reede, 21. aprill 2017

Kuidas ma end haigeks treenisin

Alates jaanuari algusest, on mul trennide mõttes meeletu aeg olnud. Kaks, kui mitte rohkem trenni päevas ja nii põhimõtteliselt iga päev. Ma olen selle aja jooksul üleelanud oma laste, kui kaastreenerite ja-trennilisete haigused.

Möödunud kolmapäev sattus mul puhtjuhuslikult olema üks hullemaid päevi üldse. Tagantjärgi mõeldes. Alustasin ma enda päeva sellega, et tegin N+TC appi järgi kaks 15min trenni. Ma ei tea, kust mul see mõte tuli, aga polnud nagu miskit ajaga paremat ka peale hakata. Elina oli lasteaias ja Marianna magas. Parem ikka ju kui diivanil lösutada ja võidelda himuga midagi suhu pista.

Lõunast läksime lastega saali, et ma siis edasi saaksin Kelasse Fatburni andma minna. Üle pika aja tegin ma kõiki harjutusi täie poweriga kaasa. Olin ma ju põlvega mitu nädalat end tagasi hoidnud. Nüüd tundsin, et keha vajab trenni ja noh, suvi ju tuleb. Küll ma suudan!

Edasi sain ma tunnikese hinge tõmmata, enda avokaado-muna pehmiku ära süüa, kui hakkas sama trenn Dancestis pihta. Olgugi, et kellal oli juba Kelast 100% aktiivsust täis, oli mul koguaeg silme ees pilt enda 4a tagustest kõhulihastest. Ja jälle ei teinud ma endale järeleandmisi ning püüdsin trennilistele eeskuju näidata.

Kahe Fatburni peale kaotasin ma umbes-täpselt 900kcal.

Peale mu enda tunde hakkas meie saalis Vrajimi Latinissimo. Tegin, ma hull ka selle kaasa. Küll enam mitte lõpuni, vaid tulin 10 minutit enne lõppu ära.

Ja päeva lõpetas meie endi tantsutrenn, kus õppisime uut kava, millega aprilli lõpus kevadpeol esineda. Kava on kiire ja pulss koguaeg laes. Tunniga läks pea 650kcal nagu naksti!

Kui me lõpuks kell 21:40 lõpetasime, hakkasin ma end koju sättima. Võtsin enda kaasatehtud söögi juba kotist välja, et siis rongis see ära süüa. Kõhtu peale ühe õuna mul aga miskit ei jõudnud.

Kui ma kell 23 koju jõudsin, oli Marianna just oksendanud. Seda tegi ta terve öö. Nii, kui me voodisse viskasime, tundsin ma, et mul on külm. Ma värisesin ja terve mu keha tahtis üles öelda. Lisaks sellele, et ennast soojas toas veel soojema teki all kuidagi soojas hoida, pidin ma veel iga 20minuti tagant oksendava pisikese inimesega tegelema. Marianna lõpuks enam ei ärganudki oksendamiste vahepeal, nii et pidin koguaeg ise valvel olema.

Kui hommikul Elina riidesse sai Ja Gunnar ta lasteaeda viis, magasime Mariannaga edasi. Kuniks ta mu voodi täis oksendas.
Mina ikka värisesin ja muudkui püüdsin sooja saada. Kui ma lõunal Elina koju sain, vajusime pisema õega mõlemad unekoomasse. Ma reageerisin vaid nii palju, et sain kuidagi moodi Elinale vastatud.  Õnneks tuli Gunnar kohe-kohe koju ja võttis lapsed enda enda peale. Sest erinevalt Mariannast, kes õhtuks oli juba täitsa roosa ja rõõmus, olin mina laip. Ma vajusin voodisse pikali ning värisesin teki all enda 38kraadise palavikuga kuni tänase hommikuni. Öösel muidugi võtsin uuesti Marianna enda juurde, kes alustas oksendamistega järjekordselt.

Elinat me täna enam lasteaeda ei saatnud, sest ma poleks saanud talle kuidagi järgi minna. Ei enda haigusega ega haige väikeõega. Marianna pole täna muud teinud kui maganud. Õnneks pole ta ka rohkem oksendanud, kuid siiski... Iga 2h tagant on kuskil 20min üleval. Hommikul sõi ka veidi küpsiseid ja jõi vett.
Minul on sarnaselt Mariannaga 37 ja kopikad peale palavik. Ma enam ei värise, aga nüüd on umbne. Tahaks värsket õhku. Pea käib veel ringi ja valutab aeg-ajalt. Keha on nõrk ja liigutada on kohati väga valus.

Alates kolmapäevast olen ma söönud täpselt kolm apelsini, pooliku õuna ja pooliku jäätise. Mõte toidust ajab kergelt iiveldama. Aga õnneks olen ma juba jalul ja saan laste eest hoolitseda. Mis sest, et raske on. Selle seitsme aasta jooksul, pole ma kordagi olnud nii haige. Seda tunnistas ka kaasa eile, et nii hull pole kunagi olukord olnud.

Eks mu kokkukukkumine oligi tegelikult aja küsimus ja ma imestan, et see varem ei juhtunud. Tempo on tõepoolest meeletu koguaeg peal olnud. Unetunnid vajaka jäänud.

Järgmiseks kolmapäevaks, mis näeb samasugune välja, olen ma juba targem ja pakin endale snäkke ja kasvõi taastavaid jooke kaasa, et see 4000+kcal kuidagi üleelada ja neljapäeval siiski tervena ärgata.

Elina on õnneks terve ja tubli. Jumal tänatud, et see hambaid kaotav neiu nii iseseisev ja tubli on, et mind nende kahe päeva jooksul aidanud on ning iseendaga hakkama on saanud!

Kolmapäev numbrites

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Noroviirus äkki? Ja liiga palju pingutamist.

Kati ütles ...

Noroviirus on meie majast juba läbi käinud. Kuskilt on nagu meelde jäänud, et peale põdemist peaks 4kuuline immuunsus tulema. Mina tookord pääsesin, kui mõlemad lapsed maas olid peas kaks nädalat. Endal on kindlasti ülepingutusest praegu.

minajamuud. ee ütles ...

Ma pole kuulnudki, et noroviiruse läbipõdemisel ajutine immuunsus tekib. Midagi uut. Kust selline info? Lihtsalr huvitab, sest lasteaias (tööl) on pidevalt kellelgi JÄLLE see.

Kati ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kati ütles ...

Ma mainisin, et kuskilt on nagu kõrvu jäänud. Selle suure laine ajal keegi nagu mainis. Kindlalt ei tea öelda.

Anonüümne ütles ...

Tegelikult huvitav, et kui üks laps on haige kodus, oksendab, saadad sa teise lapse lasteaeda, kes suure tõenäosusega on sel hetkel viirusekandja...
Ma saan aru, et sinul ja väiksemal on vaja puhata ja taastuda, kuid mõistad ehk isegi, et see pole just kõige targem mõte...

Kati ütles ...

Esiteks, olin/olen ma kindel, et viirus see pole meil kummalgi (pole olnud ümber ühtki viiruses inimest) ja jägneval päeval oligi laps kodus. See, kui ma ei ütle, miks mu laps oksendab, ei tähenda see kohe, et ma seda ei tea või et tal viirus on. Viirusele viitas kommentaator mitte mina :)