neljapäev, 6. aprill 2017

Jälle see põlv!

Juba on neljapäev ja nädala kokkuvõtet pole ikka veel ilmunud. Jällegi on sellele loogiline seletus. Nimelt pole ma peale üleeelmise teisipäevase jooksu põhimõtteliselt midagi enam teinud. Nagu ikka kevadel, ja muideks üsna sama aja paiku, ütles mu põlv üles. Peale teisipäevast jooksu, kolmapäeval fatburni andma minnes, tundsin ma, et kõndida on kuidagi imelik ja terav. Kui ma olin Kelas trenni ära teinud, olin ma juba kindel, et põlv see ongi, mis on alla andnud. Dancesti trennis püüdsin ma seda hoida niikui saab, aga koormust päris nullini ei viinud. Oma lisa andsid kõigele ka reedel toiminud mitme tunnine video filmimine, kus me just selle põlve peale kukerpallis langema pidime.

Laupäevaks oligi põlv nii läbi, et vaid lonkasin kodus. Istusin terve päeva voodis, vaatasin filme ja välja vedasin end vaid nii paljuks, et poest süüa tuua. Sedagi autoga!

Kui ma pühapäeval trennidesse läksin, hoidsin meelega Latinissimost eemale. Olin kindel, et vaid YOGAFUNC teeb mu põlvele natukenegi kasu, aga boy, kuidas ma eksisin! Jalga oli raske sirgeks viia ja valus põlvest kõverdada. Kui ma lõpuks saalist autosse lonkasin, olid päriselt pisarad silmas.

Ja nüüd ma olengi pea nädala olnud nii minimaalses liikumises kui vähegi võimalik. Minu kõige suuremad liigutamised on praegu lasteaeda, poodi või rongi peale kõndimised. Trennides näitan korra-kaks liigutuse ette ja  siis dikteerin nagu füürer seal kõrval.

Ja ma tunnen end kehvasti. Ma tunnen end kehvasti, sest ma ei osanud oma põlve hoida, teades, et see on mul nõrk koht. Ja ma tunnen end kehvasti sest ma ei saa mitte midagi teha. Ma olen langemas emotsionaalselt natukene musta kohta ja olen leidnud end jälle toidust lohutust otsimas. Ja ometi olin ma nii ilusti juba liikumas!

Ma olin juba paari nädalaga üle kilo kaotanud ja tundsin, kuidas keha muutuma ja töötama hakkab. Nüüd olen ma vist selle poole nädalaga selle kilo ja mõned grammid pealegi tagasi söönud. Ja see on nagu lõppematu must ring, kust välja ei saa. Sööd, sest oled kurb ja siis oled kub, sest sööd. Vaatad aknast välja, kus päike särab ja tunned end halvasti, sest põlv valutab ning Sa ei saa seda ilusat ilma nautida!

Peab vist enda märkmiku jälle üles otsima ja sinna enda eesmärke, soove jms üles kirjutama.

Mainisin juba, et käisime reedel videot filmimas. Tegemist on siis meie viimase videoprojektiga. Suure grupi oma siis. Õppisime üle kuu aja striplasticu kava, mille Marta, just siis kui hakkasime kava sünkrooni saama, täpselt kaks trenni enne filmimist, ümber tegi. Nagu hullud tegime lisatunde ja õppisime üle aja seda, aga selgeks me selle saime ja ilusti purki ka! Pooltel tüdrukutel valutasid nii jalad, õlad kui sada muud kohta laupäeva hommikul, aga usun, et tulemus on seda väärt.


Igatahes, kogu selle postitusega tahtsingi vaid ennast välja elada, et olen jälle, nagu eelmiselgi kevadel, tuppa lukutatud ja püüan oma põlve korda saada. Olen natukene kurvas olukorras ja pean igapäevaselt iseendaga tugevat võitlust, et hoolimata vigastusest õigel rajal püsida. Juba kahe ja poole kuu pärast peaksime me Ibiza lennu peal istuma ja seks ajaks ma lihtsalt pean vormis olema. Eriti kui ma tööd seal leida tahan!

Saatke mulle palju häid mõtteid ja meelekindlust!



2 kommentaari:

Mariliis Saar ütles ...

Panin poolteist kilo häid mõtteid teele.

Karmen Lepp ütles ...

Kui võimalik, siis loe raamatuid ja ammuta muul viisil motivatsiooni. Kui põlv korras, siis saad taas alustada. Ja oi, kuidas ma tean seda, üks samm edasi ja mitu tagasi tunnet-pole lihtne. Jõudu ja häid soove sulle!