reede, 20. jaanuar 2017

Mis toimub?

Viimasest kohtumisest on möödas jälle pea kolm nädalat. Tegelikult on mul seekord üsna korralik põhjus ka eemalolekule. Nimelt olin ma ju Dancesti peapuldis terved kaks nädalat. Lisaks sellele, et ma pidin tegelema saali majandusliku poolega, asendasin ma pooltes trennides ka Martat, mis omakorda avas mulle uusi uksi.

Esiteks sain ma tegeleda päris mudilastega. Tegelikult oli nende trenni ettevalmistamine kõige keerukam, sest nendega on see lugu, et nad tahavad rutiini, samu tuttavaid asju ja kindlustunnet. Marta trennidest teadsin ma vaid konkreetseid mänge, mida nendega mängida, aga tantsulised osad pidin ma päris ise välja mõtlema. Nii õppisime ja tantsisimegi me igal korral "Kükita" tantsu. Õnneks lastele meeldis ja kokkuvõttes sujusid tunnid päris kenasti. Eks nii pisikestega ongi nii, et alguses on päris keeruline, sest uuemad kardavad ja klammerduvad emme külge. Aga julgen väita, et juba teises tunnis olid 95% lastest täitsa koostööaldid!

Teiseks sain ma õpetada 4-6 aastaseid lapsi. See vanus on selles mõttes raske, et lapsed peavad juba koreograafiaid õppima, aga tüdinevad suhteliselt kiiresti õppimisprotsesist. Ja kui ma esimesel kahel tunnil sain 3-4 tüdrukuga tehnikat ja kava kenasti õppida, siis viimastel tundidel laste lisandudes, hajusid tähelepanud palju kiiremini ja kui keegi teatas, et tal on nüüd igav, läks enamik vooluga kaasa. Nii saingi ma alles viimases tunnis endale selle enesekindluse, et neid vähe korrale kutsuda ja nad tööd tegema panna. Ja imede-ime, aga kõik lapsed tegidki kava ilusti kaasa. Mängisime ja võimlesime ka veidi ning ära lubasin ma ka neid alles siis, kui kava ilusti läbi tantsivad.

Kolmandaks asendasin ma siis Kela majas Fatburni. Marta on sügisest saati käinud Kela töötajatele (kujutate ette jah, siin on kontoritesse organiseeritud treenerid, et nö kontorirottidele trenni peale tööd anda) lihastreeningut. Kui Marta mulle kirjutas, et ta selle asenduse ka mulle annaks, olin üsna põnevil, sest kuigi ma ühe korra olen seal asendust andnud, siis polnud mul õrna aimu ka, mida mult oodatakse! Ja et trenni põhimõte peaks olema rasvapõletus. Ma siis tuulasin internetis ja erinevates fitness appides ringi ning panin kokku HIIT põhimõttel kava, kus on nii kardiot kui lihast. Minu õnneks olid Kela töötajad (ja Dancesti naised, sest seal andsin ka seda sama) sillas ja rahul. Ja seal edasi juhtuski nii, et Marta pakkus seda Kela tööd mulle ning edaspidi olengi ma igal kolmapäeval platsis! Uhke tunne küll! Kuigi ma tean, kui palju mind ka Dancestis hinnatakse, siis see, et ma suutsin ise panna kokku trenni, mis inimestele meeldib ja sellega ka veel tööotsa bookisin, teeb uhkeks  ja õnnelikuks küll. Tähendab, et mul on teadmised ja võimed omal alal tasemel olla!

Ja nii oligi terved kaks nädalat mul sisustatud. Vahepeal püüdsin jooksma ka ikka jõuda, kuigi tunnistan, et viimane jooks oli mul möödunud teisipäeval. Elasime terve eelmise nädala saali juures, Marta korteris. Nagunii oli vaja igal hommikul Elinaga Helsingis käia ning sealt oli hea mugav kesklinna ja saali vahet pendeldada. Kaasal oli seks puhuks lausa puhkus võetud.
Käesolev nädal oli natukene keerulisem juba, kuna minu teine pool hakkas tööl käima, suurem laps lasteaias ja pidingi lastega koos kuidagi Dancesti ära majandama. Nii oligi esmaspäevases Piloxingus ja neljapäevases Fatburnis Marianna abitreenerina kaasas. Showtantsus samamoodi. Tantsutüdrukuid õpetasime me Lisandraga koos, see oli ka siis veel minu/meie õlul.

Mis ma sellest nädalast siis õppisin?
Et ma olen võimekam ja tublim, kui ma arvan! Et kõik see, mida meie näeme Dancesti leti eest, ei anna aimugi, milline töö ja pinge tegelikult seal taga on. Igapäevane arvete, maksmiste ja raamatupidamisega tegelemine, klientide järgi korra loomine, saali eest hoolitsemine, uste avamine-see on jube töö ja minu poolt suur-suur respect Joritsa perele, et nad iga päevaselt sellega toime tulevad!

Ma vähemalt loodan nüüd, et suutsin ennast tõestada ja täitsin nii Marta kui trenniliste ja nende vanemate ootused ja lootused! Et minuga võis rahule jääda ja mulle sellist võimalust veel pakutakse!


Natukene tahan rääkida ka päris iseenda sportlikest saavutustest. See aasta algus ja kõik enda lubadused, eesmärgid ja soovid-kõik see, millest kirjutasin eelmises postituses, see kõik hakkabki tänu mõtlemisele ja uuele maailmavaatele juhtuma. Vaevalt sain ma kirja, et soovin jalga kukla vastu tõmmata, kui kaks päeva hiljem ma seda tegingi, paar päeva hiljem surusin ma enda spagaadi lõpuni maha. Lisaks tunnen ma ise, kuidas mu keha üha rohkem avaneb ja koostööd hakkab tegema ning tantsutrennides tunnen ma end üsna kindlalt ja hästi. Tänu sellele ja mõnele asjale veel, juhtus ka nii, et sain sisse Marta alustatavale edasijõudnute gruppi, kus siis hakkame tegema professionaalseimaid, akrobaatilisemaid ja raskemaid kavasid! Mul on nii ääretult hea meel sellegi üle, sest üheks minu sooviks oligi tantsijana end veel kõrgemale tasandile viia.

Jooksud sujuvad mul ka üsna hästi. Noh, nii palju kui neid hetkel olnud on. Ootan põnevusega juba veebruari algust, et saada enda jooksukavad kätte. Mis tuletabki mulle meelde, et ehk peaks ma uuesti Viljarile kirjutama ja talle ennast meelde tuletama!?

Ja mäletate seda kaalu-juttu. Ka selles osas võtsin end kokku ja lõin käed treeneriga, kes mu suure koormuse juures mulle korraliku menüü kokku paneb, et ma defitsiiti ei jääks ja enda isudega võidelda suudaks. Ja ei, ma veel ei ütle, kes see treener on!

Ka eraelus ja perega on kõik mu soovid ja eesmärgid vaikselt täide minema hakanud! Selle kolme nädalaga olen ma oma elust kõrvale jätnud kõik negatiivse, mis minu teekonda takistada võiks. Ma väldin teadlikult olukordi ja inimesi, kes mind maha teevad ja negatiivsust toovad. Ja üle pika-pika-pika aja tunnen ma, et ma olengi õnnelik. Kõik teed on mulle valla ja mind ümbritsevad inimesed, kes mind armastavad, toetavad ja kannustavad.



esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Minu 2017nda aasta spordiplaanid

Ilusat algavat aastat teile, mu sõbad!

Päris pikalt on siin jälle vaikus püsinud. Instagramis ja Facebooki lehel ma siiski elumärke olen andnud ja eks seal saabki veidi tihedamalt mu tegemistega kursis olla. Instas näiteks postitan ma storysse iga päev oma trennid üles. Kui 99% maailmast alustas eilsest nö uuesti ja puhtalt lehelt, siis mina lõin enda kaardid juba 26ndal letti ning koorisin enda vanad kavad välja. Eks ma olin selle sügisega laisaks ja mugavaks muutunud ja talveks andis see kaalunumbris tunda. Praegu on Dancestis veel puhkus ja see on ideaalne aeg, end uuesti jooksurajale viia. Olengi eesmärgiks praegu võtnud jooksurajale jõuda 4-5korda nädalas, millest kolm peaks olema vähemalt kümme kilomeetrit. Seda lihtsalt selleks, et jooksuga jälle sinapeale saada.

Aga tegelikult tulin ma rääkima enda uue aasta plaanidest. Aastavahetusel vaatasin ma üht dokumentaali, mis pani mind elule hoopis uue nuga alt vaatama. Ma olen juba ammu tänu Martale tollase mõtlemise poole kiiganud, aga see film avas mu silmad ikka päris suureks ning see, 2017 aasta saab olema just minu aasta!

Tänu sellele filmile hindasin ma ümber enda suutlikuse ja võimekuse. Kui ma veel aasta lõpus kõigile enda eesmärkidele ja plaanidele mõeldes ütlesin võiks ju, siis nüüd olen ma kindel, et kõik enda plaanid viin ma ka täide.

Oeh, väga keeruliseks ja ümbernurga viitamiseks läheb see jutt, lähen parem kohe asja juurde.


Mäletatavasti otsisin ma sügisel endale treenerit. Peale pikka taustade uurimist, soovituste kuulamis, selle ma ka lõpuks leidsin. Sain jõulukingiks endale kirja, kus minu soovile vastati ning koostöö sai nõusoleku.
Nimelt, jooksen ma selle aastanumbri sees ära oma esimese maratoni. Ega see vist kellelegi enam üllatusena tule. See plaan tuli mu päevakurda juba septembris, aga ma pole seda siiani kuskil kõva häälega välja öelnud. Lihtsalt mulle tundub, et praegu, aasta algusega on nii palju erinevaid blogijaid, kellel sama plaan on ja ma tundsin korraks, et... minu 42,2km pole elevust väärt (tervitused siinkohal Pamelale, ma nüüd tean, mida Sa tundsid paar aastat tagasi!)?
Aga teate mis, see on suur asi. Minule ja mu perele on see väga suur asi!

Ja sellega seoses registreerisin ma end ra ka Selveri linnajooksude nimekirja. Ees ootab kaks lühemat jooksu (10-13km), kaks poolmaatoni ja üks täismaraton SEB Tallinna maratonil.
Loomulikult plaanin ka teistele jooksudele jõuda, aga nendele jooksvalt.

 Miks ma võtsin endale treeneri? Sellepärast, et ma olen ise treener. Kui ma oma esimeseks poolmaratoniks treenisin, siis oli plaaniga lihtne, sest peale jooksmise ma erilist muud trenni ei teinud. Nüüd pean ma aga arvesse võtma nii enda antavaid trenne, kui tantsutrenne, mida saab veebruarist lausa kolm korda nädala olema. Nii lasengi ma pigem professionaalil endale jooksuplaani koostada, kes oskab minu teisi trenne ka arvestada. Oma peaga mässates... noh, korra-kaks olen ma juba ületreeninud ja läbipõlenud.

Minu treeningplaan maratoni läbimiseks saab alguse veebruarist ja mind hakkab treenima Viljar Vallimäe Spordiklubist ProRunner. Alguseks sai veebruar sellepärast märgitud, et jaanuari esimesel kahel Dancesti nädalal asendan ma enamikes trennides Martat ja ma ei hakanud endale lisastressi võtma, et kindlasti kindlal päeval mingid jooksud ära teha. Lisaks on koormus igapäevaselt üsna suur.
Lisaks annab see mulle lisa kuu, et kaal ikkagi sinna ideaali lähedale saada.



Oma teise eesmärgi olen ma seadnud endale seoses tantsuga. Juba möödunud aastaga oli minu areng nii suur, et pääsesin tagareast lavale ja esiritta tantsima. Lisaks sellele veel tagant jalatõste ning spagaat, millega ma talve hakul lõpuks hakkama sain.
Alates veebruarist toob Marta tunniplaani sisse ühe lisatantsutrenni, kus siis lisaks tavarühmale, saavad kuus nn edasijõudnut tantsijat kümme korda suuremat vatti. Mina saatsin oma taotluse igatahes Martale ära, sest ma tahan siiski oma tuleviku tantsimisega siduda. Ning sügiseks tahan ma oma jalaga kukalt katsuda. Ja jalga igatmoodi väänata ja tõsta. Ning õppida veel rohkem erinevaid stiile ning liigutusi. Ma ei taha olla enam niisama oma lõbuks köögis taidleja vaid professionaalsel tasemel esineja.

Sellega seoses korraldatakse ka sel suvel välismaine tantsulaager.... Ibizal. Ja mina kavatsen sinna minna! Ma ainult loodan väga, et see Ööjooksuga ei kattu!

See jalg peab siis lõpuks kukla ära puutuma! Vabandal kvaliteedi pärast, telefon ei fokuseerinud korralikult!


Kõik see viib mind aga enda kolmanda eesmärgini. Arendada ennast treenerina. Juba olen ma vaadanud endale välja ühe väga tähtsa ja tasemel koolituse märtsi lõpus. Hakkan juba heaga palka kõvale panema ja ennast ette valmistama, sest see on juba whole new level. Aga ma pikemalt veel ei räägi sellest.
Ja ma tahan ka joogas ennast arendada ja käppa saada erinevad asendid. Näiteks tahan ma hakkama saada bakasana ehk varese asendiga. Sinnahulka veel igasugu kätelseisud ja vinyasad.


Sellest, 2017ndast aastast tuleb tõepoolest üks kuradima tihe, aga mõnus aasta. Kunagi varem pole ma treeninguid, eesmärke, üritusi nii oodanud nagu nüüd. Ma olen elevil nagu väike laps!
Ma küll ei tea, kust ma võtan selle aja, et kõigi trennidega maha saada ja veel kahe väikelapse ema ka olla, aga küll saab. Kui midagi väga tahta, siis saab alati! 
Ja ma olen südamest tänulik, et mul on mu perekond ja Dancesti pere, kes mind toetavad ja mu seljatagust hoiavad. Kes mind motiveerivad ja ei lase mul mu unistustes alla anda!

Nii et edaspidi saab siin blogis palju trennijutte kuulda. Kindlasti ka veidi kaalujutte, kuna oma lisa viie kiloga, nendest üle ega ümber ei saa. Need on vaja ära põletada! Ei mitte rohkem ega vähem kui mätsi alguseks, peab ideaalkaal käes olema!


Kuidas teiega on? Kas alustasite esimese jaanuariga nö uuesti ja uue hingamisega? Kas olete mõne eesmärgi selleks aastaks seadnud?