pühapäev, 25. juuni 2017

Meie Ibiza: kuidas ma oma reisi poole võrra vähendasin

Paar päeva tagasi võtsin kätte ja ostsin ära koju sõidu piletid. Olin oodanud ja algselt oligi plaan, et olen siin esimesed kolm nädalat lastega ja kaks peale seda veel Gunnariga. Ometi ostsin ma reede hommikul ära piletid esimese juuli ööks. Ja kuigi mu süda tilgub otsuse pärast verd ning piletit broneerides olid pisarad silmas, siis otsus sai tehtud ainuõige.

Ma mainisin ennegi, et siia lubati juuliks rekordkuumust. Juba praegu kõrvetab päike korralikult. Täna olime lastega pool tunnikest basseinis ning Elinal olid tema päevitusriided selga päevitund.
Laste isa aga ei salli kuumust. Kui ma talle esimesel päeval rääkisin siinsest ilmast, ütles tema, et ta ei taha väga tulla. Arusaadav, põhjamaa mees!

Teiseks on Gunnar üsna omaette inimene. Meie elame siin ühes mõnusas kommuunis. Minul ja lastel pole enamasti sellest lugu, aga tundes oma abikaasat, siis tema vajab oma nurka, oma aega ning pesa.

Ning siis on mu lapsed! Nood on enamasti täitsa tublid, aga ausaltöeldes suudavad nad mind siin liigagi endast välja ajada. Marianna on suhteliselt vingune ning Elinale on pea võimatu selgeks teha, et kõik ei käi tema tahtmiste järgi.

Ja nii otsustasingi ma, et kõige õigem on sõita koju. Ma jään meeletult Ibizat ja meie hipi-laagrit igatsema, aga pean tunnistama, et koduigatsus kipub hinge küll. Ma ei ole oma voodis juba kuu aega maganud ning pole Gunnarit mitu nädalat näinud.
Ja ma tahaks korralikult trenni teha! Tahaksin jälle hingatava õhu ning seeditava temperatuuri käes joosta. Ma olen reaalselt mitu jooksu siin üle lasknud, sest liiga palav on! Rääkimata sellest, et kuigi hoidjaid, kes lastega toime tulevad, on terve majatäis, siis raske on neid maha jätta.

Eriti kahju on mul sellest, et naasen kodumaale napilt enne tantsulaagrit, aga ilma Gunnarita oleks see mul täiesti katastroof. Ja ma ei saa sundida endale kõige armsamat inimest tulema vastumeelselt kuhugile, kus ta end halvasti tunneks.

Nii saigi siis piletid ostetud järgmiseks laupäevaks. Lennuk lahkub Ibizalt kell 23:50 ning maandub Helsingis 5:00. Seega magame ilusti reisi maha.

Ning siis veedame Gunnari puhkuse hoopis omakeskis koos. Avastame Eestimaad ning saame rahulikult oma taktis tiksuda.

Viimasel Ibiza nädalal püüan ma endasse võimalikult palju saare energiat ammutada ning seda täiega nautida.

Kindlasti ei jää see minu viimaseks korraks Ibizal, kuid järgmisel kohtumisel, olen ma juba saarest teadlik ning varakult kõigeks valmistunud!


neljapäev, 22. juuni 2017

Meie Ibiza: jooks Es Vedràle

Te ei kujuta ette ka, mis kuumus siin Ibizal on! Siia ennustatakse kuumarekordit sel suvel- lausa Aafrika 40-kraadist kuumust. Igatahes vahemikus 12-14 väga õues olla ei suuda. Piisab vaid 20st minutist päikese käes, kui juba kehalt on eelnevad päevitusrandid kadunud. Lapsed on blondiks pleekinud ning nahad on saavutanud lõunamaalastele omase tooni.

Praegu on veidi jahedamad ilmad ning soojapügalad küündivad sinna 27-kraadi juurde. Sellegipoolest ei saa õues ilma jalanõudeta liikuda-tuline. Selline kuumus kestab aga terve päeva vältel. Ainsa vahega, et pealelõunast alates, saab juba päikese käes ka liikuda.

Maastik on siin mägine ja raske. Meie kodu ümber näiteks on need vähesedki kõnniteed katkised ja kehvad ning tänavalgusteid jagub heal juhul poole kilomeetrisesse raadiusesse. Kui ma siia alles tulemas olin, arvasingi ma, et saan jooksmas käia kesköö paiku, siis kui päike loojund, veidi jahedamaks läinud ning õhk liigub. Karmi reaalsuse avastasin ma pühapäeval: kella 23 ajal on veel 26-kraadi sooja, päike on täielikult loojunud, õues kottpime ning tänavavalgustid, mis teeks augulistel või olematutel kõnniteedel joosta, puuduvad. Lisaks on tõusud korralikud.

Eile aga pakkus Helena välja, et jätame lapsed tema peiksi hoolde ning läheme Es Vedràt vaatama. See maagiline koht asub meist ca 5km kaugusel. Lõpuks kerkis mõte, et läheks hoopis joostes. Mõeldud-tehtud! Saatsime kella kuue ajal teised tüdrukud tantsima ning sõime kõhud täis. Ootasime poolteist tunnikest, nii et Marianna magama jäi ja pannime oma ketsid jalga.

Kell oli pool kaheksa õhtul. Sooja näitas 27 kraadi. Kõndisime ca 500m ülesmäge, et keha soojaks saada.
Võtsime endile mõnusalt keskmise tempo. Tasasel pinnal näitas kell pulsiks 155bpm. Kuid nagu ma mainisin, on siin suured mäe-teed. Nii vahelduski pulss koguaeg: tõusul 185bpm ning allamäge minnes 130bpm.

Kuigi mulle enamasti ei meeldi kellegiga koos joosta, siis Helenaga läks tee kuidagi eriti kiiresti. Meie tempo ning jaks oli sama ning jutustades ei pannud tähelegi, kui juba Es Vedrà juures olime. Kokku 4.58km.

Es Vedrà on maailma järjestuselt kolmandal kohal olev magneetiline paik. Seda juhivad vaid Põhjanaba ja Bermuuda kolmnurk.

Es Vedrà kohta liigub ringi mitu erinevat müüti ja legendi. Igatepidi on see maailma jaoks üks maagilisemaid ja müstilisemaid kohti. Oma magneetilise olemuse pärast ei käi seal inimesi. Küll teadis Wikipedia öelda, et kaljul elavad kitsed, kes koobastes pesitsevad ning sisalikud. Helena teadis rääkida, et saare kohalt ei lenda ükski lennuk üle ning laevad-paadid sinna ei sõida. Teate küll, nagu Bermuuda kolmnurga teema.

Istusime seal kaljunukil, vaatasime Es Vedràt ning soovisime oma suurimaid soove. Ma olen aasta algusest saati kasutanud soovide vihikut, kuhu enda suurimad soovid sisse kirjutan, aga seal, selle rähni vastas istudes, täitsid mu meeli vaid olulised soovid. Ma ei mõelnud kordagi, et mul võiks olla ideaalne, sale keha, et suudaksin alla võtta vms ebaolulised soovid. Selle asemel soovisin olla õnnelik, soovisin oma perele häid soove. Ning selle pooltunni jooksul, mis me seal olime, valdas mu hinge rahu. Ma lahkusin sealt palju rahulikuma ning tasakaalukamana.

Kindlasti koht, kus Ibizal olles käia. Isegi siis, kui sellistesse asjadesse mitte uskuda!

Tagasi tulles võtsime kätte ja jooksime 400m, et ilus 5kmtäis saada. Ülejäänud tee jalutasime. Teed on seal käänulised ja kitsad. Pimedaid kurve on rohkem kui vaja. Aga ümbrus on imeilus! Nägime veel päikeseloojangu merele ka ära ning jalutasime koju.

Olin kindel, et hommikul ärgates, on jalad tõusudest mega valusad, aga ei, tegelikult ei saa arugi, et midagi eile teinud oleks.


esmaspäev, 19. juuni 2017

Meie Ibiza: reis Ibizale

Esimesd hetked ja emotsioonid Ibizal üleelatud, võib panna selle hullumeelse teekonna kirja.

Kogu juttu peaks alustama vast sellest, et olime 12-15. juuni laste ning Marta perega Dancesti lastelaagris, mis oli nii lahe ja tore kogemus!
Kui laager taevaskojas neljapäeval, kell kaks lõppes, sõitis meile järgi Marta ema, kes peale väikest tiirutamist, meid kõiki Põlvasse viis. Marta käis Põlva tantsutüdrukutele tundi andmas ning meie tsillisime niisama. Õhtul sai veel Marta isa juures suitsuforelli söödud ning sääski toidetud.

Põlvast edasi kihutasime me vastu ööd Krabile, kus on Marta emal pisuke pood ja kõrts. Seal mõned tunnid öösel maganud, äratasid lapsed mind juba kell kaheksa! Terve järgneva päeva veetsime me suvepäikest nautides ja puhates. Nii palju kui seda kolme pisikese lapsega teha annab! Õhtul käisime Lätis reisile toidumoona toomas ning pugesime kella 23 paiku vooditesse, sest kell üks öösel ootas meid ees kolme tunnine autosõit Riia lennujaama. Kuigi ma olin väsinud ja magamata, siis selleks paariks tunniks ma tukkuma jääda ei suutnud... Poole ühe ajal kasisin end korda ning panin kotid kokku.
Kella ühe paiku panin magavad lapsed riidesse ning võiski autosõit alata.

Lapsed magasid ilusti terve tee Riiga. Proovisin minagi, aga välja ei tulnud midagi.

Kell 6:05 väljus Wizzair'i lennuk lennujaamast. Andsin Elinale tahvli kätte ning hakkasin Mariannat vaikseks jutustama. Kui Mari ikka vaatas aknast välja ja ohhetas-ahhetas, siis Elinal polnud ei sooja ega külma kus me oleme või mida teeme.

Umbes 20min peale õhkutõusu, vajusin ma koos Mariannaga magama. Mingiaeg tegin silmad lahti ja nägin, et vanem õdegi oli magama vajunud. Panin tahvli ära ja magasin kuni Inglismaani. Lennuk maandus 20min varem.

Lutoni lennujaamast oli meil vaja saada Gatwicki. Võtsime bussi, mis meid 2,5h sõiduga sinna toimetas. Hinnaks ~30£ nägu. Istusime konditsioneeri all ning vajusime uuesti magama. Kõik peale Iti ja Elina, kes rõõmsalt laulsid ja mängisid. Elina vajus ca 30min enne sihtkohta magama.

Jõudnud kohaliku kella järgi kaheteist ajal lennujaama, otsisime endile ühe murulapikese ning laotasime oma mustlaslaagri seal laiali. Kokku nautisike Inglismaa 28-kraadist soojust ning D-vitamiini üle 3h.



16:30 ajal sättisime end tagasi lennujaama. Kell 18:30 väljus Norweigani lennuk Ibizale. Lend kestis 2,5h ning seekord lapsed ei maganud. Lennuk lendas nii madalalt, et kui me just mere kohal polnud, oli maapind koguaeg näha. Eriti ilus oli Hispaania mäestik!

Kuigi nii Eestis kui UK-s sai kõvasti soojendust Ibiza kuumusele tehtud, siis see kuumus, mis meid kell 22:30 kohaliku aja järgi ootas, tuli täieliku üllatusena. Oli täiesti kottpime ning sooja pea sama palju kui Inglismaalt lahkudes.

Kui me peale tundi taksojahti lõpuks autosse saime, olime me kõik täiesi laibad! Elina ja Iti vajusid magama ning tüdrukute emad olid silmi pilgutavad zombid.

Lõpuks koju jõudes, oli ainus soov voodisse saada. Püüdsin kuidagi unesegased lapsed ära pesta ning nad voodisse panna. Kisav Elina ajas mu lõpuks nii endast välja, et lubasin esimese lennuga Soome tagasi lennata. Õnneks vajus laps patja puutudes kohe magama!

Esimesel päeval käisime juba hommikust otsa basseinis ujumas. Päeva veetsime San Antonios, kus otsisime Mariannale, kellel on needus iga reisi alguses üks jalanõu ära kaotada, sandaale. Läbi kuumuse need leitud, püüdsime lastega mänguväljakul olla, aga absoluutselt kõik asjad olid tulikuumad ning võsukesed mängida ei saanudki. Toidupoodi otsides jalutasime veidi metsikus kuumuses ringi ning leidsime sidrunipuu, kust koju vitamiini korjasime. Peale 5h kuumuses olnuna, läksime koju ja otse basseini jahtuma. Päeval näitas kraad 36 pluss pügalat!

Raske saab siin olema joosta. Elame kohas, kus on ümber ringi meeletud tõusud. Lisaks on kuni keskööni pea 25-kraadi sooja. Tänavavalguseid on minimaalselt.
Püüdsin esimesel õhtul ikka mingisuguse tiiru teha, aga see on täielik enesetapp. Jõudsin kuidagi läbida 4km ning ajaks tuli 37min. Tõusud on lihtsalt nii suured ja järsud. Juba mäest üles kõndimisega on pulss 171bpm peal. Seekord oli mul Marianna ka vankriga kaasas, aga edaspidi pean tema koju jätma. Muidu kõnningi konkreetselt pool maast.





Üldse jõudsin ma tänu laagrile ning reisile sel nädalal jooksma kahel õhtul. Teisipäeval jooksime Martaga koos taevaskojas 6km ringi, kus viimasel 3km-l hakkasime veidi uimerdama ning pühapäeva õhtul Ibiza leitsakus 4km. Uuel nädalal püüan ikka kuidagi saada mingi jooksurütmi uuesti sisse. Kuigi see saab oodatust mitmeid kordi raskem olema!