reede, 20. jaanuar 2017

Mis toimub?

Viimasest kohtumisest on möödas jälle pea kolm nädalat. Tegelikult on mul seekord üsna korralik põhjus ka eemalolekule. Nimelt olin ma ju Dancesti peapuldis terved kaks nädalat. Lisaks sellele, et ma pidin tegelema saali majandusliku poolega, asendasin ma pooltes trennides ka Martat, mis omakorda avas mulle uusi uksi.

Esiteks sain ma tegeleda päris mudilastega. Tegelikult oli nende trenni ettevalmistamine kõige keerukam, sest nendega on see lugu, et nad tahavad rutiini, samu tuttavaid asju ja kindlustunnet. Marta trennidest teadsin ma vaid konkreetseid mänge, mida nendega mängida, aga tantsulised osad pidin ma päris ise välja mõtlema. Nii õppisime ja tantsisimegi me igal korral "Kükita" tantsu. Õnneks lastele meeldis ja kokkuvõttes sujusid tunnid päris kenasti. Eks nii pisikestega ongi nii, et alguses on päris keeruline, sest uuemad kardavad ja klammerduvad emme külge. Aga julgen väita, et juba teises tunnis olid 95% lastest täitsa koostööaldid!

Teiseks sain ma õpetada 4-6 aastaseid lapsi. See vanus on selles mõttes raske, et lapsed peavad juba koreograafiaid õppima, aga tüdinevad suhteliselt kiiresti õppimisprotsesist. Ja kui ma esimesel kahel tunnil sain 3-4 tüdrukuga tehnikat ja kava kenasti õppida, siis viimastel tundidel laste lisandudes, hajusid tähelepanud palju kiiremini ja kui keegi teatas, et tal on nüüd igav, läks enamik vooluga kaasa. Nii saingi ma alles viimases tunnis endale selle enesekindluse, et neid vähe korrale kutsuda ja nad tööd tegema panna. Ja imede-ime, aga kõik lapsed tegidki kava ilusti kaasa. Mängisime ja võimlesime ka veidi ning ära lubasin ma ka neid alles siis, kui kava ilusti läbi tantsivad.

Kolmandaks asendasin ma siis Kela majas Fatburni. Marta on sügisest saati käinud Kela töötajatele (kujutate ette jah, siin on kontoritesse organiseeritud treenerid, et nö kontorirottidele trenni peale tööd anda) lihastreeningut. Kui Marta mulle kirjutas, et ta selle asenduse ka mulle annaks, olin üsna põnevil, sest kuigi ma ühe korra olen seal asendust andnud, siis polnud mul õrna aimu ka, mida mult oodatakse! Ja et trenni põhimõte peaks olema rasvapõletus. Ma siis tuulasin internetis ja erinevates fitness appides ringi ning panin kokku HIIT põhimõttel kava, kus on nii kardiot kui lihast. Minu õnneks olid Kela töötajad (ja Dancesti naised, sest seal andsin ka seda sama) sillas ja rahul. Ja seal edasi juhtuski nii, et Marta pakkus seda Kela tööd mulle ning edaspidi olengi ma igal kolmapäeval platsis! Uhke tunne küll! Kuigi ma tean, kui palju mind ka Dancestis hinnatakse, siis see, et ma suutsin ise panna kokku trenni, mis inimestele meeldib ja sellega ka veel tööotsa bookisin, teeb uhkeks  ja õnnelikuks küll. Tähendab, et mul on teadmised ja võimed omal alal tasemel olla!

Ja nii oligi terved kaks nädalat mul sisustatud. Vahepeal püüdsin jooksma ka ikka jõuda, kuigi tunnistan, et viimane jooks oli mul möödunud teisipäeval. Elasime terve eelmise nädala saali juures, Marta korteris. Nagunii oli vaja igal hommikul Elinaga Helsingis käia ning sealt oli hea mugav kesklinna ja saali vahet pendeldada. Kaasal oli seks puhuks lausa puhkus võetud.
Käesolev nädal oli natukene keerulisem juba, kuna minu teine pool hakkas tööl käima, suurem laps lasteaias ja pidingi lastega koos kuidagi Dancesti ära majandama. Nii oligi esmaspäevases Piloxingus ja neljapäevases Fatburnis Marianna abitreenerina kaasas. Showtantsus samamoodi. Tantsutüdrukuid õpetasime me Lisandraga koos, see oli ka siis veel minu/meie õlul.

Mis ma sellest nädalast siis õppisin?
Et ma olen võimekam ja tublim, kui ma arvan! Et kõik see, mida meie näeme Dancesti leti eest, ei anna aimugi, milline töö ja pinge tegelikult seal taga on. Igapäevane arvete, maksmiste ja raamatupidamisega tegelemine, klientide järgi korra loomine, saali eest hoolitsemine, uste avamine-see on jube töö ja minu poolt suur-suur respect Joritsa perele, et nad iga päevaselt sellega toime tulevad!

Ma vähemalt loodan nüüd, et suutsin ennast tõestada ja täitsin nii Marta kui trenniliste ja nende vanemate ootused ja lootused! Et minuga võis rahule jääda ja mulle sellist võimalust veel pakutakse!


Natukene tahan rääkida ka päris iseenda sportlikest saavutustest. See aasta algus ja kõik enda lubadused, eesmärgid ja soovid-kõik see, millest kirjutasin eelmises postituses, see kõik hakkabki tänu mõtlemisele ja uuele maailmavaatele juhtuma. Vaevalt sain ma kirja, et soovin jalga kukla vastu tõmmata, kui kaks päeva hiljem ma seda tegingi, paar päeva hiljem surusin ma enda spagaadi lõpuni maha. Lisaks tunnen ma ise, kuidas mu keha üha rohkem avaneb ja koostööd hakkab tegema ning tantsutrennides tunnen ma end üsna kindlalt ja hästi. Tänu sellele ja mõnele asjale veel, juhtus ka nii, et sain sisse Marta alustatavale edasijõudnute gruppi, kus siis hakkame tegema professionaalseimaid, akrobaatilisemaid ja raskemaid kavasid! Mul on nii ääretult hea meel sellegi üle, sest üheks minu sooviks oligi tantsijana end veel kõrgemale tasandile viia.

Jooksud sujuvad mul ka üsna hästi. Noh, nii palju kui neid hetkel olnud on. Ootan põnevusega juba veebruari algust, et saada enda jooksukavad kätte. Mis tuletabki mulle meelde, et ehk peaks ma uuesti Viljarile kirjutama ja talle ennast meelde tuletama!?

Ja mäletate seda kaalu-juttu. Ka selles osas võtsin end kokku ja lõin käed treeneriga, kes mu suure koormuse juures mulle korraliku menüü kokku paneb, et ma defitsiiti ei jääks ja enda isudega võidelda suudaks. Ja ei, ma veel ei ütle, kes see treener on!

Ka eraelus ja perega on kõik mu soovid ja eesmärgid vaikselt täide minema hakanud! Selle kolme nädalaga olen ma oma elust kõrvale jätnud kõik negatiivse, mis minu teekonda takistada võiks. Ma väldin teadlikult olukordi ja inimesi, kes mind maha teevad ja negatiivsust toovad. Ja üle pika-pika-pika aja tunnen ma, et ma olengi õnnelik. Kõik teed on mulle valla ja mind ümbritsevad inimesed, kes mind armastavad, toetavad ja kannustavad.



3 kommentaari:

Maris ütles ...

Super tubli oled! :)

Mariliis Saar ütles ...

Kes palju teeb, see palju jõuab :) uskumatult tubli kahe väikese lapse kõrvalt. Ja see on õige, et õnnelik olemiseks tuleb vältida ja enda elust välja jätta negatiivsed inimesed. Ka mina lihtsalt ignoreerin neid inimesi, kes minus halbu tundeid tekitavad. Mul ei ole neid vaja.
Jään põnevusega su kaalu ja toitumiskava kohta infot ootama ;)

Kati ütles ...

Aitäh Maris :)!

Mariliis, eks nad juba ka harjund sellise rütmiga :D. Kuigi jah, lust ja lillepidu see nendega jooksmine ei ole :D.
Täpdelt, ma ei leia, et peaksin enda ümber hoidma inimesi, kes mind inimesena õõnestavad, vaid inimesi, kes mind hindavad sellisena nagu ma olen ;)