reede, 28. aprill 2017

Kuhu läksid, jooksurõõm!?

Alates veebruari algusest olen ma end suure hurraaga SEB maratoniks treeninud. Panin end isegi Eesti Linnajooksude saja kirja, et selle raames 100km täis joosta. Siis aga juhtus neli nädalat tagasi õnnetus ja mu põlv ütles üles. Nüüd on see pea kaks nädalat juba korras olnud ja teisipäevast saati käin ma jälle kava järgi jooksmas.

Kui ma aga selle vigastusega siin rajalt maas olin, hakkasin ma tõsimeeli oma jooksja-elule mõtlema. Just nende treeningute poole pealt.

Ma olen viimased kaks ja pool kuud jooksnud kava järgi. Mul pole olnud peaaegu ühtegi spontaanset jooksu. Ma tunnen neist jooksudest puudust.

Ma pean oma jooksud alati oma pereelu ja teiste trennidega sobituma panema. See on üsna raske ülesanne, kuna ma põhimõtteliselt elan õhtuti saalis ja kodus olles, olen ma lastega üksi. Ja kuna mul hommikuti on raskem nagunii joosta, oli ka Viljar nõus, et jooksud peaks jääma õhtusesse aega.
Nüüd on juba õhtuti õnneks kauem valge ja saab ka veidi hiljem jooksma minna, aga kui ma olen mitu tundi juba saalis teisi trenne teinud, siis väga motivatsiooni pole. Lisaks ei pruugi Gunnar alati kodus olla...

Nüüd tuleb mai. Võiks arvata, et kuna Marta ära sõidab, on saalis kergem... Reaalsus on aga see, et minu aeg saalis muutub pikemaks ja tihedamaks. Ma pean väga mõtlema ja planeerima, et jooksud ka veel ära teha kuskil seal vahepeal.

Ning siis tuleb Ibiza. Plaan on teoorias mul küll, et saan sealgi oma jookse teha, aga 31-kraadises kuumuses... Lapsed peab ka kellegi hoida jätma...

Ma tean küll, et tegelikult ma mõtlen praegu üle ja kui ma vaid väga tahan, saan ma ilusti kõik trennid tehtud. Külgetõmbeseadus!
Aga... ja see on see suur aga, ma ei tea, kas ma päriselt ka neid trenne teha tahan.

Ma olen end Linnajooksude seerias viiele jooksule registreerinud ja ainus, mida ma väga ootan, on Rakvere Ööjooks. Oma kõige tähtsama, maratoni kohapealt, olen ma muutunud kuidagi tuimaks. Minus ei ole seda elevust ja ootust, mis oli aasta alguses. See ei tundu enam üldse tähtsa, vajaliku või suure unistusena.

Miks see nii on, ma ei tea. Ehk saan ma Selveri Suurjooksul enda motivatsiooni tagasi, kuid praegu tunnen end üsna pahasti.

Õnneks andsin täna tellimuse sisse jooksuvankrile, ehk annab see mulle veidi tõuget juurde, et saan ka Mariannast hoolimata enda jooksutiirud tehtud.



reede, 21. aprill 2017

Kuidas ma end haigeks treenisin

Alates jaanuari algusest, on mul trennide mõttes meeletu aeg olnud. Kaks, kui mitte rohkem trenni päevas ja nii põhimõtteliselt iga päev. Ma olen selle aja jooksul üleelanud oma laste, kui kaastreenerite ja-trennilisete haigused.

Möödunud kolmapäev sattus mul puhtjuhuslikult olema üks hullemaid päevi üldse. Tagantjärgi mõeldes. Alustasin ma enda päeva sellega, et tegin N+TC appi järgi kaks 15min trenni. Ma ei tea, kust mul see mõte tuli, aga polnud nagu miskit ajaga paremat ka peale hakata. Elina oli lasteaias ja Marianna magas. Parem ikka ju kui diivanil lösutada ja võidelda himuga midagi suhu pista.

Lõunast läksime lastega saali, et ma siis edasi saaksin Kelasse Fatburni andma minna. Üle pika aja tegin ma kõiki harjutusi täie poweriga kaasa. Olin ma ju põlvega mitu nädalat end tagasi hoidnud. Nüüd tundsin, et keha vajab trenni ja noh, suvi ju tuleb. Küll ma suudan!

Edasi sain ma tunnikese hinge tõmmata, enda avokaado-muna pehmiku ära süüa, kui hakkas sama trenn Dancestis pihta. Olgugi, et kellal oli juba Kelast 100% aktiivsust täis, oli mul koguaeg silme ees pilt enda 4a tagustest kõhulihastest. Ja jälle ei teinud ma endale järeleandmisi ning püüdsin trennilistele eeskuju näidata.

Kahe Fatburni peale kaotasin ma umbes-täpselt 900kcal.

Peale mu enda tunde hakkas meie saalis Vrajimi Latinissimo. Tegin, ma hull ka selle kaasa. Küll enam mitte lõpuni, vaid tulin 10 minutit enne lõppu ära.

Ja päeva lõpetas meie endi tantsutrenn, kus õppisime uut kava, millega aprilli lõpus kevadpeol esineda. Kava on kiire ja pulss koguaeg laes. Tunniga läks pea 650kcal nagu naksti!

Kui me lõpuks kell 21:40 lõpetasime, hakkasin ma end koju sättima. Võtsin enda kaasatehtud söögi juba kotist välja, et siis rongis see ära süüa. Kõhtu peale ühe õuna mul aga miskit ei jõudnud.

Kui ma kell 23 koju jõudsin, oli Marianna just oksendanud. Seda tegi ta terve öö. Nii, kui me voodisse viskasime, tundsin ma, et mul on külm. Ma värisesin ja terve mu keha tahtis üles öelda. Lisaks sellele, et ennast soojas toas veel soojema teki all kuidagi soojas hoida, pidin ma veel iga 20minuti tagant oksendava pisikese inimesega tegelema. Marianna lõpuks enam ei ärganudki oksendamiste vahepeal, nii et pidin koguaeg ise valvel olema.

Kui hommikul Elina riidesse sai Ja Gunnar ta lasteaeda viis, magasime Mariannaga edasi. Kuniks ta mu voodi täis oksendas.
Mina ikka värisesin ja muudkui püüdsin sooja saada. Kui ma lõunal Elina koju sain, vajusime pisema õega mõlemad unekoomasse. Ma reageerisin vaid nii palju, et sain kuidagi moodi Elinale vastatud.  Õnneks tuli Gunnar kohe-kohe koju ja võttis lapsed enda enda peale. Sest erinevalt Mariannast, kes õhtuks oli juba täitsa roosa ja rõõmus, olin mina laip. Ma vajusin voodisse pikali ning värisesin teki all enda 38kraadise palavikuga kuni tänase hommikuni. Öösel muidugi võtsin uuesti Marianna enda juurde, kes alustas oksendamistega järjekordselt.

Elinat me täna enam lasteaeda ei saatnud, sest ma poleks saanud talle kuidagi järgi minna. Ei enda haigusega ega haige väikeõega. Marianna pole täna muud teinud kui maganud. Õnneks pole ta ka rohkem oksendanud, kuid siiski... Iga 2h tagant on kuskil 20min üleval. Hommikul sõi ka veidi küpsiseid ja jõi vett.
Minul on sarnaselt Mariannaga 37 ja kopikad peale palavik. Ma enam ei värise, aga nüüd on umbne. Tahaks värsket õhku. Pea käib veel ringi ja valutab aeg-ajalt. Keha on nõrk ja liigutada on kohati väga valus.

Alates kolmapäevast olen ma söönud täpselt kolm apelsini, pooliku õuna ja pooliku jäätise. Mõte toidust ajab kergelt iiveldama. Aga õnneks olen ma juba jalul ja saan laste eest hoolitseda. Mis sest, et raske on. Selle seitsme aasta jooksul, pole ma kordagi olnud nii haige. Seda tunnistas ka kaasa eile, et nii hull pole kunagi olukord olnud.

Eks mu kokkukukkumine oligi tegelikult aja küsimus ja ma imestan, et see varem ei juhtunud. Tempo on tõepoolest meeletu koguaeg peal olnud. Unetunnid vajaka jäänud.

Järgmiseks kolmapäevaks, mis näeb samasugune välja, olen ma juba targem ja pakin endale snäkke ja kasvõi taastavaid jooke kaasa, et see 4000+kcal kuidagi üleelada ja neljapäeval siiski tervena ärgata.

Elina on õnneks terve ja tubli. Jumal tänatud, et see hambaid kaotav neiu nii iseseisev ja tubli on, et mind nende kahe päeva jooksul aidanud on ning iseendaga hakkama on saanud!

Kolmapäev numbrites

teisipäev, 18. aprill 2017

Lobajutt: koostöödest

Lugesin täna Mariliisi (LINK) postitust blogimisest, koostöödest ja sellest, kui tühise blogijana ta end tunneb. Mind kõnetas see postitus väga. Just sellepärast, et paljuski tunnen ma ise samamoodi. Lugesin ka mina blogipostituste reklaamimise grupist teemat selle kohta, kuidas blogijad peaksid toodete reklaamimise ja katsetamise eest tasu küsima.

Ma ei hakka Mariliisi teksti siia ümber kirjutama ja arutama, aga tahaksin oma seisukohast ka natukene rääkida.

Minul on blogiga seoses olnud enam-vähem täpselt kaks koostööd. Korra sain välja loosida raamatu "Minu väga hea aasta", mille eksemplaari ma endalegi sain ning suvel toetas mind Eat Natural, kes peale postitust ja loosimistki veel mulle pakikese saatsid. Ning see on kõik. ja needki kaks koostööd olid mu enda pakkumine ja küsimine.
Ahjaa, meelde tuli- Valio Eesti toetas ka mu sünnipäeva enda imemaitsva kraamiga!

Ma ei eita, et minu vaatajanumbrid on kasinad. Eriti nüüd, kui ma olen päris palju kirjutamisest eemale tõmmanud ja postitusi heal juhul iga kümne päeva jooksul ilmub. Aga, vaadates erinevaid statistika lehti ning toetudes faktile, et ma eelmise aasta EBA-l teise koha sain (kaotades vaid mõne punktiga!), siis paneb mind näiteks küll vahel pead vangutama, kuidas minust kõik koostöö pakkumised ning testipakid mööda lähevad.

Ma tihtilugu sirvin blogisi, mille vaatajanumbrid jäävad minu omadele alla ja mida ma näen- nad saavad kingituseks pakikesi erinevatelt firmadelt! Ja vahel teeb see meele mõruks küll. Ja kurvaks. Mitte et ma neid pakikesi vajaks, aga vahel on tunnustus, kasvõi pisikes kingituse näol, ka tore.

Ja koostööd. Jällegi, ma ei ole kohekindlasti mitte üleolev või endast jube heal arvamusel, aga Samamoodi nagu Mariliis, olen minagi pakkunud end blogijaks või kirjutajaks mõnesse portaali. Ja jällegi on võetud sinna inimesed, kes näiteks spordi-teemaga nii palju kokkugi ei lähe kui näiteks mina...


Ahh, aga mis ma ikka kurdan, näiteks tegi ajakiri Sport minuga aprilli numbrisse intervjuu ning pühapäeval andsin ma intervjuu ühele ülikooli bakalauruse kandidaadile tema lõputöö jaoks.

Kohe-kohe saab hakata hääli koguma EBA tarvis. Mina veel sel aastal panin end kirja. Olen Spordiblogide kategoorias. Kuid erinevalt eelmisest aastast, ma sel korral koha saamisele väga palju rõhku ei pane. Ma ei teagi miks. Osalt vist selle sama ülal toodud teema pärast, et ju ma siis pole nii hea blogi ja on populaarsemaid ja tublimaid.

Et aga mitte seda postitust kuidagi masendavaks ja halvamaiguliseks jätta, siis teatan, et mu põlv on juba ilusti töökorras ja loodan esimesel võimalusel uuesti jooksuga peale hakata. Lisaks sellele läheneb suvi ja Ibiza täie kiirusega. Eelmisel pühapäeval käis meile workshopi andmas Teele Alas, kes põrutas peale tundi kohe ise juba Ibizale. Hispaanias tuleb meil temaga veel laager ning loodetavasti ka koosviibimisi ning -töid. Mina sain igatahes suures koguses motivatsiooni juurde ning lähen peosaarele kindla mõttega ka seal esineda ning veidi tööd teha.

Täpselt kaks kuud on jäänud veel lennuni. Mis te arvate, palju ma suudan selle kahe kuuga korda saata? Kui palju enda välimuses parandusi teha? Palju veel kilosid ja sentimeetreid kaotada? Ütleme nii, et tööd on vaja palju teha, aga ma ei suuda kuidagi endas seda kindlameelsust ja tahtejõudu leida...

Sellise noodiga täna lõpetan ka. Loodetavasti on mul teile juba varsti millestki ikka kirjutada ka!

EBA 2016 spordiblogide II koht
Suveks Ibiza vormi!



neljapäev, 6. aprill 2017

Jälle see põlv!

Juba on neljapäev ja nädala kokkuvõtet pole ikka veel ilmunud. Jällegi on sellele loogiline seletus. Nimelt pole ma peale üleeelmise teisipäevase jooksu põhimõtteliselt midagi enam teinud. Nagu ikka kevadel, ja muideks üsna sama aja paiku, ütles mu põlv üles. Peale teisipäevast jooksu, kolmapäeval fatburni andma minnes, tundsin ma, et kõndida on kuidagi imelik ja terav. Kui ma olin Kelas trenni ära teinud, olin ma juba kindel, et põlv see ongi, mis on alla andnud. Dancesti trennis püüdsin ma seda hoida niikui saab, aga koormust päris nullini ei viinud. Oma lisa andsid kõigele ka reedel toiminud mitme tunnine video filmimine, kus me just selle põlve peale kukerpallis langema pidime.

Laupäevaks oligi põlv nii läbi, et vaid lonkasin kodus. Istusin terve päeva voodis, vaatasin filme ja välja vedasin end vaid nii paljuks, et poest süüa tuua. Sedagi autoga!

Kui ma pühapäeval trennidesse läksin, hoidsin meelega Latinissimost eemale. Olin kindel, et vaid YOGAFUNC teeb mu põlvele natukenegi kasu, aga boy, kuidas ma eksisin! Jalga oli raske sirgeks viia ja valus põlvest kõverdada. Kui ma lõpuks saalist autosse lonkasin, olid päriselt pisarad silmas.

Ja nüüd ma olengi pea nädala olnud nii minimaalses liikumises kui vähegi võimalik. Minu kõige suuremad liigutamised on praegu lasteaeda, poodi või rongi peale kõndimised. Trennides näitan korra-kaks liigutuse ette ja  siis dikteerin nagu füürer seal kõrval.

Ja ma tunnen end kehvasti. Ma tunnen end kehvasti, sest ma ei osanud oma põlve hoida, teades, et see on mul nõrk koht. Ja ma tunnen end kehvasti sest ma ei saa mitte midagi teha. Ma olen langemas emotsionaalselt natukene musta kohta ja olen leidnud end jälle toidust lohutust otsimas. Ja ometi olin ma nii ilusti juba liikumas!

Ma olin juba paari nädalaga üle kilo kaotanud ja tundsin, kuidas keha muutuma ja töötama hakkab. Nüüd olen ma vist selle poole nädalaga selle kilo ja mõned grammid pealegi tagasi söönud. Ja see on nagu lõppematu must ring, kust välja ei saa. Sööd, sest oled kurb ja siis oled kub, sest sööd. Vaatad aknast välja, kus päike särab ja tunned end halvasti, sest põlv valutab ning Sa ei saa seda ilusat ilma nautida!

Peab vist enda märkmiku jälle üles otsima ja sinna enda eesmärke, soove jms üles kirjutama.

Mainisin juba, et käisime reedel videot filmimas. Tegemist on siis meie viimase videoprojektiga. Suure grupi oma siis. Õppisime üle kuu aja striplasticu kava, mille Marta, just siis kui hakkasime kava sünkrooni saama, täpselt kaks trenni enne filmimist, ümber tegi. Nagu hullud tegime lisatunde ja õppisime üle aja seda, aga selgeks me selle saime ja ilusti purki ka! Pooltel tüdrukutel valutasid nii jalad, õlad kui sada muud kohta laupäeva hommikul, aga usun, et tulemus on seda väärt.


Igatahes, kogu selle postitusega tahtsingi vaid ennast välja elada, et olen jälle, nagu eelmiselgi kevadel, tuppa lukutatud ja püüan oma põlve korda saada. Olen natukene kurvas olukorras ja pean igapäevaselt iseendaga tugevat võitlust, et hoolimata vigastusest õigel rajal püsida. Juba kahe ja poole kuu pärast peaksime me Ibiza lennu peal istuma ja seks ajaks ma lihtsalt pean vormis olema. Eriti kui ma tööd seal leida tahan!

Saatke mulle palju häid mõtteid ja meelekindlust!