laupäev, 4. märts 2017

Minutifartlek ja muud juttu

Kogu oma "jooksukarjääri" jooksul, ei ole ma teinud vaid üht jooksu- korralikku fartleki. Ma tean küll fartleki põhimõtet ja kuidas seda joosta, aga kuna minu eelmises treeningplaanis oli sees intervalli jooks, mis mulle palju paremini meeldis, siis polegi ma fartleki kunagi kasutanud.

Kes ei tea, siis fartlek-jooksu ja intervelli sarnasus on see, et mõlemat jooksu joostakse nii madala kui kõrge pulsiga. Kui intervallil vahelduvad pulsid nii, et pikem intervall on madala pulsiga ning kõrge pulsiga joostakse väikene aeg, siis fartleki puhul on tavaliselt kõrge intensiivsusega jooks pikem ja taastav sörk vahepeal on üsna lühikest aega.

Minu minutifartlek nägi ette, et jooksen 3min 175bpm pulsil ning siis 3min taastun. Ja nii kokku viis seti. Noh, võin juba ette öelda, et nii see päris ei läinud. Ma sain ilusti küll hakkama lõikude jooksmisega, aga pulsid olid... liiga kõrged!


  • 1km soojendust: 7:26min/km; 154bpm
  • 30m sääre-ja põlvetõstet: 9:04min/km; 171bpm
  • 2x100m kiirendust: 5:32min/km; 176bpm
Minutifartlek:
  1. 3min/ 0.60km/ 179bpm- tempo: 5:03min/km
    3min/ 0.37km/ 153bpm- tempo: 8:01min/km
  2. 3min/ 0.55km/ 178bpm- tempo: 5:25min/km
    3min: 0.35km/ 156bpm- tempo: 8:36min/km
  3. 3min/ 0.52km/ 176bpm- tempo: 5:47min/km
    3min/ 0.35km/ 158bpm- tempo: 8:19min/km
  4. 3min/ 0.51km/ 179bpm- tempo: 5:52min/km
    3min/ 0.34km/ 159bpm- tempo: 8:41min/km
  5. 3min/ 0.50km/ 178bpm- tempo: 6:02min/km
Lõdvestusjooks:
  • 1.92km/ 14min: 22sek/ 164bpm/ 7:30min/km



Ühesõnaga... Kui nii vaadata, siis väga palju kõrgem see pulss ju tempo ajal ei olegi, aga kui Sa viitsid korra pildile klikata ja sealt mu maksimaalset pulssi vaatad, siis... päris pikalt olin ma ka seisus, kui jooksingi 186bpm pulsiga. See pulss on natukene liiga kõrge, et joosta. Jah, lõigujooksud, mis oleks lühemad, paneks sellise kiiendusega vabalt ära, aga üle minuti-kahe, sellise pulsiga väga liikuta ei saa. Seda on ka tempodest näha, et iga järgneva lõiguga tempo langes. Oma osa võib siin mängida ka fakt, et sealt edasi hakkasid kodupoole pöörates tõusud peale.

Ma ei ole sellest saladust teinud ja oma pulsse teistele näidates seletan ma alati, et ma olengi kõrgema pulsiga inimene. Selle tegi Taimi Ainjärv juba laktaaditestil selgeks. Ja sellepärast ongi normaalses olekus selliste pulsidega jooksmine minu jaoks okei. Küll olen ma aga praegu ikka veel natuke suuremas kaalus kui tahaksin olla ning see teeb kohe jooksmise raskemaks.

Näiteks on mul äärmiselt raske joosta alla 155bpm pulsiga. Ma pean end koguaeg sundima aeglasemaks, tegema kõnnisamme vahele. Lihtsalt on raske joosta! Kui ma aga lasen end vabaks ja pulssi ei jälgi, siis saan hea kerge sammu endale seal 165bpm juures sisse. Ja sellise pulsiga on mul mõnus joosta. See on see koht, kus minu kaal ja suurus hakkab rolli mängima. Kehal on veel raske ning ma väsin ruttu. Oleks ma siis kergem, seda probleemi poleks.

Kui ma käisin teisipäeval madala pulsiga 8km jooksmas, siis esimesed seiste kilomeetrit ma muudkui maadlesin, et pulssi seal 155bpm juures hoida. Kui ma viimasel kilomeetril siis käega lõin ja pulsi kõrgemaks lasin, vabanes mu keha automaatselt ning ma tundsin kuidas ma jooksu naudin. Pulss oli siis seal 166bpm juures.

Mari-Liis kirjutas just postituse erinevatest kaalulangetajatest. Mina olen just see, kes istub, kava ees ja püüab seda jälgida, aga välja pole siiani midagi tulnud. Ma olen 90% nädalast kuskil jooksus, teen päris kõvasti trenni ning ma ei jõua unetundide arvelt tihti endale süüa kaasa meisterdada. Küll tean ma, et kui ma lõpuks end kätte võtan ja oma elustiili kriitilise pilguga üle vaatan, siis saan ma asjad (loe:kaalu) liikuma.

Mida ma peaks siis tegema?
  1. Treeningute mahtu vähendama- eelmisel pühapäeval küsis üks klientidest, et mitu tundi nädalas ma trenni teen. Lugesin kokku, et 13h! KOLMTEIST TUNDI!!! Aga ma pean endale teadvustama, et keha ega toitumine ei tiomi sii suure koormuse juures. Seepärast peaksingi ma praegu keskenduma tantsu-ja jooksutreeningutele ning teistes trennides kaasategema minimaalselt. 
  2. Toidukorrad ette tegema ja kaasa võtma- kui ma endale toidukorda kaasa ei tee ja seda õigel ajal ära ei söö, siis on kindel mats, et õhtul koju jõudes või poest läbi hüpates, on mul isud ning kätte satuvad kiired ja tühjad süsivesikud. Pole just harv juhus, kui Prismast sushi karbiga väljun või õhtul kappe kolistan, et ehk mingigi maiustus leida.
  3. Uneajad paika saama- Kõige suuremad isud on mul alati siis, kui pean kaua üleval olema. Paraku on nii, et Marianna hoiab mind vahel lausa kella neljani öösel üleval ning kell üheksa hommikul peaks mul olema juba esimene söögikord. Unepuudus aga hoiab kaalu kinni. 
  4. Marianna rinnast ära võõrutama- tüdruk saab mai lõpus juba kahe aastaseks ja on siiani mul täiesti rinnalaps (kaua Sina enda lapsele rinda andsi?). Igatahes tunnen ma nüüd lõpuks, et kuigi mulle väga meeldib teda kaisutada ja tunnistan ausalt, imetamine on mõnus, siis mulle aitab. Lisaks sellele, et see minu kehas hormoone segi veel hoiab (ja võib olla kaaluseisaku põhjuseks), siis viib see siiani mu kehast nähtamatult kaloreid ja energiat välja ning sealt edasi on toitumisega saadud kalorid miinustes ja süsteem jälle vigane.
 Ibiza on tulemas ja seal tahaks siiski juba särada! Tahaks ka ilusa pepu ja lameda kõhuga ringi eputada!

Oeh, nüüd sai pikk ja segane postitus. Aplaus kõigile, kes suutsid läbi lugeda!

Kui kellelgi on ideid ja õpetussõnu, kuidas laps rinnalt ära saada, olen üks suur kõrv!

Lisaks olen otsimas endale jooksukäru, mida saaks puhkuse ajaks Eestisse ja Ibizale kaasa võtta! Iga vihje ja soovituse eest olen tänulik! 

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Esimese lapsega läks mul võõrutamine kergelt. Aastaselt lihtsalt ei andnud enam ükspäev ja ta ei küsinud ka rohkem, kui esimesel päeval. Teine on juba 1a7k ja ma olen tõesti väsinud sellest. Tunnen juba, et peangi ootama, millal ta ise otsustab,et nüüd aitab.

Kati ütles ...

Kusjuures Elinaga läks mul ka kegelt. Lihtsalt ühel päeval ei andnud enam ja kõik. Ma ei mäleta, et ta oleks nõudnud ka. Aga Marianna on kange, ning nii kui püüan ilma teda hoida, tuleb ta vägisi ja karjudes seda välja kiskuma, ise karjudes:"Tiss-tiss". Elinaga oligi mul kindel teadmine, et nii kui laps jalad alla saab ja ise rinda nõuda oskab, jääb ära. Jaanuaris hakkas laps käima ja veebruaris jätsin rinna ära. Marianna aga kõnnib juba pea aasta jagu ja kuskil suvest saati oskab sõna "tiss" ka nõuda...

Leelo ütles ...

Kui vana ta sul juba on? Kas jutust saab aru? Kui ütled, et piim sai otsa tissist, kas saab aru? Mina ise lõpetasin esimese lapse imetamise 1a8k päevapealt, üks öö enam ei andnud, mul ema oli siis lapsevalves, laps nuttis võrekas tund aega ja siis jäi magama ja magas esimest korda ilma ärkamata hommikuni. Nii kolm päeva (teised 2 päeva olin ma ise võreka juures ja ootasin tema magama jäämist) ja siis läks magama panek juba 10min. Selle ajani oli laps harjunud ainult rinnal magama jääma.

Kati ütles ...

Ta saab mais kaheseks. Ma ikka olen rääkinud ja öelnud et piim otsas ja tissud läksid ära või magama, aga kasu sellest pole. Ta tuleb kasvõi jõuga rinda otsima ja kui ei saa, läheb paanikasse ja võib tunde nutta. Ja seda nutab kuniks.magama jääb, ma väga ei poolda.
Eks see on mu enda mugavuses ja heaolutundes ka veel kinni. Mul on mugav teda alati rinnaga lohutada, rahustada jne.