reede, 28. aprill 2017

Kuhu läksid, jooksurõõm!?

Alates veebruari algusest olen ma end suure hurraaga SEB maratoniks treeninud. Panin end isegi Eesti Linnajooksude saja kirja, et selle raames 100km täis joosta. Siis aga juhtus neli nädalat tagasi õnnetus ja mu põlv ütles üles. Nüüd on see pea kaks nädalat juba korras olnud ja teisipäevast saati käin ma jälle kava järgi jooksmas.

Kui ma aga selle vigastusega siin rajalt maas olin, hakkasin ma tõsimeeli oma jooksja-elule mõtlema. Just nende treeningute poole pealt.

Ma olen viimased kaks ja pool kuud jooksnud kava järgi. Mul pole olnud peaaegu ühtegi spontaanset jooksu. Ma tunnen neist jooksudest puudust.

Ma pean oma jooksud alati oma pereelu ja teiste trennidega sobituma panema. See on üsna raske ülesanne, kuna ma põhimõtteliselt elan õhtuti saalis ja kodus olles, olen ma lastega üksi. Ja kuna mul hommikuti on raskem nagunii joosta, oli ka Viljar nõus, et jooksud peaks jääma õhtusesse aega.
Nüüd on juba õhtuti õnneks kauem valge ja saab ka veidi hiljem jooksma minna, aga kui ma olen mitu tundi juba saalis teisi trenne teinud, siis väga motivatsiooni pole. Lisaks ei pruugi Gunnar alati kodus olla...

Nüüd tuleb mai. Võiks arvata, et kuna Marta ära sõidab, on saalis kergem... Reaalsus on aga see, et minu aeg saalis muutub pikemaks ja tihedamaks. Ma pean väga mõtlema ja planeerima, et jooksud ka veel ära teha kuskil seal vahepeal.

Ning siis tuleb Ibiza. Plaan on teoorias mul küll, et saan sealgi oma jookse teha, aga 31-kraadises kuumuses... Lapsed peab ka kellegi hoida jätma...

Ma tean küll, et tegelikult ma mõtlen praegu üle ja kui ma vaid väga tahan, saan ma ilusti kõik trennid tehtud. Külgetõmbeseadus!
Aga... ja see on see suur aga, ma ei tea, kas ma päriselt ka neid trenne teha tahan.

Ma olen end Linnajooksude seerias viiele jooksule registreerinud ja ainus, mida ma väga ootan, on Rakvere Ööjooks. Oma kõige tähtsama, maratoni kohapealt, olen ma muutunud kuidagi tuimaks. Minus ei ole seda elevust ja ootust, mis oli aasta alguses. See ei tundu enam üldse tähtsa, vajaliku või suure unistusena.

Miks see nii on, ma ei tea. Ehk saan ma Selveri Suurjooksul enda motivatsiooni tagasi, kuid praegu tunnen end üsna pahasti.

Õnneks andsin täna tellimuse sisse jooksuvankrile, ehk annab see mulle veidi tõuget juurde, et saan ka Mariannast hoolimata enda jooksutiirud tehtud.



2 kommentaari:

Karmen Lepp ütles ...

Sa oled väga tubli!
Kõike ei saa korraga hästi teha. Mina jätsin kava pooleli ja jätkan kui tunnen, et tulen toime. Täiskohaga töö ja laps + kodused "peab ära tegema" kohustused ja kuhugi trenniaega paigutada tundub kohati võimatuna (ilma süümepiinu tundmata). Siis veel need nohud ja köhad. Oeh, mõistan sind.

Kati ütles ...

Jaa, mul on ka praegu täitsa hullumaja ja koguaeg jooksus. sel nädalal pole jooksma lihtsalt kuidagi jõudnud :(
Mul on ühestküljest kahju, teisalt hea meel, et ma ainus pole, kes nii tunneb :)