neljapäev, 22. juuni 2017

Meie Ibiza: jooks Es Vedràle

Te ei kujuta ette ka, mis kuumus siin Ibizal on! Siia ennustatakse kuumarekordit sel suvel- lausa Aafrika 40-kraadist kuumust. Igatahes vahemikus 12-14 väga õues olla ei suuda. Piisab vaid 20st minutist päikese käes, kui juba kehalt on eelnevad päevitusrandid kadunud. Lapsed on blondiks pleekinud ning nahad on saavutanud lõunamaalastele omase tooni.

Praegu on veidi jahedamad ilmad ning soojapügalad küündivad sinna 27-kraadi juurde. Sellegipoolest ei saa õues ilma jalanõudeta liikuda-tuline. Selline kuumus kestab aga terve päeva vältel. Ainsa vahega, et pealelõunast alates, saab juba päikese käes ka liikuda.

Maastik on siin mägine ja raske. Meie kodu ümber näiteks on need vähesedki kõnniteed katkised ja kehvad ning tänavalgusteid jagub heal juhul poole kilomeetrisesse raadiusesse. Kui ma siia alles tulemas olin, arvasingi ma, et saan jooksmas käia kesköö paiku, siis kui päike loojund, veidi jahedamaks läinud ning õhk liigub. Karmi reaalsuse avastasin ma pühapäeval: kella 23 ajal on veel 26-kraadi sooja, päike on täielikult loojunud, õues kottpime ning tänavavalgustid, mis teeks augulistel või olematutel kõnniteedel joosta, puuduvad. Lisaks on tõusud korralikud.

Eile aga pakkus Helena välja, et jätame lapsed tema peiksi hoolde ning läheme Es Vedràt vaatama. See maagiline koht asub meist ca 5km kaugusel. Lõpuks kerkis mõte, et läheks hoopis joostes. Mõeldud-tehtud! Saatsime kella kuue ajal teised tüdrukud tantsima ning sõime kõhud täis. Ootasime poolteist tunnikest, nii et Marianna magama jäi ja pannime oma ketsid jalga.

Kell oli pool kaheksa õhtul. Sooja näitas 27 kraadi. Kõndisime ca 500m ülesmäge, et keha soojaks saada.
Võtsime endile mõnusalt keskmise tempo. Tasasel pinnal näitas kell pulsiks 155bpm. Kuid nagu ma mainisin, on siin suured mäe-teed. Nii vahelduski pulss koguaeg: tõusul 185bpm ning allamäge minnes 130bpm.

Kuigi mulle enamasti ei meeldi kellegiga koos joosta, siis Helenaga läks tee kuidagi eriti kiiresti. Meie tempo ning jaks oli sama ning jutustades ei pannud tähelegi, kui juba Es Vedrà juures olime. Kokku 4.58km.

Es Vedrà on maailma järjestuselt kolmandal kohal olev magneetiline paik. Seda juhivad vaid Põhjanaba ja Bermuuda kolmnurk.

Es Vedrà kohta liigub ringi mitu erinevat müüti ja legendi. Igatepidi on see maailma jaoks üks maagilisemaid ja müstilisemaid kohti. Oma magneetilise olemuse pärast ei käi seal inimesi. Küll teadis Wikipedia öelda, et kaljul elavad kitsed, kes koobastes pesitsevad ning sisalikud. Helena teadis rääkida, et saare kohalt ei lenda ükski lennuk üle ning laevad-paadid sinna ei sõida. Teate küll, nagu Bermuuda kolmnurga teema.

Istusime seal kaljunukil, vaatasime Es Vedràt ning soovisime oma suurimaid soove. Ma olen aasta algusest saati kasutanud soovide vihikut, kuhu enda suurimad soovid sisse kirjutan, aga seal, selle rähni vastas istudes, täitsid mu meeli vaid olulised soovid. Ma ei mõelnud kordagi, et mul võiks olla ideaalne, sale keha, et suudaksin alla võtta vms ebaolulised soovid. Selle asemel soovisin olla õnnelik, soovisin oma perele häid soove. Ning selle pooltunni jooksul, mis me seal olime, valdas mu hinge rahu. Ma lahkusin sealt palju rahulikuma ning tasakaalukamana.

Kindlasti koht, kus Ibizal olles käia. Isegi siis, kui sellistesse asjadesse mitte uskuda!

Tagasi tulles võtsime kätte ja jooksime 400m, et ilus 5kmtäis saada. Ülejäänud tee jalutasime. Teed on seal käänulised ja kitsad. Pimedaid kurve on rohkem kui vaja. Aga ümbrus on imeilus! Nägime veel päikeseloojangu merele ka ära ning jalutasime koju.

Olin kindel, et hommikul ärgates, on jalad tõusudest mega valusad, aga ei, tegelikult ei saa arugi, et midagi eile teinud oleks.


3 kommentaari:

minajamuud. ee ütles ...

Super vaade :)

Mariliis Saar ütles ...

Pildid on tõesti imekaunid.

Kati ütles ...

Siin on tõepoolest imeilus :)