neljapäev, 15. juuni 2017

Aus postitus: minu keha

Ma arvan, et selle postituse jaoks on just praegu õige aeg. Kes mind EBA-l kui piltide peal nägid, said kindlasti aru, et ma olen veidi kogukamaks muutunud. Ma tean seda väga hästi ning tahtsingi veidi seletada, mis nüüd siis juhtunud on.

Ma mõned nädalad tagasi kirjutasin rõõmsalt, et olen siit-sealt kommentaare saanud, et oleksin nagu alla võtnud. Tõsi, nii oligi. Ja nii oli kuni täpselt esimese juunini.

Mäletate, ma kirjutasin ka seda, et võõrutan Marianna Ibiza ajaks ära. Just esimeseks juuniks panin ma selle kuupäeva, mil Mari enam rinnalapsena ei jätka. Võõrutamine iseenesest läks kergelt ning peale kaht rasket ööd, magab tütar palju paremini, ja mis põhiline üksi ja oma voodiski! Esimesel kahel ööl ärkas ta üles öösel ja otsis rinda ning hakkas siis nutma, kuid juba kolmanda öö magas ta ilma nututa. Eks ikka tuli ette, et laps päevaselgi ajal otsis ja nõudsi oma jagu, aga hoidsin end kindlana ning seletasin koguaeg, et otsas on piim. Vahel tuleb endalgi siiani tunne peale, et võtaks lapse sülle ja rahustaks rinnaga maha. Harjumuste ori! Tänaseks päevaks on asi juba sealmaal, et Marianna isegi mitte ei mõtle rinna saamisest. Vähemalt ei väljenda ta seda kordagi päeva jooksul. Magama läheb siis kui üks meist seda ütleb ja uni tuleb minutitega!

Aga mida see võõrutamine tegi minule?! Minule tekitas see ette mõnusa rasedapunu. Kui ma EBA kleiti selga viimasel päeval proovisin, punnitasin ma veel kõhu välja ja naljatasin Gunnarile, et äkki peaks nii minema ja väitma, et ohoo, üllatus, olen rase! Aga ei, tõmbasin enda salendavad püksid (mis mu meelest tegid mulle hoopis karuteene) jalga ning võtsin pilgud sissetõmmatud kõhuga vastu.

Kui esimestel võõrutamise päevadel tundsin ma, kuidas mu rinnad uuesti vormi hakkavad võtma, siis peale kolme-nelja päeva möödumist, tundsin ma reaalselt, kuidas ma paisuma hakkan. Ma ei suutnud enam kõhul enda lihaseid leida, jooni näha... Kahel järjestikusel päeval oli asi juba nii hull, et ma käisin poes kägaras asendis ja hoidsin pisaraid tagasi. Viimati olid nii suured valud mu alakehas sünnitama minnes! Okei, eeldasin siis, et imetamine läbi, hakkab alakorrus tööle, et valud sellest, aga ei, kraanid on siiani kinni. Ning kuigi valud möödusid peale kaht päeva, tõid nad kaasa endaga selle kõhu! Kogu minu mitme nädalane töö ja vaev, oli pühitud vaid mõne päevaga.

Ja just langes see aeg täpselt Dancesti hooaja lõpetamisele. Oli see esimene nädal, mil ma ei pidanud iga päev mingit trenni tegema ja nautisin puhkepäevi. Samas poleks ma saanud selliste valudega teha nagunii midagi. Aga kui oleks teinud, ehk oleks aidanud? Tagantjärgi ei tea midagi ju.

Kui siia otsa veel lisada viimase nädalalõpu päevakavad ja söömised, siis tulemus on siin! Kahe lapsega üksi reisimine ei ole lihtne ja eks suhu läks, mis sattus. Ja mina juba olen sellise loomuga, et kui ma alustan, on mul äärmiselt raske lõpetada. Nii oligi, et sõin nii pitsat, saiakesi, sushit kui jäätist. Kõige hullem ongi see, et kuigi olin korraliku toidu just tunnike tagasi ära söönud, siis teisel hetkel käisin ma majas ringi ja otsisin komme!

Selles suhtes tuli meie Taevaskojas toimuv lastelaager ideaalsel ajal. Siin on kindlad söögiajad, kindlad portsjonid ning puudub võimalus poes näksimist ostmas käia. Hea sunniviisiline algus kõhu kaotamisele. Veel loodan ma sellele, et Ibizal on nii palav, et isu kaob ning minu tervislik majaseltskond suudab mind õigel teel hoida.

Lihtsalt, kõigi asjade halb kokkulangevus. Ema mul veel naljatas, et see kõht on Marianna kättemaks võõrutamise eest. Ja mul on tohutult kahju ja häbi sõita Ibizale sellisena, kui ma tahtsin seal ju särada. Sära asemel näeb minu keha vaid higi ja pisaraid. Päikest ehk ka, kuid kindlasti mitte väga palju kaamerasilma. Teen enda jooksukava palehigis edasi ning lisaks igal hommikul N+TC kavasid. Veidi kindlasti joogat ja pilatest ka. Ning liigun võimalikult palju ringi!

Kaalu peal ma pole käinud. Kodus lõhkus Gunnar, kes muide on kuuga meeletu kaalulanguse iseenesest läbi teinud, kaalu ära ning ema juures ma ei julgenud endale veel suuremat masendust peale tuua. Eeldatavasti on ta seal 70-72 kg juures. Ehket mul on vaja kaotada kehalt ikka veel 12-14kg. Raske, aga teostatav. Ma vähemalt loodan, et see kõhuke on ajutine tagasilangus ning juba mõne aja pärast saan ma kõhu peal uuesti jooni ajada.

Näete seda joont külje pildil, see oli mu kõhu suurus vaid mai lõpus alles. Jalad ja tagumik on mul koguaeg nii suured olnud.


Nii et nüüdsest saate peale maratonile minemise ka sellel, kaalualandmaise teel mulle seltsiks olla!

7 kommentaari:

Mariliis Saar ütles ...

Tohoh! 12-14 kg? Kui pikk sa olidki. Tudub maru palju langust sellise stardikaalu jaoks. Mulle vähemalt. Ma ise õnnelik 67-68 kg kaaluv neiu. Jah, võiks olla muidugi nt 65, aga alla selle ei hakka püüdmagi.
Mul veel millalgi see võõrutamine ees. Eks näis, mis minust saab.

Kati ütles ...

Ma olen vaid 169cm pikk :). Ideaal on seal 58 juures :)

Anonüümne ütles ...

Ma võtan osa oma eelmise postituse kommentaarist tagasi. See oli kuidagi aus postitus ja ülestunnistus. Mitte, et ma tahaks, et sul kuidagi halvasti läheks. Ei. Aga säde ja ausus, mis sinus varem olid, seda pole juba mõnda aega.
Sa oled mind oma elu ja postitustega väga palju inspireerinud. Loodan, et sa saavutad oma eesmärgid varsti.
Kuidas te oma abikaasaga lahusoleku üle elate? Kas seal Ibizal on teil Dancesti laager või niisama puhkate? Pille

Laura Kask ütles ...

Oii, Kati! Ma tean nii hästi, mida sa tunned. Peale projekti lõppu lasin mina ka end veidi vabamaks ja kuna üks väga korralik stressiallikas tekkis samal ajal juurde, läks kõik allamäge. Küll aga olen ma aru saanud, et ikkagi on peas kõik kinni ja see, kuidas ja mida ma oma keha kohta räägin, mõjutab ka väga seda, kuidas ma end tegelikult tunnen. Sa oled ilus naine, Kati! Need lisakilod ei tee sind sellepärast vähem ilusaks. See kõik on sinu enda peas ja soovides. Võta seda asja rahulikult! Naudi neid toredaid seiklusi, mis elu sulle pakub. :) Kallidpaid!

Kati ütles ...

Pille, aitäh! Ma millegi pärast tundsin,et see postitus oligi see, mida ma tagasi hoidsin ja mille pärast blogisse väga tulla ei tahtnud.

Ibizale lähen ma eelkõige puhkama, aga tore oleks aeg-ajalt mõnd tantsu-otsa teha. Laager toimub küll,aga seda viimasel kümmnel päeval.

Eks raske ole lahus olla, aga oleme pidevas ühenduses ja seda suurem on nägemisrõõm :)!

Kati ütles ...

Laura, jaa, seda on lihtsam öelda kui teha. Ma olen alati teoorias kibe käsi, aga praktikas ei suuda tarkusi enda peal rakendada.
Asi ei olegi väljanägemises vaid pigem selles, kuidas see mu sooritusi mõjutab. Kui ma olin varasemalt 68kg, tundsin end ilusa ja saledana, aga ma ei teinud absoluutselt sporti. Nüüd aga tunnen ma, et see kaal segab mu jookse, mu trenne, mu tantse. Ma sooviksin olla just sellises kaalus, et ma füüsiliselt oleks võimekas :).

Anonüümne ütles ...

Võib-olla sa polegi loodud nii väga peenike ja sale olema. Ma ei kirjuta seda mingist õelusest, vaid sellepärast, et paljud saledusetaotlejad unustavad ära oma esivanematelt saadud päranduse. Kas su ema ja isa on olnud saledad või tugevakondilised inimesed? Ja su vanavanemad? Minule oled sa jätnud mulje, et oled tohutult töökas oma trennidega ja seepärast palju saavutanud, aga su keha on olemuselt loodud mitte olema nii tohutu saleduse etalon.
Sa ei pea seda kommentaari avaldama, lihtsalt analüüsi oma vanemate ja vanavanemate omadusi.