teisipäev, 13. juuni 2017

EBA 2017

Lõpuks saan mina ka enda EBA kogemuse kirja panna. Tundub, et kõik teised suutsid sellega pühapäeval hakkama saada. Pühapäeval aga mina nautisin enda viimast päeva Gunnariga koos.

Kuid nüüd asja juurde. Kogu see blogiauhindade trall hakkas juba mitu nädalat tagasi peale, kui hakkasid tulema järjest postitused "mida EBA-le selga panna?". Mina ostsin enda kleidi juba mai viimastel nädalatel ära. Kuna mu Maltalt soetatud imeilusad lillemustriga kingad oli täiesti kandmata, oli mu peas olemas visioon, mis kleit sinna juurde sobib. Kui ma Idakeskuses ringi tuulasin, tabaski mu silma see ilus valge, lillemustiga ning õlgu paljastav kleit. Kleidi plussiks oli kohekindlasti tema volangidest ääris, mis peitis ära mu käe ülemise osa.



EBA-le jõudsin ma kohale veidi peale kaheksat. Mulle oli koht reserveeritud teiste tervise-ning trenniblogijate lauas. Minu õnneks või kahjuks oli see laud rivistus kõige viimane. Kui ma mööda seda laudade jada kõndisin, tervitas mind nii mõnigi tuttav nägu. Nagu ka paljudel teistel, siis minulgi tekkis kuulsuse tunne, kui Mallu rõõmsalt mulle "tsau" teepeal ütles! Ning eriti soe tunne tuli mul sisse, kui Kati Lehtpuu (endine Orgu) mind tervitas ja kallistas. Kati on olnud mulle pikalt juba suureks eeskujuks!

Meie lauas olid enamik inimesi mulle tuttavad: Mariliis, Maris, Regiina, Viigi ja loomulikult Helena. Meie õhtu oli meeletult lõbus ja tore ning nüüdsest hakkame kindlasti tihedamini, kui kord aastast kokku saama.
Käisime photopoothis, poseerisime seina ääres ning naersime kogu aja! Mul on meeletult hea meel, et ma nende naistega aastatagusel üritusel ühte lauda maandusin ning näost näkku ka tuttavaks sain!

Kui üritusest endast rääkida, siis olen sama meelt, mis enamik. Koht oli eelmise aasta paigast parem, kuid natukene häirivaks sai see, et lauad olid ülakorrusel ning ülemine ja alumine rahvas väga ei lävinud. Lisaks oli mikrofoni üles vähe kuulda. Samas, vaade oli hea ja nägi kõike.

Ženja on nagu ta on. Ta on terava keelega ja seda oleks pidanud kohe arvestama. Imestada nüüd, et ta ütles nii ja noo, pole mõtet. Ma usun, et tegelikult läks Ženja õhtujuhina Mari-Leenu ettekujutusega kokku. Selline vaba mölaga. Oli kuidas oli, aga minu meelest eelmise aasta Ukule tegi ära.

Teate, mina ei tea, kes on Kalvi-Kalle ja prooviabielu Helen. Veelvähem tean ma midagi saate "Naabrist parem" blogijast. Aga nii palju kui ma olen neist kuulnud, siis tõepoolest, panid seekordsele üritusele halva märgi külge. Koht, kus oleks pidanud blogijaid intervjueerima, said enda kuulsus minutid just nemad. Oeh...

Siin-seal on natukene olnud juttu populaarsusest ja sellest, kuidas väiksemad blogijad ei saa iial tuntumate varjust välja, isegi kui sisu on parem ja kvaliteetsem. Ja siis jäi mulle silma see, et TV3 tegi intervjuusid vaid just nende 2-3 tunduma nimega! Miks ei võeta suvaliselt mõnd tundmatut nägu kaamera ette ning tema blogi kohta uurida?

Nii, aga pikalt edasi keerutamata. Mina siis seekord esikolmikusse ei pääsenud. Jäin neljandaks ja seda pea 300 häälega! Pean tunnistama, et kui ma sinna läksin, teadsin ma enda konkurente ning olin arvestanud, et ei esimest ega teist kohta ma ei saa. Lootused olid küll aga kolmandale kohale. Kui veel naised terve õhtu tagant õhutasid, käis mul korraks juba peast mõte läbi, et kuidas ma seal poodiumil Ženja mikri ees ilma Margiti ja Karmenita olen! Kui Karmen kolmandale kohale platseerus, mõtlesin ma, et kas tõesti.. jällegi teine koht? Ning kui siis kuulutati välja keegi täiesti tundmatu meesterahvas, muutusin ma hetkeks kurvaks ikka küll. Kogu meie laud oli väga imestunud näoga.
Kuid tegelikult ma väga kurb siiski ei ole. Lohutasin end sellega, et Polar pani auhinna välja ja sealt mul midagi vaja nagunii pole (sama kui eelmise aasta rulluisud). Eks ta natuke nadi on muidugi, et selline must hobune mu esikolmikust välja tõukas, aga mis siis. See annab mulle indu veel rohkem pingutada. Ning sel samal hetkel muutsin ma enda meelt ning kindlasti esitan kanditatuuri ja uuel kevadel. Kui kindlasti palju kvaliteetsema ja rõõmsama blogiga!

Õhtu oli tore ning kui see pisikene üllatusmoment välja arvata, nautisin kõike. Ja mul on väga hea meel, et siiski minna otsustasin!

Teile, aga kallid lugejad, tahan ma öelda 366 aitähhi, mis mind neljandale kohale paigutasid! Mul on hea meel, et teid siin nii paljugi käib ning te mulle kõiges kaasa elate!

Mariliis Saar/Ise Oled Paks
Kalev Lilleorg/Õhtuleht

PS: jap, nagu te näete, olen ma jälle blond!

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma ei hääletanud enam sel aastal sinu poolt,kuna mulle on jäänud su postitustest mulje, et sa ei taha enam blogida, et sa teed seda kuidagi poole vinnaga ja vastumeelselt. Lisaks sellele on mu meelest negatiivne see, et kaal on sinu jaoks nii mõnigi kord kinnisidee.
Varasemalt oled sa olnud minu jaoks väga inspireeriv ja loomulikult oled sa väga tubli, et nii palju jõuad.
Minu hääl läks sel korral Marisele, Regiina ja iseoledpaks blogile.
Pille

Kati ütles ...

Mul on muidugi seda väga kahju kuulda, aga eks jah, nii mõnigi kord on see vinn sees...
Eelpool nimetatud naised muideks, ei olnud minu kategoorias :). Aga sellegi poolest pole hullu-vahemaa kolmanda kohaga oli nagunii liiga suur :)

Anonüümne ütles ...

Minu arvates pole vahet, kas jagamismäng või mitte. Spordiblogide seas käis nii või naa üks meeletu häälte palumine ja nurumine. Kes aktiivsemalt hääli nurusid, said paremad kohad. Ei ütleks, et see näitaks just seda, kes on "Eesti parimad spordiblogijad".

Kati ütles ...

Spordiblogid olid just ühed vaiksemad nurujad minu meelest. Mina vast 4-5 korda erinevates kanalites julgesin küsida.