasteaeda ning tulin ise tagasi koju magama. Elinat viies pistsin suhu mõned mandlid.

Ärkasime Mariannaga veidi enne kahtteist. Esimese asjana tegin ära pildid ning astusin kaalule. Tegelikult valmistasin ma end mentaalselt ette, et kaalult vaatab vastu 84kg. Päris nii palju ei olnud, aga õudne ikka! Kui ma ise sinisilmselt arvasin, et olen ikka alla võtnud, siis fakt on see, et oksendagu ma palju tahes, tegelikult olen ma umbes kuuga veel 3-4kg juurde võtnud.

31.10.2017
81.4kg 




Nii et aitab Kati, Sa pead tegutsema hakkama. Mai lõpuks on vaja alla saada 21kg!

Ma ei teagi kuidas selle kaalumisega teha. Kas kaaluda iga päev või korra nädalas või ülepäeviti või kuidas...? Tuleb jooksvalt otsustada.

Mul on juba üle poole aasta külmikul seismas Kalmuse kava. Seisab seal niisama ja siiani olen ikka omaloomingut pannud, et veel kiiremini midagi saavutada. Noh, kiiremini tulid kilod. Seega võtan ma selle enda tõsiseks piibliks jälle.

Hommikusöök (12:00):
ca 15g peekonit
2 muna
2 rukkipala
1 apelsiin
6viilu kurki
piimakohv



Lõunasöök (16:00)



75g paneeritud tursafilee ( valmis kaal)
150g juurvilju tomatikastmes
0,5 Marianna piruka jäänust


19:00 Fatburn:
1h:04min
472kcal



Õhtusöök (20:00
Kell 20 pidi lõppema tund ja pidin kohe koju sööma tulema. Tegelikuses jõudsime koju 10min enne 21 ja peale pesu läksin lastega söömata magama.








esmaspäev, 30. oktoober 2017

Öeldes "head aega!"

Ma muudkui üritan ja üritan ja üritan, aga juba mingi kolmandat kuud olen paigal seisnud. Iga homne on edasi lükkunud homseks homseks ja esmaspäevi on vahepeal juba olnud ära oma kolmteist. Ma pea igapäevaselt mõtlen ajale, kui Kalmuse kavaga 35 kilo alla võtsin. Ma siiani mäletan seda tunnet, mis mul sel ajal sees oli, aga ma ei suuda seda tunnet ja tahtejõudu kuidagi uuesti üles leida. Aga ometi ma ju tahan!

Aga ma tahan seda siiski enda jaoks. Mitte selleks, et blogis end kellelegi tõestada, et kõigi silmade all koguaeg olla. Kalmuse aegadel istusin ma Elinaga kolm kuud vaikselt Nurtus. Ei mingit avalikku kaalulangetamise projekti. Vaikselt, üksi, vaid Kalmuse ja Gunnariga asju arutades võtsin oma ülekilod maha ning siis alles hakkasin Bonsuna foorumis progressi kajastama. Aga ma olin ikkagi üksi. Pusisin omaette ja see töötas.

Jah, ma tean, et nüüd, olles iga päev Dancestis, ma seda kadusmisetrikki teha ei saa. Aga ma saan tõmmata kõik minimaalseks. Ma saan ära teha oma trennid, hoida suu kaalu- ja toiduteemal kinni ja lihtsalt vaikselt oma eesmärgi poole püüelda, sellega tegeleda.

Ma tunnen puudust sellest üksildusest. Sellest, et ma olengi maailma eest peidus ja eraldatud. Et ma tegelen kõigega omaette ja mitte üks silmapaar ei jälgi, hinda ega võrdle mind. Ma tahan kõik selle, mille ma olen praeguseks hetkeks maailmale lahti paisanud, tagasi oma kahte väikesesse rüppe tõmmata.

Ja sellepärast ma pagengi peitu. Ma tõmban ennast tagasi algusesse, viis aastat tagasi, kui see kõik algas. Teen oma Dancesti asju edasi, aga tõmbun publikust eemale. Panen blogi kinni. Et ma saaks siin üksi edasi tegutseda kuniks ma tunnen, et olen uuesti valmis. Ma tahan ja ma vajan seda, et ma olen iseenda vastu aus. Ja juba loomult olen mina selline, et ma ei saa seda olla, kui mind jälgitakse. Siis pean ma ju olema eeskujuks. Ma ei saa öelda, et peale hommikusööki õgisin ma paar või- ja moosisaia ära ning ropsisin siis need välja. Ning õhtul ostsin meelega endale poest kaks hot dog'i ning kanawoki, sest juba seal võtsin ma endale plaaniks, et õgin end kurguni head-paremat täis ning oksendan need siis välja. Või et ma seda kirjutama asudes tegin endale kohvi ning sõin kaks pirukat, mis lastele ostsin, peale.
Noh, ma saaks sellest kirjutada, aga mu uhkus ei lase.

Aga selleks, et ma suudaks end päriselt ka kätte võtta, pean ma olema iseenda vastu aus. Ning nii ma siis jätangi selle blogi praegu iseenda jaoks. Iseenda päevikuks, kuhu ma saan kõik mis vaja üles kirjutada. Ilma valehäbi või süütundeta!

Homme hommikul kaalunumber ja pilt!

kolmapäev, 25. oktoober 2017

UPDATE: rabeledes põhjast välja

No hei! Ma ikka paar korda kuus püüan siia tee leida. Tegelikult tahaksin ma pikemalt rääkida kahest filmimisest, mis meil Dancestiga praeguseks juba seljataga on, aga ma need kirjutaks ja avaldaks juba kood videode enditega. Oli meil siis Terencekizz'i muusikavideo filmimine, mis minu suureks üllatuseks kujunes oodatule ja kartustele hoopis vastupidiseks, ning tüdrukutega suutsime juba uue kava selgeks õppida ning purki panna, et Halloweeni tarbeks üks õudusvideo välja lasta. Aga nagu ma mainisin, siis tahaksin need eraldi postitustena koos videodega avaldada.

Tegelikult tulin ma andma ülevaadet, kuidas mu toitumine ja kaalulangetamine siiani läinud on.

Oktoobrit on nüüd olnud veidi üle kolme nädala. Kui üleüldisest plaanist vaadata, siis väga viriseda vist ei saa, sest kuigi ma kaalul pole käinud, siis pükstest saan ma aru, et natukene hakkab tagumik kotti vajuma. See on juba ju suur pluss! Eks ma millalgi pean ikkagi selle sammu ka ära tegema, et reaalselt kaalunumbrile otsa vaatan.

Kaks nädalat tagasi oli mul kõik kontrolli all. Kohe päriselt! Ma sõin regulaarselt, korralikult, puhtalt. Magasin üsna hästi ning trenni teen ma nagunii pea iga päev põhimõtteliselt kaks tundi.

Küll ei ole ma saladust kunagi teinud ka sellest, et ma olen haige. Sellest olen ma ka kirjutanud pika ja ausa postituse SIIN. Ja nüüd siis oli- suutsin olla üle nädala tõepoolest eeskujulik ja korralik ning ühtäkki, ma ei teagi kust, tabasin ma end jälle põrgust!

Loogiliselt võttes peaks inimese mõtlemine käima nii: ma söön korralikult ja tervislikult- kui ma ka söön midagi valesti, siis edasi lähen ma jälle korralikult ning ei tee sellest suurt numbrit.

Minu alateadvus töötab teistmoodi. Kui ma millegi pärast kaldun hetkeks teelt kõrvale (olgu selleks siis ära jäänud toidukord, mõni maitseks ampsatud pala vms), siis ma kaotan oma selge mõistuse ära kuskile ma ei tea kuhu. Ma tunnen süümepiinu, võtan veel mõned ampsud, sest ma juba tean, mida ma edasi teen. Ma söön ära ning siis tuleb kõik sama teed pidi välja. Ja sellest, mis just on toimunud, annan ma endale aru alles vetsust väljudes- olnut kahetsedes ja mõistes, et ratsionaalselt mõeldes, poleks seda kõike vaja olnud. Kuid kui Sa juba korra lähed, siis... ma ei oska seda sõnadesse isegi panna, mis toimima hakkab- ma nagu kaotan iseend sellesse kõike ära. Ma ei anna endale enam aru, mida ma teen. Tihti on mul tunne nagu ma vaataks kedagi teist kõrvalt. Kui palju ma olen hiljem dushi all nutnud ja häbenenud. Kui palju ma olen hakanud nägema hirmutavaid unenägusid ning kuidas ma tunnen füüsiliselt, kuidas ma oma kehale haiget teen!

Ja ma ei taha seda enam! Ma päriselt ka sooviksin, et ma suudaksin ennast kontrollida. Minu kaalulanguse juures ongi alati see kõige raskem asi, et ma võin väga kergesti kalduda teise äärmusesse.

Kuidas aga selleest august välja rabeleda, et rahulikult edasi minna? Minu puhul toimib vaid ja vaid järjepidevus. Ma pean hakkama uuesti kasutama konkreetset kava, kus mul on kõik asjad viimse detailini välja kirjutatud. Pean hakkama toidukordi ette planeerima ning vajadusel ka food-prep'id tegema.Pean hakkama oma käike etteplaneerima ning neid toidukordadega sobitama. Pean suutma oma keha ja alateadvuse üle uuesti kontrolli saada!

Miks ma seda kõike siia kirja panen? Selleks, et see enda seest välja saada, selleks et ehk mõni inimene mõistaks mind paremini, et saadaks aru, et kõik ei ole nii must-valge. Selleks, et probleemi tunnistamine on juba suur samm edu suunas!
Ning veel tahaksin ma, et inimesed mõistaksid, et söömishäired on reaalsed haigused. Nagu joomine või narkootikumid. Need on haigused, mida ei suuda kontrollida ning mille üle on üli raske kontrolli saada. Ning mille rüppe on vaid ühe vale sammuga äärmiselt lihtne uuesti langeda. Ma ei tea ühtki söömishäirete käes vaevelnud inimest, kes suudaks toidule mõtlemata ning mingitki kontrolli omamata süüa. Pea kõik söövad nö peaga. Ja mulle, kui reaalselt võitlevale inimesele, on vahel päris raske kuulda, kui igati terve ja tervislike eluviisidega inimene, tehes ise enda valikud, viitab, et tal on vist söömishäire. See ei ole mingi trend, mis tundub lahe. Päriselt, ei ole!

Aga pole hullu! Ma tean, et ma saan kõik kontrolli alla, sest mul on palju, palju, mille nimel terve ja tervislik olla! Nüüdki lähen hapukapsa suppi tegema ning õhtul kahe tunnisesse tantsutrenni, kuhu seekord võtan kodujuustusalati kaasa, et ma mitte mingi hinna eest ei leiaks oma teed Prisma sushiletti!


Teie, mu sõbrad olge terved ja nautiga karget sügist! Mina küll naudin praeguseid jalutamisi Mariannaga! Ning Järgmine postitus juba kindlasti palju heledamates toonides, eks!





pühapäev, 1. oktoober 2017

Keerates uut lehekülge

Eile arutles Mariliis selle üle, kuidas ta on märkamatult kaalulangetajast saanud trenniblogijaks. Nii möödaminnes viskasin talle naljaviluks kommentaari, et mina, kes enne oli kõva trennitaja, peaks just nüüd kaalulangetajaks hakkama. Kuigi kommentaar oli tõepoolest esialgu pool naljaga sinna pandud, siis idee hakkas mind õhtu jooksul närima ning mõtlesin, et aga miks mitte.

Kuna meie Ibiza plaan saab iga päevaga üha rohkem kindlamaks ja selleks ajaks on supervormi vaja saada, siis oleks ju tore alustada Viigi moodi projekti. Ainult, et kui Viigi projekt nägi ette üheksa kuuga maratonivormi treenimist, siis minu projekt oleks kaheksa kuuga Ibiza vormi.

Juba nädalajagu, peale oma kõige suuremat kokkulangemist, olen ma kuidagi eriti... korralik? Ma olen toitunud enam kui eeskujulikult, Liikunud, teinud sporti. Vaid magamisega on sel nädalal väga kehvasti olnud, aga see tuleneb kindlasti liitrite kaupa kohvi joomisest. Muidugi, eks on ka tagasilanguse hetki, eriti kui unustan või ei ole võimalust nö õigel ajal süüa, aga üldises plaanis, kui seitsmest päevast viiel olen olnud enam kui eeskujulik toituja, siis on esimese nädala kohta kõik hästi. Ma arvan.

Ja siin ma nüüd olen. Oktoobri esimesel päeval, mil Ibizani on enam-vähem täpselt kaheksa kuud jäänud. Kaheksa kuud enda keha ilusasse tantsija vormi süüa, treenida ja liikuda. Kaheksa kuud, et ennast tantsija ja artistina arendada.

Meil on tulemas üks väga suur projekt järgmisel nädalal. Meie tüdrukud saavad võimaluse üles astuda päris muusikavideos. Mina olen üks tüdrukutest, kellel on selged kõik koreograafiad mis vaja. Samuti mõtlesin ma välja väga efektse ja hea soolo osa. Päriselt, see on väga, väga hea ja ma isegi imestan, et ma päris ise suutsin mõelda juba midagi koreograafia sarnast välja.
Siis aga filmiti see üles. Ja ma olin jälle hirmsa fakti ees: koreo on tõepoolest hea, aga mina... Ma ei tantsi seda ilusti välja. Ma olen liiga suur ja kohmetu.
Ja siin ma siis olen, suure valiku ees. Kas minna tüdrukutega videosse või mitte. Kolmest kahta koreot tantsin ma välja hästi. Ma näen ise peeglist ja videodest, et hästi, aga ma tunnen end suurena ja minu suurim hirm on see, et vaatan kunagi seda videot ja... oeh, saate vast aru?! Ma ei taha ei ennast ega tüdrukuid häbisse jätta.

Ning veel ei tea ma seda, kas jätkata blogiga, eriti nüüd, kui kaalulangusest tahan kirjutada, avalikult või mitte. Ühest küljest ei ole mul midagi karta ja pabistada. Kõik teavad nagunii, mis seisus ma olen ja et oma kaaluga tegelen. Teisalt pean ma mõtlema natukene sellele, kes ma olen. Ei, mitte selles mõttes, et kõik peaksid teadma, et ma Kati, see blogija olen, vaid ametilt. Ma olen Dancesti treener ja ma ei kujuta ette, kui eetiline ja õige on see, kui meie kliendid ja tüdrukud, olgugi, et sõbrad, siia satuvad ja minu kaalumuredest ja ülestunnistustest lugema satuvad. Selles mõttes, et treener peaks olema eeskujuks, motivatsiooniks, mitte keegi, kes hädaldab oma kehakaalu pärast ja võib-olla teistel sellega motivatsiooni ja enesetunnet alla tõmbab. Sest ma tahan olla siin aus. Ma ei taha kirjutada vaid ilusatest hetkedest vaid rääkida ka tagasilangustest ja halbadest päevadest. Ausalt ja nii nagu asi on. Nii, et ma ei tea....

Mis teie arvate?

Üleeile tähistasime Gerli sünnipäeva. Allan (Jorits Photography and Media) klõpsutas pilte ka:


teisipäev, 26. september 2017

Mis toimub?

Jälle on  siin pesakeses päris pikalt vaikus olnud. Ma nagu ei taha tulla siia iga kindla aja tagant mingit juttu välja punnitama, aga samas ei taha ka nagu täitsa ära kaduda. Elu on kiire, aga samas piisavalt rutiinne, nii et mingeid erilisi jutustusi kuskilt välja ei ime.

Mis me siis teinud oleme? Olemegi rutiinseks muutunud. Mina käin pea iga päev saalis trenne tegemas või andmas, Elina käib eelkoolis ja Marianna kasvab mühinal.

Sellest poolaastast käin ma siis saalis viis, ei kui kuus koda nädalas. Kuigi ma tahaks kõigis tunniplaani trennides osaleda, siis paljudel päevadel, pean endale vastu tahtmist piiri peale tõmbama ja aduma, et ma ei saa hakata kohe ületreenima ja pean mõned õhtud perega kodus ka olema. Minu iganädalane tunniplaan näeb hetkel välja selline:
  • esmaspäev: showtants- Marta on saanud Ibizalt sellise energia ja inspiratsiooni laengu, et tantsutrennis on keskmiseks pulsiks olnud 165bpm. Kõige crazymal päeval nägin 189bpm lausa ära! Kes ütles, et tantsutrenn on kerge!?
  • teisipäev: fatburn + hip-hop
  • kolmapäev: showtants+ latinissimo- tegelikult on tunniplaanis ka esmaspäevit latinissomo, aga see on just see päev, kui ma tõmban piiri peale ja lähen koju perega õhtut veetma. Marta tundidest ma aga loobuda ei saa!
  • neljapäev: fitbox+ reggeaton+ hip-hop- tõenäoliselt praegu veel kõige hullem päev nädalas. Pean tunnistama, et reggeatonist vahel ikka viilin ka.
  • reede: go-go heels- minu eesmärk on ennast videode ja Ibiza jaoks tippvormi viia ja seda ka tantsulises mõttes
  • pühapäev: piloxing+ yogafunc

Nagu näete, siis üsnagi tegus nädal. Vaid laupäeva olen meelega puhkamiseks jätnud. Aga eks sealgi tuleb erinevaid workshope ja niisamagi perega käimisi.
Toitumisega on nii kuidas on. Mõni päev on kõik väga hea ja siis teisel päeval sirutub käsi justkui iseenesest sushi järgi. Olgu neetud see Prisma sushilett, mis nii ahvatlev peale trenne alati on! Kuid ei, eile oli mul tantsutrennis tohutu reallity check ning nutsin endal pikalt silmi välja. Meil on tulemas kohe-kohe üks suur projekt, jille kohta ma juba mitu aega tagasi kirjutasin Martale, et ma ei soovi seal osaleda, sest noh, ma olen... nagu ma olen. Ja eile, kui me seda tantsu tantsisime, siis ma mind valdas korraga täielik masendus, sest kuigi ma oskan kava ilusti välja tantsida, siis täna oma kehamassile-ning suurusele, ei suuda ega jõua ma oma keha valitseda nii nagu enne. Ja mul on endal kole seda kõike peeglist vaadata.
Ma ei saa aru, kaua saab pks inimene iseenast petta? Millal ma ükskord päriselt ka aru saan, et ma pean oma elustiili uuesti 100% tervislikuks muutma, millala ma ükskord taipan, et kõik need ampsud ei ole okeid vaid tänu sellele, et ma nagunii käin trennis? Millal? Miks on ühel täiskasvanud inimesel nii raske tulla kõige sellega toime? Ja mul on mõttetu siia sajaneljakümne seitsemndat korda kirjutada, et tänasest hakkan ma päriselt korralikuks. Seda juttu on kõik juba pikemad neli kuud lugenud ja mitte kellelegi teisele, peale iseenda ei loe see tegelikul mitte kellelegi. Ja asi ei olegi ju nagu selles, et ma reaalselt suur välja näen vaid selles, et mul on raske tantsida ja treenida.

Kui aga keegi tahab minuga kampa lüüa ja üksteist toetada, siis anna endast märku! Äkki on koos kergem!

Aga pööraks selle masendava postituse natukene positiivsematesse nootidesse. Lapsed! Elina on nüüd juba poolteist kuud käinud lasteaias ja eelkoolis. Lisaks käib ta kaks korda nädalas tööteraapias (soome keeles siis toimintaterapia, ma ei tea kuidas see eestikeelne vaste päriselt on?) ning lapse areng selle lühikese ajaga on meeletu. Eks tuleb ette ka raskeid hetki, aga üldplaanis on meil kodus hoopis teine tüdruk.
Lisaks on meil nüüd lapsehoidja. Esimesest hetkest peale, armusid mõlemad tüdrukud temasse ning me ei saaks hoidjaga rohkem rahul ollagi! Ta tuleb, mängib ja tegeleb lastega, käib nendega õues mängimas, jalutamas, poes. Lapsed on õnnelikud ning ei taha kuidagi teda õhtuti ära lasta. Kas saab veel paremini minna?  Hoidjale sobib tulla igal ajal, mil meil teda vaja on ning kunagi ei ole probleemi, et ta just sel päeval tulla ei saa. Päriselt, täielik peavõit!

Marianna räägib iga päevaga üha rohkem ja pidevalt võib tema suus juba kolme-nelja lauselisi sõnu kuulda. Igat õhtut lõpetab ja päeva alustab kalli-musi koos " Ma almastan Sind!" sosinatega. Natukene näitab ka kohutav kahene enda nägu, aga seda siiski suhteliselt harva.

Ja siis on meil kodus see paganama jänes! Ma ei ole siin maininudki, aga Elina sai suvel, lõpuks, peale aastast palumist endale küüliku. Kriteeriumid olid, et jänes peab olema, lontiskõrvadega, emane ja pisike. Nii võtsimegi me endale pesakonnast kõige pisema küülitu-tüdruku, kelle nimeks sai Arnu. Peab mainima, et perekonda sobitub Arnu, oma totaka meele pärast ilusti. Kümme punkti selle eest, et mitte üht juhet pole ta närinud. Küll lähevad saagiks aga kõik paberist raamatud, vihikud ja laste joonistused. Aga eks üldises plaani pole tal häda midagi, kalpsab siin toas ringi ja on eluga rahul.

Nii me siin elame. Iga päev üht ja sama head rutiini. Kui nüüd üks täiskasvanud inimene saaks endale mõistuse ka kuskilt sealt suurest tagumikust pähe taguda, oleks elu lill. Päriselt ka!

Vabandan, et mul ühtki pilti siia panna ei ole, aga ma meelega väldin kaamera silma hetkel!


PS: kas te oleksite huvitatud ühest küsimuste-vastuste postitusest?

esmaspäev, 4. september 2017

Küll kõik saab korda!

Täna, üle mitme-mitme aja, tunnen ma, et lõpuks on kõik korda saamas. Eile alustasime Dancestis enda sügishooajaga ning kuidagi iseenesest hakkas kõik paika loksuma. Ma tunnen, kuidas suur trenni isu minusse iga hetkega tagasi voolab, kuidas ma suudan enda tagumiku hommikul arvuti eest ära vedada ja päeva produktiivseks muuta. Ma tunnen, kuidas ma suudan lõpuks oma emotsioone ja söömisi kontrollida!

Augusti alguses kirjutas Laura postituse, kus ta mainis sellist raamatut nagu Have Your Cake & Skinny Jeans. Hakkas see raamat mind huvitama ning ostsin ka endale selle. Kui ma paar nädalat tagasi Eestis puhkamas ja akusid laadimas käisin, hakkasin seda lugema. Pea esimesest leheküljest tundsin end igal sõnal ära ning pidin rongis ja laevas istudes ikka kõvasti pisaraid tagasi hoidma. Sel samal õhtul kirjutasin ka inimestele, kes mulle koostöö pakkumisena toitumiskava pakkusid ning keeldusin nende pakkumisest.
Tunnistan, ega ma raamatu lugemisest terveks ei saanud ja saledaks ei muutunud. Järgnevad kaks nädalat ma taastusin. Ma püüdsin võimalikult palju õppida uuesti enda keha tundma ja kuulama ning lubasin endale kõike, mille järgi isu oli. Alles eile õhtul, kui olin Dancesti trennid ära andnud, lapsed magama saanud ning arvuti ees filmi passisin, tabasin end kurki ja tomatit söömast. Ja siis järsku käis peas plõks ära, et köögiviljad ja puuviljad on reaalselt ka parema maitsega kui ükskõik mis pitsa või küpsis! Läksin magama ja hommikul ärgates kaevasin enda vanad, ja mida ma tean et minu puhul toimivad, kavad üles. See on küll pooleldi ritsi-vastupidi raamatus õpetatule, aga mul on vaja midagi, millest esialgu kinni haarata ning sealt edasi minna. Ma võtan oma kava alustõed ning kohandan neid vastavalt sellele, mida mu keha mulle räägib.
Ma olen kindel, et nüüd, kui mu teine, Dancesti pere on tagasi, saan ka mina uuesti enast korda!

Täna tuleb lastega tutvuma neiu, kes loodetavasti jääb neile lapsehoidjaks. Kuna ma pean olema kuuel päeval nädalas saalis ning Gunnar ei jõua minu mineku ajaks koju, siis läheb meil vaja kedagi, kes tüdrukutel selle kaks tunnikest silma peal hoiab. Pöidlad pihus!
Juba hommikul hakkasin peale suurpuhastusega, mis kuidagi sujuvalt muutus tubade ümbertõstmiseks ning otsustasin lõpuks Marianna meie magamistoast välja kolida ning nüüd on tüdrukud ühes toas. Eks siit tulevad jälle mõned raskemad ja pikemad ööd, aga loodan et asi on seda kokkuvõttes väärt.

Õhtul ootab ees selle poolaasta esimene tantsutrenn, kus juba Marta ette hoiatas, et õnnitletakse mind sünnipäeva puhul järgi. Ma südamest loodan, et keegi mind tooliga tõstma ei taha hakata! Esiteks olen ma siiski päris raskeks läinud suvega ning teiseks kardan ma seda meeletult!
Ühest küljest on kindlasti tore kõik peale pikka suve näha, aga teisalt tunnen ma pisikest hirmu ja häbi. Ma ei ole pikalt ennast häbenenud ja nüüd häbenen ma ennast ja enda nõrkust ikka väga.

Tegelikult on üldises plaanis kõik ju hästi. Ma tunnen end üpris normaalselt ning püüan näha vaid heledaid värve. Tahtsingi vaid natukene märku anda, et olen veel täitsa olemas ning rahulikul sammul hakkan parema ja ilusama enda poole tatsama.

Olge tublid,
teie Kati, algkaaluga 79kg!


neljapäev, 24. august 2017

Viimane enne kolme

Eile, kakskümmend üheksa aastat tagasi, Balti keti esimesel aastapäeval, nägin ilmavalgust mina. Siin see on, viimane aasta enne suurt kolme. Mäletan nii selgelt, kui ise lapsed olles, tundusid kolmekümnendates vanemad... nii vanad! Ja nüüd järsku, silmagi pilgutamata, on suurem osa mu tutvusringonnast selle künnise juba ületanud. Ja see number tundub nii.. noor!

Kuna aga järgnev aasta saab olema minu viimane kahekümnendates veedetud aasta, on ees palju asju, mis enne suurt kolme ära on vaja teha.
Sel eluaastal ootavad elluviimist järgmised asjad:
  • maratoni läbimine; kuigi sel aastal jooksid kõik minu plaanid ja unistused vigastuste, stressi jms tõttu liiva, siis suur unistus, ei ole mu peast veel pühitud. Nüüd on jäänud aega tervelt aasta, et see distantst omadel jalgadel läbida. Tähtis ei ole aeg, tähtis ei ole paik ega üritus. Tähtis on eneseületus ja oma unistuse täitmine!
  • Ibizal tantsimine; sinna on veel kõvasti aega, aga aeg annab võimaluse asju planeerida. Igal võimalusel tahan ja kavatsen ma ennast tantsijana arendada, õppida ning seda kõike vaid järgmise suve pärast. Elu, mida ma sain sel aastal kõrvalt vaadata, õigete inimeste toetuse ja endale kindlaks jäämisega, on see kõik võimalik!
  • 20kilogrammi kaotamine; sel aastal sai stress minust võitu. Võtsin endale liiga palju kohustusi, liiga palju treeninguid, pingutasin üle. Ma pean endale siiski teadvustama, et olen ka kahe väikelapse ema. Astun pigem väikseid ja kindlaid samme ning kuulan ennast ja oma keha, et üleliigsed 20kilogrammi maha saada. Üldse mitte võimatu ülesanne tegelikult!
  • enesearendamine; seda igas mõttes. Tahan käia erinevatel koolitustel, loengutel, õppida ennast tundma, maailma avastada. Leida kogu elus tasakaal!
Veel tahan ma nautida enda lapsi, enda peret! Veeta aega koos oma sõprade ja kallite inimestega. Teha seda, mida ma armastan! Proovida uusi asju. Teha iseendaga rahu.

Sünnipäeva otsustasin ma aga seekord omaette pidada. Viisin hommikul Elina lasteaeda, käisime Mariannaga jalutamas ning kui õhtul vallutas mu pea meeletu migreenihoog, läksime lastega enne kümmet juba voodisse. Ideaalne väike päev! Lapsed kallistasid, laulsid, soovisid õnne. Kõik ilusad kirjad, soovid ja sõnumid tegid hinge soojaks. Nagu näiteks see imeline õnnesoov:

Kõige parema kingi, mis ma eales soovida saaks, andis mulle mu abikaasa, kes reede õhtul saadab mu ära Eestisse, kus ma saan rahulikult puhata, lugeda, valmistuda algavaks Dancesti hooajaks ning lihtsalt õnnist üksindust nautida. Just see, mida ma vajasin! 

Nii see päev möödus: vaikselt, õnnelikult ja ümbritsetuna kõige armsamatest! Ning tundes enda ümber kõike seda soojust ja armastust, mida ma liigagi tihti näha ei taha! Ja muide, uude eluaastasse astun ma hoopis uutes värvides!



teisipäev, 15. august 2017

Eesti Ööjooks 2017, ehk et kuidas ma ära kassisin ja pea saunas lõhki lõin

Sotsiaalmeedia sai juba laupäeval, veidi enne poolmaratoni starti teada, et seekord jään ma oma lemmikjooksust eemale. Põhjused olid reaalsed, aga tagajärjed õudsed!

Kogu minu jama algas sellest, et otsustasin öösel saabuva abikaasa ära oodata. 12ndal sai meil juba kuus aastat seadusliku kooselu täis ning tahtsin meest enne magama minekut näha ja kallistada. Nii saimegi voodisse alles kell kolm öösel. Lapsed õnnistasid meid unega, mis kestis poole kümneni. Õnneks!

Olin endale kella üheks broneerinud juuksurisse aja. Olin seal poolteist tundi kokku ning vahepeal jõudis esimene äikesesahmakas ära käia. Koju jõudes lugesin minuteid, et Elina mõmmijooksule viia.

Elina sai endale naabriaiast sõbra, kes talle kaasaelama tuli. Kui me kaks minutit enne lapse starti Rakvere spordihoone juurde jõudsime ja ma sõbranna Marianna ja enda emaga kaasaelama jätsin, hakkas Elina nutma, jonnima ja karjuma, sest tema soovis sõbra mitte minuga joosta. Hellade kõrvadega lapsele ei teinud kogu minu seletamist lihtsamaks ka teadustaja hääl mikrofonis. Ja nii me siis jooksimega oma 400m. Mina last lohutades, edasikannustades ja asju seletades, tema nutuse, hüpleva ja karjuvana.
Asja ei muutnud paremaks fakt et kingikotis ei olnud mänguasja ning peale jooksu ei leidnud me ergutajaid kuskilt üles. Kui nood siiski peale kümmet minutit välja ilmusid, saatsin oma tagala koju, endal juba meelekohad tuksumas.

Marianne Loorents/Virumaa teataja

Poole ootamise pealt silmasid mind Maris ja Viigi, kes mulle seltsi pakkuma tulid, sest kokku pidime me blogijatega nagunii saama. Tiksusimegi nendega keskväljakule, kus piilusime natukene N+TC treeningut ja imetlesime Kätlin Heiskoneni imeilustay vormi. Ning siis jäime teisi saabuvaid kaaslasi ootama ning kõiki taga klatšima. Nali, tegelikult rääkisime me siiski ilmast, jooksust möödunud kokkutulekust.

Kuna aga aeg läks ja läks, pidin ma lõpuks kodu poole minema, et jooksuriided selga panna. Ma tundsin juba peale Elina jooksu, et parem jalg annab säärest tunda. Mida rohkem ma kodupoole astusin, seda suuremaks läks torge sääres. Poolel teel helistasin emale, et kas ta minuga distantsi ei taha ära vahetada, sest ma tundsid, et poolmaratoni läbimine, oleks mu haiglasse pannud. Muideks, vahemärkusena, siis kokkutulekul osalenud Sigrid sinna luumurruga sattuski, kohe kui oli 10km medali kaela saanud! Aga emps, kes muidu on kõva jooksumutt, oli seekord poolmaratoni jaoks väsinud.

Kui ma koju jõudsin, teatasin ma, et ma ei osale seekord jooksul. Ma lihtsalt ei hakka enda jalga rohkem lõhkuma! Lisaks ei olnud mul seekord seda tunnet. Igal aastal on mul olnud hinges eriline ja soe tunne kui olen Ööjooksu eel Rakveres olnud. Seekord ei leidnud ma seda võlu isegi mitte selle koguneva sagina sees.
Stardi ajaks läksin ma aga siiski linna. Longates! Jõudsin just Tallinna tänavale, kui poolmaratoni start anti. Vat siis tuli ikka pisar kurku küll. Ning kui ma enne megatormi kodu poole komberdades jooksjate merd nägin, muutusin kurvaks. Ja kassisin ära.

Ma läksin koju, torm tuli kiirelt ja suurelt peale. Nagistasime Gunnariga veidi omavahel ning mingihetk ma lihtsalt põrutasin toast välja, et omaette olla, nutta ja ulguda. Päris tormi käes ei tahtnud olla ning sulgesin end sauna. Istusin seal ning haletsesin ennast. See on täiesti arusaamatu, kuidas saab üks inimene, kes alles mõned aastad tagasi sai hakkama kõigega, on praegu sellises augus.

Kuidas ma olen lasknud ennast sinnamaani, et olen suve, ja peamiselt viimase kuuga pea 10 kg juurde võtnud? Kuidas ma ei suuda enam joosta? Miks mul koguaeg mingi viga nendel jalgadel küljes on? Miks ma ei suuda end kokku võtta? Miks ma ei suuda mitte üht alustatud asja lõpule viia? Kuidas ma saan olla nii saamatu ja hädine paks (...)?Miks ma olen koguaeg pahas tujus ja närviline? Sada küsimust keerles peas.

Ning mingiaeg ma kuulsin, kuidas mind otsima tuldi. Peitudes otsija ees, tahtsin ma minna saunalavale, kust ma ei näinud, et ukse ava on madal ning pea sinna ära lõin. Seda, et see ka katki sai löödud, avastasin ma alles järgmisel päeval juukseid kammides, kui kuivanud verd nägin.

Kui aga Gunnar mu lõpuks leidis ja sunniviisiliselt rääkima pani, sain ma aru, kui mustas augus ma tegelikult ikka olen.
Ma tunnen nagu ma oleksin tõepoolest lõksus. Mul on kodus raske, sest ma olen 95% ajast lastega üksi. Elina ei ole sel suvel just kõige meeldivam ja kergem laps olnud ning temaga jagelemine, eriti avalikes kohtades, on meeletult stressirikas. Lisaks hakkab Marianna oma võimu näitama ning kohutav kahene on täiega peale lennanud. Ja ma pean nendega kõik asjad tehtud saama. Üksi. Terve suvi reisimist ja sõitmist, erinevad käigud... Proovi siis omi asju teha, kui pead koguaeg kedagi keelama ja valvama.

See kuradi kehakaal! Gunnar küsis, kas ma ei suuda olla siis veidi raskemana õnnelik ja rahul? Miks ma tahan alla võtta? Sest mul on juba praegu raske! Ma ju tean, kui hea ja kerge on olla väiksema kaaluga. Kui hea on sporti teha, liikuda, joosta. Ja ma olen jumala kindel, et sellest kehakaalust tulevad ka mu jalgadevalud. Need peavad ju mitmekordset raskust enda peal vedama.
Ja ükskõik kuidas ma ka ei prooviks, siis ma lihtsalt ei suuda oma söömist kontrollida! Õnneks kukkus mulle üks ülimalt hea pakkumine just sülle (tervitused Kadri!), aga sellest kunagi hiljem... Ja mulle on jälle külge tulnud õgimishood mis vahelduvad... teate küll millega! Ja ma häbenen käia väljas. Ma häbenen seda, et keegi tuttav näeb mind sellises kaalus ja olekus!

Ning nii ma seal nuuksusin Gunnarile. Rääkisin ja ulgusin kodamööda. Kuniks ta mu laste juurde ja voodisse talutas.

Ning nüüd, jõudnuna koju, lastes asjal paar päeva seedida, sain ma aru, et ma ei saagi kõike ja korraga. Ma peangi Elinaga vaeva nägema ning tema edusamme toetama. Õnneks algas tal lasteaed, kus ta on toetusrühmas ning kord nädalas hakkab teda külastama juba kevadel määratud terapeut. Mariannaga hakkan ma korda nädalas hoius käima.

Ning ma tean, et ma ei saagi ideaalkaalu homseks kätte. Vahet pole, kas ma näljutan end, õgin täis või mis iganes, tulemusi näen ma alles mõne aja pärast, peale pikka ja rasket tööd. Ning kui see on korda saadud, tulevad uuesti ka sportlikud tulemused. Ning kindlasti saab jooks uuesti mu sõbraks.

Seniks aga jätsin ma Ööjooksuga selleks aastaks jooksuplaanid kõrvale. Minu esmaseks prioriteediks on kõigepealt end kergemaks süüa ja kõndida ning siis uuesti jooksutossudelt tolm pühkida. Nii et ka (SEB) maraton peab edasi lükkuma.

Ma ei arvagi, et ma ma nüüd sellest närvivapustusest või postitusest terveks sain ning edasi on mu elu lill. Oh ei, ma tean et ma olen ikka veel siin samas mustas ja sügavas augus. Aga ma olen lõpuks nõus võtma vastu abi, mida mulle pakutakse. Seda juba kahe imelise tüdruku pärast, kes vajavad, et neil oleks terve ja elurõõmus ema!



PS: Ma ei taha mitte ühestki otsast ette heita kellelegi tema kaalu! Ma olen öelnud ja ütlen seda uuesti, et ma päriselt imetlen ja kadestan inimesi, kes hoolimata oma suurusest või kaalunumbrist on õnnelikud ning naudivad elu. Räägin puhtalt enda seisukohast ja iseendast, sest minul on raske teha seda, mida ma armastan: sporti.

teisipäev, 8. august 2017

Spordiblogijate kokkutulek

Ei, kulla Mariliis, mina olen tegelikult päris viimane, kes sellest kirjutama jõuab. Lapsed, pluss kodust eemal, pluss pole oma arvutit!

Aga ma alustan oma juttu päris algusest. Olin mina peale blogiauhindu juba Ibizal puhkamas, kui nägin, et mind on suurde spordiblogijate kokkutulekusse ära märgitud ja taheti teada, millal oleks kõige parem kuupäev kokkutulekuks; kas 6.08 või nädal hiljem, 13.08. Kuna meie sõidame peale Ööjooksu Soome tagasi, sest esmaspäeva hommikul on Elinal esimene eelkooli päev, andsin mina hääle esimese varjandi poolt. Lõpuks, peale hääletust, jäigi valikusse seesamune kuupäev.

Kui ma koju, Soome tagasi jõudsin, sain ma aru, et olen ennast topeltbookinud. Täpselt eelnevaks õhtuks, olime me endile soetanud Weekend festivali piletid, sest olime pea aasta otsa Deadmau5'i kontserti oodanud. Aga, kuna meil lapsehoidjat nagunii võtta poleks olnud, pakkisin lapsed kokku, saatsin kaasa võõra naisega peole ning sõitsin ise Eestisse, et trenni anda.

Pühapäeva hommikul korjas mind Raplast Sigrid, kes kajastab enda tegemisi Instagramis, auto peale ning sõit Viljandi poole võis alata.
Jõudsime paraja varuga enne kahtteist Viljandi MyFitnessisse, kes meile lahkelt enda stuudioruumi kasutada andsid. Mina pole enne MyFitnessis rühmatrennis käinud ja saal jättis mulle ülipositiivse mulje. Peeglid kahes seinas, mõnus lava ning üldine atmosfäär. Ainsaks jamaks oli muusikasüsteem, mida meie-sugused kädistajad tööle ei saanud. Ei saanud ka administraator aru, milles viga saab olla, sest eelnevalt oli süsteem töödanud. Lõpus saime kamba peale aru, et asi oli mikrofoni patareis, mis tahtis välja hüpata ning ei andnud ühendust.

Heli korras, saime alustada. Otsa tegin lahti mina enda Piloxinguga. Teate, peale kaht kuud trenni pausi ning nö võõra publiku ees, mul ikka jalg värises küll. Aga see kadus juba esimeste taktidega. Mõtlesin küll, et äkki neile ei meeldi trenn, äkki ei meeldi mina, mis siis saab. Ning siis tabasin end mõttelt, et mida Raju teeks ning andsin endast kõik, et trennist vägev elamus teha. Olin just eelneval neljapäeval ja reedel uue kava selgeks õppinud ning ütlen, et see on üle pika aja üks väga kihvt kava ning mu käed olid alles pühapäevalgi valusad!




Kui mina endaga ühele poole sain, astus lavale Margit, kel oli valmistatud mulle üllatus. Kes mäletab, siis juunis toimunud blogiauhindadel jäin ma neljandale kohale, kuna teise koha napsanud ujumisblogi korraldas häälete kogumiseks auhinnamängu. Margit oli üks nendest, kes arvasid et see on ebaaus ning-eetiline ja pani kokku mulle pisikese (ok, tegelt päris suure!) kinkekoti. Kotis oli sees erinevaid spordigeele ja batoone Sporditoit.ee poolt, Helena raamat südantsoojendava pühendusega ning Kukupesa kaart. Minul võttis igatahes pisara silma ning suu sõnatuks! Aitäh teile sõbrad! See oli väga ilus žest, eriti kui arvesse võtta, et seekordne auhindade jagamine oli nii mulle, kui eelmainitud kaaslasele tõenäoliselt viimane. Aga see selleks.




Edasi võttis treeneri kohustused üle Laura, kes kostitas meid BodyPumpiga. Ma tean, et pump on Eestis üks populaarseimaid rühmatrenne. Mina proovisin seda täiesti esimest korda. Trenni enda seisukohalt olen ma siian täiesti kahevahel ja ma ei saa hästi aru, kas konseptsioon mulle istus või ei. Aga panin ma tähele kohe seda, et Bodypumpi puhul on väga oluline, kes treeneriks on. Treener on see, kes trenni teeb. Laura on igatahes enda tiitlit 100% väärt ning muutis selle jõusaalitreeningu korralikuks rühmatreeninguks, kus tahtsid iga hinna eest end ületada. Mul on hea meel, et ma oma esimese kogemuse just Laura käest sain!



Kui trennid tehtud, hakkas fotosessioon pihta. kes selfitas, kes kaamerat paika püüdis saada. Margit on meil väga, väga hea fotograaf ning klõpsis pilte lahkelt. Eriti meeldis mulle, kuidas vaikne ja endasse hoidev Margit, muutus tuliseks, kui jutt läks erinevatele proffifotograafidele, kes teisi kritiseerivad ja mõnitavad, enda silmas palki nägemata.

Kui me saime pestud ja kasitud, suundusime me piknikule. See toimus meil Viljandi järve ääres. Saime seal teha pisikese tutvustsuringi ning kui ilm ilusaks muutus, läksime matkale ümber Viljandi järve. Üsna kiiresti jagunes grupp kaheks: esimesed ja tagumised. Esimesse ritta jäid parimad jooksjad ja pikakoivalised ning taha jäid vigased ehk siis naised, kel olid mõned jooksuvigastused. Aga hullu polnud midagi, esimesed ootasid meil ikka aeg-ajalt järgi ning tegelikult oli see 12.5km märkamatult läbi.

Kuna ilm lubas, istusime me veel maha, kinnitasime keha ning muljetasime. Kõigil olid naeratused näol ning näha oli, et mitte keegi ei kahetesenud sinna tulemist. Kella 19 paiku jagasime me veel viimased toidupakid laiali ning alustasime koduteed. Hinges pisukene kurbustunne.

Mul on hea meel, et meid on ja oli kokku sattunud selline kirju seltskond naisi. Igaüks meist muutis kamba omanäoliseks ning ma sain kinnitust, et üldises plaanis on spordiblogijad üks soe ja kokkuhoidev kogukond. Me võime küll üksteist jooksurajal taga ajada, kuid tegelikult toetame me üksteist ja elame teineteise tegemistele kaasa.
Mina, kes ma natukene enne minemist põdesin, sest ma ei ole just parimas vormis ja tegelikult väga kuiv inimene, tundsin end nende naiste keskel ülimugavalt ning mulle meeldis, et mitte keegi ei hinda ega kritiseeri kedagi. Me oleme kõik sarnast teed läbi käinud ja mõistame üksteist. Keegi ei vaata viltu, sest oled ca 10kg ideaalkaalust raskem, et oled kehvem jooksja, et su tagumik on suur ja kõhul voldike. Sa oled inimene nagu nemad! Nagu mina!

Enamik meist kohtub uuesti juba laupäeval toimuval Ööjooksul, Rakveres, kus mina kavatsen seekord, tänu vigastusele (mu sääred on siiani valusad ja tundlikud!) rada lihtsalt läbima ja nautima minna. Kohe sain endale ka kaaslase, kellega rahulikult rada läbida.

Kohtume juba Rakveres!





Suur spordiblogijate kokkutulek sai võimalikuks tänu toetajatele:
Aitäh kõigile toetajatele! Eriti suur aplaus Marisele, kes kõik ainuisikuliselt organiseeris ja ürituse korraldamise enda peale võttis!





Aitäh imeilusa päeva ning meeldiva seltskonna eest kallid kaasblogijad: Margit, Kati, Cris, Sigrid, Maris, Laura, Regiina ning Mariliis!

PS: vaadake seda imekihvti videot, mis Laura tegi



teisipäev, 1. august 2017

August: uus algus vol miljon

Tere august! Üks minu lemmikumaid kuid aastas: sünnipäeva kuu, abielu kuu ning Ööjooksu kuu. Ma olen pea igal aastal, viimased seiste aastat augusti just enda kuuks teinud. Kavatsen seda ka sel aastal!

Olime kolm nädalat puhkusel Lastega nädala ning ülejäänud kaks kõik neljakesi koos. Käisime Lottemaal, Pärnus, Rakveres ja paljudes teistes Eestimaa linnades. Lisaks veel kahepäevasel reisil Riias. Riias avastasime linna, käisime loomaaias (loe: käisime kaelkirjakuid vaatamas*) ning Riia teletornis. Ilmataat õnnistas meid üsna ilusate ja soojade ilmadega ning kui mõned viperused välja arvata, oli täitsa tore puhkus. Meie oleme nüüd nädala lastega veel kodus ning siis põrutame nädalaks veel Eestisse. 6ndal augustil juhendan ma Viljandis üht tähtsaimat Piloxingu tundi ning 12ndal jooksen oma viimasel Ööjooksul.

Aga tegelikult tulin ma kaeblema selle üle, et puhkus ning jalavigastus, jättis mulle oma jälje. Ja seda taljele. Pidev ringirändamine, juhuslik söömine ning stress jooksude üle, tegi oma töö ning ma olen märgatavalt kosunud. Mul on enda ees ikka väga häbi! Kaalul ma käinud pole ning kodus seda enam pole. Aga ma näen seda peeglist, et juurde olen ma võtnud märgatavalt.

Ja nii lubasin ma endale, kui Gunnarile, et aitab, august on minu kuu ning kõik saab korda. Ma suudan leida iseenda, oma motivatsiooni ning tahtejõu. Ja, jaa, ma tean ise ka, et ma seda juba mitmendat korda räägin, aga hei, vähemalt ei anna ma alla, eks! Pealegi, nüüd on ju, mida oodata! Järgmise suve Ibiza ootab!

Igatahes, võtsin ma ette kindla plaani, mille järgi toimida ning mis peaks aitama mul üsna kähku peale tulnud kilod kaotada ning sealt edasi ideaalkaalu poole püüelda.

Järgima hakkan ma neid punkte:
  • Jalutada iga päev vähemalt 1h: praegu, veel kaks nädalat pean ma Elina tempos kõnnitiire tegema, aga kui Elina lasteaeda läheb, magab Marianna kõik oma lõunauned vankris ning mina saan juba tempokamat kõndi teha.
  • Igal hommikul teha pilatest/joogat: ma ei tahagi hommikuid alustada mingi killer-trenniga. Tunnike pilatest või yogafunci on just see, mis keha virgeks ja lihased soojaks teeb. Harjutama neid pean ma ju nagunii.
  • Kaks korda nädalas teha jõutrenni: ma olen oma jooksmistega jõutrennid täiesti ära unustanud. Ometi need mulle meeldivad. Kaalusin isegi jõusaali uuesti minna, aga piisab ka kodus keharaskuse, hantlite ja kummiga mässamisest. 
  • Kolm kuni neli korda nädalas jooksu: tasapisi hakkan omas rütmis ja tempos uuesti, peale pooltteist nädalat jooksmas käima. Pole vahet, kas intervall, fartlekk või pikk ja rahulik jooks, peaasi, et jooks.
  • Toitumine korda: ma ju tegelikult tean, kuidas ma toituma pean ja mida mitte tarbida. Muudan oma toidulaua teadlikumaks ning ei osta koju mitte mingit jama. Löön oma menüüst välja suhkru, nisujahu ning kohvi. Viimase kavatsen asendada spetsiaalsete teedega.Võtan kuulda sõbra Pamela nõu ning söömise ajal tegelen vaid söögiga. Tähendab, et telekas ning nutiseadmed kinni.
  • Naudin mida teen: ehk ma ei hakka millegi üle stressama. Ma ei pea kellelegi midagi tõestama ning teen seda kõike enda jaoks. No kui sajab juba viiendat päeva järjest vihma, mis siis, toas saab ka jooksu asemel kardiot teha. Mul on piisavalt trenne, mida nagunii harjutama pean Dancesti hooajaks!
Algus on vähemalt paljulubav! Täna hommikul läksime peale hommikusööki lastega jalutama ning kõmpisime 2.5h jooksul 12km maha. Saluut Elinale, kes omadel jalgadel kogu maa maha kõndis! Lisaks tegin ma igasugu harjutusi laste mänguväljakul, kui seal lastega mängisime.
Hommikusöögiks tegin meile kefiiriga toorputru ning nii lõua-kui õhtusöögiks on imemaitsev hapukapsa supp. Külmikus ilutsevad vaid juurviljad, puuviljad, muna ning värske liha. Poodi ei kavatse minna, et sealt siis miskit hetkeajel osta.

Kõige raskemaks ajaks sel teel saab olema kindlasti Eestisse minek ning seal olek, aga ma lihtsalt pean ennast jälgima ning tegelikult läheb kõik hästi. Tuleb lihtsalt kõik hästi ette planeerida. Laevareisiks toit kaasa teha, ema juures ise korraliku toitu valmistada (mitte, et mul ema ei teeks korraliku toitu, aga sööb tema FitLapi järgi ning see pole päris see). Ja kui tulebki väljas süüa, saab alati tervisliku variandi valida. Puhkuse ajal ma lihtsalt seda ei teinud, sest et.. noh, puhkus!

Ühesõnaga, tuleb suurte muutuste kuu. Ja seda mitte vaid mu kehakaalu muutmise mõttes vaid üleüldse toob august meie ellu palju uut ja huvitavat. Ja ma loodan, et olete ikka minuga ning elate mulle kaasa või liitute minuga! Ja kui Sa Soomes elad, siis saad minuga reaalselt alates augusti keskpaigast liituda. Mul on hea meel, kui saan kellegiga koos trennitada ja kasvõi jalutada!

Lõppu natukene pilte meie puhkusest: Riia teletorn, Orgmetsa silt teel Rakverre ning meie Rakvere korteris tehtud peegliselfied.






* kaelkirjakud on mu lemmikuimad loomad maailmas ning jah, ma olen nõus loomaaeda vaid nende pärast külastama!

pühapäev, 23. juuli 2017

Kus oled jooksurõõm ehk maratonist loobumise plaan

Tervitus kõigile kes aeg-ajalt siin uusi postitusi piilumas käivad. Oleme perega puhkamas ja ausaltöeldes väga arvutikaant miski tõstma ei tõmba. Kuni Ööjooksuni ongi selline veidi rahulikum ja perekesksem aeg. Avastame Eestimaad ning veedame neljakesi aega.

Täna ma siiski kasutasin omaette momenti ära ning tahtsin natukene enda jooksudest kirjutada. See, et ma siia ei ole juba ammu ühtki nädala kokkuvõtet kirjutanud, ei tähenda, et ma laiskleksin. Oh ei, vastupidi, ma jooksen selliseid nädala kilomeetreid välja, et ise ka ei usu. Keskmiselt 50-60km vahele nädalas mu distantsid jäävad.

Juba üle nädala on mind kimbutanud aga periostiit ehk maakeel luuümbrise põletik.
Luuümbrise põletik esineb kõige sagedamini jooksualade harrastajatel, mille peamiseks põhjuseks on pikaajaline ülekoormus või ka järsult suurenenud füüsiline koormus. Tegemist on seisundiga, mille puhul esineb sääre sise- või eesmise külje valulikkus.
Sümptomid: Valu sääreluu jala sise- või eesküljel. Võib esineda turset. Valu võib suureneda füüsilise pingutuse ajal.
Ravi: Parimaid tulemusi annab koormuse vähendamine, jää ja põletikuvastaste ravimite kombineerimine ja ka sobivate taastusravi harjutuste kasutuselevõtmine oma treeningprogrammis. Kui peale esmaste ravivõtete rakendamist paranemist ei toimu, tuleks pöörduda ortopeedi või spordiarsti poole.
 Pea nädala jooksin ma valust hoolimata edasi, sest ma lihtsalt ei teadnud, millest see on. Arvasin ise, et ehk lihtsalt magneesiumi puudus vms, aga kui ikka nuttes jooksult tagasi tulin, kasutasin tohter Google'i abi.

Ja see põletik andis mulle viimase tõuke kogu enda maratoni-plaani ümbermõtlemiseks. Peale Ibizat olen ma pidevalt mõlgutanud mõtteid, et ehk pole see maraton ja selleks treenimine minu jaoks ikka. Põhjuseid, mis mu jooksurõõmu tapavad, on nii palju, et iga päevaga veenan ma end üha rohkem seda mõtet maha matma.

  • Toitumine ja kaalulangus: kui ma olin Ibizal, siis ma sõin kaootiliselt. Iga päev sõin ma jääist, saiakesi ja tervislikusest väga haisu polnud. Trenni tegin ma täpselt nii nagu viitsisin ja jõudsin. Kahe nädala jooksul käisin kolm koda jooksmas ning tegin terrassil joogat ja erinevaid harjutusi. Aga kaal langes. Selle kahe nädalaga langes kaal nii märgatavalt, et ära minnes ütlesid kõik mulle, et olen alla võtnud. Koju jõudes Gunnar ka. Kui koju jõudsin hakkas aga maratoniks treenimine uuesti pihta ning teate, sellega koos tuli see Ibizale jäänud kaal kolinal tagasi. Keha on koguaeg koormuse all ning nõuab kiiret energiat. Toidulaua puhtana hoidmine nõuab mul pidevat enesekontrolli ning see tekitab stressi nii kehale kui hingele. KUI ma aga kaalu langema ei saa, siis ma lihtsalt ei suuda enda jookse välja joosta. Suletud ring! Ja siis ongi- söön, piiran, söö, piiran ja keha annab lõpuks alla.

  • Kava järgi jooksmine: ma pole sellest kunagi saladust teinud, et tegelikult mulle ei meeldi kavade järgi joosta. Tänase seisuga on mul nädalast viis jooksu päeva ning kaks puhkepäeva. Ma saan aru küll, et kui ma maratoni läbida tahan, pean ma jooksma, aga ma tunnen teistest treeningutest puudust. Peale selle vihkan ma seda, et ma ei saa minna jooksma siis, kui ma tahan ning seda distantsi mis ma tahan. Kahe puhke päevaga, on jooksudega mängimine ning nende vahetamine päris keeruline. Ideaalis läheks ma jooksma täpsel siis, kui ma ise tahan. Ja täpselt nii kauaks, kui süda lustib. Ilma, et ma peaks kellelegi aru andma (k.a arvatud blogis). Ma tean, et ma ise olen endale selle tee valinud ja tõenäoliselt maratoni ma muud moodi ei läbi, aga...aga... Ma ei ole kolm nädalat mitte üht oma jooksudest nautinud. Päriselt! Mulle meeldib joosta ja ma ei taha, et see minu jaoks vastumeelseks muutuks. Ja kui see tähendab maratonist loobumis, siis nii olgu.
  • Enesevõrdlemine: kui ma jooksuga alustasin, oli minu tutvusringkonnas mõni üksik inimene, kes jooksis. Olime oma armsas beebigrupis ning neilt naistelt ma inspiratsiooni ja pisiku jooksu jaoks sain. Nüüd aga, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on jooksjad. 90% spordiblogijatest juba jooksevad. Hell, mu enda ema jooksis Võsul just enda poolmaratoni. Ma tean, et see võib tunduda kummalisena, aga ma tunnen, nagu oleks midagi mulle väga armast ja minu, mult röövitud. Ja kui ma siis näen, kuidas teised silmagi pilgutamata suudavad madalal pulsil ja hommikukuumuses üle 10km ära joosta, kuidas iga jooksu lõpus on kõigil õnnelikud näod peas, kuidas kõik enda jookse naudivad, muutun ma kurvaks. Mina pean to-hu-tult pingutama, et ma suudaks joosta madalal pulsil, ma reaalselt nutan jooksude ajal ning mu aju ei suuda aru saada, miks see kõik mulle nii raske on. Ma tean, et see on maailma kõige nõmedam põhjus, aga ma leian end koguaeg teistega võrdlemas ning ma olen natukene kurb, et minu pisikene harrastus on massidesse läinud.
  • Eesmärgid: tõenäoliselt jääb see aasta minu jaoks viimaseks jooksu-hooajaks. See oleks ka üks väga suur põhjus, miks maraton läbida. Lõpetada nö võimsalt. Minu suund on siiski arendada end tantsijana ning järgmisel suvel tantsijana Hispaanias tööd teha. Sellega seoses jääb koheselt ära järgmise aasta Ööjooks. Nüüd, kui september hakkab, on mu saalis trenne viis korda nädalas, kui mitte kuus. Viimased nädalad enne maratoni ja kuidas ma viimaseid jookse teen? Kui ma mõtlen enda tantsija ja treeneri seisukohast, siis ma tunnen, et see tantsija minus, ei hooli sellest maratonis põrmugi ning tahab keskenduda vaid tantsule ja enesearengule. Siin tuleb jällegi mängu fakt, et ma tahaks jooksmas käia enda soovide ja võimaluste järgi.
Kogu see teema on minu jaoks väga raske. Ja hetkel olengi ma punktis, kus ma ei tea, mida edasi teha. Kas ma lõpetan kava järgi jooksmise ja loobun maratonis, kas ma loobun kavast, aga lähen siiski maratoni enda käel läbima või lähen ma hambad ristis kava jälgides siiski maratonile?! Kogu asja juures teeb mind natuke kurvaks veel asjaolu, et kuigi mul on väga-väga hea treener, siis tunnen ma puudust pidevast kontaktist. Ma kurtsin valu säärtes juba esimese torke järgi, kuid vastust, miks see valu mul on ning kuidas sellega toime tulla, pole ma siiani saanud. Siin aitas välja lõpuks tark internet.

Ühesõnaga, ma olen praegu väga kurvas ja halvas seisus. Ma olen kurb, nördinud ja natukene nagu aheldatud. Ma tahaksin leida uuesti selle suure kire ja armastuse jookmsise ja spordi vastu, mis juba pikka aega minust kadunud on. Öeldakse küll, et sport teeb õnnelikuks. Kus see minu õnn siis peidab end?


reede, 7. juuli 2017

Meie Ibiza: meie kodu-Cala Vadella

Oleme nüüd lastega juba mõnusalt jõudnud reisist välja puhata ning saan vaikselt tagantjärgi postitusi üles visata. Tegelikult ongi mul neid jäänud vaid kaks või kolm.

Tahan lähemalt näidata seekord meie elamist Ibizal. Iseenesest on suvehooajaks Ibizale elamist leida üsna keeruline. Mäletan, kuidas Marta ja Allan juba veebruaris hakkasid elamist otsima ning nad olid juba siis hiljaks jäämas. Hinnad olid lakke visatud ning mõistlike kohti vähe. Väga jubedate korterite/majade eest taheti juba pea 2000-3000 eurot üüri saada. Ja tegelikult oligi neil juba käed löödud ühe elamisega, kuhu esialgsete plaanide kohaselt, mina poleks mahtunud. Viimasel hetkel aga said nad kinni pakkumisest Cala Vadellasse.

Cala Vadella on imeilus läänerannik, mis asub Ibiza keskusest ca 30min autosõidu kaugusel. See oli ka kõige suuremaks miinuseks selle maja puhul. Linna ja keskusesse pääs oli igatemoodi raskendatud. Päevas läks linna poole vaid 2-3 bussi ning võõrale nagu mina, kes peab veel kahe lapsega liikuma, oli see peavalu. Majas oli ka auto, millega sai nö hädaolukorrad sõidetud, aga autos on piiratud kohad ning esmajärjekorras oli see töövahend.

Igatahes, meil oli uhke kahekordne maja, kuhu kuulus suur bassein hoovil ning kaks välirõdu. Boonusena katusepealne, kus avanes ööpäeva ringselt imeilus vaade. Jõudsin seal katusel kaks korda hommikujoogat teha ja see oli üks kihvtimaid kogemusi mu elus! Katuselt nägi ära nii imeilusa päikesetõusu mägedest kui hingematva loojangu merre.



 Maja oli meil siis nagu mainitud, kahekordne. Meie asusime esimese korruse elutoas, kus olid suured klaasist lükanduksed seinaks ning üks välirõdudest vaateks. Hommikuti sai alati esimeste päikesekiirtega ärgatud ning kunagi ei olnud väsimust peal. Meiega ühel korrusel oli veel köök, mis viis teisele välirõdule. Teisel korrusel oli kolm magamistuba ja kaks vannituba. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis mahutas see majake igapäevaselt kuus täiskasvanut ja kolm last, ning mõnel tähtsamal päeval lausa kaheksa + kolm pead ära.

Eelmistes postitustes ma juba kurtsin, kui mägised olid sealsed teed. Vaatena imeilusad, aga liikumiseks (vankriga) jube rasked. Siiski vantsisime me iga päev pea kaks korda mäest üles-alla, sest meie majast 10minutilise jalutuskäigu kaugusel oli kohalik rand, kus asusid ka söögipood ning paar pisemat butiiki. Lisaks mitu-mitu söögikohta.
Rand oli ilmeilus! Kuigi Maltal juba sai helesinist laguuni nautida, siis sealne vesi oli hoopis midagi muud. Enne meie minekut olid rannas ujumas ohtlikud millimallikad, kuid meie tulekuks oldi nende tarbeks vette võrgud pandud. Ometi sulistasime ja ujusime me väikemate ja veidi suuremate kaladega koos. Liiv oli tulikuum ning vesi nagu supp.
Õhtuti loojus päike just sinna samasse merre ning mägede vahel oli see vaatepilt imeilus. Päris mitu õhtut võtsin enda järeltulijad kaasa ning läksime randa päikeseloojangut ning kvaliteet aega nautima. Viimasel õhtul lubasime endile veidi luksust ning läksime ühte restoraani loojangu saatel söömagi.




Teiseks ülikihvtiks kohaks meie kodu juures, oli umbes kahe minuti kaugusel olev platvorm, kus elasid hipid. Jah, lugesid õigesti päris hipid. On nad seal üles löönud oma hurtsikud ning nii tsillisid nad seal. Päeval magasid päikesevarjus ning öösel nautisid elu. Vaatamisväärsuseks omaette oli vana buss, kus kuulujärgi nii mõnigi naine ja mees õnnelikuks on saanud.
Kui see kõik välja arvata, siis looduse poolest on see platvorm imeline! Türkiissinine vesi, päikeseloojangud ning igavene vabaduse tunne. Ideaalne!
Lisaks sai minna sealsamas platvormi all olevasse kiviranna ribale, kus nii mõnigi kord korraldati nö salajasi pidusid.



 Ning suureks-suureks boonuseks oli muidugi ka maagiline Es Vedrá, kuhu ma selle kahe nädala jooksul lausa kaks korda joosta jõudsin. Sellest kirjutasin ma aga pikemalt juba SIIN.



 Kokkuvõtvalt ütlen ma, et kui pisikesed miinused nagu liiklus ja kaugus linnast välja arvata, oli see ideaalne koht kus elada. Kui oma transport olemas, siis keskusele lähemale ei soovikski. Hea rahulik võrreldes peomeluga linnas.

Ja kuigi ma kogu saarest siiani ekstaasis olen, siis negatiivse küljena tooksin ma välja vee. Vett pidime me kanistrite kaupa koju vedama, sest kraanist tuli täpselt seesama vesi, milles me basseinis suplesime.
Lisaks lootsin ma saada ise, oma käega puu otsast puuvilju korjata, aga peale sidrunite, mis me Martaga ekseldes ühelt puult varastasime, polnud mitte üht puuviljapuud. Kõik viljad ostsime me poest ning maitsesid nad pea täpselt samamoodi nagu meie poodides.

Küll olid aga restoraanide toidud klass omaette ning kodumaised restod jäävad siinkohal kõvasti maitseelamustelt alla.

Kui meie saarele jõudsime, oli loodus veel roheline ja ilus. Mida päev aga edasi, seda kollasemaks kõik muutus. Päris värskendav oli haljasse Soome rohelusse maanduda. Kuid see vähene loodus, mis Ibizal oli, oli imeilus! Värvilised õied, rohetavad mäenõlvad ning palmipuud, millede lehtedest me isegi grillile tuld paar korda tegime.

Kuumust oli igapäevaselt 27 kraadi vähemalt, harjus sellega ära. Harjus lausa nii palju, et õhtuti, kui temperatuur 22 kraadi ligi kiskus, hakkasin ma Mariannale retuuse ning endale pluusi selga panema.

Lisaks nägime me ära kaks tormi, millest esimene oli meeletult kõva tuul, mis terrassi lõhkus ning teine merre nooli välgutas. Juttude järgi me siiski hullemast pääsesime, sest enne me saabumist olevat seal päris päris torm olnud, mis ikka paugutas, välgutas ja puid lammutas.

Usun, et nõustute, kui ütlen et ideaalne koht, kus (perega) üks mõnus puhkus veeta. Ning minu hinge jääb see alati üht pisikest nurka hoidma, kui minu esimene Ibiza elamine!


PS: vabandan mõne pildi kvaliteedi pärast- telefon lihtsalt meelega rikkus mõne kaadri ära ning ei zoominud pilti selgeks.