esmaspäev, 1. mai 2017

Ootamatult motiveerituks

Pühapäeval toimus meil suur Dancesti kevadpidu, kus kõik meeletud trenni-tunnid ja ületunnid said tasutud. Pidu oli võimas ja kui ükskord pildimaterjal tuleb, kirjutan kõigest pikemalt.

Täna tahaksin ma aga kirjutada sellest, kuidas ma enda motivatsiooni ja jooksurõõmu üles leidsin. Ja seda kõige ootamatust kohast üldse.

Kui ma pühapäeval, peale kaheksat söömata tundi, mida saatsid rängad proovid ja tihedad esinemised, koju jõudsin, otsustasime me Gunnariga kahekesi sööma minna. Lapsed vanaema juurde saadetud, sättisime end välja. Leidsime ühe sushi koha, mis oli üks üksikuid mis lahti veel oli.

Jõudsime sinna kell seitse ja koht suleti kell kaheksa. Võtsime endile buffee pileti, mis tähendas, et saime siis letilt kõike mis seal oli, süüa. Sest noh, tagant nad enam sööke välja ei andnud. Seal oli sushit, oli woki rooge, oli igasugu küpseid toite. Ja me maitsesime kõike! Nii mööda minnes mainiks näiteks ära, et meie kõrval söönud vanapaar võttis silguga sushit, mille pealt nad silgu ära koorisid ja siis seda paljast riisi sõid 😄. Lisaks võtsid nad veel muna! See selleks!
Meie igatahes tahtsime kõike proovida.

Ja lõpuks, kui me sealt väljusime, oigasime me mõlemad oma täis kõhtudega. Isegi kodus oli mul nii jube olla, et kallistasin vetsupotti.

Aga, kui me seal söömas olime, võtsime me koos vastu ühe otsuse. Maksku mis maksab, me hakkame korralikeks! Me hakkame toituma teadlikult ja tervislikult, ei osta koju enam rämpstoitu ega snäkke ja toetame üksteist sel teel.

Ma olen tihti mõelnud, et miks, MIKS ometi ei suuda ma end kätte võtta ja ikka ja jälle mõne ampsu lõksu langen. Ja mõni aeg tagasi toimunud toitumisloengul sain ma aru- tookord, kui ma suure tööga hakkama sain, oli mul tagalas toetamas mu pere. Gunnar oli samamoodi kaalulangetamise ja tervislikuse tsoonis ja kahekesi oli nii kerge. Seekord mul seda seljatagust ja kaaslast polnud. Kuni selle hetkeni.

Teisipäevast hakkan ma jälle poole kohaga saalis elama ja kavatsen sinna osta  juurvilju ja puuvilju millest püreesuppe ja smuutisi teha. Kodus sama asi, kolime suppidele üle, sest neid on lihtne nii ülessoojendada kui säilitada. Pluss maitsevad tervele perele!

Aga see pole päris see motivatsioon, millest ma rääkima tulin.

Juba tükk aega tagasi käisime me Elinale kevadeks tosse ostmas. Tema oli kindel, et soovib jooksutosse. Kindlameelselt käis ta poes ringi ja nõudis JOOKSUtosse ( ta teab, et mu jooksuriietel ja -jalanõudel on NIKE märk ja tahtis just neid samu saada). Ostsin talle siis ühed, mis olid soodustuses nagunii ja sobisid ilusti. Peale seda olen ma paar korda temalt riielda saanud, kui olen ilma temata jooksmas käinud.

Esimesel mail oli kevadele kohane ilus ilm. Pakkusin lõunal Elinale välja, et kas läheme õhtul jooksma. Laps oli rõõmuga nõus. Vaja oli vaid poest osta jooksupüksid ka. Nõudlik nagu ema!

Vastu õhtut palusin lapsel end riide panna, et läheme siis jooksma. See väikene inimene oli minutitega valmis ja jättis isa ja õega hüvasti juba siis, kui ma alles tagi otsisin. "Tsau issi! Tsau Manni, ma lähen nüüd jooksma": hüüdis uhke hääl.

Kui me õue läksime, täitus mu süda uhkusega. Vaatasin seda elevil väikest inimest, kes ootas õhinaga, et oma emmega joosta saaks. Sel hetkel tundsin ma, et olen midagi ikka väga õigesti teinud. Mul tuli õnnepisar silma ja klõpsasin jooksjast mõned pildid.

Elina võttis mul käest kinni ja me alustasime sörki. Ja me jooksime. Jooksime üle kilomeetri enne kui ma küsisin, kas ta kõndida ehk vahepeal tahab. Tegime mõned kõnnisammud ja pöörasime metsatukka. Seal otsustasime metsas matkata. Seiklesime seal väikses metsatukas kuniks jõudsime kohta, kuhu on ehitatud puidust mõned võimlemise... asjad? Igatahes tahtis Elina teada, mis trenni seal tehakse ning minu ette näitamisel püüdis kõiki harjutusi järgi teha.

Tegelikult ei ole see esimene kord, kui ta kellegi trenni kaasa tahan teha. On püüdnud ta minuga kaasas käies asju kaasa teha ning viimane neljapäev jooksis Aleksandra Bodycombati lõpus koos naistega venitama.

Aga kui meil peale jooksu lihasharjutused tehtud said, läksime me mänguplatsile natukeseks ning siis sörkisime koju tagasi.

Ning sealt see mu motivatsioon ja jooksurõõm tagasi tulidki. Minu enda laps süstis minusse usku iseendasse, andis mulle soovi joosta ja pingutada rohkem. Minu suurimaks sooviks on olla enda lastele hea eeskuju ja ma olin selle vahepeal ära kaotanud kogu kiire tempo sisse.

Ning mais kavatsen ma võtta enda lapsi trennidesse kaasa, et nad oleksid trenni keskel, harjutaksid, õpiksid ning see muutuks neile koheselt elu loomulikuks osaks. Ma kavatsen vähemalt kaks korda nädalas Elinaga jooksmas käia ning mahutan enda jooksukava ka nendesse pikkadesse ja valgetesse õhtutesse.

Ja mul on hea meel, et leidsin üles enda kaasa, kes mind minu toitumises toetab ja koos minuga tervislikuks hakkab!

Hoidke ja toetage enda lähedasi ja armsaid! Loodan, et kevad tuli nüüd, et jääda ja päike meile kõigile energiat ja rõõmu annab!




1 kommentaar: