pühapäev, 23. juuli 2017

Kus oled jooksurõõm ehk maratonist loobumise plaan

Tervitus kõigile kes aeg-ajalt siin uusi postitusi piilumas käivad. Oleme perega puhkamas ja ausaltöeldes väga arvutikaant miski tõstma ei tõmba. Kuni Ööjooksuni ongi selline veidi rahulikum ja perekesksem aeg. Avastame Eestimaad ning veedame neljakesi aega.

Täna ma siiski kasutasin omaette momenti ära ning tahtsin natukene enda jooksudest kirjutada. See, et ma siia ei ole juba ammu ühtki nädala kokkuvõtet kirjutanud, ei tähenda, et ma laiskleksin. Oh ei, vastupidi, ma jooksen selliseid nädala kilomeetreid välja, et ise ka ei usu. Keskmiselt 50-60km vahele nädalas mu distantsid jäävad.

Juba üle nädala on mind kimbutanud aga periostiit ehk maakeel luuümbrise põletik.
Luuümbrise põletik esineb kõige sagedamini jooksualade harrastajatel, mille peamiseks põhjuseks on pikaajaline ülekoormus või ka järsult suurenenud füüsiline koormus. Tegemist on seisundiga, mille puhul esineb sääre sise- või eesmise külje valulikkus.
Sümptomid: Valu sääreluu jala sise- või eesküljel. Võib esineda turset. Valu võib suureneda füüsilise pingutuse ajal.
Ravi: Parimaid tulemusi annab koormuse vähendamine, jää ja põletikuvastaste ravimite kombineerimine ja ka sobivate taastusravi harjutuste kasutuselevõtmine oma treeningprogrammis. Kui peale esmaste ravivõtete rakendamist paranemist ei toimu, tuleks pöörduda ortopeedi või spordiarsti poole.
 Pea nädala jooksin ma valust hoolimata edasi, sest ma lihtsalt ei teadnud, millest see on. Arvasin ise, et ehk lihtsalt magneesiumi puudus vms, aga kui ikka nuttes jooksult tagasi tulin, kasutasin tohter Google'i abi.

Ja see põletik andis mulle viimase tõuke kogu enda maratoni-plaani ümbermõtlemiseks. Peale Ibizat olen ma pidevalt mõlgutanud mõtteid, et ehk pole see maraton ja selleks treenimine minu jaoks ikka. Põhjuseid, mis mu jooksurõõmu tapavad, on nii palju, et iga päevaga veenan ma end üha rohkem seda mõtet maha matma.

  • Toitumine ja kaalulangus: kui ma olin Ibizal, siis ma sõin kaootiliselt. Iga päev sõin ma jääist, saiakesi ja tervislikusest väga haisu polnud. Trenni tegin ma täpselt nii nagu viitsisin ja jõudsin. Kahe nädala jooksul käisin kolm koda jooksmas ning tegin terrassil joogat ja erinevaid harjutusi. Aga kaal langes. Selle kahe nädalaga langes kaal nii märgatavalt, et ära minnes ütlesid kõik mulle, et olen alla võtnud. Koju jõudes Gunnar ka. Kui koju jõudsin hakkas aga maratoniks treenimine uuesti pihta ning teate, sellega koos tuli see Ibizale jäänud kaal kolinal tagasi. Keha on koguaeg koormuse all ning nõuab kiiret energiat. Toidulaua puhtana hoidmine nõuab mul pidevat enesekontrolli ning see tekitab stressi nii kehale kui hingele. KUI ma aga kaalu langema ei saa, siis ma lihtsalt ei suuda enda jookse välja joosta. Suletud ring! Ja siis ongi- söön, piiran, söö, piiran ja keha annab lõpuks alla.

  • Kava järgi jooksmine: ma pole sellest kunagi saladust teinud, et tegelikult mulle ei meeldi kavade järgi joosta. Tänase seisuga on mul nädalast viis jooksu päeva ning kaks puhkepäeva. Ma saan aru küll, et kui ma maratoni läbida tahan, pean ma jooksma, aga ma tunnen teistest treeningutest puudust. Peale selle vihkan ma seda, et ma ei saa minna jooksma siis, kui ma tahan ning seda distantsi mis ma tahan. Kahe puhke päevaga, on jooksudega mängimine ning nende vahetamine päris keeruline. Ideaalis läheks ma jooksma täpsel siis, kui ma ise tahan. Ja täpselt nii kauaks, kui süda lustib. Ilma, et ma peaks kellelegi aru andma (k.a arvatud blogis). Ma tean, et ma ise olen endale selle tee valinud ja tõenäoliselt maratoni ma muud moodi ei läbi, aga...aga... Ma ei ole kolm nädalat mitte üht oma jooksudest nautinud. Päriselt! Mulle meeldib joosta ja ma ei taha, et see minu jaoks vastumeelseks muutuks. Ja kui see tähendab maratonist loobumis, siis nii olgu.
  • Enesevõrdlemine: kui ma jooksuga alustasin, oli minu tutvusringkonnas mõni üksik inimene, kes jooksis. Olime oma armsas beebigrupis ning neilt naistelt ma inspiratsiooni ja pisiku jooksu jaoks sain. Nüüd aga, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on jooksjad. 90% spordiblogijatest juba jooksevad. Hell, mu enda ema jooksis Võsul just enda poolmaratoni. Ma tean, et see võib tunduda kummalisena, aga ma tunnen, nagu oleks midagi mulle väga armast ja minu, mult röövitud. Ja kui ma siis näen, kuidas teised silmagi pilgutamata suudavad madalal pulsil ja hommikukuumuses üle 10km ära joosta, kuidas iga jooksu lõpus on kõigil õnnelikud näod peas, kuidas kõik enda jookse naudivad, muutun ma kurvaks. Mina pean to-hu-tult pingutama, et ma suudaks joosta madalal pulsil, ma reaalselt nutan jooksude ajal ning mu aju ei suuda aru saada, miks see kõik mulle nii raske on. Ma tean, et see on maailma kõige nõmedam põhjus, aga ma leian end koguaeg teistega võrdlemas ning ma olen natukene kurb, et minu pisikene harrastus on massidesse läinud.
  • Eesmärgid: tõenäoliselt jääb see aasta minu jaoks viimaseks jooksu-hooajaks. See oleks ka üks väga suur põhjus, miks maraton läbida. Lõpetada nö võimsalt. Minu suund on siiski arendada end tantsijana ning järgmisel suvel tantsijana Hispaanias tööd teha. Sellega seoses jääb koheselt ära järgmise aasta Ööjooks. Nüüd, kui september hakkab, on mu saalis trenne viis korda nädalas, kui mitte kuus. Viimased nädalad enne maratoni ja kuidas ma viimaseid jookse teen? Kui ma mõtlen enda tantsija ja treeneri seisukohast, siis ma tunnen, et see tantsija minus, ei hooli sellest maratonis põrmugi ning tahab keskenduda vaid tantsule ja enesearengule. Siin tuleb jällegi mängu fakt, et ma tahaks jooksmas käia enda soovide ja võimaluste järgi.
Kogu see teema on minu jaoks väga raske. Ja hetkel olengi ma punktis, kus ma ei tea, mida edasi teha. Kas ma lõpetan kava järgi jooksmise ja loobun maratonis, kas ma loobun kavast, aga lähen siiski maratoni enda käel läbima või lähen ma hambad ristis kava jälgides siiski maratonile?! Kogu asja juures teeb mind natuke kurvaks veel asjaolu, et kuigi mul on väga-väga hea treener, siis tunnen ma puudust pidevast kontaktist. Ma kurtsin valu säärtes juba esimese torke järgi, kuid vastust, miks see valu mul on ning kuidas sellega toime tulla, pole ma siiani saanud. Siin aitas välja lõpuks tark internet.

Ühesõnaga, ma olen praegu väga kurvas ja halvas seisus. Ma olen kurb, nördinud ja natukene nagu aheldatud. Ma tahaksin leida uuesti selle suure kire ja armastuse jookmsise ja spordi vastu, mis juba pikka aega minust kadunud on. Öeldakse küll, et sport teeb õnnelikuks. Kus see minu õnn siis peidab end?


reede, 7. juuli 2017

Meie Ibiza: meie kodu-Cala Vadella

Oleme nüüd lastega juba mõnusalt jõudnud reisist välja puhata ning saan vaikselt tagantjärgi postitusi üles visata. Tegelikult ongi mul neid jäänud vaid kaks või kolm.

Tahan lähemalt näidata seekord meie elamist Ibizal. Iseenesest on suvehooajaks Ibizale elamist leida üsna keeruline. Mäletan, kuidas Marta ja Allan juba veebruaris hakkasid elamist otsima ning nad olid juba siis hiljaks jäämas. Hinnad olid lakke visatud ning mõistlike kohti vähe. Väga jubedate korterite/majade eest taheti juba pea 2000-3000 eurot üüri saada. Ja tegelikult oligi neil juba käed löödud ühe elamisega, kuhu esialgsete plaanide kohaselt, mina poleks mahtunud. Viimasel hetkel aga said nad kinni pakkumisest Cala Vadellasse.

Cala Vadella on imeilus läänerannik, mis asub Ibiza keskusest ca 30min autosõidu kaugusel. See oli ka kõige suuremaks miinuseks selle maja puhul. Linna ja keskusesse pääs oli igatemoodi raskendatud. Päevas läks linna poole vaid 2-3 bussi ning võõrale nagu mina, kes peab veel kahe lapsega liikuma, oli see peavalu. Majas oli ka auto, millega sai nö hädaolukorrad sõidetud, aga autos on piiratud kohad ning esmajärjekorras oli see töövahend.

Igatahes, meil oli uhke kahekordne maja, kuhu kuulus suur bassein hoovil ning kaks välirõdu. Boonusena katusepealne, kus avanes ööpäeva ringselt imeilus vaade. Jõudsin seal katusel kaks korda hommikujoogat teha ja see oli üks kihvtimaid kogemusi mu elus! Katuselt nägi ära nii imeilusa päikesetõusu mägedest kui hingematva loojangu merre.



 Maja oli meil siis nagu mainitud, kahekordne. Meie asusime esimese korruse elutoas, kus olid suured klaasist lükanduksed seinaks ning üks välirõdudest vaateks. Hommikuti sai alati esimeste päikesekiirtega ärgatud ning kunagi ei olnud väsimust peal. Meiega ühel korrusel oli veel köök, mis viis teisele välirõdule. Teisel korrusel oli kolm magamistuba ja kaks vannituba. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis mahutas see majake igapäevaselt kuus täiskasvanut ja kolm last, ning mõnel tähtsamal päeval lausa kaheksa + kolm pead ära.

Eelmistes postitustes ma juba kurtsin, kui mägised olid sealsed teed. Vaatena imeilusad, aga liikumiseks (vankriga) jube rasked. Siiski vantsisime me iga päev pea kaks korda mäest üles-alla, sest meie majast 10minutilise jalutuskäigu kaugusel oli kohalik rand, kus asusid ka söögipood ning paar pisemat butiiki. Lisaks mitu-mitu söögikohta.
Rand oli ilmeilus! Kuigi Maltal juba sai helesinist laguuni nautida, siis sealne vesi oli hoopis midagi muud. Enne meie minekut olid rannas ujumas ohtlikud millimallikad, kuid meie tulekuks oldi nende tarbeks vette võrgud pandud. Ometi sulistasime ja ujusime me väikemate ja veidi suuremate kaladega koos. Liiv oli tulikuum ning vesi nagu supp.
Õhtuti loojus päike just sinna samasse merre ning mägede vahel oli see vaatepilt imeilus. Päris mitu õhtut võtsin enda järeltulijad kaasa ning läksime randa päikeseloojangut ning kvaliteet aega nautima. Viimasel õhtul lubasime endile veidi luksust ning läksime ühte restoraani loojangu saatel söömagi.




Teiseks ülikihvtiks kohaks meie kodu juures, oli umbes kahe minuti kaugusel olev platvorm, kus elasid hipid. Jah, lugesid õigesti päris hipid. On nad seal üles löönud oma hurtsikud ning nii tsillisid nad seal. Päeval magasid päikesevarjus ning öösel nautisid elu. Vaatamisväärsuseks omaette oli vana buss, kus kuulujärgi nii mõnigi naine ja mees õnnelikuks on saanud.
Kui see kõik välja arvata, siis looduse poolest on see platvorm imeline! Türkiissinine vesi, päikeseloojangud ning igavene vabaduse tunne. Ideaalne!
Lisaks sai minna sealsamas platvormi all olevasse kiviranna ribale, kus nii mõnigi kord korraldati nö salajasi pidusid.



 Ning suureks-suureks boonuseks oli muidugi ka maagiline Es Vedrá, kuhu ma selle kahe nädala jooksul lausa kaks korda joosta jõudsin. Sellest kirjutasin ma aga pikemalt juba SIIN.



 Kokkuvõtvalt ütlen ma, et kui pisikesed miinused nagu liiklus ja kaugus linnast välja arvata, oli see ideaalne koht kus elada. Kui oma transport olemas, siis keskusele lähemale ei soovikski. Hea rahulik võrreldes peomeluga linnas.

Ja kuigi ma kogu saarest siiani ekstaasis olen, siis negatiivse küljena tooksin ma välja vee. Vett pidime me kanistrite kaupa koju vedama, sest kraanist tuli täpselt seesama vesi, milles me basseinis suplesime.
Lisaks lootsin ma saada ise, oma käega puu otsast puuvilju korjata, aga peale sidrunite, mis me Martaga ekseldes ühelt puult varastasime, polnud mitte üht puuviljapuud. Kõik viljad ostsime me poest ning maitsesid nad pea täpselt samamoodi nagu meie poodides.

Küll olid aga restoraanide toidud klass omaette ning kodumaised restod jäävad siinkohal kõvasti maitseelamustelt alla.

Kui meie saarele jõudsime, oli loodus veel roheline ja ilus. Mida päev aga edasi, seda kollasemaks kõik muutus. Päris värskendav oli haljasse Soome rohelusse maanduda. Kuid see vähene loodus, mis Ibizal oli, oli imeilus! Värvilised õied, rohetavad mäenõlvad ning palmipuud, millede lehtedest me isegi grillile tuld paar korda tegime.

Kuumust oli igapäevaselt 27 kraadi vähemalt, harjus sellega ära. Harjus lausa nii palju, et õhtuti, kui temperatuur 22 kraadi ligi kiskus, hakkasin ma Mariannale retuuse ning endale pluusi selga panema.

Lisaks nägime me ära kaks tormi, millest esimene oli meeletult kõva tuul, mis terrassi lõhkus ning teine merre nooli välgutas. Juttude järgi me siiski hullemast pääsesime, sest enne me saabumist olevat seal päris päris torm olnud, mis ikka paugutas, välgutas ja puid lammutas.

Usun, et nõustute, kui ütlen et ideaalne koht, kus (perega) üks mõnus puhkus veeta. Ning minu hinge jääb see alati üht pisikest nurka hoidma, kui minu esimene Ibiza elamine!


PS: vabandan mõne pildi kvaliteedi pärast- telefon lihtsalt meelega rikkus mõne kaadri ära ning ei zoominud pilti selgeks.